1-18-4229/12

(18231600249)Kohtukoosseis Urmas Reinola, Meelika Aava, Orvi Koik Kriminaalasi T.M-i (T.M) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav T.M Süüdistatav T.M (ankeetandmed kohtutoimikus) Prokurör Helen Kiviloo

1. juuni 2018 otsus RESOLUTSIOON
2. Jätta süüdistatava T.M-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. juuni 2018 otsusega lühimenetluses tunnistati T.M süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi ja karistati vangistusega 30 päeva. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 20 päeva. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati käesoleva kohtuotsusega mõistetud ja kandmata karistust Harju Maakohtu 29.01.2018 otsusega nr 1-17-9153 mõistetud ja Harju Maakohtu 02.05.2018 kohtumäärusega täitmisele pööratud karistusega, s.o tähtajalise vangistusega 3 kuud 26 päeva ning mõisteti kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks vangistus 4 kuud 16 päeva, mille hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel kahtlustatavana kinnipidamise aeg 31.01.2018 - 01.02.2018, s.o 2 päeva ning lõplikuks kandmata karistuseks loeti vangistus 4 kuud 14 päeva. Karistuse kandmise algust arvestada alates T.M-i kinnipidamisest, s.o alates 23.04.
5. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohaldati T.M-i suhtes tõkendit vahistamine. Menetluskuludena mõisteti T.M-ilt riigieelarve tuludesse välja sundraha 750 eurot, määratud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 60 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 90 eurot. Menetluskulu, kokku 900 eurot, tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
6. Maakohus leidis apelleeritud otsuses, et T.M-i süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on kohtuistungil hinnatud tõenditega tõendamist leidnud. T.M pani teo toime teadlikult ja tahtlikult ehk kavatsetusega, kuid vargus jäi süüdistatava tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata ja tema käitumist tuleb hinnata kuriteo katsena KarS § 25 lg 2 mõttes. Karistuse liigi valikul lähtus kohus asjaolust, et süüdistatav ei tööta ning käesoleval hetkel kannab karistust vanglas. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on süüdistataval juba mitu kehtivat kriminaalkaristust, s.h ka varavastaste kuritegude eest. Süüdistatava käitumine viitab üheselt temal piisavate rahaliste vahendite puudumisele, mistõttu kohtu arvates välistab see rahalise karistuse kohaldamise ja isikule tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust vangistuse näol. Et T.M-ile on inkrimineeritud 1 varguse katse toimepanemine, millega varalist kahju ei tekitatud ja arvestades ka varastada proovitud eseme väärtust, hindas kohus T.M-i süü väikeseks ning arvestas karistust kergendava asjaoluna kahetsust. Kohus leidis, et süüdistatavale võib mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, s.o sanktsiooni alammääras. Arvestades asjaolu, et käesoleva kriminaalasja menetlusesemeks oleva kuriteo pani T.M toime Harju Maakohtu 29.01.2018 otsusega määratud katseajal, suurendas kohus mõistetavat karistust KrMS § 65 lg 2 kohaselt eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja mõistis kohtuotsuste kogumis liitkaristuse. Kuivõrd T.M kannab Harju Maakohtu 02.05.2018 määruse alusel täitmisele pööratud karistust ning see määrus ei ole jõustunud, siis leidis kohus, et käesoleva otsusega mõistetava liitkaristuse täitmise tagamiseks tuleb süüdistatava suhtes kohaldada tõkendit vahistamine. APELLATSIOON
7. Enda apellatsioonis leiab süüdistatav, et temalt välja mõistetud menetluskulu 900 eurot on liiga suur summa, mida tal kinnipidamiskohas viibimise tõttu on võimatu tasuda. Vabanedes saab ta 140 eurot toimetulekutoetust, mis kulub elamiseks. Veel leiab T.M , et kohus on talle liitkaristuse mõistmisel eksinud tema kahjuks ühe päeva vangistuse võrra. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja süüdistatava apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3116411, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
9. Apellatsioonis ei vaidlusta T.M mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida ringkonnakohtul tuleks lahendada. Taotletakse üksnes ausa ja õige otsuse tegemist, et süüdistatav saaks kiiremini tööle asuda ja asju klaarida. Kohtukolleegium leiab, et esitatud apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus.
10. Käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Maakohus on ülalnimetatut järginud.
11. Apellant leiab, et talle maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele. Süüdistatava hinnangul võib ta vangistuse asemel teha üldkasulikku tööd. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et edasikaebemenetluses saab karistuse osas kohtuotsuse tühistamise aluseks olla eelkõige see, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt RKKKo 3-1-1-70-16, p 11). Kohtukolleegium maakohtu otsuses selliseid material- või menetlusõiguslikke rikkumisi ei tuvastanud. Maakohus on otsuses esitanud enda põhjendatud seisukohad T.M-ile reaalse vangistuse mõistmise kohta. Seda ei ole süüdistatav ka vaidlustanud. Kohus on kohaldanud karistuse mõistmise põhimõtteid vastavalt seaduses toodud nõuetele ning asjas kogutud tõendite pinnalt kujunenud siseveendumuse järgi. Kohtukolleegium ei näe mingisugust alust süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi mõistetud põhikaristuse kergendamiseks ega liitkaristuse muutmiseks. Kohtukolleegium leiab sedagi, et süüdistatavale kuritegude kogumi toimepanemise eest on mõistetud niigi leebe karistus, seega süüdistatava apellatsiooni rahuldamine, mõistetud karistuse osas maakohtu otsuse tühistamine ning muutmine oleks selgelt vastuolus karistuse mõistmise põhimõtetega ning väljakujunenud kohtupraktikaga. Kohus ei ole liitkaristuse mõistmisel süüdistatava olukorda raskendanud ega karistuste liitmisel eksinud.
12. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha menetluskulu ja KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Ei kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et T.M kui töövõimelisel isikul esineksid takistused vanglast vabanemisel kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Vangistuses viibimine ei ole aluseks menetluskulude jätmiseks osaliselt või täielikult riigi kanda. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et T.M-ilt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud.
13. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Kohtukolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium esitatud apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/