Obsah (13)

§ 397§ 101§ 113§ 402§ 164§ 108§ 396§ 230§ 94§ 415§ 1131§ 1132§ 127

2-22-137945 KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2023. a Lubja 4, Tallinn Tsiviilasja num

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on laenulepingu põhi- ja üldtingimustele kokku leppinud, et kostja on kohustatud tasuma intressi. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 22% aastas. Kostjal on lepingu ülesütlemise seisuga intressivõlgnevus summas 34,58 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on kostjal intressivõlgnevus summas 34,58 eurot. 4. Vastavalt sõlmitud lepingule on laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on laenuandmete kohaselt 2,50 eurot kuus. 25.08.2022.a. laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata laenuhaldustasud summas 10,00 eurot (4 x 2,50). Tulenevalt eeltoodust on laenuhaldustasu võlgnevus summas 10,00 eurot. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises 2 menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja esitab tõendina hageja poolt kostjale saadetud kirjad. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes

1132 lõikes 2 sätestatust.

1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel: 1) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. 2) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000,00 eurot. 3) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000,00 euro. Hageja sissenõudekulude summa 40,00 eurot kujunemine: 1 tasulise kirja saatmine 20 eurot 2 tasulise kirja saatmine 5 eurot 3 tasulise kirja saatmine 5 eurot muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; - võlgnikule tehtavate kõnede kulud; - võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Tulenevalt eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud summas kokku 40,00 eurot. 5. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt

§ 101

lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt

§ 113

lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 500,00 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.08.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 16.12.2022 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 22% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 6.1. ja

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Hageja nõuab viivist summas 34,05 eurot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 34,05 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 500,00 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 17.12.2022 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 22% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 500,00 eurot x 22% aastas = 110,00 eurot.

1. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. 3 Kostja vastus
2. Kohtule 28.03.
3. a esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt langes ta kelmuse ohvriks. A. I. sai pettuse teel kostja isiklikud andmed ja IDkaardi koos paroolidega ning vormistas laenu kostja teadmata ja nõusolekuta. Selle kohta on alustatud kriminaalmenetlus nr
4. Kohtu põhjendused
5. Kohus, tutvunud tsiviilasjas kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). 9.

§ 402

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Võlaõigusseaduse (

) § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

§ 164

lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 101

lg 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

1. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud I AS-le tasumata krediidilepingus nr xxxx kokkulepitud põhikohustuse eest 500 eurot, intressid 34,58 eurot ja viivised summas 34,05 eurot. I AS on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale, millest on kostjat teavitatud 26.08.
2. a.
3. Võlaõigusseadus (

) § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 12.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kostja on saanud I AS-lt laenulepingu alusel laenu, kuid kahetsusväärselt jätnud selle tagastamata. 13.

§ 230

lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohtu hinnangul on hageja oma nõuet tõendanud. Lepingu ülesütlemise seisuga 25.08.

1. a oli kostjal tasumata põhivõlgnevus 500 eurot. 4
2. Kostja väitel langes ta kelmuse ohvriks. Kohtu hinnangul ei vabasta kostja poolt kirjeldatud olukord kostjat enda kohustuste täitmisest hageja ees. Kostjal on võimalik A. I.inilt raha ja ID-kaart tagasi küsida. Kostja ja A. I.i vaheline õigussuhe ei vabasta kostjat enda kohustuste täitmisest hageja ees. Riigikohus on lahendis 3-2-1-118-05 asunud seisukohale, et rahalise kohustuse täitmata jätmine ei saa üldjuhul olla vabandatav. Kostja on oma väited jätnud käesolevas menetluses ka tõendamata. Riigikohus on tsiviilasjas 2-16-124450 selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja.
3. Käesoleval juhul on kostja andnud enda ID-kaardi koos paroolidega isikule, kelle nime ta teab, samuti nähtub I AS-ga sõlmitud makselahenduse lepingust, et seal olevad kontaktandmed kuuluvad kostjale. Lepingus märgitud aadressil on kostjale saadetud korduvaid meeldetuletusi võlgnevuse kohta. Täpselt sama postiaadressi kasutab kostja ka käesolevas menetluses. Kostja on jätnud kõik meeldetuletused tähelepanuta. Eluliselt ei ole usutav, et kelmuse ohvriks langenud isik ei huvitu laenuandja nõudekirjadest. Eeltoodust tulenevalt ei mõjuta kostja väide, et ta andis enda ID-kaardi ja PIN koodid kolmandale isikule, hageja kostja vahelist õigussuhet. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja ei ole laenusummat tagastanud, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele tagastamata laenusumma 500 eurot. 16.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on fikseeritud intressimääraks lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Kui kõik intressimäärad ei ole lepingus kindlaks määratud, loetakse intressimäär fikseerituks nendeks ajavahemikeks, milleks intressimäär on lepingu sõlmimisel väljendatud üksnes kindlaksmääratud protsendimäärana.

§ 113

lg 1 kolmanda lause ja

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist lepingus ettenähtud intressimäära alusel. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-18-7334 asunud seisukohale, et

§ 415

lg 1 esimene lause koosmõjus

§ 113

lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. 5 17. Käesoleval juhul on I AS ja kostja lepingus kokku leppinud intressimäära 38,02% aastas. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Krediidi kulukuse määr 38,02% aastas, ei ületa laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja kohtu hinnangul õigustatud nõudma intressi summas 34,58 eurot. 18.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

1. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi eest 26.08.2022 kuni 16.12.2022 lepingu üldtingimuste ja p 6.1 alusel, mille kohaselt on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 22% aastas (0,06 % päevas). Kohtule on esitatud viivisearvestus, milles nähtub, et kostja on viivituses alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevas, so alates 26.08.
2. a. Kuivõrd kostja on kasutatud krediidisumma tagastamisega viivituses, on hagejal kohtu hinnangul õigus arvestada viivist alates 26.08.
3. a kuni 16.12.
4. a ning hageja viivisenõue summas 34,05 eurot on õiguslikult põhjendatud ning kohtu hinnangul puuduvad alused selle vähendamiseks. Laenumakstete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud

§ 113lõikes 1.

Kohtu hinnangul vastab lepingus märgitud viivis 22% aastas (0,06% päevas)

§ 415

lg-le 1, kuivõrd nimetatud sättes märgitud viite kaudu

§ 113

lgle 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. 20. Hageja on esitanud võlgnevuse sissenõudmisega seonduva kahju hüvitamise nõude summas 40 eurot ning 10 eurot laenu haldamise tasu nõude (4x2,50 kuus) vastavalt lepingus kokkulepitule.

§ 1131

lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40.00 eurot ning lg 2 järgi võib sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist nõuda, kui kahju hüvitamise nõue on olemas.

§ 1132

lg 1 kohaselt lepingu kehtivuse ajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse ning lg 2 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta:1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale 6 saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Vastavalt

§ 127

lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on 06.01.2005 a. lahendis nr 3-2-1-66-05 leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega. Käesoleval juhul on võlgnevuse sissenõudmise lisakulutused tinginud kostja tegevusetus. Kostja saadud laenusummat ei tagastanud ning hageja oli sunnitud laenu sissenõudmiseks lisakulutusi tegema. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

1. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodu alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis alates 17.12.
2. a kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
4. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
5. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 655 eurot (s.h asjas tasutud riigilõiv 175 eurot). Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 175 eurot.
6. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja kasutas esindaja teenust hagiavalduse koostamiseks, komplekteerimiseks ning selle kohtule edastamiseks, kostja vastusele seisukoha esitamiseks. Eelnimetatud toimingute ajakulu on taotluse kohaselt 4 tundi. Kohtu hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas toodud ajakulu kooskõlas asja mahu ning keerukusega. Kohtul puudub alus pidada ajakulu ülepaisutatuks. Hageja esindaja on osutanud hagejale õigusabiteenust keskmise tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest summas 120 eurot ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. 7
7. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 8