KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2017. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-7438 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla ja Orvi Tali Vaidlustatud koht

§-dega 15 ja 24 vastuolus olevaks ja kehtetuks ning tühistada Harju maakohtu 22.11.2016 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja tagastada kriminaalasi maakohtule menetluse jätkamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt palub määruskaebuse esitaja tühistada maakohtu 22.11.

1. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja 06.12.
2. a ebaselguse lahendamise määrus osas, millega süüdistatavale pandud kohustus ei vasta tsiviilhagi esemele. Määruskaebuse esitaja soovib, et I. Treibstocki kohustataks hüvitama hiljemalt 22.05.
3. a lisaks menetluskuludele M OÜ-le tekitatud kahju summas 2646,30 eurot ja viivis seadusjärgses määras summalt 2606,30 eurot alates 24.12.
4. a kuni põhinõude täitmiseni. 2 4.
5. Määruskaebuse põhjendustes märgib selle esitaja, et kuivõrd KrMS § 385 p 10 ei võimalda kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamist on tegemist

§-dega 15 ja 24 vastuolus oleva sättega. Kriminaalmenetluse lõpetamine vastupidiselt kannatanu tahtele ei tohi viia selleni, et kannatanult võetakse võimalus tõhusale õiguskaitsele. Kriminaalmenetluse lõpetamine tõi kaasa tsiviilhagi (kriminaaltoimiku tl 64-72; lisa 1) läbi vaatamata jätmise. TsÜS § 160 lg-st 3 tulenevalt lõppes tsiviilnõude peatumise toime. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei ole täitedokument TMS tähenduses. Seega kannatanul ei ole täitedokumenti, mistõttu tsiviilnõude mittetäitmisel peab kannatanu pöörduma tsiviilkohtumenetluse korras kohtusse. Hagi esitamisega kaasneb riigilõivu ja õigusabitasu maksmise kohustus. Sellepärast riivab kannatanu esindaja arvates kriminaalmenetluse lõpetamise määrus kannatanu seadusega kaitstud õigusi ja huve. Tegemist on kannatanu asjaga EIÕK art 6

§ 15

mõttes ja kannatanul peab olema õigus määrus kui lõpplahend vaidlustada

§ 24alusel. Järelikult on Kr

MS § 385 p 10 põhiseadusvastane. 4.

1. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohtu mõlemad määrused asjas nr 1-16-7438 on sisuliselt ebaõiged, sest ei ole kooskõlas KrMS § 202 sätetega. KrMS § 202 ei anna menetlejale õigust lõpetada kriminaalmenetlust siis, kui süüdistatav on nõustunud kahju hüvitamisega osaliselt. Kannatanu esitas tsiviilhagi põhinõude ja viivise nõudes. Eelistungil ei ole kaitsja esitanud tsiviilhagi menetlusse võtmisele mingeid vastuväiteid. Põhiistungil ei ole kannatanu viivisenõudest loobunud. Seega oli süüdistataval võimalus nõustuda esitatava nõudega tervikuna või siis jätta nõustumata ja nõuda asja sisulist läbiviitamist. Süüdistatav, kes on tutvunud toimikuga ja oli seega teadlik tsiviilhagi nõudest, nõustus kahju hüvitamise kohustusega. Seega võttis süüdistatav endale kohustuse hüvitada tsiviilhagi esitatud nõue (sh viivisenõue) tervikuna. Vastav summa pidigi olema kajastatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses. Määruskaebuse esitaja lisas tõendi, mis kinnitab, et süüdistatavalt 50 eurot kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgitud pangakontole laekunud ei ole (lisa 2). Kuivõrd maakohtu eksimuse tõttu oli kriminaalmenetluse lõpetamise määruses märgitud vale summa, siis pidi kohus selle parandama määrusega nr 1-16-7438/
2. Kohus seda ei teinud, rikkudes KrMS § 145 lg 1 p
3. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
4. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha Harju Maakohtu 22.11.
5. a määruse peale edasikaebeõiguse piirava sätte põhiseadusvastaseks tunnistamise kohta ning seejärel käsitleb määruskaebuses esitatud väiteid Harju Maakohtu 06.12.
6. a määruse peale.
7. Ringkonnakohus leiab, et M OÜ esindaja määruskaebuses esitatud taotlus tunnistada KrMS § 385 p 10 põhiseadusega vastuolus olevaks ja seega kehtetuks, ei kuulu rahuldamisele ja seetõttu jääb M OÜ esindaja määruskaebus osas millega vaidlustatakse Harju Maakohtu 22.11.
8. a P.F-i suhtes KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, sisuliselt läbi vaatamata. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 6.1 Esmalt märgib ringkonnakohus, et määruskaebuses viidatud KrMS § 385 p 10 on käesoleval juhul asjassepuutuvaks sätteks. KrMS § 385 p 10 kohaselt ei ole määruskaebe korras vaidlustatavad kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise ja uuendamise määrused, välja arvatud kannatanu käesoleva seadustiku §-s 2031 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Ringkonnakohtul ei ole viidatud normist tulenevalt pädevust M OÜ 3 esindaja poolt esitatud kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks. Eelnimetatud edasikaebeõiguse jaatamisel oleks määrus vaidlustatav ringkonnakohtus ning ringkonnakohus kohustuks asja sisuliseks läbivaatamiseks. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida esmalt KrMS § 385 p 10 vastavust

§ 24

lg- le 5.

§ 24

lg 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 24

lg-s 5 sätestatu ei tähenda aga seda, et kõiki kohtulahendeid peab olema võimalik alati vaidlustada. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-62-10 p-s 38 märkinud, et

§ 24

lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Lisaks on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-75-14 p-s 63 selgitanud, et põhiseadus, andes igaühele õiguse seadusega sätestatud korras tema kohta tehtud kohtulahendi peale kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata, näeb seega ette, et seadusega saab edasikaebeõigust piirata. Seadusandja võib edasikaebeõigusele seadusega sätestada nii menetluslikke piiranguid, nagu riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord, kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki kaebuste edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Riigikohus on kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist ning sellest tulenevalt kohtusüsteemi tõhusat toimimist korduvalt käsitanud

§ 25

lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina (vt Riigikohtu lahendid: nr 3-4-1-1-04, p 21; 3-4-1-20-12, p 35 ja 3-1-1-45-12, p-d 31 ja 33).

§ 24

lg-s 5 tagatud edasikaebepõhiõigus on osa üldisest põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (

§ 15

lg 1 esimene lause koostoimes

§-ga 14).

§ 15

lg 1 esimeses lauses on tagatud ilma reservatsioonita põhiõigus,

§ 24

lg-s 5 aga lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-62-10, p 38). Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusi tohib seadusega piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Ilma reservatsioonita tagatud põhiõigusi tohib aga riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks. Erandina on kohtupraktikas jaatatud KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamisõigust, kui määrusega lahendati küsimusi, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati sellest hälbivalt või mille suhtes otsuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. Kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise peale kaebeõiguse puudumist kohtupraktika KrMS § 202 kriminaalmenetluse lõpetamisel jaatanud ei ole. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse seisukohaga, et kriminaalmenetluse lõpetamine vastupidiselt kannatanu tahtele on käesoleval juhul võtnud kannatanult ära võimaluse tõhusale õiguskaitsele. Määruskaebusest nähtuvalt on võetud kannatanult ära võimalus tsiviilhagi läbi vaatamisele. Ringkonnakohus selgitab, et oportuniteediprintsiibi üheks oluliseks aspektiks on kannatanu huvide parem kaitse ning temale võimalikult täieliku ja kiire hüvitise pakkumine. Nimelt eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist või vähemalt hüvitamisele asumist. Praktikas tähendab see seda, et kannatanule tekitatud kahju hüvitatakse oluliselt kiiremini, kui kriminaalmenetluse jätkumisel kohtus. Selle tingimusega tagatakse ka kannatanu õiguste kaitse, kuid kannatanu nõusolek ei ole KrMS § 202 kohaldamiseks vajalik. Kuriteoga tekitatud kahju määratlemisel võetakse aluseks KrMS § 37 lg 1, mille järgi on kriminaalmenetluses hagetav üksnes kannatanule kuriteoga vahetult tekitatud kahju. Kaudsete kahjude hüvitamise kohustust ei saa KrMS § 202 kohaldamisel isikule panna. Käesolevas asjas on kannatanu tsiviilhagis märkinud, et P.F tekitas temale varalist kahju kogusummas 2 606,30 eurot, mis ongi vahetult kuriteoga tekitatud kahju ning millist 4 summat käsitleski maakohus kriminaalmenetluse lõpetamisel kannatanule tekitatud kahjuna. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, mille suhtes on määruskaebuse esitaja arvates kannatanult võetud ära võimalus tõhusale õiguskaitsele. Riigikohus on korduvalt kriminaalmenetluse lõpetamisi käsitledes märkinud, et kannatanul ei ole õigust vaidlustada isiku süüküsimust puudutavaid asjaolusid või nõuda isiku süüdimõistmist. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas on aga kannatanul muude nõuete, kui kuriteoga vahetult tekitatud kahjude väljamõistmise osas, võimalik pöörduda tsiviilkohtu poole. Seega ei too kannatanul kaebeõiguse puudumine kaasa tema õiguste piiramise lõplikku otsustust. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul KrMS § 385 p-st 10 tulenev kaebeõiguse piirang ei riiva kannatanu õigusi sedavõrd, et see tooks kaasa nimetatud sätte tunnistamise põhiseadusega vastuolu olevaks. 6.2 Ringkonnakohus viitab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse läbi vaatamata jätmisel Riigikohtu seisukohale (RKKKm nr 3-1-1-23-16), mille kohaselt olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-5-13;
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-45-12 ja
5. juuli
6. a otsus asjas nr 3-1-1-18-12). Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 2, §-st 152 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-st 1 saab esimese või teise astme kohus jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus, et määruskaebuses KrMS § 385 p 10 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise taotlus tuleb jätta rahuldamata ning seetõttu tuleb jätta kannatanu M OÜ esindaja määruskaebus osas, millega vaidlustatakse Harju Maakohtu 22.11.
7. a määrust kriminaalmenetluse lõpetamise peale, sisuliselt läbi vaatamata. Ringkonnakohus eiraks määruskaebust sisuliselt läbi vaadates KrMS § 385 p 10 nõudeid, mis aga oleks käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
8. Kannatanu vaidlustas ka Harju Maakohtu 06.12.
9. a ebaselguste lahendamise määruse osas, millega kohus ei rahuldanud kannatanu taotlust süüdistatavalt väljamõistetud kahjuhüvitise summa muutmiseks ning viivisenõude väljamõistmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul vaatas maakohus kannatanu taotluse läbi õigesti kohtumääruse täitmisel ilmnevate kahtluste ja ebaselguste lahendamist reguleerivate sätete alusel, kuivõrd nimetatud taotluse esitamise ajaks oli kriminaalmenetluse lõpetamise määrus jõustunud. Maakohus jättis ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult muutmata süüdistatavalt kahjuhüvitamiseks määratud rahasumma, kuivõrd P.F oli kriminaalmenetluse lõpetamise kohtuistungiks tasunud 50 eurot M OÜ arveldusarvele ja seda just sellele arveldusarvele, mille kannatanu M OÜ esindaja oli 18.05.
10. a kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisel märkinud. Seega on täiesti alusetud kannatanu esindaja väited, et P.F tasus kahju valele arveldusarvele. Kohus parandas 06.12.
11. a määrusega kannatanu arvelduskonto numbri seetõttu, et kannatanu taotluse kohaselt soovib ta edaspidi saada tekitatud kahju hüvitamist just uuele arvelduskontole. Puutuvalt süüdistatavalt kriminaalmenetluse lõpetamisel viivisenõude välja mõistmata jätmisesse ning seetõttu tsiviilhagi esemest väljumisse, märgib ringkonnakohus, et kahjunõude väljamõistmine kannatanult kuulub KrMS § 202 kriminaalmenetluse lõpetamise juurde ning seega ei ole see vaidlustatav. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt märgituga, et KrMS § 431 korras pole võimalik enam lahendit sisuliselt muuta ning isikule täiendavaid 5 kohustusi panna. Küll aga oleks nõude suuruse muutmine asja sisuline lahendamine, mille kohta puudub ka süüdistatava nõusolek. Eelmärgitu ei ole aga jõustunud otsustuses ebaselguste lahendamine või täpsustuste tegemine ning kohtul puudub käesoleval ajal pädevus selle tegemiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kannatanu esindaja määruskaebuse rahuldamata osas, milles taotleti Harju Maakohtu 06.12.
12. a määruse osalist tühistamist ning süüdistatavalt kahjunõude summa muutmist ja täiendavalt viiviste väljamõistmist.
13. Juhindudes KrMS §-st 390, § 326 lg 2 p-st 3 ja § 385 p-st 10 jätab ringkonnakohus kaitsja määruskaebuse Harju Maakohtu 22.11.
14. a määrusele läbi vaatamata ning Harju Maakohtu 06.12.
15. a määrusele rahuldamata. 6