← Eesti

2-20-19293/64

Obsah (6)§ 232§ 445§ 173§ 162§ 163§ 179

2-20-19293 KOHTUOTSUS Kohus Eesti Vabariigi nimel Tartu Maakohus Kohtunik Kristiina Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 16.06.2023. a, Võru kohtumaja Põlva maja Tsiviilasja number 2-20-19293 Tsiviilasi K

) § 230 lg-st 1 peavad pooled tõendama oma väiteid ja vastuväiteid kinnistu väärtuse kohta. Antud juhul on kohus kostja taotlusel küsinud kinnistu väärtuse kohta eksperdi arvamust ja ekspert on oma arvamuse esitanud. Hageja küll eksperdi arvamusega ei nõustu, kuid samas ei ole hageja esitanud omalt poolt tõendeid, mis eksperdi hinnangu kinnistu väärtusele ümber lükkaks.

§ 232

lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil, sh eksperdi arvamusel kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kuid kohtu hinnangul ei anna hageja poolt välja toodud asjaolud lugeda eksperdi arvamust ebaõigeks või ebausaldusväärseks. Ekspert on eksperdiarvamuses (II kd tl 83-145) andnud hinnangu kinnistu väärtusele selle ülevaatamise aja, s.o 25.11.

  1. a seisuga. Kohus leiab, et hageja poolt välja toodud asjaolud ei anna alust järeldada, et eksperdi hinnatud kinnistu väärtus, s.o keskmine kohalik müügihind, on võrreldes 25.11.
  2. a seisuga oluliselt muutunud, langenud. Ekspert on eksperdiarvamuses tõesti välja toonud, et alates
  3. aastast on toimunud kinnisvaraturul hüppeline hinnakasv, mis kestis kuni
  4. aasta keskpaigani ning alates sellest ajast on hakanud taanduma. Eksperdi prognooside kohaselt jätkab
  5. aasta I pooles järelturu pakkumiste arv kuhjumist, mis tugevdab survet hinnatasemele, viies potensiaalse nominaalse hinnalanguseni eeskätt kõrgehinnaliste varade puhul. Eksperdi esitatud prognoosidest ei saa järeldada, et võrreldes
  6. aasta II poole seisuga (hindamise aja seisuga) eluaseme kinnistute turuhinnad oluliselt langeks (sh 36% nagu hageja seda järeldab). 9

(15)Eksperdiarvamusest nähtub, et ekspert on poolte kinnistu hindamiseks läbi viinud põhjaliku turuanalüüsi ja võrdlusmeetodit kasutades on hinnanud 25.11.
  1. a seisuga kinnistu harilikuks väärtuseks 93 000 eurot. Sealjuures on ekspert märkinud, et selline hinnang on kehtiv kuni 6 kuud ja hindamistulemuse täpsus on +-10%. Seega on ekspert hinnangut andes prognoosinud ka võimalikke hinnamuutusi ette kuni 6 kuud. Kohus leiab, et eksperdi hinnang on kohane tõend tõendamaks kinnistu väärtust käesoleva hetke seisuga ning kohus leiab, et põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kinnistu väärtus tuleb lugeda eksperdi hinnatust 36% madalamaks. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kinnistu on nende kaasomandis võrdsetes mõttelistes osades, s.o kummalegi kuulub ½ mõttelist osa kaasomandist. Arvestades, et kinnistu väärtuseks on 93 000 eurot, siis õiglane hüvitis kostjale omandi kaotuse eest on sellest väärtusest pool ehk 46 500 eurot. 3.
  2. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendatud on lõpetada poolte kaasomand kinnistule hageja taotletud viisil. Kohus rahuldab hageja nõude ja lõpetab poolte kaasomandi selliselt, et kinnistu jääb hageja ainuomandisse ja hageja maksab kostjale tema 1/2 mõttelise osa eest 46 500 eurot. Kohus mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. 3.
  3. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja nõue kohustada kostjat andma kaasomandi lõpetamiseks vajalikud tahteavaldused. Tulenevalt kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-st 1 on selleks, et kustutada kinnistusraamatust kostja kohta tehtud omanikukanne ja kanda sisse ainuomanikuna hageja, vajalik kostja nõusolek. TsÜS § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hageja nõude ja kohustab kostjat andma nõusoleku kinnistusraamatusse tema omandiõiguse kohta tehtud kande kustutamiseks ja hageja ainuomanikuna sissekandmiseks. Jõustunud kohtuotsus asendab kostja nõusolekut nimetatud kinnistusraamatu kannete tegemiseks. II. 3.
  4. Kohus leiab, et põhjendatud on samuti hageja võlanõue kostja vastu summas 15 499,14 eurot. Hageja on esitanud tõendina pangakonto väljavõtted (I kd tl 18-25 ja 176-177; II kd tl 17-19 ja tl 156-160), mis tõendavad, et ta on perioodil september 2014 kuni jaanuar
  5. a tasunud 27.08.
  6. a AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingu alusel laenu põhiosa- ja intressimakseid kokku summas 29 008,36 eurot ja kinnistu kindlustusmakseid kokku summas 31 319,70 eurot. Kostja ei ole hageja poolt vastavate maksete tegemist vaidlustanud ja vaidlust ei ole ka selle üle, et laenu põhiosa-, intressi- ja kindlustusmakseid makstes täitis hageja poolte solidaarset kohustust. Laenulepingu (I kd tl 15-17) kohaselt on pooled saanud laenu ühiselt ja laenuandjal õigus nõuda lepinguliste kohustuste täitmist mõlemalt. Samuti on laenulepingu p.s 17.1 ette nähtud laenusaajate ühine kohustus tagatisvara kindlustada. Lepinguga ei ole poolte kui laenusaajate kohustused osadeks jagatavad. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Sama sätte lõike 2 järgi tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel, 10
(15)ning lõike 3 järgi tekib solidaarkohustus samuti siis, kui kohustus on jagamatu. VÕS § 65 lg 4 sätestab ka, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Kohus leiab, et arvestades asjaolusid on pooled 27.08.
  1. a AS-iga SEB Pank sõlmitud laenulepingu suhtes VÕS § 65 mõttes solidaarvõlgnikud ja laenulepingust tuleneva laenu põhiosa- ja intressi maksmise kohustus, samuti tagatisvara kindlustamise kohustus on poolte solidaarne kohustus. VÕS § 69 lg 1 näeb ette, et omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 69 lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kui solidaarvõlgnikult tagasi laenulepingu alusel täidetud kohustused pooles osas. Kohus leiab, et kostja vastuväited ei anna alust jätta hageja nõuet rahuldamata. Kostja tugineb oma vastuväidetes sellele, et poolte vahel oli enne kinnistu soetamist sõlmitud kokkulepe, et laenu- ja kindlustusmakseid hakkab maksma hageja. Hageja vastava kokkuleppe olemasolu ei tunnista ning kohus leiab, et kostja väited kokkuleppe sõlmimise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja on esitanud tõendina väljavõtte kostja ekirjadest (I kd tl 48). Tõendist nähtub, et 07.12.
  2. a on kostja kellelegi (kirja saaja ei ole tuvastatav) saatnud vastuse seoses XXX korteri üürimise vahendamisega. 13.01.
  3. a kirjaga on edastanud kostja 07.12.
  4. a kirja hagejale ja pärib hagejalt aru korteri väljaüürimise kohta. Nimetatud tõenditest ei ole sõnagi poolte laenu- või kindlustusmaksete kohustuste täitmisest ning nendest ei saa tuletada poolte tahteavaldusi või kokkulepet vastavate kohustuste täitmise kohta. Kuna kostja ei ole tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud teisiti, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kui solidaarvõlgnikult tagasi makstud laenu põhiosa-, intressi- ja kindlustusmaksed pooles osas. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja on täitnud vastavaid kohustusi kokku summas 31 319,70 eurot, millest pool on 15 659,85 eurot. Hageja on nõude esitamisel arvesse võtnud, et kostja tasus
  5. aastal laenulepingu järgi intresse summas 321,43 eurot ja hageja on oma nõudest pool kostja poolt tasutud summast (s.o hagejale kui solidaarvõlgnikule langev osa) maha arvestanud (15 659,85-160,71=15 499,14). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja võla nõue kostja vastu summas 15 499,14 eurot on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja võla summas 15 499,14 eurot. III. 3.
  6. Kohus leiab, et asjaoludega õiguslikult põhjendatud ei ole hageja nõue kostja vastu kulutuste hüvitamiseks summas 16 697,03 eurot. Hageja väitel on ta tasunud poolte kaasomandis oleva kinnistu elektri, vee, prügiveoteenuse, suitsu- ja vingugaasianduri valveteenuse ning korstnapühkimisteenuse eest, hankinud maja kütmiseks vajalikud küttepuud ja on teinud kulutusi kinnistu hooldus- ja remonditöödele. Hageja väitel on ta perioodil september 2014 kuni jaanuar 2023 teinud kulutusi kokku summas 33 394,06 eurot ja hageja taotleb kostjalt kui kaasomanikult vastavate kulutuste hüvitamist pooles osas. AÕS § 72 lg 1 kohaselt kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppel. 11
(15)AÕS § 72 lg 4 näeb ette, et kaasomanikul on õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega. TsÜS § 63 p 1 järgi on esemele tehtud kulutused: 1) vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest; 2) kasulikud, kui nendega eset oluliselt parendatakse; 3) toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt eseme mugavust, meeldivust või ilu. Eeltoodud sätteid arvestades on hageja kulutuste hüvitamise nõude eelduseks see, et tehtud kulutused on olnud vajalikud kaasomandis oleva asja säilitamiseks. Tulenevalt AÕS § 72 lg-st 1 valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel ja kui üks kaasomanikest teeb teise kaasomaniku nõusolekuta asjale mingeid muid kulutusi (kasulikke või toreduslikke), siis nende kulutuste hüvitamist ei ole õigust teiselt kaasomanikult nõuda. Kohus leiab, et hageja ei ole tõenditega põhistanud, et ta on teinud 33 394,06 euro ulatuses poolte kaasomandis oleva kinnistu säilitamiseks vajalikke kulutusi. Hageja on esitanud loetelu kulutustest ja hulgaliselt tõendeid kulutuste tegemise kohta (pangakonto väljavõtted, maksekviitungid jne), kuid nõude alusena ei ole hageja üldse esitanud asjaolusid ega põhjendanud, kuidas need kulud on seotud poolte kaasomandis oleva kinnistu säilitamisega. Kohus on menetluse käigus sellele ka korduvalt tähelepanu pööranud, et hageja peab esitama asjaolud, millele ta oma nõudes tugineb, kuid hageja seda ei ole teinud. Hageja on esitanud tõendid kulude kandmise kohta ja iseenesest ei ole kostja ka hageja väidetud kulutuste tegemist vaidlustanud. Vaidluse all on aga see, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist. Hageja poolt nõutavad kulud võib jagada kahte ossa, esiteks kulutuseks elektrile, veele, prügiveole, küttepuudele, suitsu- ja vingugaasi anduri valveteenusele ning teiseks kulutused kinnistul tehtud hooldus ja remonditöödele. Kohus leiab, et hageja ei ole põhjendanud, et tema poolt tehtud kulutuseks elektrile, veele, prügiveole, küttepuudele, suitsu- ja vingugaasi anduri valveteenusele oleks kuidagi seotud kinnisasja säilitamisega. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et pooled ja hageja lapsed asusid kinnistul asuvasse majja elama
  1. aasta septembris. Kostja oli kaugsõidu autojuht ja oli sageli kodust ära. Alates
  2. aasta jaanuarist kostja enam kinnistut eluasemena ei kasuta ja kinnistul elab hageja koos oma lastega. Neid asjaolusid arvestades võib järeldada, et hageja on teinud kulutusi põhiliselt enda ja oma laste igapäevaste eluvajaduste tarbeks ja on tasunud enda ja laste tarbitud teenuste eest. Kui ka kostja on kasutanud osaliselt kinnisasja, siis vastavas osas võivad kulutused olla ka temale kasulikud, kuid kostja ei ole kuidagi põhjendanud, et kulutused oleksid olnud vajalikud kinnisasja säilitamiseks. Kinnistu hoolduse ja remondiga seotud kulude kohta on hageja esitanud hulgaliselt tõendeid kulude kandmise kohta, sh remonditarvete ja muude kaupade, teenuste ostmise kohta. Hageja ei ole aga üldse põhjendanud, mida nende ostetud ehistustarvete või kaupadega on tehtud või kuidas neid kinnistu säilitamiseks kasutatud. Hageja poolt esitatud kulutuste loetelust võib siiski aru saada, et osa remonttööde kulutusi puudutavad poolte kaasomandis oleva kinnistu maja II korruse väljaehitust. Iseenesest ei ole kostja vaidlustanud, et hageja on oma kuludega teostanud maja II korruse väljaehituse. Arvestades asjaolusid leiab kohus aga, et vastavaid kulutusi ei saa käsitleda vajalike kulutustena asja säilitamiseks, mille hüvitamist on õigus kaasomanikult nõuda. Hageja ei ole tõendanud, et maja II korruse ehitustööd oleks olnud kooskõlastatud kostja kui kaasomanikuga või oleks pooled selles kokku leppinud. Kostja vastava nõusoleku või kokkuleppe olemasolu ei tunnista. 12
(15)Ekspert K. K. on kohtule esitatud eksperdiarvamuses (II kd tl 83-145) välja toonud, et riiklikus ehitisregistris on maja ehitusalane suletud netopind 108,2 m2 , aga ekspert tuvastas, et suletud netopinnas ei sisaldu hoone teise korruse ruumid. Riikliku ehitisregistri maapealsete korruste arv ei vasta tegelikkusele, sest hoonel on tegelikult ka teine korrus. Ekspert tuvastas, et hoone laiendamiseks ei ole ehitusluba väljastatud ja puuduvad tegelikkusele vastavad hoone plaanid. Kohus leiab, et eeltoodust saab teha järelduse, et hageja on ilma kostja kui kaasomaniku kooskõlastuseta teostanud ebaseaduslikult maja teise korruse väljaehituse. Hageja ei ole põhjendanud, et maja teise korruse ehitus oleks olnud kinnisasja säilitamiseks vajalik. Mõistlikult võttes ei saa ka sellist juurdeehitust käsitleda asja säilitamiseks vajaliku toiminguna. Neid asjaolusid arvestades nõustub kohus kostjaga, et hageja nõue kostjalt kui kaasomanikult omavoliliselt tehtud juurdeehituse kulude hüvitamiseks ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ega ole põhjendatud. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et hagejal ei ole põhistanud, et ta on teinud kulutusi poolte kaasomandis oleva kinnistu säilitamiseks ja AÕS § 72 lg 4 alusel ei ole hagejal õigust kostjalt kulutuste hüvitamist nõuda. 3.
  1. Kohus leiab, et hageja kulutuste hüvitamise nõuet ei saa rahuldada ka käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. VÕS § 1018 lg 1 näeb ette, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal sama seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Vastavalt VÕS § 1018 lg-le 2 ei ole tegemist käsundita asjaajamisega, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused. Antud asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kinnisasi on poolte kaasomandis ja hagejal ei olnud kulutuste tegemiseks lepingust või seadusest tulenevat kohustust. Seega saab lugeda, et täidetud on VÕS § 1018 lg 1 järgi käsundita asjaajamise eeldusena see, et hageja ajas vähemalt osaliselt võõrast asja ja tal puudus selleks õigus või kohustus. Kohus leiab aga, et täidetud ei ole VÕS § 1018 lg-s 2 sätestatud eeldus, s.o tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk soov soodustada teist isikut. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja koos oma lastega on alates
  2. aasta septembrist kasutanud poolte kaasomandis olevat kinnistut eluasemena. Kostja kasutas kinnistut eluasemena kuni
  3. aasta jaanuarini ja enne seal elades viibis ta tihti töö tõttu kodunt eemal. Neid asjaolusid arvestades ei saa teha järeldust, et hageja tegi kulutusi kinnistul elamiseks vajalikele teenustele ja remonditöödele, sh maja teise korruse väljaehitusele, sooviga sellega soodustada kostjat. Seega ei ole tegemist õigustatud käsundita asjaajamisega ning hageja kulutuste hüvitamise nõue sel alusel ei ole põhjendatud. VÕS § 1042 lg 1 näeb ette, et teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Riigikohus on oma praktikas (vt nt RKTKo 29.09.
  4. a nr 3-2-1-66-11) avaldanud seisukohta, et VÕS § 1042 lg 1 kohaselt tuleb hinnata, kas isik, kelle esemele on teine isik 13
(15)õigusliku aluseta kulutusi tegi, on viimase arvel rikastunud (kas tehtud kulutuste tõttu on hageja vara väärtus vähenenud ja kostja vara väärtus vastavalt suurenenud). Hinnates eseme omaniku enda kavatsusi eseme suhtes, millele kulutusi tehti, võib eeldada, et eseme omanik oleks ka ise need kulutused teinud siis, kui need on põhjendatud. Kui esemele tehtud kulutused ei ole aga majanduslikult põhjendatud, võib eeldada, et ka omanik ise poleks neid teinud. Arvestades eespool toodud seadusesätteid, samuti viidatud Riigikohtu suuniseid, on kohus seisukohal, et hageja kulutuste hüvitamise nõue ei ole põhjendatud ka alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole nõude alusena põhjendanud, et ta oleks tehtud kulutustega kostjat rikastanud. Hageja on tasunud kinnistul tema enda ja tema laste poolt tarbitud teenuste eest. Hageja ei ole ka tõendanud, et tehtud kulutustega, sh maja teise korruse väljaehituseks tehtud kulutustega, oleks suurenenud kaasomandis oleva kinnistu väärtus. Ekspert K. K. on kohtule esitatud eksperdiarvamuses (II kd tl 83-145) hinnanud kinnistu harilikuks väärtuseks 25.11.
  1. a seisuga 93 000 eurot (+-10%). Ekspert on välja toonud, et maja teise korruse ruumide ehitamiseks ei ole väljastatud ehitusluba ja teise korruse ruumid ei kajastu riiklikus ehitisregistris hoone suletud netopinnas. Kuna teise korruse väljaehitus on seadustamata, siis ei ole ekspert seda hindamisel arvesse võtnud ja kinnisasja väärtuse hindamisel on lähtunud riiklikus ehitisregistris kajastuvatest andmetest elamu suletud netopinna kohta. Kohus leiab, et eksperdi arvamus kinnitab seda, et maja teise korruse väljaehitusega ei ole kinnisasja väärtust suurendatud. Tegemist on ebaseadusliku ehitusega, mida asja väärtuse hindamisel ei saa arvesse võtta. IV. 3.
  2. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus rahuldab hageja nõude kinnistu kaasomandi lõpetamiseks. Kohus otsustab lõpetada poolte kaasomandi kinnistule hageja taotletud viisil selliselt, et kinnistu jääb hageja ainuomandisse ja hageja maksab kostjale tema 1/2 mõttelise osa eest 46 500 eurot. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja 46 500 eurot. Samuti kohustab kohus kostjat andma nõusolek kinnistusraamatusse kinnistu registriossa tema omandiõiguse kohta tehtud kande kustutamiseks ja hageja ainuomanikuna sissekandmiseks. Kohus rahuldab ka hageja võlanõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse summas 15 499,14 eurot. Hageja nõude kostjalt kulutuste hüvitise väljamõistmiseks summas 16 697,03 eurot jätab kohus rahuldamata.

§ 445

lg 1 kohaselt tasaarvestab kohus otsuse resolutsioonis poole nõuded rahuldatud osas. Kohus tasaarvestab kostja hüvitise nõude hageja vastu summas 46 500 eurot hageja võlgnevuse nõudega kostja vastu summas 15 499,14 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte nõuded kattuvas ulatuses ehk hageja nõue kostja vastu summas 15 499,14 eurot lõppeb ja kostjal on hageja vastu hüvitise nõue summas 31 000,86 eurot. Menetluskulude jaotus 4.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. 14

(15)

§ 163

lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kohus rahuldab hageja mittevaralised nõuded kaasomandi lõpetamiseks ja kostja kohustamiseks andma kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud tahteavaldused. Rahalistest nõuetest rahuldab kohus hageja võlanõude summas 15 499,14 eurot ja jätab rahuldamata hageja kulutuste hüvitamise nõude summas 16 697,03 eurot. Arvestades hagihinda rahuldab kohus hagi ca 50% ulatuses. Käesolevas tsiviilasjas on teadaolevateks menetluskuludeks hagilt tasutud riigilõiv, poolte lepinguliste esindajate kulud ja kinnisasja hindamise ekspertiisi kulud. Arvestades menetluse asjaolusid ja nõuete rahuldamise ulatust leiab kohus, et õiglane on jätta ekspertiisi kulud poolte kanda võrdsetes osades ja kõik muud poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. 5. Kohus määras 13.01.2023. a määrusega käesolevas asjas riiklikult tunnustatud ekspert K. K. le kinnisasja hindamise ekspertiisi eest tasu ja kulude suuruseks 837,60 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele jäävad ekspertiisi kulud poolte kanda võrdsetes osades, s.o hageja kanda 418,80 eurot ja kostja kanda 418,80 eurot. Kostja tasus 23.08.2022. a kohtu kontole ette ekspertiisikulud summas 418,80 eurot. Hageja vaatamata kohtu nõudele ekspertiisikulu katteks ettemaksu ei teinud. Ekspertiisikulud summas 837,60 eurot on 418,80 euro ulatuses välja makstud kostja poolt tasutud ettemaksu arvelt ja 418,80 euro ulatuses riigieelarvest.

§ 179

lg 1 alusel mõistab kohus hagejalt riigituludesse välja ekspertiisikulud summas 418,80 eurot. Kohus lisab otsusele makseinfo koondlehe, kus on kirjas makse tegemiseks vajalikud rekvisiidid.

§ 179lg 5 kohaselt peab hageja lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul.

Kui hageja nõuet nimetatud tähtaja jooksul ei täida võidakse saata lahend hagejalt summa sissenõudmiseks sundtäitmisele. Vastavalt

§ 179

lg-le 9 märgib kohus otsuses, et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.