← Eesti

3-22-287/15

Obsah (5)§ 23§ 24§ 18§ 22§ 17

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 20.03.2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-287 Haldusasi

) § 22 lg 1 ja § 24 lg 2 alusel, samuti intressinõude

§ 23p 1 alusel. Kaebuse täiendusest nähtub, et kaebaja soovib esitada 2

(8)3-22-287 alternatiivnõude selliselt, et esimeseks alternatiiviks oleks alusetult saadu tagastamise nõue ja teiseks alternatiiviks kahju hüvitamise nõue.
  1. Tallinna linn esitas 09.05.2022 vastuse kaebusele, milles taotles mh menetluse lõpetamist kaebetähtaja ületamise tõttu või alternatiivselt seetõttu, et esitatud on korduv kaebus. Kaebuses esimese alternatiivina esitatud alusetu rikastumise nõue (kohustamiskaebus) ei ole tähtaegne. HKMS § 46 lg 2 järgi võib kohustamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. Vastustaja keeldus kaebaja nõutava summa tagastamisest selgesõnaliselt 05.02.2019 kirjaga. Haldusasjas nr 3-19-2347 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2020 määruse p-s 15 on tuvastatud, et kohustamisnõue (HKMS § 37 lg 2 p 2) tuli seega esitada halduskohtule 30 päeva jooksul, arvates 05.02.2019 kirja kättesaamisest (HKMS § 46 lg 2 esimene lause). Toimikust ei selgu, millal täpselt MRP Tallinna linna 05.02.2019 kirja kätte sai, aga see pidi toimuma siiski enne 13.02.2019, kui MRP esitas hagiavalduse maakohtule. Seega luges ringkonnakohus 05.02.2019 kirjast teadasaamise ajaks 13.02.
  2. Kaebaja pöördus halduskohtusse 13.12.2019, s.o rohkem kui 30 päeva pärast kirjast teada saamist. Seega on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et MRP ei ole 05.02.2019 keeldumise osas tähtaegselt esitanud kohustamis- ega tühistamiskaebust. Arvestades haldusasjas nr 3-19-2347 tuvastatut, on selge, et praegune kohustamiskaebus ei saa olla tähtaegne. Tallinna Halduskohus märkis samas asjas 01.07.2020 kohtumääruses, et linna keeldumine nähtus selgesti 05.02.2019 kirjast, seega oli linna otsustus teada ja kaebajal või tema õiguseelnejal tulnuks oma õiguste kaitseks õigeaegselt samme astuda. Tallinna linn on vastuseks kaebaja 31.01.2022 kirjale selgitanud, et kaebaja taotlus on juba varasema haldusaktiga lahendatud ning see muutmisele ei kuulu (dtl 105). Seega saab pidada 05.02.2019 kirja haldusaktiks, millega lahendati väidetavast alusetust rikastumisest tulenev nõue

§ 24lg 1 tähenduses.

Kuna kaebaja ei vaidlustanud seda 30 päeva jooksul, ei ole kohustamiskaebus tähtaegne ning menetlus tuleb selle nõude osas lõpetada. Ka kahju hüvitamise nõude osas on kaebus esitatud kaebetähtaega rikkudes.

§ 18

lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Kaebuse selgitused selle osas, millise konkreetse õigusvastase tegevusega on kaebajale väidetavalt kahju tekitatud, on vastuolulised. Selge on üksnes see, et kaebaja nõutab erinevatel õiguslikel alustel ühe ja sama summa (tagatise) tagastamist. Kuna vastustaja keeldus tagatise tagastamisest 05.02.2019 kirjaga, keeldus ta sama kirjaga ka raha tagastamisest kahjuhüvitisena ning kaebaja pidanuks

§ 18

lg 2 alusel pöörduma hüvitamisnõudega kohtusse 30 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest. Sõltumata esitatud kaebuse tähtaegsusest on tegemist korduva kaebusega HKMS § 43 tähenduses ning esineb alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja ei eita, et tema õigusjärglane on kohustamiskaebusega haldusasjas nr 3-19-2347 kohtu poole pöördunud ning nimetatud asjas on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et kaebus ei olnud tähtaegne. Seega on praegune kohustamisnõue korduv kaebus, sest kaebaja, kaebuse nõue ning alus kattuvad. Ka kahjunõude osas tuleb asuda seisukohale, et tegemist on koduva kaebusega, kuna kaebaja nõudis sama raha tagastamist nagu haldusasjas nr 3-19-2347. 13. Tallinna Halduskohus luges 28.11.2022 määrusega muu hulgas kaebuse nõueteks alusetult saadu tagastamise nõude (

§ 22

lg 1) ja intressi tasumise nõude (

§ 23

p 1) ning alternatiivnõudeks kahju hüvitamise nõude ühes viivisenõudega (resolutsiooni p 1) ning jättis rahuldamata Tallinna linna taotluse menetluse lõpetamiseks seoses kaebetähtaja ületamisega (resolutsiooni p 2) ja korduva kaebusega (resolutsiooni p 3). 3

(8)3-22-287 Kaebuse nõude muutmiseks, s.t täiendamiseks selliselt, et kaebuse esmaseks nõudeks lugeda alusetult saadu tagastamise ning intressi tasumise nõue ja alternatiivseks nõudeks kahju hüvitamise nõue ühes viivisenõudega, ei esine takistusi. Kohtud on küll haldusasjas nr 3-19-2347 lugenud kohustamisnõude hilinenult esitatuks, kuid viidatud haldusasjas piirdusid kohtud üksnes 05.02.2019 kirjaga seonduva tühistamis- ja kohustamisnõude tähtaegsuse hindamisega HKMS § 46 lg-te 1 ja 2 mõistes. Kohtud käsitasid Tallinna linna 05.02.2019 leppetrahvi nõuet haldusaktina, mida kaebajal tulnuks vaidlustada, kuid kohtud ei analüüsinud sealjuures kaebetähtaega seoses alusetu rikastumise nõudega. Asjakohastele

sätetele ei ole tuginetud ka ülalviidatud kohtute määruses. Ebaõige on vastustaja arvamus, et linna 05.02.2019 kirja näol on tegu

§ 24lg-s 1 sätestatud haldusaktiga.

Tallinna linn esitas selle kirjaga MRP-le 500 000 euro suuruse leppetrahvi nõude ning sama kirjaga tasaarvestas MRP tagatise tagastamise nõude oma leppetrahvi nõude ja kahjunõudega. Tegemist oli linna ühepoolse tegevusega lepingu lõpetamisel ning kaebaja ei olnud linnale esitanud

§ 22kohaselt alusetust rikastumisest tulenevat nõuet.

Küll aga saab

§-st 22 alusel esitatavaks nõudeavalduseks pidada kaebaja 31.01.2022 esitatud taotlust (dtl 62–65), mille esitamise osas kehtib

§-st 24 lg 2 kohaselt kolmeaastane tähtaeg, arvates päevast, millal õigustatud isik sai või pidi nõudest teada saama. Kui lugeda, et kaebaja pidi nõudest teada saama vastustaja 05.02.2019 kirjaga, on 31.01.2022 nõue esitatud tähtaegselt. Lisaks linnale esitatud taotlusele pöördus kaebaja kohtusse 04.02.2022 ning seega on ka nõue kohtusse esitatud tähtaegselt. Esialgses kaebuses esitas kaebaja küll ainult kahju hüvitamise nõude, kuid täiendas kaebust hiljem alusetu rikastumise nõudega ning seega tuleb alusetu rikastumise nõue lugeda tähtaegseks HKMS § 49 lg 1 kohaselt. Ka kahju hüvitamise nõue on esitatud tähtaegselt (vt

§ 17lg 1).

Kuivõrd kaebaja ei olnud esitanud linnale kahju hüvitamise nõuet, ei saa linna 05.02.2019 kirja pidada taotluse kohta tehtud haldusaktiks

§ 18

kohaselt, mida kaebaja pidanuks sama paragrahvi lg-s 2 tulenevalt vaidlustama halduskohtus 30 päeva jooksul. Küll aga saab asuda seisukohale, et kaebaja sai kahju tekitamisest teada hiljemalt linna 05.02.2019 kirja järel, millest alates hakkas jooksma ka kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Kaebus kahju hüvitamise nõudes on esitatud kohtule 04.02.2022 ning seega tähtaegselt. Ka 10.07.2022 määruses haldusasjas nr 319-2347 on Tallinna Halduskohus kaebuses esitatud nõuet eristanud kahju hüvitamise nõudest ning nentinud, et kui tegu oleks kahju hüvitamise nõudega, oleks kaebus tähtaegne (vt määruse p 26). Eeltoodust tulenevalt erinevad ka praeguses kaebuses esitatud nõuded haldusasjas nr 3-19-2347 esitatud nõuetest ja seega ei ole tegemist korduva kaebusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 14. Tallinna linn palub 13.12.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu 28.11.2022 määruse resolutsiooni p 2 ja teha uus määrus, millega rahuldada taotlus menetluse lõpetamiseks seoses kaebetähtaja ületamisega. Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et kohustamiskaebus ei ole tähtaegne. HKMS § 37 lg 2 ja § 41 lg 1 tähenduses on kaebuse korduvuse ja tähtaegsuse kriteeriumiks vaidluse ese ehk kaebuse nõue ja alus. HKMS § 41 lg 2 kohaselt on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse ning kaebuse nõudeks on kaebuse liik HKMS § 37 lg 2 järgi. Vaidlust ei saa olla selles, et haldusasjas nr 3-19-2347 ja praeguses asjas esitatud nõude alus on kattuv, st tegemist on kaebaja katsega nõuda välja sama rahasummat, mille tagastamisest vastustaja 05.02.2019 haldusaktiga keeldus. Haldusasjas nr 3-19-2347 ei pidanudki kohtud analüüsima esitatud kohustamiskaebuse materiaalõiguslikku alust, vaid seda, kas nõue on 4

(8)3-22-287 esitatud tähtaegselt. Kaebuse tähtaegsuse hindamisel ei oma tähendust see, millisel õiguslikul alusel võiks kohustamiskaebuse rahuldamine olla võimalik ehk kas poolte vahel on lepinguline või lepinguväline õigussuhe olukorras, kus nõude ese ja faktiline alus on kattuv. Haldusasjas nr 3-19-2347 esitatud kaebuse õiguslik argumentatsioon ei ole küll väga sisukas, kuid kaebuses on korduvalt rõhutatud, et vastustaja keeldumine raha tagastamisest on alusetu. Seega võis olla tegemist ka alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Kuivõrd kohtud asja sisuliselt ei lahendanud, ei saanudki tõusetuda küsimust sellest, milline võiks olla nõude õiguslik alus, st kas kaebus võinuks tuleneda alusetust rikastumisest.

§ 22

jj ei sätesta iseseisvat menetluslikku alust kohustamiskaebuse esitamiseks, vaid materiaalõigusliku aluse kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Halduskohus on nimetatud asjaolu jätnud põhjendamatult välja selgitamata. Isegi kui tegemist ei ole korduva kaebusega, pidanuks kaebaja esitama kohustamiskaebuse 30 päeva jooksul alates 05.02.2019 kirjast ka juhul, kui kaebaja soovinuks esitada nõuet lepinguvälisel alusel. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et kaebetähtaja seisukohast ei oma tähtsust see, kas isik on esitanud haldusorganile taotluse alusetult saadu tagastamiseks, vaid hetk, millal haldusorgan annab haldusakti või teeb otsuse nõude üle ja isikule on sellest üheselt arusaadav, et taotletavat summat ei tagastata – kohustamiskaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul alates sellest hetkest (vrd Riigikohtu 15.12.2020 määrus nr 3-18-853, p 19 teine lõik ja p 22). Halduskohtu seisukoht, et 05.02.2019 haldusakti puhul oli tegemist linna ühepoolse tegevusega lepingu lõpetamisel ning kaebaja ei olnud linnale esitanud

§ 22

kohaselt alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mistõttu linna 05.02.2019 kirja ei saa pidada

§ 24lg-s 1 sätestatud haldusaktiks, ei põhine seadusel.

Riigikohus on selgitanud, et halduslepingu alusel leppetrahvi määramise puhul on tegemist iseseisva haldusaktiga (vt 24.11.2022 otsus nr 3-20120, p 13). Seega on vastustaja 05.02.2019 kiri haldusakt. Selle resolutiivosa p 1 sõnab selgelt: „(Tallinna linn) nõuab käesolevaga lepingu punkti 8.3 alusel Osaühingult MRP Linna Liinid leppetrahvi summas 500 000 eurot. Tallinna linn tasaarvestab leppetrahvi nõude Osaühing MRP Linna Liinid antud tagatise tagastamise nõudega“. Eelviidatud lahendi p-s 14 märgitust tulenevalt on leppetrahv määratud kehtiva haldusakti alusel, mida ei ole tühistatud, ning selle resolutiivosa on kehtiv ka kohtule. Sama haldusakti resolutsiooni p-s 2 märkis vastustaja, et „keeldub Osaühing MRP Linna Liinid poolt tasutud tagatise tagastamisest täies ulatuses (st leppetrahvi summale vastavas osas ning ulatuses, mis ületab leppetrahvi).“

§-dest 22 ja 24 ei tulene, et haldusorgan ei saaks teha otsustust raha tagastamise üle omal algatusel ja peaks ootama isiku taotlust. Seega on ebaõige halduskohtu järeldus selle kohta, et nimetatud haldusaktiga ei lahendatud võimalikku alusetu rikastumise nõuet

§ 24tähenduses.

Samuti on halduskohus jätnud tähelepanuta, et haldusasjas nr 3-19-2347 esitatud kaebuse punktis 1.5 märgib kaebaja, et „pärast lepingu lõppemist nõudis MRP makstud deposiidi tagastamist“. Seega on ka kaebaja kinnitanud, et nõudis vastustajalt deposiidi tagastamist ning vastustaja on sellest keeldunud 05.02.2019 haldusaktiga. Vastustaja jääb oma varasema seisukoha juurde, et ka kahju hüvitamise nõue ei ole tähtaegne. Praegusel juhul ei kehti hüvitamisnõudele kolmeaastane vaidlustamistähtaeg. Riigikohus on selgitanud, et eriregulatsioonina tuleneb

§ 18

lg-st 2, et kui isik on taotlenud hüvitist haldusorganilt ja pole saanud rahuldavat tulemust, siis on tal võimalik esitada halduskohtule hüvitise saamiseks kaebus 30 päeva jooksul. Seetõttu peab isik, kui ta läbib

§ 17

lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse haldusorganis, pöörduma menetluse tulemusega mittenõustumisel halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest (Riigikohtu 08.10.2008 määrus nr 3-3-1-41-08, p 8). Kaebaja nõuab erinevatel õiguslikel alustel ühe ja sama summa (700 000 euro suurune tagatis) tagastamist. 5

(8)3-22-287 Kuna vastustaja keeldus tagatise tagastamisest 05.02.2019 haldusaktiga, keeldus ta sama kirjaga ka raha tagastamisest kahjuhüvitisena ning kaebaja pidanuks

§ 18

lg 2 alusel pöörduma hüvitamisnõudega kohtusse 30 päeva jooksul alates kirja kätte saamisest.

  1. Kaebaja palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebus on esitatud tähtaegselt. MRP ei ole enne 31.01.2022 esitanud vastustajale taotlust alusetult saadu tagastamiseks. Seega ei saanud vastustaja sellist taotlust ka 05.02.2019 lahendada. Haldusasjas nr 3-19-2347 esitatud kaebuses on küll viidatud, justkui oleks MRP nõudnud Tallinna linnalt deposiidi tagastamist, kuid ilmselt on tegemist eksitusega. Praeguses asjas esitatud kaebuse ettevalmistamisel ei suutnud kaebaja tuvastada, et sellist nõuet oleks kunagi Tallinna linnale esitatud. Kui selline nõue oleks Tallinna linnale esitatud, oleks vastustaja ise saanud selle ka praeguses asjas kohtule esitada. Vastustaja on Riigikohtu lahendist nr 3-18-853 teinud ebaõiged järeldused. Puudub alus hakata kaebetähtaega arvestama vastustaja 05.02.2019 kirjast, kuna sellele kirjale ei eelnenud kaebaja taotlust alusetult saadu tagastamiseks. Lisaks ei nähtu 05.02.2019 kirjast, et vastustaja oleks sellega lahendanud MRP alusetult saadu tagastamise nõuet. 05.02.2019 kiri on vormistatud võlaõigusliku nõudekirjana, milles Tallinna linn nõuab leppetrahvi ning teeb võlaõigusliku tasaarvestuse avalduse ning sellest tulenevalt jätab tagatise tagastamata. Kui linn väidetavalt lahendas kaebaja alusetult saadu tagastamise nõuet ilma kaebaja sellekohase taotluseta, peaks linna vastav tahe nähtuma selgelt ka selle kirja põhjendustest. Kirjale ei saa anda hiljem sellist õiguslikku tähendust, mida selle koostamise ajal silmas ei peetud. Vastustaja mõtleb praegu tagantjärele välja asjaolusid, mida
  2. a veebruaris ei eksisteerinud. See läheb vastuollu hea halduse ja õiguskindluse põhimõtetega. Järelikult ei ole 05.02.2019 kirjaga lahendatud MRP alusetult saadu tagastamise nõuet. Määruskaebuses esitatud väited selle kohta, et tegemist on korduva kaebusega, on asjassepuutumatud, kuna vastustaja on vaidlustanud vaid halduskohtu 28.11.2022 määruse resolutsiooni p
  3. Samuti ei oma kaebuse tähtaegsuse hindamisel tähendust määruskaebuse väited selle kohta, et 05.02.2019 kirjaga ei esitatud mitte võlaõiguslikku leppetrahvi nõudekirja, vaid vormistati leppetrahvi nõue haldusaktina. Eeltoodust tulenevalt on ühtlasi väär vastustaja seisukoht, et kahju hüvitamise nõue ei ole esitatud tähtaegselt. Ka see seisukoht tugineb ekslikule väitele, et vastustaja on MRP kahju hüvitamise nõude juba oma 05.02.2019 kirjaga lahendanud. Erinevalt vastustaja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-41-08 asjaoludest ei ole MRP praegusel juhul esitanud Tallinna linnale kahju hüvitamise taotlust. Seejuures leidis Tallinna Halduskohus ka haldusasjas nr 319-2347, et kahju hüvitamise nõude tähtaeg ei ole möödunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks ja halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 muutmiseks. 17.

§ 17

lg 1 esimene lause sätestab, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

§ 18

lg-te 1 ja 2 järgi peab haldusorgan taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates ning kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva 6

(8)3-22-287 jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks (vt ka Riigikohtu 08.10.2008 määrus nr 3-3-1-41-08, p 8). 18.

§ 22

lg 1 esimese lause järgi võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti.

§ 24

lg 2 näeb ette, et taotlus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal õigustatud isik nõudest teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul nõude tekkimisest arvates.

§ 24

lg 1 esimene lause sätestab, et avalikõiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude üle otsustab asja või raha saanud haldusorgan haldusaktiga. Riigikohus on selgitanud, et kui haldusorgan isiku taotlust õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamiseks ei rahulda või ettenähtud viisil ei lahenda, on isikul võimalik esitada halduskohtule kohustamiskaebus raha tagastamiseks vastavalt HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaega arvestades, s.t 30 päeva jooksul kaebajale taotluse lahendamise kohta tehtava otsustuse teatavakstegemisest arvates või kui haldusorgan taotlust nõuetekohaselt ei lahenda, kahe aasta jooksul alusetult saadu tagastamise taotlemisest arvates (Riigikohtu 15.12.2020 määrus nr 3-18-853, p 18). 19. Ringkonnakohus nõustub kaebaja ja halduskohtuga, et vastustaja ei ole 05.02.2019 kirjaga lahendanud MRP esitatud alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ega kahju hüvitamise nõuet. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et MRP oleks enne 05.02.2019 Tallinna linnale sellekohaseid taotluseid esitanud või üleüldse nõudnud tasutud tagatise tagastamist. Seda ei nähtu ka 05.02.2019 kirja sisust. Tallinna Transpordiameti 05.02.2019 kirjas on osutatud 24.01.2019 MRP-le esitatud lepingu ülesütlemise avaldusele ning MRP poolsele lepingu olulisele rikkumisele tulenevalt liinide teenindamise lõpetamisega, mida arvestades nõuti MRP-lt leppetrahvi ja jäeti MRP tasutud tagatis täies ulatuses tagastamata, tasaarvestades selle linna leppetrahvi nõude ja kahjunõudega. Nimetatud kirjast ei ilmne, et Tallinna linn oleks sellega lahendanud MRP taotlust deposiiti tasutud tagatise tagastamiseks. Seetõttu ei ole alust ka väita, et vastustaja oleks selle kirjaga lahendanud sellesama tagatisega seotud alusetust rikastumisest tulenevat või kahju hüvitamise nõuet. Järelikult ei pidanud kaebaja vastavate nõuetega kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul 05.02.2019 kirja kättesaamisest alates (HKMS § 46 lg 2 ja

§ 18lg 2).

Ringkonnakohtu hinnangul ei järeldu vastupidist ka Riigikohtu 15.12.2020 määrusest nr 3-18-

  1. Nimetatud määruses leidis Riigikohus, et avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tulenevale nõudele kohaldub HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg, sest kaebaja oli varem esitanud vastustajale taotluse tagastada alusetult tasutud liikmemaks ning vastustaja oli selle tagastamisest piisavalt arusaadavalt keeldunud (vt Riigikohtu 15.12.2020 määrus nr 3-18-853, p-d 16 ja 19). Kahju hüvitamise nõudele kohaldub 30-päevane kaebetähtaeg juhul, kui kaebaja on enne kohtusse pöördumist esitanud kahju hüvitamise nõude haldusorganile ning haldusorgan on jätnud selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata (nt Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 12).
  2. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja esitatud alusetu rikastumise nõue ja alternatiivne kahju hüvitamise nõue on esitatud tähtaegselt. Kuna asjaolust, et Tallinna linn ei tagasta MRPle makstud tagatist, sai MRP teada Tallinna linna 05.02.2019 kirjast, võib 05.02.2019 kirjast teadasaamise hetke pidada ka ajaks, mil kaebaja avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tulenevast nõudest või kahju tekkimisest teada sai. Kaebaja esitas vastustajale taotluse tagastada alusetult saadud 700 000 eurot 31.01.2022 (dtl 62–65), järelikult

§ 24lg-s 2 sätestatud 3-aastast kaebetähtaega järgides.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja sellega seoses vastustajale korduvad pöördumised 09.03.2022 ja 29.03.2022 ning vastustaja lahendas taotluse 06.05.2022 (dtl 87–88, 105). Kuna kaebaja esitas praeguses asjas esialgse kaebuse halduskohtusse 04.02.2022, on ta seega nimetatud nõudega pöördunud ka kohtusse tähtaegselt (HKMS § 49 lg 1). Samuti on ta 04.02.2022 kaebust esitades pöördunud kohtusse õigeaegselt 7

(8)3-22-287 kahju hüvitamise nõudega, sest ei ole ületanud

§ 17lg-s 3 sätestatud 3-aastast kaebetähtaega.

  1. HKMS ei näe ette võimalust vaidlustada määruskaebusega halduskohtu määrust, millega kohus otsustab jätta menetluse lõpetamata seetõttu, et tegemist võib olla korduva kaebusega (vt HKMS § 152 lg 1 p 1 ja § 155 lg 5). Seega ei ole määruskaebuse lahendamisel sellekohased vastustaja väited ka asjassepuutuvad. Vastustaja väited seoses 05.02.2019 esitatud leppetrahvi nõude kehtivusega puudutavad ringkonnakohtu hinnangul aga vaidluse sisu ning nende kohta saab kohus anda seisukoha kaebuse nõuete sisulise põhjendatuse hindamisel.
  2. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 28.11.2022 määruse resolutsiooni p 2 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.