Obsah (5)

§ 101§ 100§ 96§ 102§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 15.06.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-15211 Ts

§ 101lg 2 alusel elatise väljamõistmine kostjalt õiguslikult võimalik.

Hagejal II oli nõue isa, kuid mitte kostja vastu. Seega täitis kostja hageja II osas lapse isa ülalpidamiskohustust ja oli põhjendatud, et lapse isa kannab temaga koos elava hageja I ülalpidamiskohustust ainuisikuliselt. Eeltoodust tulenevalt oli põhjendatud jätta hageja I nõue elatise väljamõistmiseks kostjalt rahuldamata. Oma nõude täpsustusena esitasid hagejad kostja vastu uue nõude, mis sisult vastas tagasiulatuvalt esitatud elatise nõudele. Sealjuures leidsid hagejad ekslikult, et nõue oli eelduslik ja tõendamist ei vajanud. Kohtupraktika kohaselt ei ole hagimenetluse kestel sissenõutavaks muutunud elatise nõude lahendamisel ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi üks või teine vanem lapse ülalpidamiseks tegi ja kas vanemate varalised panused olid võrdväärsed. Oluline on, kas kõik lapse vajadused olid kaetud. Seega tuli hagejatel tõendada, et hagejate vajadused jäid vaidlusalusel perioodil rahuldamata. Hagejad ei esitanud eelneva kohta tõendeid. Samuti ei peaks üks vanem saavutama eelist elatise asjas seeläbi, et takistab teisel vanemal lastega normaalse suhtluse ja osalemise laste elus. Eeltoodust tulenevalt oli vajalik hinnata hagejate vajaduste katmist ning seda, millises ulatuses jäid laste vajadused alates 01.10.2019 kuni 14.03.2022 katmata. Käesoleval juhul oli ilmne, et nõude perioodil ei jäänud laste vajadused katmata. Kostja täitis enda ülalpidamiskohustuse täielikult elatise maksmise ja vahetu ülalpidamise läbi ning pidas kokkuvõttes lapsi üleval suuremas ulatuses kui laste isa. Laste isal oli võimalik menetluse ajal suuremast ülalpidamiskohustusest tekkinud kahju hüvitamist nõuda eraldi hagimenetluses teise vanema vastu, mitte läbi elatise nõude. Kahju hüvitamise korral tuli arvestada vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel. Kui üks vanem takistas laste suhtlemist teise vanemaga, rikkus ta hea usu põhimõtet, põhjustas kahju enda tegevusega ja seetõttu kahju hüvitamisele ei kuulu. Lapsed veetsid 01.10.2019 kuni 14.03.2022 kummagi vanema juures võrdväärse ajavahemiku. Perioodi alguses, kui lapsed ei saanud emaga võrdväärses ulatuses aega veeta, oli see tingitud asjaolust, et laste isa takistas lastel kostjaga suhtlemist. Kostja kandis lisaks igapäevastele laste toidu- ja eluasemekuludele ainuisikuliselt ka lasteaia, huviringide ja teraapiakulusid ja korraldas transpordi huviringidesse. Enne kohtusse pöördumist leppisid vanemad kokku, et kostja tasub igakuiselt laste ülalpidamiseks kummalegi lapsele 100 eurot ning lasteaia ja huviringidega seotud kulud. Kostja pidas kokkuleppest kinni. Samuti tasus kostja märtsis 2019 laste isa pangakontole rahaülekandega 1400 eurot, mida tuli käsitleda laste elatise ettemaksuna. Kostja jättis perekonna ühisest kodust lahkudes maha temale kuulunud pesumasina, nõudepesumasina ja köögimööbli, mida tuli elatise otsuse tegemisel arvestada. Otsuse tegemisel tuli arvesse võtta asjaolu, et perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 alusel tasus riik hagejate seaduslikule esindajale peretoetusi kahe lapse eest kokku 120 eurot ja seega tuli vähendada väljamõistetavat elatist riiklike peretoetuste võrra. Hagejate seisukoht 4. Ebaõige oli kostja väide, mille kohaselt ei olnud kostjalt võimalik elatist välja mõista. Hagejad elasid alates vanemate lahkuminekust 02.04.2019 kuni 18.03.2022 koos isaga. Kuivõrd hagejad olid isa vahetul ülalpidamisel ja kostja hagejate ülalpidamiseks elatist ei tasunud, esitasid hagejad 01.10.2019 elatise väljamõistmiseks hagiavalduse. Muudatused hagejate elukorralduses toimusid alles 18.03.2022, mil hageja II asus elama kostja juurde. Kuivõrd kostja ei täitnud ülalpidamiskohustust piisavas ulatuses ajal, mil hagejad elasid 3 igapäevaselt isa juures, oli hagejatel õigus nõuda kostjalt elatise tasumist alates hagi esitamisest. Seega jäid hagejad hagiavalduses esitatud miinimumelatise nõude juurde. Kuivõrd kostja tasus alates 01.09.2020 hagi tagamise määruse kohaselt elatist 100 eurot kuus lapse kohta, tuli vastav summa miinimumelatisest maha arvata. 2019-2020 kohustus kostja tasuma hagejate ülalpidamiseks kokku miinimumelatist 540 eurot kuus (2 x 270 eurot). 2020-2022 kohustus kostja tasuma seadusest tulenevat miinimumelatist 584 eurot kuus (2 x 292 eurot). Alates 01.09.2020 tasus kostja kokku üksnes 200 eurot kuus ja rikkus sellega ülalpidamiskohustust. Kuivõrd kumbki hageja ei saanud kostjalt piisavas ulatuses ülalpidamist, puudus alus hagi läbi vaatamata ja/või rahuldamata jätmiseks. Hagejate nõue ei vastanud sisult tagasiulatuvalt esitatud elatise nõudele. Samuti olid ekslikud kostja väited, mille kohaselt pidid hagejad enda kulusid miinimumulatuses tõendama ning selgitama, millises ulatuses jäid hagejate vajadused alates 01.10.2019 kuni 14.03.2022 katmata. Kohtupraktika kohaselt ei tule elatise väljamõistmiseks

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummäära ulatuses lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Ülalpidamiskulusid tuleb tõendada vaid siis, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad. Ebaõige oli kostja väide, mille kohaselt takistas isa kostja osalemist laste ülalpidamises vahetult. Hagejad ei viibinud kostja elukohas olulise osa ajast. Kostja poolt väidetavalt hagejate ülalpidamiseks kantud kulud olid ülepaisutatud. Samuti oli alusetu kostja väide, et ta täitis täielikult hagejate ees ülalpidamiskohustuse elatise maksmise ja vahetu ülalpidamise läbi. Kostja väide, et ta pidas hagejaid üleval suuremas ulatuses kui isa, oli tõendamata. Samuti oli ebaselge kostja väide, mille kohaselt tuli varasemalt tasutud raha käsitleda elatise ettemaksuna kostja poolt. Arvestades, et hagejad esitasid miinimumelatise väljamõistmise nõude alates hagi esitamisest ja kostja tasus hagejate ülalpidamiseks hagi tagamise korras üksnes 100 eurot kuus hageja kohta alates 01.09.2020 kuni kohtulahendi jõustumiseni, täitis kostja hagejate ülalpidamiskohustust menetluse ajal ebapiisavas ulatuses. Arvutuste kohaselt tuli kostjal hagejate ülalpidamiseks alates hagi esitamisest kuni 18.03.2022 tasuda 13 822 eurot. Tegelikkuses tasus kostja vaid 5 105 eurot. Kostja kohustuse suuruse arvutamisel võeti arvesse lastetoetusi alates 01.01.2022 ja asjaolu, et suvekuudel veetsid lapsed võrdselt aega mõlema vanemaga, mistõttu kostja sel perioodil elatist tasuma ei pidanud. Kostja tasus alates hagi esitamisest elatist vähem 8 717 eurot. Hageja II ülalpidamiseks tasus kostja elatist vähem 4 411 eurot ja hageja I ülalpidamiseks 4 406 eurot. Vaidlusalusel ajal tasus kostja hageja I kulusid vahetult 582 euro ulatuses ja hageja II kulusid 633 euro 70 sendi ulatuses. Hagejad tunnistasid eelnevaid kulusid ja seega jäi hagejate lõplikuks nõudeks elatise nõue hageja I kasuks 3 724 eurot ja hageja II kasuks 3 777 eurot 30 senti (II kd, tl 74). Miinimumelatise ulatuses on mõlemal vanemal seadusest tulenev ülalpidamiskohustus oma laste suhtes. Antud juhul ei tõendanud kostja mõjuva põhjuse olemasolu, mille alusel sai elatist vähendada alla miinimumsuuruse. Vaidlust ei saanud olla selles, et hagejate püsiv elukoht oli isa juures. Juhul, kui hagejatel oleks olnud vahelduv elukoht, oleks vastav asjaolu tuvastatud suhtlusõiguse ja hooldusõiguse kohtuasjas. Hagejatel oli vahelduv elukoht üksnes suveperioodidel, mille kohta ei esitanud hagejad kostjale elatise nõuet. Hagejad esitasid tõendid selle kohta, et nende igakuised vajadused aastatel 2019-2022 olid oluliselt suuremad kui kahekordne miinimumelatis ja pool lastetoetusest alates 01.01.2022. Igakuised vajadused kokku olid vaidlusalusel perioodil olid vähemalt 26 470 eurot 87 senti. Täiendavalt olid hagejatel elamispinna kulud kasutuseelise näol. Tegemist oli reaalsete ja hagejate vajaduste katmiseks laste isa poolt kantud kuludega, millest pool oleks tulnud kanda kostjal. Isegi kui hagejatel oleks olnud vahelduv elukoht, tõendasid hagejad, et laste isa kandis vahetult kostjast oluliselt suuremas ulatuses hagejate kulusid. Kuivõrd kostja tasus koos hagi tagamise korras väljamõistetud elatisega kokku 5 105 eurot, ei saanud vaidlust olla selles, et kostja ei täitnud hagejate suhtes ülalpidamiskohustust piisavas ulatuses ja vähem makstud elatis tuli kostjalt hagejate kasuks välja mõista. 4 Maakohtu otsus 5. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja I kasuks alates 01.10.2019 kuni 14.03.2022 välja elatise 3097 eurot 12 senti, hageja II kasuks alates 01.10.2019 kuni 14.03.2022 välja elatise 3150 eurot 42 senti ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hagejad nõudsid elatist kuni 18.03.2022, kuigi määrus, millega maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse laste suhtes ja andis mh kostjale üle hageja II ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha, hariduse ja suhtluskorra küsimustes jõustus 14.03.2022. Kuivõrd hagejate täpsustatud hagiavaldusest nähtus, et hagejad nõudsid elatist märtsikuu 14 päeva eest, mis moodustas 126 eurot lapse kohta, oli sisutu poolte vaidlus selle üle, kas elatise nõudmine kuni 18.03.2022, mil hageja II asus elama kostja juurde oli põhjendatud. Hagiavaldus esitati 01.10.2019 ja hagejad nõudsid elatist alates hagiavalduse esitamisest. Kuivõrd hagejad ei esitanud tagasiulatuva elatise nõuet, oli õige hagejate viide kohtupraktikale selle kohta, et elatise väljamõistmiseks

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras ei olnud lapse vajaduste rahuldamise kulusid vaja tõendada. Tuli eeldada, et mõlemad vanemad suudavad anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses ja tõendada tuli lapse vajadusi, mis olid miinimumist suuremad. Kohtu hinnangul ei tõendanud vahetut ülalpidamist vanemate kirjavahetused, milles lepiti jooksvalt kokku laste transport kooli, lasteaeda ja huviringidesse (II kd, tl 79-174). Kui lastel oleks olnud vahelduv elukoht, oleks see tuvastatud suhtlus- ja hooldusõiguse vaidluse lahendamisel. Hagejad ei eitanud, et lastel oli vahelduv elukoht suveperioodil, kuid arvestasid sellega elatise nõudmisel. Kostja viitas kirjavahetusele, kus laste isa tunnistas, et lapsed olid ajaliselt pool aega kostja või kostja vanemate juures (I kd, tl 136). Kuivõrd kohtule jäi selgusetuks, kui pikast ajast ja millal vastav sõnumivahetus toimus, ei saanud kohus tõendile laste vahelduva elukoha kohta tugineda. Kostja väitis, et laste isa takistas kostjat osalemast laste ülalpidamises vahetult, kuid vaidlus puudus selles, et kostjal oli võimalik lisaks lapsi huviringidesse transportimisele nendega aega veeta ka muul ajal. Kohus leidis, et elatise väljamõistmisel 2022 jaanuari- ja veebruarikuu eest tuli arvestada seda, et lapsed viibisid ema juures vähemalt pool kuud. Ainuüksi asjaolu, et lapsed ei ööbinud ema juures, ei olnud arvestatav argument kostjalt 2022 jaanuari ja veebruari elatise väljamõistmisel. Kuivõrd hagejad elasid jaanuaris ja veebruaris olulise aja emaga, tuli elatise väljamõistmisel selle perioodi eest kostja poolt tasutud elatis 100 eurot lapse kohta elatise summalt maha arvestada. Kostja leidis, et tema poolt 2019 märtsis tasutud 1 400 eurot tuli käsitleda laste elatise ettemaksuna (I kd, tl 30-31). Kuivõrd hagejad elatise ettemaksu kokkulepet ei kinnitanud ja hagejate vanemad elasid sel ajal koos, ei arvestanud kohus seda ettemaksuna. Kuna puudus vastav kokkulepe, ei saanud arvestada vahetu ülalpidamisena ka kostja ostetud, kuid hagejate kasutusse jäetud köögimööblit, nõudepesumasinat ja pesumasinat. Kostja leidis, et lisaks vahetult koosoldud ajale osales ta olulisel määral laste ülalpidamises, tasudes huviringide, muusikakooli, lasteaia, laagritasu, psühholoogi teenuse ja eraõppe eest, esitades ka vastavaid tõendeid (I kd, tl 161-200; II kd, tl 1-56). Samuti andis kostja lastele taskuraha, tegi kingitusi ning ostis erinevaid riideesemeid. Hagejad tunnistasid kulutusi ülalpidamiskulude katteks hageja II puhul 633 euro 70 sendi ulatuses ja hageja I puhul 582 euro ulatuses. Hagejad tunnistasid kulutusi tantsuringile 5 eurot lapse kohta ning hageja I puhul seda ainult

1. Samuti ei nõustunud hagejad Rootsi kruiisi eest tasutud 75 euro tasumisega kostja poolt ning esitasid konto väljavõtte, et reis maksis 50 eurot (I kd, tl 153), mille vanemad jagasid hiljem pooleks. Kuivõrd eelpoolnimetatud kostja poolt tehtud väidetavad kulud olid tõendamata, ei arvestanud kohus nendega. Hagejad nõustusid kostja kulutustega, mis seondusid kulutustega lasteaiatasule, hageja I muusikakooli tasule (va 2022), hageja II muusikastuudiole, hageja I ja hageja II 5 laagritasule, hageja I psühholoogile ja eraõppe tasule. Kohtu hinnangul ei olnud õige arvestada ülalpidamiskulu katteks lapsele antud taskuraha, kuivõrd vanemad andsid lapsele taskuraha vabatahtlikult vastavalt oma võimalustele ning sellega ei kaetud lapse esmavajadusi. Sama oli lapsele tehtud kingitustega juhul, kui teise vanema nõusolek selle arvestamiseks ülalpidamiskulude katteks puudus. Kostjal olid täiendavad kulutused seonduvalt laste transpordiga, kuid tõendamata oli transpordikulude suurus. Kuivõrd kostja ei tõendanud oma transpordikulutusi, jättis kohus need tähelepanuta nagu ka kulutused lastele vajalike riiete soetamiseks, mille soetamist ei pidanud laste isa ilmtingimata vajalikuks. Samuti ei tunnistanud hagejad kostja kulusid tõendavatena arvet nr 5176 (I kd, tl 180), mille tasumise kohta tõend puudus, maksekorraldust nr 397 (I kd, tl 172), mis ei olnud hageja I muusikakooli arve, vaid hageja II lasteaiaarve ning maksekorraldust nr 370 (II kd, tl 18). Kuivõrd kostja ei esitanud täiendavaid tõendeid tõendite osas usaldusväärsuse kontrollimiseks, jättis kohus 3 eelnimetatud kostja menetlusdokumenti tähelepanuta. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et põhjendatud oli arvestada 01.10.1019 kuni 18.03.2022 kostja kulutused hageja I ülalpidamiseks 582 euro ulatuses ja hageja II ülalpidamiseks 633 euro 70 sendi ulatuses. Kohus tuvastas, et hagejate põhiline elukoht oli isa juures. Hagejate seaduslik esindaja esitas tõendid kulutuste kohta eluasemele, riietele, koolitarvetele, kommunaalmaksetele jne ajavahemikul 2019 kuni 2022 kokku 26 470 euro 87 sendi ulatuses (II kd, tl 67-68; III kd, tl 1197; IV kd, tl 1-66). Olukorras, kus hagejad nõudsid elatist üksnes seaduses sätestatud määras, pidas laste isa vajalikuks kulutusi kahele lapsele keskmiselt 900 eurot kuus, mistõttu tuli kriitiliselt hinnata selliste kulutuste vajadust. Isa kulutused seoses elukoha vahetusega olid täiskasvanu otsus. Kuivõrd laste isa välistas ülalpidamiskuludena kostja transpordikulud, siis jäi selgusetuks, miks neid kulusid pidi arvestama hagejate esindaja poolt laste ülalpidamiskuludena. Samamoodi olid lisaks hagejate esindajale eluasemekulud ka kostjal. Kostja osundas õigesti, et kasutuseelise arvestuse tegemisel tuli arvestada kõigi elamispinnal elavate inimestega. Kasutuseelise arvutamine elamispinna ruutmeetri põhiselt ja selle alusel elatise nõude esitamine ei olnud asjakohane, kuna mõlemad vanemad pidid tagama lastele mõistlikud elamistingimused ning elatise vaidluses ei saanud üks vanem hankida endale eelist elamispinna suuruse arvelt. Vaatamata eeltoodule oli tõendatud, et laste isa panustas hagejate ülalpidamisse olulise osa vajaminevast, mis vastas laste vajadusele kostja poolt katmata osa ulatuses ning puudus alus väita, et isa peaks eraldi tõendama laste vajaduste katmata jätmist. Eeltoodud põhjendustel tuvastas kohus laste isa suurema panuse laste ülalpidamisse. Olukorras, kus üks vanem kandis vahetult laste ülalpidamiskulusid suuremas ulatuses kui teine vanem, oli põhjendatud elatist vähem tasunud või kulusid vähem kandnud vanemalt välja mõista vähem tasutud elatise summa. Kostja taotles otsuse tegemisel arvesse võtta, et perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 alusel tasub riik hagejate seaduslikule esindajale peretoetused, paludes vähendada väljamõistetavat elatist peretoetuste võrra. Ainuüksi peretoetuste maksmine ei andnud alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega. Kostja selliseid asjaolusid ei tõendanud ja kohus kuni 31.12.2021 peretoetusete maksmisega ei arvestanud. Alates 01.01.2022 arvestasid hagejad elatise nõudmisel peretoetuste maksmisega. Eeltoodust lähtudes tuli hageja I elatise nõuet 4 306 eurot vähendada 582 euro võrra ja hageja II elatise nõuet 4 411 eurot 633 euro 70 sendi võrra. Lisaks tuli jätta rahuldamata elatise nõue 2022 jaanuarikuu ja veebruarikuu eest, igakuiselt kummalegi lapsele 213 eurot 44 senti. Saadud summast tuli maha arvestada kostja poolt hagi tagamise korras makstud elatis. Seega kuulus hagi rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuli hageja I kasuks välja mõista 3097 eurot 12 senti (4306 – 582 – 2 x 213,44 – 2 x 100) ja hageja II kasuks 3150 eurot 42 senti (4411 – 633,70 – 2 x 213,44 – 2 x 100). 6 Kostja apellatsioonkaebus
2. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta elatis täielikult välja mõistmata. Menetluskulud tuli jätta hagejate seadusliku esindaja kanda. Lastel oli suhteliselt võrdne suhtlemiskord mõlema vanemaga. Lisaks laste vahetule ülalpidamisele, mis oli riiete, toidu ja eluasemekulude kandmise osas vähemalt võrdne laste isa panusega, kandis kostja lisaks laste transpordikulusid, huviringi ja lasteaiakulusid ja tasus ka elatist. Laste isa sai lisaks kostja tasutud elatisele ka ainuisikuliselt riiklikke peretoetusi. Kostja osales laste ülalpidamises suuremas ulatuses kui laste isa, mistõttu ei olnud temalt elatise välja mõistmine põhjendatud. Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite, mille kohaselt tuleb menetluse ajal moodustunud elatise nõude osas kohaldada tagasiulatuva elatise väljamõistmise põhimõtet. Olukorras, kus kostjal oli hageja II suhtes ainuhooldusõigus, ei omanud lapse isa menetluses õigust hageja II nõuet ema vastu esindada. Samuti ei olnud võimalik hageja II kasuks tema suhtes ainuhooldusõigust omavalt kostjalt elatist välja mõista selliselt, et elatise tasumise kohustus tuleb täita kandega isa kontole. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole hagimenetluse kestel sissenõutavaks muutunud elatiste nõude lahendamisel ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi üks või teine vanem lapse ülalpidamiseks tegi ja kas vanemate panused olid võrdväärse suurusega. Oluline on asjaolu, kas kõik lapse vajadused olid kaetud. Kui lapse vajadused rahuldati seeläbi, et üks vanematest kandis rohkem kulusid ja teine vähem, siis võis suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu, arvestades mh vanema käitumist suhtluskorra täitmisel. Seega tuli hagejatel välja tuua asjaolud, millest nähtus, et hagejate vajadused jäid nõudes esitatud ajavahemikus ja esitatud mahus täitmata. Hagejad ei esitanud tõendeid, millest nähtus, et laste vajadused jäid rahuldamata. Kuivõrd hageja II ei olnud alates 14.03.2022 enam isa ülalpidamisel, sai isal olla õigus üksnes kahju hüvitamisele, mitte hageja II elatise kasutamisele. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited, et lapsed veetsid olulise osa ajast kostjaga. Ebaõige oli maakohtu väide, mille kohaselt oli miinimummääras elatise väljamõistmine eelduslik ja nõue tõendamist ei vajanud.

§ 100lg-t 2 oli vaja täpsemalt tõlgendada olukorras, kus lapsel oli vahelduv elukoht.

Sellisel juhul pidasid mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult üleval ajal, mil laps elas kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused. Maakohus leidis üllatuslikult, et vahetut ülalpidamist ei tõendanud vanemate kirjavahetused, milles lepiti kokku laste transport kooli, lasteaeda ja huviringidesse. Kohus ei võtnud arvesse kirjavahetust, mille kohaselt laste isa tunnistas, et lapsed viibisid ajaliselt pool aega kostja juures ja jättis kostja tõendid arvestamata. Kostjale jäi arusaamatuks maakohtu järeldus, mille kohaselt puudusid tõendid kostja vahetu ülalpidamise kohta, mistõttu ei olnud võimalik elatist määrata

§-s 101 sätestatud väiksemas määras. Maakohus jättis otsuse tegemisel arvestamata asjaolu, et laste isa takistas vanemate kooselu järgselt kostja suhtlemist lastega. Samuti ei arvestanud kohus asjaolu, et vanemate kooselu lõppemise järgselt leppisid vanemad kokku, et kostja tasub elatist 100 eurot kuus kummalegi lapsele (I kd, tl 135). Lapse elatise nõude puhul tuli mh arvestada vanemate kokkuleppega ettenähtut. Kohus jättis ebaõigesti kostjapoolse laste ülalpidamisena arvesse võtmata laste ja isa kasutusse jäänud kostja ostetud köögimööbli, nõudepesumasina ja pesumasina. Kuivõrd nimetatud asjad olid laste igapäevaelus vajalikud, jäi arusaamatuks, miks neid ei arvestatud ülalpidamiskuluna. Seoses arvetega laste huviringide ja lasteaiatasude osas oli kohustatud isikuks kostja. Arvetega seoses oli kohtul võimalik teha järelepärimine omavalitsusele tõendi esitamiseks selle kohta, kes vaidlusalused kohustused täitis. Kohus rikkus menetlusõigust, jättes kostja esitatud tõendid arvesse võtmata hageja paljasõnaliste vastuväidete alusel. Üllatuslikult leidis kohus, et kostja kandis väidetavalt täiendavaid kulutusi seoses laste transpordiga, kuid tõendamata oli transpordikulude suurus, mistõttu tuli jätta laste huviringidesse transportimise kostja poolt arvestamata kui kostja vahetu 7 ülalpidamiskohustuse täitmise. Hageja ei vaielnud vastu menetlusdokumentidele, kus kostja kirjeldas enda osalemist laste elus kirjeldades seejuures, kui sageli ta lapsi transportis. Asjaolu, et isikliku sõiduauto ja kõikide muude transpordivahendite kasutamisega kaasnes kulu, tuli lugeda üldtuntuks. Kostja ei pidanud vajalikuks tõendada transpordikulu suurust, sest kuivõrd kostja oli ainus lapsevanem, kes laste huviringidesse transportimisega tegeles, oli temal selles osa ainukesena kulu. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited, et kostja ostis lastele riideid, koolitarbeid ja muud vajalikku. Laste isa ei vaielnud sellele vastu, vaid väitis, et tema ostis rohkem ja kostja ostud olid ebavajalikud. Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata Riigikohtu seisukoha, mille kohaselt, kui lapsed elavad kummagi vanema juures olulise osa ajast, peavad sellisel juhul mõlemad vanemad eelduslikult ka last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused. Käesolevas asjas tegi kostja laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi ka ajal, mil lapsed viibisid isa elukohas, kandes kõik lasteaia ja huviringidega seotud kulud ja tagades laste transpordi. Antud kulud tuli eelduslikult vanematel võrdselt kanda, kuid antud asjas kandis need kostja. Maakohtu järeldus, mille kohaselt tuvastas kohus laste isa suurema panuse laste ülalpidamisse, kui kostja panuse, ei tuginenud asjas kogutud tõenditele. Lapsed veetsid võrdväärse aja mõlema vanemaga. Lisaks kandis kostja ka lasteaiakulud, huviringikulud ja nendega seotud transpordikulud ja tasus laste isale elatist 100 eurot kuus kummagi lapse kohta. Laste isa sai kostjalt elatist ja riiklikku lastetoetust kummagi lapse kohta 60 eurot kuus. Kuivõrd kostja ülalpidamise ulatus oli suurem laste isa omast, ei saanud käesolevas asjas asuda seisukohale, et vanemate ülalpidamise ulatus oli võrdne. Hagejate seisukoht 7. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 8. Ringkonnakohus, tutvunud kostja apellatsioonkaebusega ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise perioodi 01.10.2019 kuni 14.03.2022 eest 3 069 eurot 12 senti ületavas osas ja kostjalt hageja II kasuks välja elatise perioodi 01.10.2019 kuni 14.03.2022 eest 3122 eurot 42 senti ületavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse ja muudab väljamõistetud elatise suurust. Juhindudes § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus otsuse tervikresolutsiooni. 9. TsMS § 631 lg 1 näeb ette, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Kaebuse kohaselt ei võtnud maakohus põhjendatud seisukohti kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes ega hinnanud kõiki tõendeid, samuti jättis kõrvale kostja esitatud väited ja tõendid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10. Hagejad esitasid kohtule hagi miinimumelatise nõudes. Nõude materiaalõiguslikuks aluseks oli

§ 96

ja § 97 p 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (RKTKo 09.06.2017, 3-21-35-17, p 18; RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 12). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (RKTKo 08.01.2014 3-2-1-165-13, p 12). Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist, teeb seda 8 ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (RKTKo 16.01.2013, 3-2-1-160-12, p 16).

§ 102

lg 2 järgi saab kohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuvale põhjusele

§ 102

lg 2 mõttes peab tuginema kohustatud vanem, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid tõendama (vt RKTKo 07.02.2018, 2-16118651, p 10; RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 15). Käesoleval juhul ei toonud kostja välja, ega tõendanud mõjuvate põhjuste olemasolu, mis oleksid andnud aluse vähendada elatist alla miinimummäära. Kostja palus jätta temalt elatis hagejate kasuks täielikult välja mõistmata.

1. Apellatsioonkaebuses leidis kostja, et menetluse ajal moodustunud elatise nõude lahendamisel tuli kohaldada tagasiulatuva elatise väljamõistmise põhimõtet. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalide kohaselt nõudsid hagejad elatist alates hagiavalduse esitamisest 01.10.
2. Nõustuda ei saa kostja väitega, et hagimenetluse kestel sissenõutavaks muutunud elatise nõue on õiguslikult tagasiulatuva elatise nõue ja seega ei olnud tähtsust sellel, milline vanem kandis kulusid suuremas ulatuses, vaid tähtsust omas asjaolu, kas laste vajadused olid vaidlusalusel perioodil rahuldatud.

§ 108

sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuivõrd käesolevas asjas ei esitanud hagejad tagasiulatuva elatise nõuet, vaid edasiulatuva nõude alates hagi esitamisest, ei saa hagejate nõuet käsitleda tagasiulatuva nõudena. 12. Vaidlus puudus selles, et hagejad esitasid kostja vastu hagi

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmiseks.

Kuivõrd last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub Riigikohtu praktika kohaselt lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, p 13; RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 15). Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 27). Seega oli õige hagejate seisukoht, et käesoleval juhul puudus vajadus tõendada ülalpidamiskulude suurust, kuivõrd nõue ei ületanud miinimummääras elatist. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega, et hagejatel tuli tõendada, et laste vajadused jäid vaidlusalusel perioodil rahuldamata. Elatise väljamõistmiseks

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras ei ole vaja tõendada laste vajaduste rahuldamise kulusid, vaid tuli eeldada, et mõlemad vanemad on võimelised andma lastele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

1. Kostja sõnul oli lastel pärast vanemate lahkuminekut suhteliselt võrdne suhtlemiskord mõlema vanemaga ja lapsed veetsid olulise osa ajast emaga. Hagejad eelneva väitega ei nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et kostja märkis õigesti, et lapse vahelduva elukoha olemasolu hindamisel tuleb lisaks kummagi vanema juures viibitud ajavahemiku pikkusele arvestada ka muid asjaolusid, tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on vahetu ülalpidamise põhiraskus ühel vanematest (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491, p 13.2). Käesoleval juhul puudus vaidlus selles, et pärast lahkuminekut elasid lapsed isa juures, kuni tsiviilasjas nr 2-19-16946 lahendi jõustumiseni 14.03.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja viidatud sõnumivahetus, mille kohaselt laste isa tunnistas, et lapsed olid ajaliselt pool aega emaga ja pool aega isaga, ei tõenda vahetut ülalpidamist, kuivõrd vestlusest ei nähtu, millal kirjavahetus toimus ja kui pikast ajast jutt käis. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et vahetut ülalpidamist kostja poolt ei tõendanud vanemate kirjavahetus, kus lepiti jooksvalt kokku laste transport. Kui lastel oleks olnud vahelduv elukoht, oleks see tuvastatud tsiviilasjas nr 2-19-
4. Maakohus leidis põhjendatult, et hagejate elukorralduse raskuskese oli seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldas suurel määral hagejate igapäevaelu küsimusi ja andis põhilise panuse 9 hagejate eest hoolitsemisse ning nende vajaduste katmisesse. Kostja elab hagejatest lahus ja hagejad tõendasid, et tema panus hagejate vajaduste katmisel oli oluliselt väiksem laste isa panusest. Kostja ei tõendanud käesolevas asjas, et laste vahetu ülalpidamine, nende igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ja muude jooksvate vajaduste katmine jagunes vanemate vahel enam-vähem võrdselt. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et laste isa panustas nende ülalpidamisse olulise osa vajaminevast, mistõttu ei saanud väita, et vanemate panus oli võrdne.
5. Õige oli kostja viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb

§ 100

lg 3 teise lause kohaselt lapse elatisnõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut (RKTKo 32-1-120-14 p 13; RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-13, p 13). Kostja väitel jättis maakohus ebaõigesti kostjapoolse vahetu laste ülalpidamisena arvesse võtmata laste ja nende isa kasutusse jäänud köögimööbli, nõudepesumasina ja pesumasina. Samuti leppisid vanemad kooselu lõppemise järgselt kokku kostja poolt elatise tasumise kummalegi lapsele 100 eurot kuus, mida maakohus otsuse tegemisel arvesse ei võtnud. Ringkonnakohus kostja eelnevate väidetega ei nõustu.

1. Poolte vahel puudus kokkulepe, et elatise väljamõistmisel tuli arvestada kostja poolt hagejate elukohta jäetud köögimööblit, pesumasinat ja nõudepesumasinat, mistõttu jättis maakohus põhjendatult eelneva elatise väljamõistmisel arvestamata. Ebaõige oli kostja väide, et maakohus ei arvestanud vanemate kokkuleppe kohast elatise tasumist kostja poolt 100 eurot lapse kohta. Hagejad arvestasid nõude esitamisel kostja tasutud elatisega. Samuti puudus vaidlus selles, et vanemate kokkuleppe kohaselt ei pidanud kostja elatist tasuma 2020 aasta suvel (juuni, juuli, august) ja 2021 suvel (juuli, august), kuivõrd lastel oli suveperioodil vahelduv elukoht. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et elatise väljamõistmisel
2. aasta jaanuaris ja veebruaris tuli arvestada asjaoluga, et lapsed viibisid emaga vähemalt pool kuud, mistõttu tuli sel perioodil kostja poolt tasutud elatis 100 eurot lapse kohta elatise kogusummalt maha arvestada. Seega oli ebaõige kostja väide, et maakohus ei arvestanud elatise väljamõistmisel kostja poolt tasutud elatist 100 eurot lapse kohta kuus. Eelnevast tulenevalt puudusid käesoleval juhul maakohtu poolsed rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks elatise osas, mis mõisteti välja kuni 31.12.
4. Kokku moodustus hagejate elatise nõue alates hagi esitamisest 01.10.2019 järgnevalt (I kd, tl 116): − 01.10.2019 kuni 31.12.2019 oli elatise suurus 270 eurot kuus ühe lapse kohta, mis moodustas kogu perioodi peale (3 kuud) 810 eurot (3 kuud x 270 eurot) lapse kohta. − 01.01.2020 kuni 31.12.2021 oli elatise suurus 292 eurot kuus. Vanemate kokkuleppe kohaselt ei pidanud kostja elatist tasuma
5. aasta suvel (juuni, juuli, august) ja
6. aasta suvel (juuli, august). Seega moodustas kogu ajavahemiku (19 kuud) elatis ühe lapse kohta 5 548 eurot (19 kuud x 292 eurot). −
7. aastast muutus miinimumelatise kindlaksmääramise kord ja sellega seoses ka miinimumelatise suurus. Hagejad leidsid, et elatise nõue vastavalt 01.01.2022 jõustunud perekonnaseaduse muudatusele oli 213,44 eurot lapse kohta (arvutuskäik: keskmine brutopalk 1448 x 0,03 (3% eelmise aasta Eesti keskmisest brutopalgast) = 43,44 eurot; 43,44 eurot + baassumma 200 eurot – pool peretoetusest 30 eurot (60:2) = 213,44 eurot) (I kd, tl 116). −
8. aasta märtsis nõudsid hagejad elatist 126 eurot lapse kohta (arvutuskäik: 12 kuud x 213,44 eurot/365 päevaga = 7 eurot; 7 eurot x 18 päeva = 126 eurot). − Seega moodustas elatis hagejate arvutuse kohaselt
9. aastal ühe lapse kohta kokku 553 eurot (2 kuud x 213,44 eurot + 126 eurot). 10
10. Eelnevast tulenevalt oli kogu elatise summa kahe lapse peale alates hagi esitamisest kokku 13 822 eurot (2 x 810 eurot + 2 x 5 548 eurot + 2 x 553 eurot).
11. Seoses
12. aasta elatisenõudega tuvastas maakohus ebaõigesti, et hagejate 11.04.2022 esitatud täpsustatud hagiavaldusest nähtus, et hagejad nõudsid elatist märtsikuu 14 päeva eest, mis lapse kohta moodustas 126 eurot (I kd, tl 116). Kuigi hagejad viitasid, et elatist nõuti märtsis 14 päeva eest (I kd, tl 116 joonealune viide), siis vastas hagejate menetlusdokumendis esitatud arvutus siiski 18 päeva elatisele (18 päeva x 7 eurot = 126 eurot). Kuivõrd määrus, millega kohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse laste suhtes jõustus 14.03.2022, tuli elatis
13. aasta märtsis välja mõista 14 päeva eest, mis moodustas kokku 98 eurot (14 päeva x 7 eurot) lapse kohta. Eelnevast tulenevalt tuli maakohtul lähtuda sellest, et perioodil 01.01.2022 kuni 14.03.2022 oli elatise nõue kokku 525 eurot [(2 kuud x 213,44 eurot) + 98 eurot] lapse kohta. Seega tuleb maakohtu väljamõistetud elatise nõudelt mõlema lapse puhul maha arvestada
14. aasta märtsi 4 päeva nõue 28 eurot (4 päeva x 7 eurot).
15. Hagejad tunnistasid, et kostja tasus menetluse kestel hagejate ülalpidamiseks kokku 5 105 eurot (hageja I kohta 2605 eurot ja hageja II kohta 2500 eurot), sh hagi tagamise korras alates 01.09.2020 100 eurot lapse kohta kalendrikuus. Kostjal oli tasumata elatis alates hagi esitamisest 13 822 eurot. Kuivõrd kostja tasus vaidlusalusel perioodil hagejale I 2605 eurot elatiseks ja hagejale II 2500 eurot, siis oli hageja I elatise nõue kokku 4306 eurot ja hageja II elatise nõue kokku 4411 eurot. Hagejad tunnistasid täiendavalt vaidlusalusel perioodil kostja kulutusi hagejale I 582 euro ulatuses ja hagejale II 633 eurot 70 sendi ulatuses. Hagejate lõplikuks nõudeks oli elatise nõue hageja I kasuks 3 724 eurot ja hageja II kasuks 3 777 eurot 30 senti (II kd, tl 74).
16. Kuivõrd ringkonnakohustus tuvastas, et maakohtu väljamõistetud elatisest tuleb lahutada
17. aasta märtsi 4 päeva elatis, kuulub väljamõistmisele elatis hageja I kasuks 3 069 eurot 12 senti (4306 eurot – 582 eurot – 2 x 213,44 eurot – 2 x 100 eurot – 28 eurot) ja hageja II kasuks 3 122 eurot 42 senti (4411 eurot – 633,70 eurot – 2 x 213,44 eurot – 2 x 100 eurot – 28 eurot). Menetluskulud
18. Alates 01.01.2022 kehtiva TsMS § 164 lg 1 redaktsiooni kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ning nii hagi kui apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus poolte endi kanda. Kuivõrd menetluskulud jäävad poolte endi kanda, puudub vajadus nende rahaliseks kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 11