Obsah (4)

§ 383§ 306§ 315§ 187

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 5. aprill 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-

) §-de 383 ja 315 alusel.

§ 383kohaselt vastutavad likvideerijad tekitatud kahju eest nagu juhatuse liikmed.

Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutus on reguleeritud

§-s 315,

§ 306lg 2 kolmandas lauses ning tsiviilseadustiku üldosa (Ts

ÜS) §-s 35.

§ 306lg 2 kolmanda lause järgi peab 3 2-21-5275 juhatuse liige tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning Ts

ÜS § 35 järgi peab juhatuse liige olema juriidilisele isikule lojaalne.

1. Maakohus nõustus kostjaga, et kostjal kui likvideerijal on õigus saada tasu. Likvideerijal on õigus saada eelduslikult tasu ja seda ka juhul, kui käsunduslepinguga ei ole tasu osas kokku lepitud. See põhimõte tuleneb VÕS §-st 627 lg-st 1, mille kohaselt tuleb tasu maksta, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- ja kutsetegevuses. Praeguses asjas kohaldub eeldus, et kostja ei osutanud hagejale likvideerimismenetlusega seotud teenuseid tasuta, kuivõrd ta tegutses ilmselgelt oma majandus- ja kutsetegevuse raames – kostja on pankrotihaldur.
2. Kui tegemist on aktsiaseltsi vabatahtliku likvideerimisega ja aktsionärid on määranud likvideerija, siis on likvideerija tasustamise küsimus aktsionäride pädevuses. Kuna hageja ainuaktsionär OÜ Tembo (kustutatud) võttis
3. augustil 2013 vastu otsuse lõpetada hageja vabatahtlikult ja sama otsusega määras kostja hageja likvideerijaks, siis oli OÜ Tembo (kustutatud) pädevuses otsustada likvideerijale tasu maksmise üle. OÜ Tembo (kustutatud) juhatuse liikme KM
4. juuli 2022 kinnitusega on tõendatud, et OÜ Tembo (kustutatud), keda esindas juhatuse liige KM, ja likvideerija X (kostja) leppisid kokku, et likvideerija saab likvideerimismenetluse läbiviimise eest tasu, mille suurus ei ole rohkem kui 10 000 eurot. Asjaolu, et
5. augustil 2018 kostja poolt allkirjastatud hageja likvideerimise lõppbilanss ja jaotusplaan ei sisaldanud hageja kohustust maksta kostjale likvideerimistasu ja asjaolu, et kostja ei ole temale makstud likvideerimistasu oma tuluna maksuarvestuses kajastanud, ei anna alust hagejale kahjunõude esitamiseks. Kostja on saanud õiguspäraselt 5387,31 eurot tasu likvideerijana tegutsemise eest.
6. Maakohus leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid, et kostja ei oleks toiminud vastavalt likvideerimise eesmärgile. Hageja ei ole esile toonud, et hageja täiendava likvideerimise käigus oleks selgunud, et võlausaldajate nõuded oleksid jäänud rahuldamata või ainuaktsionär jaotatavast varast ilma. Selleks hetkeks, mil kostja endale likvideerija tasu osas väljamakseid tegi, oli ka hageja ainuaktsionär äriregistrist kustutatud. Kuivõrd kõik võlausaldajate nõuded olid rahuldatud ja kostjal oli õigus saada likvideerijana tasu, on kostja käitunud nagu iga hoolas likvideerija, lähtudes likvideerimismenetluse eesmärgist. Seega ei ole kostja käitunud vastuolus hageja huvidega, ta oli endale tasu välja makstes teadlik, et hagejal ei olnud enam ühtegi kohustust ning seetõttu ei võtnud ka hagejale ühtegi riski.
7. Hagejal kahju tekkimine on tõendamata. Põhjendamatu on väita, et kostja välja võetud summa näol on tegemist hageja kahjuga, kui kostjal oli õigus saada likvideerijana tasu. Kostja tegutses likvideerijana, mistõttu on ilmselge, et hageja on ka vastusoorituse saanud. Kuna hageja sai kostjalt likvideerimise läbiviimise kaudu vastusoorituse, siis ei ole hageja vara vähenemine 5387,13 euro väärtuses võrdsustatav kostja poolt hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga. Apellatsioonkaebus
8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
9. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1028 lg-t 1 ning asunud ebaõigele seisukohale, et hageja nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud. Maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise, asudes seisukohale, et hageja oleks pidanud tõendama kohustuse olemasolu, mida kostja raha väljavõtmise ja -maksmisega täitis, kuid mida ei ole olemas. 4 2-21-5275 Hageja on toonud välja ja tõendanud, et kostja on võtnud hageja kontolt välja raha, milleks alus puudub. Kui kostja soovib väita, et soorituse aluseks olev kohustus on olemas, siis on kostja kohustuseks tõendada tasukokkuleppe olemasolu ja sisu. Kostja ei ole esitanud konkreetseid väiteid ega tõendeid selle osas, milline väidetav tasukokkulepe likvideerija ülesannete eest oli. Kuni kostja ei ole tõendanud, millisel alusel ta väidetava tasuna saanud summa sai, on VÕS § 1028 lg 1 kohane eeldus täidetud, et kohustust ei ole olemas.
10. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 383

,

§ 315

lg-t 1,

§ 306lg-t 2 ja Ts

ÜS § 35 ning rikkunud tõendite igakülgse ja täieliku hindamise kohustust. Maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. OÜ Tembo (kustutatud) kinnitusest likvideerimismenetluse läbiviimise piirsumma 10 000 euro kohta ei tulene kokkulepet, mille pinnalt tasunõue kujuneb. Kostja ei ole tõendanud, et ta viis likvideerijana läbi toiminguid, mille eest tal oli õigus vastavalt kokkuleppele hageja kontolt raha välja võtta ja teha endale makseid kokku summas 5387,31 eurot. Kostja on rikkunud hoolsuskohustust, mille tõttu on hagejal tekkinud kahju. Kui kostja ei oleks alusetult hageja kontolt raha välja võtnud ja makset endale teinud, siis oleks hageja vara 5387,31 euro võrra suurem. Maakohtu otsusest jääb selgusetuks, kuidas saab kostja vastusooritus olla seotud hageja likvideerijaks olemises, kui kostja ei ole tõendanud millistes tegevustes kostja vastusooritus konkreetselt seisnes. OÜ Tembo (kustutatud) juhatuse liikme KM

1. veebruari 2022 kinnitusel pole õiguslikku tähendust, sest see on koostatud tagantjärgi. Kostja on käitunud vastuoluliselt. Kostja on allkirjastanud hageja likvideerimise lõppbilansi ja jaotusplaani, mille kohaselt ei olnud likvideerimistasu tasumise kohustust, kuid samas on kostja hageja kontolt võtnud välja raha ja teinud endale väljamakse, selgitades, et tegemist on likvideerimistasuga. Asjaolu, et kostja väljamaksete tegemise ajal olid kõigi võlausaldajate nõuded rahuldatud, ei muuda alusetute maksete tegemist õiguspäraseks. Kostja, kandes äriühingust vara välja ilma õigusliku aluseta, on sellega tekitanud hagejale kahju. Vastustaja seisukoht
2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
4. Kolleegiumi arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
5. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus on kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud. Maakohus on tuginenud järelduste tegemisel asjas esitatud tõenditele ja on oma seisukohti piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses, maakohtu põhjendused on loogilised 5 2-21-5275 ja arusaadavad. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, et maakohus on teinud järeldused menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
6. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostja on saanud hagejalt ilma õigusliku aluseta 5387,31 eurot.
7. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus jaotas tõendamiskoormise ebaõigesti. Riigikohus on selgitanud, et hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu
8. juuni 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 20). Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu
9. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-1610632, p-d 11.1–11.4). Asjaolust, et hageja ei tea, millisel alusel on kostja kui eelmine hageja likvideerija raha hagejalt saanud, ei luba iseenesest järeldada, et hageja on teinud kostjale alusetu soorituse, ja sellest tulenevalt ei ole tõendamiskoormis ümber pöördunud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja nõuet ei ole võimalik rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Kolleegium märgib, et hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et kostjale 5387,31 eurot üle kandes ja andes täitis hageja olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.
10. Pooled vaidlevad jätkuvalt ka selle üle, kas kostja kui hageja endine likvideerija on oma likvideerija hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkunud, millega on hagejale tekitanud kahju 5387,31 eurot. 29.

§ 383

sätestab, et likvideerijad vastutavad tekitatud kahju eest nagu juhatuse liikmed.

§ 315lg-s 2 sätestatud nõude eeldusteks on juhatuse liikme kohustuste rikkumine (Ts

ÜS § 35,

§ 315

lg 1), juhatuse liikme vastutus (korraliku ettevõtja hoolsusstandardi rikkumine –

§ 315

lg 2 teine lause) ja äriühingule kahju tekkimine (VÕS § 127 lg 1 ja § 128) ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4).

§ 315

lg-s 2 (kooskõlas

§-ga 383) sätestatud nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et hageja peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. Äriühingu vara väärtuse vähenemine juhatuse liikme tehtud ebasoodsa tehingu tagajärjel on iseenesest selline kahju, mis on juhatuse liikme kohustuse rikkumise korral hüvitatav ja

§ 187lg 2 kaitsealas (vt Riigikohtu 19.

juuni 2017 otsus nr 3-2-1-54-17, p 10). Maakohus ei ole jaotanud tõendamiskoormist ebaõigesti.

1. Apellatsioonimenetluses heidab hageja kostjale jätkuvalt hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena ette kostjale kui likvideerijale tasu maksmist 5387,31 eurot.
2. TsÜS § 35 järgi peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Äriühingute osas täpsustab juhatuse liikme (käesolevas vaidluses likvideerija) hoolsuskohustuse sisu äriseadustik. Aktsiaseltsi juhatuse liige peab täitma oma kohustusi 6 2-21-5275 korraliku ettevõtja hoolsusega (

§ 315

lg 1) ja tegutsema ühingu suhtes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil (

§ 306lg 2).

Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab senise kohtupraktika põhjal eelkõige seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja ühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Juhul, kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks. Üksnes ühingu jaoks negatiivse tagajärje saabumisest ei saa rikkumist veel järeldada (vt Riigikohtu 19. juuni 2017 otsus nr 3-2-1-54-17, p 13.1). Korraliku ettevõtja hoolsuse määra rakendamine oma kohustuste täitmisel on ühelt poolt juhatuse liikme kohustus ning teiselt poolt ka äriühingu juhatuse liikme vastutust välistav asjaolu (

§ 187lg 2 teine lause).

Juhatuse liige tuleb lugeda korraliku ettevõtja hoolsuskohustust järginuks eelkõige siis, kui ta on täitnud ärilise kaalutluse reegli nõudeid. Neid nõudeid saab Riigikohtu praktika järgi lugeda täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, tuleb juhatuse liikme tegevus lugeda osaühingu suhtes põhjendatuks sõltumata sellest, milline on tegelik tagajärg (vt Riigikohtu

1. juuni 2017 otsus nr 3-2-1-54-17, p 13.3).
2. Kostja selgituste kohaselt sai ta hagejalt 5387,31 eurot hageja likvideerimisel likvideerija ülesannete teostamise eest. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli hageja likvideerija ja täitis likvideerija ülesandeid oma majandus- ja kutsetegevuses. Seega oli põhjendatud eeldada, et likvideerija osutab likvideerimise teenust tasu eest (VÕS § 28 lg 1, § 627 lg 1 ja § 628 lg 2). Maakohus tuvastas, et kostja on tõendanud hageja ainuaktsionäri OÜ Tembo (kustutatud) juhatuse liikme KM
3. veebruaril 2022 kinnituskirjaga, et kostjal oli õigus saada likvideerija tasu kuni 10 000 eurot. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Hageja on apellatsioonkaebuses välja toonud, et kostja käitumine endale likvideerija tasu maksmisel, olukorras kus hageja likvideerimise lõppbilanss ja jaotusplaan ei sisalda likvideerija tasu, on vastuoluline. Kolleegiumi arvates ei anna aga väidetavad vastuolud põhjust eelistada lõppbilanssi ja jaotusplaani kinnituskirjale, mille kohaselt oli kostjal õigus saada likvideerija tasu, või et kinnituskirja ei saakski tõendina üldse arvestada, sest see on koostatud kohtumenetluse jaoks. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et OÜ Tembo (kustutatud) juhatuse liikme KM
4. veebruari 2022 kinnituskirjaga kui dokumentaalse tõendiga on tõendatud, et hageja ainuaktsionär ja kostja olid kokku leppinud, et kostja saab hageja likvideerijana tegutsedes tasu likvideerija ülesannete täitmise eest kuni 10 000 eurot. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et hageja ainuaktsionäri kinnituskirjaga ei saanud kostja tõendada tasukokkuleppe olemasolu. Olukorras, kus likvideerimismenetluse algatamise otsustas hageja ainuaktsionär, määrates likvideerijaks kostja, on põhjendatud arvata, et ka likvideerimismenetluses läbiviidavate toimingute tasustamises olid pooled kokku leppinud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja likvideerimise lõppbilansist ja jaotusplaanist, mis ei sisaldanud likvideerijatasu, ei saa järeldada, et kostjal poleks olnud õigust saada likvideerija ülesannete täitmise eest tasu. TsMS § 230 lg 1 järgi peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 5 lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kuigi hageja kahtlustab, et kui temale pole aru saada, kuidas kostja tasunõue kujunes, mistõttu kostjal ei oleks juskui õigust saada likvideerijana tehtud toimingute eest 5387,31 eurot, siis ei ole hageja väited põhjendatud. Hageja ei ole ka tõendanud asjaolusid, mis hageja kahtlusi kinnitaks. 7 2-21-5275
5. Kui kostja on osutanud hagejale likvideerimise teenust ja likvideeris hageja, siis ei ole põhjust järeldada, et kostja pole tegelikult teenust osutanudki ja hageja teenust saanud. Samuti ei nähtu kostja esitatud hageja ainuaktsionäri kinnitusest, et kostjale ettenähtud tasu oleks olnud seotud konkreetsete likvideerija ülesannete teostamisega. Maakohus tuvastas, et kostjal oli õigus saada likvideerija tasu kuni 10 000 eurot ja ta sai tasu 5387,31 eurot. Kuna hageja ainuaktsionär oli kostjaga kokku leppinud likvideerija ülesannete täitmises tasu 10 000 euro eest ja sellise kokkuleppe alusel sai kostja hagejalt 5387,31 eurot, siis ei ole põhjendatud järeldada, et kostjal ei olnud õigus saada likvideerija tasu 5387,31 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks rikkunud likvideerijale ette nähtud hoolsuskohustust tasudes temale ette nähtud likvideerija tasu.
6. Olukorras, kus likvideerimise käigus ei ole jäänud ühegi võlausaldaja nõue rahuldamata ja hageja ainuaktsionär oli registrist kustutatud ning kostjal oli likvideerimiseks kokkulepe hageja ainuaktsionäriga tasuda hageja likvideerimisel endale tasuks kuni 10 000 eurot, ei ole põhjendatud järeldada, et kostja poleks toiminud vastavalt likvideerimise eesmärgile ega arvestanud hageja õigustatud huvidega. Seega ei ole ka tõendatud hageja väide, et kostja oleks rikkunud likvideerijale ette nähtud lojaalsuskohustust, kui tasus endale ette nähtud likvideerijatasu.
7. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu arusaamaga, kus kohtule jäi arusaamatuks, kelle huvides on hagi esitatud, märgib kolleegium, et VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Likvideerija kohustuste täitmisele tagasiulatuvalt hinnangut andes ei saa lähtuda vaid hageja uue likvideerija kahtlustest, et kostja on hageja eelmise likvideerijana oma kohustusi rikkunud.
8. Kuna hageja ei ole tõendanud kostjale etteheidetavat likvideerijana hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist, siis puudub vajadus hinnata poolte väiteid ja tõendeid hagejal tekkinud kahju ja põhjuslikku seost kostja teo ja kahju vahel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks.
10. TsMS § 171 lg 1 järgi kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda.
11. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.
12. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 8