KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-1278 Haldusasi Xi ka
§ 165lg 2).
Vastuseks kaebusele märgib kohus aga järgmist. 8. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et vaidlustatud otsus on kaalutlusõiguse alusel antud. Kohtu hinnangul on julgeolekukaalutlustel elamisloa kehtetuks tunnistamisel ulatuslik kaalutlusruum ning kohtulik kontroll sellise kaalutlusruumi üle piirdub seega sellega, et tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel, ning veenduda, et selles ei esine ilmseid vigu (nt on jäetud olulised asjaolud arvesse võtmata või arvesse on võetud lubamatuid asjaolusid või väärtustatud asjakohaseid huve meelevaldselt). Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani asemel (
§ 158lg 3, vt ka Riigikohtu 01.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, punkt 20).
Seega peab halduskohus kontrollima, ega vastustaja ei ole eksinud otsuse aluseks olnud oluliste faktiliste 2 3 Kaebuse lisa 4. Kaebuse lisa 5. 7
(11)asjaolude tuvastamisel ja teinud nendel faktidel põhinevate hinnangute ja prognooside alusel ilmselgeid vigu ning kas haldusorgan on järginud menetlus- ja vorminõudeid, sh oma otsust vajalikus ulatuses põhjendanud.
- VMS § 241 lg 1 punkti 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sama paragrahvi lõige 3 täpsustab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et /…/ välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule /…/, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
- PPA otsus põhineb mh kaasatud haldusorgani taotlusel ja hinnangul 4 , et kaebajast lähtub Eestile julgeolekuoht. Julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevalt on riigi julgeoleku ohu hindamine KAPO pädevuses, mistõttu ei nõustu kohus kaebaja enese hinnanguga, et temast ei tulene ohtu Eesti julgeolekule. Kas isikut pidada julgeolekuohuks, kelle suhtes on põhjendatud tunnistada elamisluba kehtetuks ja kohaldada sissesõidukeeldu, on julgeolekuasutuse hinnata ning vastustaja otsustada. Lisaks ei eelda VMS § 241 lg 1 punkti 2 kohaldamine, et välismaalast oleks karistatud juba toime pandud Eesti julgeoleku vastase süüteo eest. VMS § 241 lg 3 kohaselt piisab ohu olemasolust.
- Kohus ei nõustu kaebajaga, et PPA on jätnud tuvastamata kaebajast lähtuva tegeliku ohu ning et PPA hinnang kaebaja vaadetele või tegevusele ei vasta tegelikkusele. PPA on otsuses üksikasjalikult kirjeldanud kaebaja tegevust Eestis ning sidunud selle kaebajast lähtuva ohuhinnanguga (vt ennekõike vaidlustatud otsuse punkt 14). Kaebaja ei ole otsusest nähtuvat ohuhinnangut ümber lükanud ega toonud välja ka seda, et PPA oleks kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid ning tegevust valesti mõistnud. Asjaolu, et PPA otsusest ei nähtu vihakõne ja vaenutegevuse definitsiooni, ei tähenda, et otsus oleks õigusvastane. PPA ei ole otsuse tegemisel tuginenud vanu- või vihakõnele. PPA tugines otsuses kaebaja senisele tegevusele Eestis. Otsuses on üksikasjalikult kirjeldanud kaebaja tegevust pikema aja vältel ning toodud välja, mis põhjustel on selline tegevus käsitatav julgeolekuohuna ning Eestis vastase ja Eestis vaenu õhutava tegevusena. Seega asjaolu, et kaebaja enda tegevust julgeolekuohuna ei taju, ei muuda otsust õigusvastaseks ega too kaasa selle tühistamist.
- Kohus tutvus 06.09.2022 otsuse aluseks oleva kaasatud haldusorgani taotluse aluseks oleva salajase tasemega memoga ning seal on kaebaja tegevust kirjeldatud üksikasjalikult ning toodud üheselt välja, miks kaebaja üks või teine tegevus ja väljaütlemine on alates 24.02.2022 muutunud julgeoleku olukorras ohuks Eesti ning NATO ja Euroopa Liigu liikmesriikide julgeolekule. Kohtu hinnangul ei ole KAPO hinnang kaebajast lähtuvale ohule meelevaldne ega muul viisil põhjendamatu. Seejuures nähtub nii otsusest kui ka selle aluseks olevast memost ja teabest, et kaebajast lähtuv oht Eesti julgeolekule on seotud eeskätt kaebaja pikaajalise tegevusega Eestis ning ajenditega, mida Venemaa kasutas Ukrainavastase agressioonisõja õigustamiseks. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan on põhjendatult välja toonud kaebaja tegevuse, kust nähtub kaebaja narratiiv, et Eesti on russofoobne ja natsistlik riik ning kutsunud Venemaa ametnikke üles toetama Venemaa kaasmaalasi aktiivsemalt, mitte lihtsalt piirduma eelarvevahendite eraldamisega fondidele. Samuti on kaebaja kutsunud Kaasatud haldusorgani kaebuse vastuse lisa 1, mis on tunnistatud juurdepääsupiiranguga teabeks halduskohtu 10.08.2022 määrusega, ning salajase tasemega memo. 4 8
(11)üles saama Venemaa väekontingenti Lätti. Kohtu hinnangul ei ole vaidlust, et Eestis kehtivate demokraatliku õigusriigi põhimõtete ärakasutamine Venemaa lõhestuspoliitika toetuseks on selge julgeolekuoht.
- Kaebaja viidatud kohtupraktika, mille kohaselt oleks tulnud elamisloa kehtetuks tunnistamise järgselt võimaldada tal tähtajalise elamisloa taotlemist, ei ole praegusel juhul asjakohane. Kaebaja elamisluba ei tunnistatud kehtetuks põhjusel, et temast lähtub oht avalikule korrale (ehkki PPA otsuses on ka see alus läbivalt kasutusel), vaid põhjusel, et kaebajast lähtub oht riigi julgeolekule. Kohtu hinnangul peaks PPA tulevikus sarnastes otsustes olema täpsem ning viitama konkreetsele alusele. Kohtu hinnangul ei ole julgeolekukaalutlustel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel vajalik jätta kaebajale võimalust taotleda tähtajalist elamisluba pikaajalise elamisloa asemel. Seda kinnitab ka asjaolu, et isikust lähtuv julgeolekuoht on imperatiivne alus elamisloa andmisest keeldumiseks (vrdl VMS § 124 lg 2 punkt 3 ning VMS § 124 lg 1 punkt 1).
- Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema näol on tegemist vähetuntud isikuga, kellel puudub võim või vajalikud suhted, et mõjutada Venemaa võimude otsuseid. PPA on kooskõlas kaasatud haldusorganilt saadud teabega hinnanud otsuses kaebaja tegevust (vt vaidlustatud otsuse punkt 14) ning leidnud põhjendatult, et kaebaja isikuline profiil ning kuulumine erinevatesse organisatsioonidesse on piisav selleks, et mõjujõudu omada ning et temast lähtuv oht on reaalne ja piisavalt tõsine. Nt toob PPA otsuses välja kaebaja tegevuse MTÜ F juhatuse liikmena, samuti propagandarongkäigu „E” korraldajana. Samuti on otsuses põhjalikult selgitatud kaebaja tegevust Venemaa abistamisel Ukraina sõjas ning koostööd propagandakanaliga H. Viimase tegevus on Euroopa Liidu Nõukogu määrusega nr 2022/350 alates 02.03.2022 peatatud. Määruse preambuli punktides 6–9 on mööndud, et Venemaa kasutab mh H süstemaatilises rahvusvahelises meediaga manipuleerimise ja faktide moonutamise kampaanias, et tõhustada oma naaberriikide, liidu ja selle liikmesriikide destabiliseerimise strateegiat ning selline tegevus kujutab endast märkimisväärset ja otsest ohtu liidu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja on osalenud H vahendusel Kremli propaganda levitamises ning Eesti julgeoleku õõnestamises (vt nt kirjeldatud 24.11.2017 intervjuu). PPA on vastavalt võimalustele kirjeldanud ka kaebaja suhtlusvõrgustikku Venemaal, mistõttu kaebaja väide, et tal puudub võime ja vajalikud suhted Venemaa otsuste mõjutamiseks, on eluliselt ebausutav.
- Kohus leiab, et kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine Schengeni alale on põhjendatud ning proportsionaalne. PPA kaalus sissesõidukeelu kehtestamisel erinevaid aspekte (sh võimalikku perekonnaelu riivet) ning kaebaja ei väida, et PPA oleks mõne asjaolu jätnud arvestamata või oleks kaalutlusõigust vääralt teostanud. Kohus nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohaga, et sissesõidukeelu kehtestamise eesmärgiks ei ole soov muuta kaebaja veendumusi või sundida teda loobuma nendest. Sissesõidukeelu eesmärgiks on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (VSS § 6 lg 1), mistõttu jääb kohtule arusaamatuks kaebaja väide, et sissesõidukeeld ei ole riigi julgeoleku kaitse eesmärgi saavutamiseks tõhus vahend.
- Kaebaja väide, et sissesõidukeelu kehtestamine on vastuolus PS §-dega 41 ja 45 jääb kohtule arusaamatuks. PS § 41 kaitseb õigust arvamusele ja veendumusele ning § 45 sätestab sõnavabaduse. Nimetatud sätteid tuleb siiski vaadata põhiseaduse kontekstis ning kooskõlas põhiseaduse §-ga
- PS § 12 keelab rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise, sh sellise tegevuse ühiskonnakihtide vahel. Seega ei ole PS §-d 41 ja 45 oma olemuselt absoluutsed. Lisaks märgib kohus, et sissesõidukeeluga ei ole kaebajal keelatud õigust oma arvamusele ja veendumusele ning piiratud sõnavabadust. 9
(11)Sissesõidukeeluga on piiratud kaebaja õigust siseneda Schengeni viisaruumi, sh Eestisse.
- Vaidlust ei ole, et kaebajale ärakuulamisõigust ei tagatud, ehkki teataval määral kaebajale tema väljasaatmisega seotud asjaolusid siiski selgitati. Nimelt nähtub veebiväljaandes C ilmunud artiklis 5 järgmine lõik: „X rääkis vahetult pärast väljasaatmist Vene väljaandele antud intervjuus, et ta pidi lahkuma oma venemeelse eluvaate tõttu. Ta väitis, et Eestis toimub „vene genotsiid“, et Kapo töötajad andsid talle lugeda 16-leheküljelist toimikut tema väidetavalt Eesti-vastasest tegevusest.“. Sellest lõigust nähtub, et enne kaebaja Eestist välja saatmist talle siiski kaasatud haldusorgani taotluse põhimotiive tutvustati. Sellest ei saa aga järeldada, et kaebajale oleks antud enne otsuse tegemist võimalus esitada otsuse kohta vastuväiteid. Ärakuulamisõiguse tagamata jätmisel tugineb vastustaja HMS § 40 lg 3 punktile
- Nimetatud sätte kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Kohtu hinnangul on riigi julgeolekukaalutlustel ärakuulamisõiguse realiseerimata jätmine praegusel juhul põhjendatud, kuivõrd arvestades kaebaja varasemat käitumist kogumis, siis ei saanud välistada, et kaebaja oleks võinud ärakuulamisõiguse realiseerimise ajal korraldada mõne protestiaktsiooni või muul viisil rahvuslikku vihkamist ja vaenu õhutada. Samuti oleks PPA otsuse ja sellega seotud toimingute edasilükkamine oluliselt suurendanud võimalike ohtude realiseerumist ja konfliktide teket
- mail või sellele eelneval või järgneval ajal.
- Ent isegi kui möönda ärakuulamisõiguse rikkumist, siis ei too menetluslikud minetused alati kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. Nimelt sätestab HMS § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 punkti 1 kohaselt võib haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Praeguses vaidluses ei ole kaebaja esitanud ühtegi sisulist vastuväidet, millele tuginedes oleks põhjust järeldada, et vastustaja oleks pidanud andma teistsuguse sisuga haldusakti. Kohtule ei ole äratuntav, et ärakuulamisõiguse rikkumine oleks mõjutanud vastustaja järeldusi.
- Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et PPA 04.05.2022 otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ning sellega kaasnev sissesõidukeeld on oma olemuselt prognoosotsus, mille tegemisel lähtus PPA VMS § 241 lgst 3, arvestas kaebajaga seotud olulisi asjaolusid ning asetas need alates 24.02.2022 muutunud julgeolekuolukorra konteksti. Julgeolekuohu tõttu oli põhjendatud ka koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine (VSS § 72 lg 2 punkt 4). Otsuse tühistamist ei tingi ka kaebaja väited, et väljasaatmisel ei võimaldatud tal helistada saatkonda või lähedastele. Seoses lähedastele helistamise mittevõimaldamisega soovib kohus välja tuua veebiväljaandes D ilmunud artikli 6 , kust nähtub, et väljasaatmisel kaebaja lähedastele helistada ei soovinud. Kuna aga helistamise võimaldamine või võimaldamata jätmine ei muuda otsuse õiguspärasust, siis ei oma see konkreetne asjaolud praegusel juhul tähendust.
- Kaebus jääb tervikuna rahuldamata. 5 6 Kättesaadav C Kättesaadav D 10
(11)Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused 21.
§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad menetlusosaliste menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, mistõttu jäävad nende menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)