) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja
Pooled on intressi maksmises kokku leppinud. Kostja kohustus tagastama krediiti igakuiste maksetena intressimääraga 34,80% aastas. Esialgne võlausaldaja oli kostja tausta uurinud ning maksehäired puudusid. Samuti puudusid kostja osas kohtulahendid ja ka teated Ametlikes Teadaannetes. Kostja igakuine sissetulek oli 1200 eurot. Majapidamiskuludena märkis kostja taotluses 350 eurot, hagejale teadaolevad kostjal kohustused puudusid. Laenuandja on kostjale lepingu sõlmimise eelselt selgitanud lepingu olulisi tingimusi ja lepingu sõlmimisega seotud ohtusid ning lepingust tulenevate kohustuste mittetäitmisest tulenevaid tagajärgi. Kostja esitatud andmed täitemenetluste ja kohtutäituri arestide kohta ei ole avalikud ega kättesaadavad. Need on kättesaadavad vaid laenusaajale isiklikult. Vastavalt
lg-le 3 peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kostja pidi makseraskustest võlausaldajat teavitama. Praegusel juhul saab rääkida teadvalt valeandmete esitamisest kostja poolt. Seega ei saa väita, et esialgne laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja poolt maksehäirete kohta avaldatud informatsioon on väär. Enne laenu väljastamist kontrollis laenuandja maksehäireregistrit, maksevõimet mõjutavad maksehäired kostjal puudusid, st maksejõuetus puudus. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on tasunud kokku 5880 eurot 17 senti. Viivise nõue on ebamõistlikult kõrge, vastav lepingupunkt on tühine. Hageja on taotlenud viivist 0,0966% päevas, Riigikohtu praktika järgi ei või kokkulepitud viivis ületada kolmekordselt viivise seadusjärgset määra.
lg 1 teise lause järgi on viivis 0,022 % päevas, 3-kordne määr on 0,066% päevas.
lg 10 kohaselt, kui viivis ei ole väljendatud aasta- ja päevamäärana, on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes
lg 1 teises lauses sätestatud määras, kõrgeim lubatud viivisemäär päevas on 0,066%. Intressinõue tuleb jätta tühisuse tõttu rahuldamata. Eesti Panga andmetel on intressimäär 0%. Lepingu eritingimuste järgi oli intressimäär 2,90%. Arvestades, et Eesti Panga järgi on intressimäär 0%, siis on hageja poolt esitatud intressimäär 2,90% ebamõistlikult kõrge, mistõttu on tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt vastuolus heade kommetega. Kostja loobus menetluse kestel intressi osas esitatud tühisuse vastuväitest. Laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal olid juba laenu võtmise ajal maksehäired. Kostjal oli laenu saamise hetkel Elisa Eesti AS-i ees maksehäire, mis kestis
lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kostja ja võlausaldaja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping
Kohus peab kontrollima tarbijakrediidilepingute puhul ka seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
lg-te 1 ja 2 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust ja tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Mh peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi p-i 9.10.
lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Kostja pangakonto väljavõttest on eelduslikult nähtav nii kostja sissetulek, kui ka kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Ka ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning majapidamiseks kuluvad summad saavad nähtuda just konto väljavõttelt. Kuigi hageja on märkinud, et krediidiandja kontrollis nii kostja sissetulekut, kui ka kohustusi, ei ole hageja kohtule esitanud konkreetseid tõendeid, mille alusel ta kostja sissetulekuid kontrollis, s.h kas esialgne võlausaldaja küsis kostjalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei ole kohtule esitatud ka kostja poolt täidetud laenutaotlust, millest nähtuks, milliseid andmeid kostja enne laenulepingu sõlmimist esitas. Kuigi hageja väidab, et krediidiandja kontrollis enne laenu väljastamist kostja maksevõimet ning maksehäired kostjal puudusid (tl 145), ei nähtu esitatud tõendist kuupäeva, millal on vastav päring teostatud. Seega ei ole nimetatud tõendi alusel tuvastatav, et krediidiandja väljavõte kostja maksehäirete kohta oli tehtud laenulepingu sõlmimise kuupäeval või vahetult eelnevalt. Samuti ei väära see kohtu järeldust, et krediidiandja ei küsinud kostjalt pangakonto väljavõtet, mille alusel saanuks analüüsida laenuandmisele eelnevalt kostja maksevõimekust. Eelneva tõttu leidis maakohus, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet – krediidiandja ei kogunud ega nõudnud kostjalt piisavalt andmeid viimase krediidivõime kohta ega hinnanud neid 4
lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks
lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 34,80% aastas (tl 5–8).
§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt intressi. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt
Sellises olukorras pidanuks krediidiandja
lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. Kui krediidiandja täiendavaid andmeid ei nõua, ei saa ka kostjale ette heita, et ta neid ei esita. Hageja väide, et kostja võis ise rikkuda teabe andmise kohustust ning varjata enne lepingu sõlmimist enda makseraskusi, on paljasõnaline ning tõendamata. Krediidiandja on võimaldanud kostjale laenu 4598 eurot 85 senti ja 2500 eurot, mis on kostjale ka välja makstud. Hageja viidatud täiendavat põhivõlasummat 351 eurot 18 senti, mis on arvestatud
lg 3 kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Juhul kui kostjal olid makseraskused, pidi ta sellest esialgset võlausaldajat teavitama. Esialgne võlausaldaja on hinnanud vastustaja maksevõimekust kogumis nii registripäringute alusel, kui ka vastustaja poolt avaldatud andmete põhjal. Kuigi krediidiandja ei kontrollinud kostja krediidivõimelisust pangakonto väljavõtete alusel, ei olnud see praegusel juhul vajalik. Kostja kohustus tagastama krediidiandjale krediiti igakuiste maksetena intressimääraga 34,80% aastas. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks mõista
lg 1 alusel välja lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intress 598 eurot 19 senti. Kostja loobus menetluses oma vastuväitest intressi osas. Pooled on lepingu p-s 5.3. kokku leppinud, et kui laenusaaja ei soorita mistahes maksmisele kuuluvaid makseid tähtaegselt, kohustub ta maksma võlgnetavalt summalt viivist määras, mis vastab laenule kohaldatavale intressi määrale.
lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel võib tarbijalt nõuda viivist samas määras nagu on tarbijakrediidilepingus kehtivalt kokku lepitud intressimäär. Riigikohus on viidatud sätteid tõlgendades leidnud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Pooled on kokku leppinud intressimääras 34,80% aastas. Seega kuulub rahuldamisele ka viivisenõue. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja on lepingut sõlmides rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on õigesti leidnud, et krediidiandja on jätnud kogumata kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Maakohus selgitas 15. märtsi 2023. a kohtuistungil, et hageja peab tõendama, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud. Hageja kinnitas, et on sellest teadlik ning seda ei pea hagejale täiendavalt selgitama.
lg 3 kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsima vajadusel tarbijalt teavet. Seejuures peab krediidiandja tarbijalt saadud teavet
KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades KAVS-is ja
-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega ei tulene seadusest küll nõuet, et tarbijalt tuleb nõuda kontoväljavõtet igal juhul, kuid üldjuhul tuleks siiski laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtet küsida, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimelisust. Pangakonto väljavõtte saab üldjuhul jätta tarbijalt nõudmata välja üksnes juhul, kui muu info on tarbija krediidivõime hindamiseks piisav. Seejuures ei saa piirduda ainult tarbijalt endalt saadud infoga. Seega ei saanud laenuandja kostja krediidivõimet hinnates tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotluses märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata ja arvestamata kostja pangakonto väljavõtetelt nähtuva teabe ja muu laenuandjale teadaoleva informatsiooniga. Praegusel juhul ei ole krediidiandja kontrollinud kostja esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral, mistõttu on ta rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ei saa tuletada krediidiandja poolt üksnes kostja maksehäirete kontrollimisest. Kuigi hageja poolt esitatud maksehäire kontrollimise väljavõttes (tl 145) nähtub selle teostamise kuupäev, s.o
lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja laenuandja võis sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et laenuandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Hageja väitel avaldas kostja laenutaotluses, et tema sissetulek on 1200 eurot ja väljaminekud 350 eurot. Hageja ei ole kohtule esitanud kostja poolt esitatud laenutaotlust. Kostja väitel võis ta laenu võtmise ajal mõned kuud töötada. Samuti oli kostjal laenu võtmise ajal kolm ülalpeetavat. Hageja ei ole väitnud, et krediidiandja oleks kostjalt täiendavaid andmeid enne laenu väljastamist küsinud. Seega on ringkonnakohtu hinnangul krediidiandja laenu väljastamisel käitunud etteruttavalt ning vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. 10. Maakohus on põhjendatult leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas.
lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks
lg-s 1 sätestatud intressimäär, praegusel juhul oli intressimäär lepingu sõlmimise ajal 0%. Maakohus leidis, et kostja tasutud summat saab pidada laenu põhiosa tasumiseks ning kostja oli lepingu ülesütlemise ajaks tasunud kõik oma kohustused. Hageja ei ole maakohtu arvutuskäiku apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata. Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi alust apellatsioonkaebust menetleda.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.