4-17-827/6

4-17-827 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprillil 2017 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-17-827 Kohtunik Külli Iisop Väärteoasi E.K kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse 20.01.2017 otsusele väärteoasjas nr 2317,16,012571 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: E.K XXX; elukoht: xxxx) (isikukood Kohtuväline menetleja: PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus (asukoht: Rahumäe tee 6/1, Tallinn) Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta rahuldamata E.K kaebus trahvi vähendamiseks ning muutmata PPA Põhja prefektuuri liiklusmenetlustalituse 20.01.2017 otsus LS § 201 lg 1 alusel määratud rahatrahvi suuruse osas (100 päevamäära ehk 400 eurot).
3. Tühistada otsus rahatrahvi tasumise aja osas ning KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et E.K-le määratud rahatrahv 400 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o 8 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest ehk 50 (viiskümmend) eurot kuus. Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas, arvele EE932200221023778606 Swedpank pangas, arvele EE403300333416110002 Danske pangas või arvele EE701700017001577198 Nordea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
4. 1 Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
5. 20.01.2017 otsusega väärteoasjas nr 2317,16,012571 määras PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse väärteomenetleja E.K-le karistuseks liiklusseaduse (LS) § 201 lg 1 järgi rahatrahvi 100 trahviühikut, s.o 400 eurot. Otsuse kohaselt juhtis E.K 25.12.2016 kell 15.03 Tallinnas Rahumäe tee 2/3 maja juures mootorsõidukit, omamata vastava B-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Sellise tegevusega eiras E.K LS § 90 lg 1 p 1 nõudeid.
6. E.K esitas kohtule kaebuse, milles palus karistust vähendada. Kaebaja leiab, et rahatrahv 100 trahviühikut on maksimumkaristus antud väärteole. Ta on ainus, kes perekonnast tööl käib ja tema igakuine palk on miinimum. Kaebaja kahetseb oma tegu. Ta on suuteline maksma umbes 50 eurot kuus ning sedagi perekonna ülalpidamise ning muude elatuskulude kõrvalt lühikest aega. Kaebajal on alla aastane laps. Kaebaja ei soovinud kohtuistungist osa võtta, nõustus seega kirjaliku menetlusega.
7. Kohtuväline menetleja oma vastuses kaebusele leiab, et vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Mõistetud karistus vastab E.K süü suurusele ning lähtub karistuse eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest. Kaebajal on 13 kehtivat väärteokaristust, mis näitab ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge. Teda on korduvalt karistatud rahatrahvidega, kuid teades enda majanduslikku olukorda, on ta jätkanud uute süütegude toimepanemist. Seega ei ole isik eelnevatest karistustest soovitud järeldusi teinud ning keskmisest määrast väiksem rahatrahv ei omaks kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kohtuväline menetleja nõustus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused
8. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning väärteoasja materjalidega, leiab, et E.K tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 järgi. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. E.K ei eita kaebuses, et juhtis mootorsõidukit juhtimisõigust omamata. Seda tõendavad ka politseitöötaja K. Madissoo ütlused, kes täitis 25.12.2016 tööülesandeid Rahumäe tee 2/3 maja juures ning peatas kella 15 paiku sõiduauto, mille roolis oli juhtimisõiguseta E.K. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtub, et kaebajal seisuga 27.12.2016 kehtivaid juhilubasid ei olnud. Eesti Politsei menetlussüsteemis olevate andmete kohaselt omistas E.K juhtimisõiguse alles 09.02.2017, s.o peale etteheidetavat tegu. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, E.K juhtis mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata. Seega rikkus E.K LS § 90 lg 1 p-s 1 sätestatud nõudeid ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 järgi. Teo on E.K toime pannud tahtlikult, st teadis, et sõitis juhtimisõiguseta, ning möönas seda. Isiku kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt ta teadis, et tal on alates
9. aastast juhtimisõigus, on põhjendamatud, sest Maanteeameti liiklusregistri väljavõtte kohaselt väljastati talle veebruaris 2017 esmased juhiload ning juhtimisõigust tal varem ei olnud. 2
10. Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt arvestatakse lisaks isiku süüle ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (RKKKo nr 3-1-1-28-14 p 29;nr RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19 jt), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Ekslik on kaebaja väide, et talle on määratud juhtimisõiguseta sõitmise eest maksimaalne trahv. LS § 201 lg 1 võimaldab süüdlast juhtimisõiguseta sõitmise eest karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Kohtuväline menetleja on E.K-le toimepandu eest määranud karistuseks rahatrahvi 100 trahviühikut, s.o trahv sanktsiooni keskmises määras. Kohus leiab, et kaebaja süü on keskmine. E.K sõitis mootorsõidukiga, omamata selleks juhtimisõigust. Mootorsõiduki juhilt aga eeldatakse, et ta läbib vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise koolituse ning sooritab nõutavad eksamid. Alles seejärel antakse talle mootorsõiduki juhtimisõigus, mis tõendab, et tal on olemas õiged ja ohutud liiklusvõtted ning oma tegevusega ei sea ta ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara. Isiku karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtu hinnangul on kahetsus, mida avaldatakse alles kohtule kaebust esitades ning mis jäetakse sisuliselt põhjendamata, paljasõnaline ning selle eesmärgiks saab olla vaid kohtult soodsama karistuse taotlemine. E.K on varem väärtegude toimepanemise eest karistatud, kuid see ei ole teda mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Seega on kaebaja oma käitumisega näidanud, et suhtub seaduse nõuetesse, sh liiklusreeglitesse ükskõikselt ning alla keskmist määra rahatrahv ei ole piisavalt mõjus, mis aitaks tal oma hinnanguid ümber kujundada. E.K on kinnitanud, et saab miinimumpalka, ta peab oma peret ülal ning tal on keeruline väärteo eest määratud rahatrahvi tasuda. Kohtu hinnangul ei anna toodud põhjus alust määratud karistuse vähendamiseks. Kasin sissetulek ja perekonna (sh alla aastase lapse) ülalpidamise kohustus oli kaebajale teada ka enne rikkumist ning seda enam oleks ta pidanud hoiduma uue süüteo toimepanemisest. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et määratud karistus ehk rahatrahvi suurus on kooskõlas kehtiva karistuspraktikaga ning kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seetõttu jätab kohus esitatud kaebuse rahuldamata ja määratud trahvi suuruse muutmata.
11. Küll aga peab kohus kaebaja tööalast ja perekondlikku seisu arvestades võimalikuks rahatrahvi ositi määramist. Kohus arvestab, et kaebaja töötasu ei ole suur ning tema ülalpidamisel on väike laps ning KarS § 66 lg 2 alusel peab mõistlikuks anda kaebajale võimalus tasuda mõistetud rahatrahvi (400 eurot) osade kaupa, s.o kaheksa kuu jooksul otsuse jõustumisest, tasudes igas kuus 50 eurot. 3 Kohus selgitab, et rahatrahvi maksmine kaheksa kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus leida kasvõi juhutöid ja trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Väärteo eest mõistetud karistused kantakse karistusregistrisse ning kustutatakse sealt aasta möödumisel alates trahvi täielikust tasumisest. Seega on rahatrahvi võimalikult kiire tasumine kaebaja enda huvides. Otsuse tegemisel juhindub kohus VTMS §-dest 132 p 2, 133,
12. Külli Iisop Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4