Obsah (7)

§ 46§ 152§ 203§ 71§ 210§ 120§ 122

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number 07.08.2023, Tartu 3-22-1315 Haldusasi A.O. kaebus Väike-Maarja valla

) § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel. Määruse põhjendused: 1) Vastustaja 07.04.

1. a kirjas ei ole toodud selget resolutsiooni kaebaja nõuete osas, kuid kirjast nähtub selgelt ja ühemõtteliselt, et vald keeldub lepingu täitmise nõude täitmisest, 2 kuivõrd vald osutas konkreetselt, et poolte vahel sõlmitud lepingust ei tulene valla kohustust teostada teel olulisi parendusi ja tee remonti, milleks pinnastee aastaringselt sõidetavaks muutmine on. Ka oli selgelt kirjas vastustaja seisukoht seonduvalt kaebaja sooviga saada juurdepääs avalikule teele XXX kinnistut läbiva eratee kaudu. Kaebaja sai valla tahtest ka aru, kuna osutas 18.04.
2. a kirjas, et 07.04.
3. a kirjast ei selgunud midagi positiivset kaebaja suhtes. Kaebaja on kaebuses ja tähtaja ennistamise taotluses möönnud, et kirjast nähtub kokkuvõtlikult valla tahe taotlusi mitte rahuldada. Seda seisukohta ei väära asjaolu, et 07.04.
4. a kirjas puudus vaidlustamisviide. 2) Kaebaja ei ole välja toonud kohtusse pöördumise tähtaja möödalaskmise objektiivseid takistusi, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist. Kaebaja subjektiivne arusaam vastustaja keeldumise vaidlustamise vajadusest ja korrast ei saa olla kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Kaebaja volitatud esindaja M. Halop esindas kaebajat ka haldusmenetluses. Kaebaja esindaja on õigusteadmistega isik, kelle suhtes ei saa kohaldada hoolsusstandardit, mida tuleb kohaldada isikute suhtes, kellel õigusalased teadmised on vähesed või puuduvad. Lisaks ei ole tegemist õiguslikult keeruka olukorraga.

§ 46lg 2 ei ole ebaselge või keerukas säte.

Eeltoodud põhjustel ei õigusta kaebuse hilinenult esitamist asjaolu, et 07.04.

1. a kirjas puudus vaidlustamisviide. Kaebaja ei olnud kaebetähtaja järgimisel piisavalt hoolas ning tema väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. A.O. palub 04.07.
3. a määruskaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 19.06.
4. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning uue otsustusega võtta kaebus menetlusse. Määruskaebuse põhjendused: Kaebus on esitatud õigeaegselt, sest tegemist on vastustaja tegevusetusega, mille puhul ei ole kaebetähtaeg 30 päeva. Kohus jättis analüüsimata kaebaja väited, et kohaldamisele ei kuulu

§ 46

lg 2 esimeses lauses sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg, vaid järgnevatest lausetest tulenev aastates määratud kaebetähtaeg. Ei nõustu kohtuga, et

§ 46lg 2 ei ole ebaselge või keerukas säte.

Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja taotles eelkõige kohustada vastustajat tagama tee kasutamine kogu selle ulatuses. Tee aastaläbi sõidetavaks muutmise nõue oli esitatud alternatiivselt. Kohus andis vastuolulisi seisukohti, pidades kaebaja osutatut asjakohaseks, kuid asudes siiski seisukohale, et vaidlustamisviite puudumine vastustaja 07.04.

1. a kirjas ei ole oluline puudus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb rahuldada.
3. Arvestades, et vastustaja ja kolmas isik esitasid halduskohtule seisukohad kaebaja kaebuse kaebetähtaja ennistamise taotluse osas, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda nendelt seisukohta kaebaja määruskaebuse osas.
4. Tartu Halduskohus asus 19.06.
5. a määruses seisukohale, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. Kaebuse esitamise tähtaeg möödus 09.05.2022, kuid kaebus esitati halduskohtule alles 16.06.
6. Halduskohus leidis, et kaebaja väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamiseks, mistõttu kohus jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas haldusasja menetluse

§ 152lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebetähtaja ületamist puudutavas osas, kuid mitte kaebetähtaja ennistamist puudutavas osas. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebuse 3 tähtaegsust (I), võtab seejärel seisukoha kaebetähtaja ennistamist puudutavas osas (II) ning lahendab viimaks kaebaja taotlused (III). I 15. Kaebuse tähtaegsust puudutavas osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust halduskohtust erinevale seisukohale jõudmiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohust järgmist. 16. Kaebaja arvates ei kuulu kohaldamisele

§ 46

lg 2 lauses 1 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg, vaid kaebus on esitatud õigeaegselt, sest tegemist on vastustaja tegevusetusega. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

§ 46

lg 2 lause 1 kohaselt võib kohustamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. Kohtupraktika kohaselt saab keeldumiseks

§ 46

lg 2 kontekstis lugeda vastustaja otsustust, millest nähtub üheselt mõistetavalt haldusorgani tahe teha isiku taotluse kohta lõplik otsus (RKHKm 28.06.2021, 3-19-143, p 17 ja seal viidatud lahendid). Kaebaja mainitud

§ 46

lg 2 laused 2 ja 3 määravad viivituse ja tegevusetuse vaidlustamisele konkreetsed tähtajad – 1 aasta alates halduse tegevusele ette nähtud tähtaja möödumisest või 2 aastat haldusakti või toimingu taotlemisest alates. Viivitusega on tegemist siis, kui haldusmenetluse lõpptähtajaks ei ole haldusorgan veel akti andnud või toimingut sooritanud, tegevusetusega aga juhul, kui menetluse ettenähtud algusajaks ei ole menetlust veel alustatud (

, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 196). Haldusasja materjalidest nähtuvalt vastas vastustaja kaebaja 31.03.

1. a pöördumisele (tl 24-25) 07.04.
2. a kirjaga (tl 26-26p), millest kaebajale selgus, et vastustaja ei nõustu täitma kaebaja pöördumises esitatud lepingu täitmise nõuet ega plaani muuta XXX kinnistut läbivat teeosa aastaringselt sõidetavaks või taastada endine olukord selliselt, et juurdepääs avalikule teele toimub XXX kinnistult XXX kinnistut läbiva eratee kaudu. Seega nähtub vastustaja 07.04.
3. a vastusest, et ta keeldub kaebaja taotletut täitmast. Halduskohus märkis vaidlustatud määruses ka asjakohaselt, et kaebaja sai valla tahtest aru, kuna osutas 18.04.
4. a kirjas (tl 27), et 07.04.
5. a vastusest ei selgunud midagi positiivset kaebaja suhtes. Ka on kaebaja kaebuses (p 1.5, tl 2-4p) ja tähtaja ennistamise taotluses (p 2.3.1, tl 37-38) möönnud, et kirjast nähtub kokkuvõtlikult valla tahe taotlust mitte rahuldada. Seega juhindus halduskohus õigustatult kaebetähtaja arvestamisel

§ 46

lg 2 lauses 1 sätestatud 30-päevasest tähtajast ning leidis, et kaebaja kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. II 17.

§ 71

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus (RKHKm 21.06.2013, 3-3-1-30-13, p 12). Ringkonnakohus selgitab, et kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust ning mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise põhjus (RKHKm 01.10.2002, 3-3-1-57-02, p 20). Seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Seega kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistasid kaebajal kohtu poole tähtaegselt pöörduda.

1. Kuigi halduskohus märkis määruses, et vaidlustamisviite puudumine võib olla kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, siis käesolevas haldusasjas esinevaid asjaolusid – s.o 4 haldusmenetluses esindas kaebajat õigusteadmistega isik ning tegemist ei ole õiguslikult keeruka olukorraga – hinnates asus halduskohus kokkuvõttes seisukohale, et kaebuse hilinenult esitamist ei õigusta see, et 07.04.
2. a kirjas puudus vaidlustamisviide. Ringkonnakohus leiab, et kohtupraktika halduskohtu seisukohta ei toeta.
3. Kohtupraktikas on järjekindlalt leitud, et kaebetähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks saab olla haldusorgani viga vaidlustusviite märkimata jätmisel. Seejuures ei oma määravat tähtsust see, et isikut esindas advokaat või vandeadvokaat (vt RKHK 07.12.
4. a määrus asjas nr 3-3-1-64-16, p 15 ning 14.06.
5. a määrus asjas nr 3-22-128, p-d 21-22). Ka käesoleval juhul tegi vastustaja vea, kui jättis vaidlustusviite vastuses kaebaja taotlusele märkimata. Kuigi see iseenesest ei mõjuta vaidlustamise tähtaega, saab pidada tõenäoliseks, et vaidlustamisviite korral oleks kaebaja esitanud kaebuse õigel ajal. Halduskohus on seetõttu ekslikult leidnud, et kaebaja esindamine õigusteadmistega isiku poolt ei anna alust kaebetähtaja ennistamiseks. Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus ebaõigesti kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse

§ 152lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.

III 20.

§ 210

lg 3 ls 1 sätestab, et kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja määruskaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 19.06.

1. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2, loeb kaebuse esitatuks tähtaega rikkudes ning ennistab kaebuse esitamise tähtaja. Ringkonnakohus saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule.
2. Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et ringkonnakohtul puudub määruskaebemenetluse raames pädevus võtta kaebust menetlusse.

§ 120

järgi teeb toiminguid kaebuse menetlusse võtmisel kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, seega halduskohus. Halduskohus ka võttis juba 21.02.2023. a määrusega kaebuse menetlusse, seega puudub vajadus kaebust teistkordselt menetlusse võtta.

§ 122

lg 1 järgi toimub pärast kaebuse menetlusse võtmist eelmenetlus ning eelmenetluse faasis kontrollib kohus ka kaebuse tähtaegsust ja otsustab kaebetähtaja ennistamise. Kuna menetlus jätkub halduskohtus, jagatakse menetluskulud asja lõplikul lahendamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 5