KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Määruse tegemise aeg ja koht 17. august 2023, Tallinn Haldusasja number 3-23-1655 Haldusasi T.-L. J. kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 22.06

) § 121 lg 4, § 204 lg 1). ASJAOLUD

1. OÜ Hexanor (pankrotis) pankrotitoimkonna liige T.-L. J. (kaebaja) esitas 14.03.2023 Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse vandeadvokaat M. K. tegevuse peale, kes tegutseb väidetavalt huvide konfliktis, kui esindab ühelt poolt OÜ Hexanor pankrotihaldur M. K. ja teiselt poolt kaitseb ka oma pikaajalise kliendi AS-i SEB Pank, kes on pankrotimenetluses suurim võlausaldaja, huve.
2. Eesti Advokatuuri aukohus jättis 22.06.2023 otsusega vandeadvokaat M. K. tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamata, sest puudusid distsiplinaarsüüteo tunnused.
3. Kaebaja esitas 26.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 22.06.2023 otsuse tühistamiseks. Aukohtu otsus on põhjendamata, õigusvastane ja vastuolus aukohtu senise praktikaga sarnastes küsimustes. Vandeadvokaat M. K. on tegutsenud huvide konfliktis. Aukohus ei ole oma otsustes olnud järjepidev. Selline olukord vajab kohtulikku kontrolli, sest vastupidine tooks kaasa olukorra, kus aukohus võibki teha suvaotsuseid, mis ei põhine millelgi ega ole kooskõlas isegi nende endi lahendite ja seisukohtadega. Selliselt toimiv aukohus ei täidaks oma eesmärki. KOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 121

lg 2 p 1 alusel võib kohus tagastada määrusega kaebuse selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 3-23-1655 5. Halduskohtumenetluse praktikas on korduvalt leitud, et advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ja AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib halduskohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (

§ 44lg 1). Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt korduvalt selgitanud, et tulenevalt Adv

S § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt 27.12.2019 määrus asjas nr 3-19-2050; 14.02.2019 määrus asjas nr 3-19-93; 21.12.2016 määrus asjas nr 3-16-1148; 24.09.2015 otsus asjas nr 3-14-50174; 03.12.2014 määrus asjas nr 3-1452251; 11.09.2014 määrus asjas nr 3-14-51432; 31.12.2013 määrus asjas nr 3-13-1538; 20.03.2013 otsus asjas nr 3-12-1016). Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse (nt advokaat, kelle tegevust on otsuses hinnatud). Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebaja subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist.

1. Vaidlustatud otsusest ei nähtu menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada asja lahendust või rikkuda kaebaja õigusi. Aukohus on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud ja koostanud selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5). Aukohus on andnud mõlemale poolele võimaluse oma seisukohti avaldada ja tõendeid esitada, on hinnanud menetlusosaliste seisukohti ja faktilisi asjaolusid ning tuvastanud, et advokaadi tegevuses ei ilmne distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmselge puudumise tõttu ei pidanud aukohus aukohtumenetlust algatama. Asjaoludest ei nähtu, et aukohus oleks jätnud arvesse võtmata väited või tõendid, mis võinuks mõjutada asja lahendust. Aukohus on oma otsust põhjendanud ja selgitanud mh, mille poolest erineb vaidlusalune asi kaebaja viidatud varasemast praktikast. See, et kaebaja ei nõustu aukohtu otsuse põhjendustega, ei anna alust väita, et otsust ei ole põhjendatud. Halduskohtul ei ole võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas (st kas aukohus on põhjendatult järeldanud, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused).
2. Aukohtu otsus ei riku kuidagi kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Aukohtu otsus saaks rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi üksnes juhul, kui aukohus on jätnud aukohtumenetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud avalduse esitaja väiteid (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus asjas nr 3-16-1148) või on asja sisuliselt lahendanud, ent jätnud põhjendamatult käsitlemata osad isiku väited advokaadi tegevuse osas (Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsus asjas nr 3-17-940; Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2019 määrus asjas nr 3-19-1105). Olukorras, kus see nii ei ole, puudub aukohtu otsuse tühistamiseks alus, sest aukohtumenetluse läbiviimine ei ole ette nähtud huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid tegemist on kutseühingu sisemise kontrolliga oma liikmete tegevuse üle (Tallinna Ringkonnakohtu 11.09.2014 määrus asjas nr 3-14-51432). Halduskohtu võimalused sellesse kontrolli sekkuda on piiratud (Tallinna Ringkonnakohtu 09.08.2018 määrus asjas nr 3-181203).
3. Aukohtumenetluse algatamata jätmisest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jäänud sellest tulenevalt ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Kui kaebaja leiab, et pankrotihaldur või tema esindaja on rikkunud pankrotimenetluses kehtivaid õigusnorme, saab ta pöörduda avaldusega maakohtu poole, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet pankrotimenetluse õiguspärasuse üle. Küsimuse lahendamine maakohtu 2

§ 121lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult tagastada.

10.

§ 104

lg 5 p 2 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub

§ 121lg 2 alusel.

Kuna kohus tagastab kaebuse

§ 121lg 2 alusel, jääb riigilõiv kaebajale tagastamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3