Obsah (6)

§ 120§ 121§ 37§ 52§ 28§ 43

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-23-755 Määruse kuupäev 11. aprill 2023 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Nikolai Lilitškini (Lilitškin) kaebus Tartu Vangla tegevuse peale

) § 121 lg 4, § 204 lg 1). ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Tartu Vangla kinnipeetav Nikolai Lilitškin esitas
2. aprillil 2023 (ümbrikult nähtuv kaebuse vanglale üleandmise päev) Tartu Halduskohtule venekeelse kaebuse koos lisadega. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt ei andnud Tartu Vangla
3. aprillil 2023 kaebajale luba lühiajaliseks väljasõiduks, samuti ei olnud kaebaja rahul vangla tegevusega haldusmenetlustes. 2.

§ 120

lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

§ 121

lg 2 p 2² järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja on kaebeõigust olulisel määral kuritarvitanud ning kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kohtu hinnangul on kaebaja tegevuses kaebeõiguse kuritarvitamisele omased jooned ning kuna vaidlustatud tegevust ei ole antud juhul põhjust käsitleda intensiivselt kaebaja õigusi riivavana, siis esineb alus kaebuse tagastamiseks. Seetõttu ei pea kohus antud juhul vajalikuks kontrollida, kas kaebaja on vangla keeldumist asjakohasel viisil vanglas vaidega vaidlustanud või mitte, sest olenemata sellest, kas kaebaja on kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud või mitte, esineb alus kaebuse tagastamiseks

§ 121lg 2 p 2² alusel.

3-23-755

1. Kohtule esitatud kaebusest ja lisadest nähtuvalt ei ole kaebaja peaasjalikult rahul sellega, et vangla jättis tema lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamata, samuti viitab kaebaja eesti keele väheolulisusele ja esitab räiget sõimu nii vanglaametnike kui kohtu suunas. Kaebaja on esitanud koos kaebusega materjalid vaidlustatud tegevuse kohta (lühiajaliseks väljasõiduks loa andmata jätmine ja sellega seonduv menetlus). Kohtu hinnangul on kaebusega kaitstava õiguste riive antud juhul väheintensiivne. Kohtupraktikas on selgitatud, et lühiajalist väljasõitu saab käsitleda kui üht vangistuse täideviimisel seaduse alusel rakendatavat lisahüve. Lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamine on vangla administratsiooni kaalutlusotsus ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda lühiajalise väljasõidu korraldamist vastavalt enda soovile. Lühiajalisele väljasõidule mitte lubamisest ei tulene üldjuhul kinnipeetavale olulise õigushüve ülemäära intensiivset riivet (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a määrus asjas nr 318-2154, p 12). Kohus möönab, et lühiajalise väljasõidu mittevõimaldamisel on teatav mõju kinnipeetava perekonnaelu põhiõigusele, kuid selle intensiivsus ei ole praegusel juhul selline, mis välistaks

§ 121lg 2 p 2² tuginemise võimaluse.

Kaebaja viitab kaebuses üldsõnaliselt ka vene keele õppimise kohustusele ja kartserile, kuid ei seo neid konkreetsete vangla tegevustega, mistõttu ei ole kaebaja tahe selles osas arusaadav ning kohus ei käsitle neid eraldi nõuetena

§ 37lg 2 mõttes.

4.

§ 52

lg 1 kohaselt on keelatud väljendada end avalduses sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes lugupidamatult.

§ 28

lg-test 1 ja 2 tulenevalt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt ning kohus ei luba menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat või kirjalikus avalduses end sündsusetult või kohtu või teise menetlusosalise suhtes lugupidamatult väljendanud menetlusosalist võib kohus trahvida. Kohtule esitatud kaebus ei vasta eelnimetatud nõuetele sisaldades rohkelt solvavaid väljendeid. 5. Kaebus sisaldab räiget sõimu ja jõhkraid väljendeid nii vanglaametnike kui kohtu suunas, samuti ebakohaseid vulgaarseid hinnanguid nii eesti keele kui eestlaste väidetava käitumise ja olemuse kohta. Kohus ei pea vajalikuks ja väärikaks kaebuses kasutatud solvavaid väljendeid ja võrdlusi määruse põhjendavas osas detailselt kajastada. Kasutatud väljendid ja võrdlused on kaebajale teada ning vajadusel kaebuse eestikeelsest tõlkest kontrollitavad. Kaebuses kasutatud väljenduslaadist ilmneb selgelt, et kaebaja pole esitanud kaebust mitte oma õiguste kaitse eesmärgil, vaid peaasjalikult negatiivsete emotsioonide väljendamiseks ebakohases vulgaarses vormis. On ilmne, et kaebuse eesmärgiks on negatiivsete vulgaarsete väljendite kaudu alavääristada teisi isikuid. Kui kaebaja esitab kohtule kaebuse, millest nähtub ilmne eesmärk peaasjalikult vaidluse potentsiaalset vastaspoolt ja/või kohut solvata, siis ei kasuta kaebuse esitaja oma menetlusõigusi heauskselt. Kaebajale on varasemates kohtuasjades korduvalt selgitatud, et kohtule esitatud avaldus (sh kaebus) peab sisaldama üksnes kohtuasja lahendamiseks asjakohaseid seisukohti ning keelatud on väljendada end kohtule sündsusetul ja lugupidamatul viisil (vt nt määrused haldusasjades nr 3-23-270, 3-23-228, 3-23-215, 3-23-15, 3-22-2115, 3-22-163, 3-21-3032, 3-21-2891, 3-21-759, 3-21-610, 3-20-2318 jt). Veelgi enam, ka Tartu Ringkonnakohus on samal põhjusel pidanud korduvalt kaebaja esitatud edasikaebusi jätma käiguta ja on samuti kaebajale selgitanud

§ 28

lg-test 1 ja 2 ning § 52 lg-st 1 tulenevaid kohustusi (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 2023. a määrused asjades nr 3-23-151, 3-2315, 3-22-2199). Seega on kaebaja ilmselgelt teadlik

§ 28

lg-tes 1 ja 2 ja § 52 lg-s 1 sätestatud kohustustest ja korrast, kuid ei pea jätkuvalt vajalikuks sellega arvestada ja näib olevat ekslikult seisukohal, et tal on õigus esitada pretensioone haldusorgani tegevusele igas sõnastuses, mida õigeks peab. Kaebajat ei distsiplineeri märkimisväärselt ka trahvi määramine ja hoiatuste tegemine (vt nt Tartu Halduskohtu

1. jaanuari ja
2. jaanuari
3. a määrused 2 3-23-755 asjas nr 3-23-15). Korduvalt sarnaste puudustega kaebuste esitamine rikub kohtu hinnangul menetlusökonoomia printsiipi ning takistab isikute juurdepääsu tõhusale kohtupidamisele, kuna kohus peab kulutama oma ressursse ebamõistlikult. Kuna kaebaja on teadlik oma kohustusest ning järjepidevalt eirab neid, siis ei näe kohus vajadust jätta järjekordset räigeid solvanguid sisaldavat kaebust käiguta. Kaebaja võttis ise riski, et eirates järjekordselt kaebuse esitamise reegleid, võib kohus sellise kaebuse tagastada ka eelnevalt kaebust käiguta jätmata. Kaebaja ei saa eeldada, et iga kord, kui ta esitab nõuetele mittevastava kaebuse, milles korduvad samad puudused (kaebus sisaldab solvavaid väljendeid ja lugupidamatut kõneviisi), jätab kohus kaebuse alati käiguta ja võimaldab kaebuse sõnastust muuta. On ilmselge, et sellise kaebuse esitamine ei ole kantud mitte oma õiguste kaitsmise eesmärgist, vaid üksnes mõõdutundetu vulgaarsuse väljendamise tahtest. Kuna N. Lilitškin on oma kohustustest teadlik ning esitas teadlikult uue kaebuse, milles jätkab varasemaga sarnast lugupidamatud kõneviisi ja solvavate väljendite kasutamist menetlusosaliste ja kohtu aadressil, siis on kaebaja käitumine teadlikult pahatahtlik ega ole suunatud esmajoones mitte oma õiguste kaitsmisele, vaid ebakohasel viisil oma meelsuse näitamisele.
4. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus N. Lilitškini kaebuse

§ 121lg 2 p 2² alusel.

Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab selle läbi vaatamata.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3