lg 1 sätestab juhtorgani liikmele kohustuse tegutseda äriühingule lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega, ka ÄS §-dest 187 lg 1, 315 lg 1, 327 lg 1 tuleneb juhtorgani liikme kohustus täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Samasisulise regulatsiooni puhul võib kohaldada erinevaid seadusi samaaegselt. Äriseadustik (ÄS, 01.01.2015 – 28.03.2015 kehtinud redaktsioon) § 187 lg 1 kohaselt juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. ÄS § 187 lg 2 kohaselt juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Võlaõigusseadus (
, 01.10.2014 - 30.06.2015 kehtinud redaktsioon) § 620 lg 1 kohaselt, käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS, 23.03.2014 - 30.06.2015 kehtinud redaktsioon) § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Riigikohus on kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10 punktis 11 selgitanud, et „Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35 tulenev üldine kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega (nn hoolsuskohustus) ja olla juriidilisele isikule lojaalne (nn lojaalsuskohustus) (vt ka nt Riigikohtu 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 10; nr 3-2-1-41-05, p 31). Osaühingu juhatuse liige peab ÄS § 187 lg 1 järgi täitma oma kohustusi kõrgendatud hoolsusega, nn 6 2-15-4155 korraliku ettevõtja hoolsusega. Lisaks peavad juhatuse liikmed TsÜS § 32 järgi omavahelistes suhetes ning suhetes osanikega ja teiste juhtorganite liikmetega järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Samuti laieneb juhatuse liikmetele TsÜS §-st 138 ja
§st 6 tulenev üldine hea usu põhimõtte järgimise kohustus. Hoolsust ja lojaalsust nõuab juhatuse liikmetelt ka
.“ Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-113-16 tehtud lahendis selgitanud hoolsuskohustuse sisu järgmiselt: „Äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte sõlmitud kokkulepetest. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (vt RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 14). (p 15)“ Riigikohus on kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15 punktis 13 asunud seisukohale, et: „Sellise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille järgi oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud juhatuse liige vastutab tekitatud kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud sama lõike teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega./…/ Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 14 ja aktsiaseltsi kohta analoogselt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13; 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11).“ Riigikohus on samas lahendis selgitanud, et ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); • osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (
lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (
lg 4); • juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Kohus tutvunud tsiviilasjas esitatud tõenditega ja poolte vastuväidetega on seisukohal, et kostja on oma tegevusega kasutanud ära enda huvides tal olnud erilist usaldusseisundit ning kuritarvitas talle kui juhatuse liikmele antud volitusi jättes järgimata korraliku ettevõtja hoolsusstandardit. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et kostja taotles 12.03.2012 Swedbank Liising AS-ilt ennetähtaegselt liisingulepingu lõpetamist ja sõlmis seejärel 13.03.2012 müügilepingu TOL 0161795L, millega võõrandas iseendale kaubiku üksnes 990.10 euro eest. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks veendunud müügilepingu sõlmimise hetkel, mis on kaubiku turuväärtus ning ega sellega ei tekitata äriühingule ehk hagejale varalist kahju. Kohtu hinnangul müügilepingu sõlmimise hetkel pidi kostjal tekkima põhjendatud kahtlus, et turuväärtus võib olla oluliselt suurem kui 990.10 eurot ning arvestama asjaoluga, et kaubik pidi liisingulepingu lõppemise järel minema OÜ Paali omandisse, kuivõrd tegemist on äriühingu varaga. Kostja pidi seega ette nägema, et müügilepingu sõlmimisega võib tekkida hagejale otsene varaline kahju. Viidatud tegevusega on kostja juhatuse liikmena rikkunud nii enda hoolsuskohustust, kui ka lojaalsuskohustust. Kohus selgitab, et hoolsuskohustus on isiku või organisatsiooni vastutus või õiguslik kohustus vältida tegevuse või tegevusetusega (mida võib mõistlikult ette nähta) kahju. 7 2-15-4155 Hoolsuskohustus jaguneb komponentideks: hoolsus, informeeritus ja riskide hindamine (RKTKo 3-2-1-41-03, 3-2-1-45-03). Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kostja eelviidatud hoolsuskohustuse komponente järginud, kuna ta ei ole hinnanud ega tõendanud, milline oli kaubiku turuväärtus endale võõrandamise hetkel ning kas viidatud tehing võis kaasa tuua äriühingule kahju tekkimise. Kohus selgitab täiendavalt, et lojaalsuskohustusega kaasneb küsimus usaldusest, kuna juhtorgani liikmel on lai esindusõigus äriühingu nimel tegutsemiseks, varaliste kohustuste võtmiseks ning õiguste teostamiseks, mis on äriühingu jätkusuutlikkuse seisukohast väga oluline. Äriühingu juhatusse liikmele on antud väga lai esindusõigus äriühingu nimel tegutsemiseks, varaliste kohustuste võtmiseks ja õiguste teostamiseks. Selleks, et juhatuse liige ei kuritarvitaks oma positsiooni on oluline, et ta käituks lojaalselt äriühingu suhtes. Lojaalsus on seotud eelkõige usaldusega. Lojaalsuskohustused jagunevad üldisemalt neljaks: konkurentsikeeld; konfidentsiaalsuskohustus; huvide konflikti vältimise kohustus; laenukeeld. Kohus on seisukohal, et kostja käitumine on ka kvalifitseeritav lojaalsuskohustuse rikkumisena äriühingu suhtes. Kohus leiab tulenevalt asjaolust, et hetkel, kui kostja kaubiku enda nimele vormistas, oli tegemist ca 6 aasta vanuse sõidukiga. 6 aastat vana sõiduki puhul tuleb eeldada, et tegemist oli sõidukorras ja hooldatud sõidukiga, kuivõrd tegu oli liisingulepingu tagatiseks oleva esemega ja liisingulepingu kohaselt kohustub liisinguvõtja seda kindlustama ning kasutama heaperemehelikult ning läbima ka korralised hooldused. Kohtu hinnangul oli tegemist äriühingu varaga ning vastupidist ei ole tõendatud. Kohus on seisukohal, et kostja väide, et pooltel oli suuline kokkulepe, et kostja omandab hageja sõiduki on tõendamata. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et kostja on tasunud viimased liisingmaksed võib olla käsitletav asjaoluna, mille saaks omandamisel maha arvestada sõiduki üldisest väärtusest, kuid liisingumaksete suurus ei kinnita aga sõiduki liisinglepingu täitmise järgset turuväärtus. Kohus selgitab, et selleks, et äriühingu vara selliselt välja osta, oleks kostja pidanud maksma turuhinna müügilepingu sõlmimise hetkel. Kohus selgitab täiendavalt, et käesolevas tsiviilasjas on äriühingu nõue kostja vastu, mitte endiste abikaasade vahelised nõude ehk tegemist ei ole ühisvara jagamisega. Kohus leiab, et äriühingu osa kuulus mõlemale abikaasale, kuid see ei anna alust äriühingu üksikuid varalisi esemeid omastada. Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli sõiduk kapitalirendis. 02.11.2016 kohtuistungil on tunnistaja Reet Põldsaar selgitanud, et buss oli kapitalirendis (II köide, tl 44 pöördel). Raamatupidamise toimkonna juhendi nr 9 (RTJ 9) p 6 määratleb, et kapitalirent on rent, mille puhul kõik olulised vara omandiõigusega seotud riskid ja hüved kanduvad üle rentnikule. Kohus nõustub, et kapitalirendi puhul omandiõigus võib, kuid ei pruugi lõppkokkuvõttes liisinguvõtjale üle minna. Käesoleval juhul ei ole aga tõendatud, et hageja sooviks ei oleks olnud vara soetamine peale liisinguperioodi lõppu, seega kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et tulenevalt kapitalirendi iseloomust ei ole tõendatud, et hageja oleks kandnud varalist kahju või varast ilma jäänud. Kostja vastuväidete kohaselt oli müügilepingu sõlmimise hetkel tegemist väärtusetu varaga ning sõiduki turuväärtuseks oli vaid vanametalli väärtus. Kohus viidatud seisukohaga ei nõustu. Hageja on hagiavalduse esitamisel kaubiku turuhinna määramisel aluseks sarnaste kaubikute müügihinnad hagi esitamise aja seisuga (2015, I köide, tl 39) ning arvestas sellest maha summa, mida hageja oleks ise pidanud veel kandma kaubiku omandamiseks (990.10 eurot). Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitisena 9 000 euro tasumist, mis on hageja hinnangul väiksem tegelikust tekitatud kahjust. Kohus on seisukohal, et müügiportaali väljavõte saab muude tõendite 8 2-15-4155 puudumisel olla aluseks tsiviilkohtumenetluses. turuhinna määramisel, tegemist on tavapärase praktikaga Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt 18.05.2021 Eesti Transpordiameti kodulehel Transpordiameti e-teenindus (mnt.ee) (III köide, tl 102-104) tehtud taustakontrolli kohaselt läbis kostja antud sõidukiga Eestis veel kahel korral tehnoülevaatuse enne kui selle 01.04.2017 Soome registrisse üle viis, vastavalt 2013 novembris ja 2015 septembris. 21.11.2013 ülevaatuse ajal fikseeriti sõiduki odomeetri näiduks 277 306 km, 09.01.2020 Soomes tehtud tehnoülevaatuse ajal oli see näit 368 554 km, seega on kostja vahemikul 21.11.2013-09.01.2020 läbinud selle sõidukiga 91 248 km. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt 2020 aasta lõpus oli antud kaubik Soome Vabariigis kostja aktiivses kasutuses ja kandis registreerimismärki XXX, mida tõendab täiendatud hagile lisatud väljavõte Soome transpordi- ja sideameti transpordivahendite registrist (III köide, tl 127-132 pöördel). Kaubik on registreeritud kostjale kuuluva Soomes asutatud Oy X nimele ja kostja on sõiduki ainsaks kasutajaks märgitud. Seega on kohus seisukohal, et ei saa vastata tõele kostja poolt esitatud väide, et kaubik oli juba saades sisuliselt vanaraud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, et müügi hetkel oli tegemist sisuliselt väärtusetu sõidukiga, mille väärtuseks oli vaid vanaraua hind. Sõiduki hind ei saanud omandi kostjale ülemineku hetkel olla (sõiduki tühimass 1905 kg (II köide, tl 139 tehniline pass) x 115eur/tonn (II köide, tl 140 Kuusakoski hinnakiri)) 219.07 eurot. Kostja on küll selgitanud, et vaidlusalune sõiduk vajas kapitaalremonti ning on esitanud tõendid (II köide, tl 18-29), millest nähtuvad nii enne, kui ka pärast võõrandamist teostatud remonttööd, kuid kohtu hinnangul esitatud remonttööde vajadus ei tõenda kostja poolseid väiteid sõiduki turuväärtuse osas ning käesoleval juhul ei oma tähtsust peale võõrandamist teostatud tööd, kuivõrd sellel ajal oli sõiduki peamiseks valdajaks kostja. Käesolevaks hetkeks on sõiduk maanteeameti registrist kustutatud (II köide, tl 141 väljatrükk maanteeameti registrist). Sõiduki turuhinda ei olnud võimalik täpsemalt määratleda ka Møller Auto Mustamäe esindusse tehtud päringuga (II köide, tl 142-143 Møller Auto Mustamäe vastus). Juhatuse liige võib lojaalsuskohustust (TsÜS § 35) rikkuda mh siis, kui ta teeb juhatuse liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel. (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-16-4197/76 p 38). Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-17-10474/80 tehtud lahendi punktis 25 leidnud, et: „Selleks, et juhatuse liikmele lojaalsuskohustuse rikkumist ette heita, peaks juhatuse liige olema tehingu tegemisel mingil viisil eelistanud isiklikke (või endaga seotud kolmanda isiku) huve osaühingu huvidele.“ Eeltoodust tulenevalt leiab kohus hinnanud tõendeid, et kostja, kasutades hageja asemel sõiduki väljaostuõigust on rikkunud talle kui juhatuse liikmele lasuvat hoolsus ja lojaalsuskohustust ning kostja ei tegutsenud vähemalt korraliku ettevõtja hoolsusega, millest tulenevalt on äriühingule tekkinud kahju ning kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kahju tekkimine ja selle suurus Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on oma kohustusi juhatuse liikmena rikkunud, siis hindab kohus järgnevalt tekkinud kahju ja selle suurust. Äriühingu vara väärtuse vähenemine juhatuse liikme tehtud ebasoodsa tehingu tagajärjel on iseenesest selline kahju, mis on juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 187 lg 2 kaitsealas (Riigikohtu 30. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13). 9 2-15-4155
lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega oli hagejal kohustus tõendada, kas ja kuidas on kahju summas 9000 eurot tekkinud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-138-15 märkinud, et varaline diferents
lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud. Hageja on hagiavalduse esitamisel kaubiku turuhinna määramisel aluseks sarnaste kaubikute müügihinnad hagi esitamise aja seisuga (2015, I köide, tl 39) ning arvestas sellest maha summa, mida hageja oleks ise pidanud veel kandma kaubiku omandamiseks (990.10 eurot). Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitisena 9 000 euro tasumist, mis on hageja hinnangul väiksem tegelikust tekitatud kahjust. Kohus on varasemalt käesolevas otsuses leidnud, et müügiportaali väljavõte saab muude tõendite puudumisel olla aluseks turuhinna määramisel, tegemist on tavapärase praktikaga tsiviilkohtumenetluses. Samuti leiab kohus, et hageja esitatud müügipakkumises toodud vaidlusaluse sõiduki turuväärtus on asjakohane, kuna igal konkreetsel hetkel sõltub võrdlusmaterjali leidmine konkreetsel hetkel turul olevatest pakkumistest. Ka ei ole lahendi tegemise aja seisuga vaidlusaluse sõiduki maksumus oluliselt langenud, kuna müügipakkumiste kohaselt jäävad Volkswagen Caravelle väljalaskeaastaga
Kahju ja põhjuslik seos Järgnevalt analüüsib kohus, kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
lg 4 sätestab, et Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-16-14655/24 punktis 12.1. selgitanud: „
lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non-põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu 10 2-15-4155 mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt Riigikohtu
lg 2) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (
Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole tulenevalt ÄS §-dest 187 lg 1, ÄS §dest 187 lg 2 ja TsÜS § 35 äriühingu juhatuse liikmena hoidunud tegevusest, mille toime on kahjulik äriühingu varale. Samuti ei ole kostja tõendanud, et rikkumine oleks olnud vabandatav, mistõttu puudub alus jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Kohtu järeldusel tuleb eeltoodust tulenevalt hageja kahju hüvitamise nõue K. R.’ilt OÜ PAALI kasuks juhatuse liikme kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks kokku summas 8 009.90 eurot rahuldada, kohus jätab rahuldamata kahju summas 990.10 eurot, mis ei ole tõendatud. Tasaarvestusavaldus Kostja on menetluses esitanud kaks tasaarvestusavaldust. Esimeses (20.10.2015) tasaarvestusavalduses tugineb kostja laenu andmisele hagejale kokku summas 27 170.09 eurot ning teises (27.06.2016) tasaarvestusavalduses palub kostja arvestada hageja poolt säästetud kulutustega summas 3858.33 eurot juhul, kui kohus peaks leidma, et kostja on seoses vaidlusaluse sõiduki omandamisega alusetult rikastunud (
Kohus on selgitanud, et kui kostja tugineb sellele, et poolte vahel sõlmiti laenulepingud, peab ta ka oma väiteid tõendama. Seejuures tuleb kostjal ka konkreetselt välja tuua, millistel kuupäevadel ja millistes summades väidetavad laenulepingud sõlmiti. Kohus leiab, et kostja ei ole seda teinud. 11 2-15-4155 Kostja selgituste kohaselt ühelt poolt füüsilise isikuna (laenuandja) ja teiselt poolt juhatuse liikmena sõlmis ta A. H. heakskiidul (mille kohta on hageja praegune juhatuse liige A. H. omakäeliselt kirjutanud, et „Tubli“ (I köide, tl 164)) hagejaga laenulepingu, kuna hagejal puudusid rahalised vahendid oma kohustuste täitmiseks. Kostja on oma 20.10.2015 menetlusdokumendis selgitanud, et kuna hageja OÜ Paali raamatupidamise algdokumendid ei ole kostja valduses, siis puudub kostjal ka võimalus esitada ka kõiki vastavaid hageja OÜ Paali raamatupidamise algdokumente. Kohtu hinnangul ei saa käsitleda sõna „Tubli“ laenulepingute sõlmimise kinnitamise faktina ning tavapärase praktika kohaselt sõlmitakse laenulepingud kahes eksemplaris, millest tulenevalt on kohtu hinnangul alusetu vastuväide, et OÜ Paali raamatupidamise algdokumendid ei ole kostja valduses. Kostja on kohtule 20.10.2015 esitanud tõendina OÜ Paali raamatupidamise konto nr 2035 (muud lühiajalised laenud) väljatrüki (I köide, tl 165-166), millest nähtuvalt on kostja väidetavalt alates 27.03.2007 andnud laenu erinevates summades OÜ-le Paali ning laenusaldo on pidevalt kasvanud ning laenukohustuse vähenemine on eranditult toiminud kostja poolt laenust loobumise tulemusel. Kostja selgituste kohaselt viimane kostjapoolne laenust loobumine OÜ Paali vastu toimus 31.12.2011 summas 32 000 eurot ning laenujääk ehk kohustus kostja ees jäi 27 170 eurot. Lisaks nimetatud kontole peeti arvestust kostja ja OÜ Paali omavaheliste arvelduste osas ka kontol aruandvad isikud, osad kulud kanti otse kassast. Kostjal leiab, et seega on tõendatud hageja raamatupidamiskonto väljavõttega üksnes osaliselt laenu andmist hagejale ja hageja võlgnevust kostja ees. Lisaks on kostja esitanud kohtule tõenditena konto väljavõtted, et pangaülekannetega laenu andmisi hagejale tõendad (I köide, tl 154-163) ja arvelduskontodelt tehtud väljamaksete koondarvestuse. Kostja hinnangul on ta arveluduskonto väljavõtetega tõendatud kostja poolt hagejale rahalised ülekanded kogusummas 19 395.25 eurot ning lisaks sularahas tasumised kogusummas 29 908 eurot, mille kohta on hageja praegune juhatuse liige A. H. omakäeliselt kirjutanud, et „Tubli“ vastuseks kostja selgitustele, et millistes summades on kostja panustanud hageja OÜ Paali kohustustesse täitmisesse ning, et ilma kostja rahalise panuseta ei oleks osutunud täita hagejal oma kohustusi võlausaldajate ees. Kohtu järeldusel ei ole kostja ole tõendanud, et tal oli isiklikult olemas raha summas 27 000 eurot ning asjaolu, miks seda äriühingusse pidi andma, kui see oli kostja lahusvara. Kohus on menetlusosalistele kostjale selgitanud, et oma seisukohti ja välja toodud asjaolusid tuleb tõendada ning, kui selle osas tõendeid ei ole, siis hindab kohus asjaolusid erinevalt poole seisukohast. Kohus juhtis poolte tähelepanu sellele ka taas 23.11.2021 toimunud kohtuistunguil. Kohtu hinnangul kostja ei ole olenemata kohtu korduvatest suunistest tõendanud hagejale laenu andmist ning selle kohta puuduvad ka kirjalikud lepingud ja osaniku otsused, mistõttu ei ole kostja tasaarvestusavaldused esitatud kehtivalt. Ettevõtte sisese tööjaotuse kohaselt vastutas kostja rahaasjade ja raamatupidamise korralduse eest. Kohus leiab, et see selgitab, miks kostja võis kanda või panna teenitud raha järjepidevalt ettevõtte arvele, mis poolte seisukohal ettevõtte tavapärane majandustegevus arvestades äriühingu tegevusala. Puudub vaidlus selles, et kostja ja A. H. on mõlemad loomaarstid, kes lisaks loomade ravile tootsid hageja kuludega ka tõukoerte kutsikaid ning müüsid neid. Hageja on selgitanud, et kutsikate ja loomade ravi eest maksti tavaliselt sularahas, seega seda tuli aeg ajalt ettevõtte arvele panna, et arveid maksta. Asjaolu, et A. H. hindas kostja poolt ettevõtte rahaasjade korraldamist märkides „Tubli“ (I köide, tl 164) ei ole kohtu hinnangul seostatav väidetava laenuga. Kohus leiab, et kostja teises tasaarvestuseavalduses viidatud remondikulud kandis kostja peale seda, kui ta vormistas sõiduki enda nimele, ehk viis sõiduki hageja valduses omavoliliselt ära, mistõttu ei ole need asjakohased vastuväited. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja tasaarvestusavaldused ei ole kehtivalt esitatud ning nende aluseks olevad asjaolud tõendatud, mistõttu ei arvesta kohus neid kehtiva vastuväitena ega alusena nõude vähendamiseks. 12 2-15-4155 Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Kohus leiab, et kuna kohus rahuldas hagi, siis tuleb tulenevalt TsMS § 162 lg 1 jätta menetluskulud kostja kanda TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus leiab, et kuna tegemist on mahuka ja pikaajalise menetlusega, siis on menetlusökonoomika põhimõtetest lähtuvalt mõistlik menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata alles pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. Eeltoodust tulenevalt kuulub kohaldamisele TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2, mis sätestavad, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. /digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga. 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.