1-23-4253/6

(22230200378)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. juuni
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X lepinguline esindaja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja (e-post XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. juuni
4. a määrus muutmata ja X lepingulise esindaja Jelena Benevolenskaja esitatud kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 18.10.
6. a alustati menetlust KarS § 423 lg 1 järgi selles, et 17.10.
7. a kella 04:37 ajal sõitis veoautot Volvo FL-240 (reg nr XXXXXX) juhtinud Q Harjumaal Saue vallas Laagri-Harku maantee
8. kilomeetril (liikudes Harku poolt Laagri suunas) otsa teel viibinud jalakäijale Y-le, kes sai kokkupõrke tulemusel raske tervisekahjustuse, mille tagajärjel suri ligikaudu 5 tundi hiljem haiglas.
9. 14.04.
10. a kootas PPA Põhja prefektuuri liiklussüütegude menetlusgrupi uurija Marina Žuravljova kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse, millele andis samal päeval nõusoleku Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ilona Litvinova. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. 27.04.
11. a koostas uurija kriminaalmenetluse lõpetamise määruse juurde põhistused.
12. 08.05.
13. a registreeriti Riigiprokuratuuris X lepingulise esindaja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele. Kaebuses taotleti kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist ja kriminaalasjas menetluse jätkamist Riigiprokuratuuri määrus
14. Riigiprokurör leidis, et PPA Põhja prefektuuri liiklussüütegude menetlusgrupi uurija Marina Žuravljova poolt 14.04.
15. a prokuratuuri loal koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus (põhistused 27.04.
16. a) on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu tuleb nimetatud määruse peale esitatud kaebus jätta rahuldamata. 1

(7)1-23-4253 Riigiprokurör selgitas, et veoauto juht Q saab käsitletaval juhul vastutada KarS § 423 lg 1 järgi üksnes siis, kui ta on süüdi liiklusõnnetuse teise osapoole (jalakäija Y) surma põhjustamises ning see süü avaldub ettevaatamatuse vormis. Ettevaatamatus on kergemeelsus või hooletus. Nende ühine tunnus on see, et mõlemal juhul oleks toimepanija tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral süüteokoosseisu realiseerumist (tagajärge) ette näinud. Kergemeelsuse puhul näeb süüdlane ette tagajärje saabumist, kuid loodab seda vältida. Hooletuse puhul ei näe süüdlane ette hoolsusetu teoga kaasnevat tagajärge, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda ette nägema. Ettevaatamatusdelikti puhul peab süüdlane rikkuma hoolsuskohustust. Kõikidel juhtudel eeldab hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamine isiku käitumises selle võrdlemist konkreetses situatsioonis hoolsa ehk nõuetekohase käitumisega. Selleks tuleb vaadeldavas olukorras küsida, kuidas oleks süüdlase asemel toiminud keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. Riigikohus on öelnud (lahend kohtuasjas nr 3-1-1-109-05), et hoolsa käitumise mudel igas üksikus olukorras tuleb selgitada asjas tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt. Hoolsuskohustuse rikkumine ei tähenda alati õigusnormist tuleneva nõude rikkumist. Kohtupraktikast tulenevalt võib hoolsuskohustus tuleneda ka kindlas valdkonnas kehtivast heast tavast. Riigiprokurör märkis, et ei ole olemas absoluutset ohutust või turvalisust ja seda kindlasti mitte ka liikluses. Ei ole võimalik absoluutse kindlusega tagada isikute turvalisust mitte üheski situatsioonis ja sealjuures kindlasti mitte liikluses, kus erinevad osapooled võivad omavahel kontakteeruda ja saada selle tagajärjel kahjustusi, mis kontakteerumise asjaoludest tingituna võivad osutuda paraku ülirasketeks. Alati ja igal pool võib juhtuda õnnetusi, mida tavainimene ka hoolsalt käitudes ära hoida ei suuda. Hoolsuskohustuse järgimise mõte ongi selles, et kas keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik oleks juhtunut ette näinud ja ära hoidnud. Kui ka seesugune keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik ei oleks juhtunut ette näinud, siis ei saa rääkida ka hoolsuskohustuse rikkumisest. Kõnealusel juhul toimus liiklusõnnetus, mille käigus liiklusnõudeid ja sõiduki käitusnõudeid järginud veokijuht sõitis otsa liiklusnõudeid eiranud jalakäijale, kusjuures selle avarii tagajärjel saabus jalakäija surm. Riigiprokurör märgib, et lubatud kiirus kõnealusel teelõigul oli 50 km/h. Veokijuhi enese sõnul ta seesugust kiirust ka hoidis. Digitaalse sõidumeeriku andmetel oli veoki kiirus pisut enne kokkupõrget (ohu märkamise hetkel, kui algas pidurdamine) 55 km/h. Riigiprokuröri hinnangul oli veoauto kiirus (võimalikke tehnilisi ebatäpsusi arvesse võttes, sest ei sõidumeerik ega spidomeeter ei näita sõidukiirust ilmselt tõsitäpselt, alati on võimalikud mingisugused kõrvalekalded) ligikaudu 50 km/h või pisut üle selle, kuid pole tuvastatud, et sõiduki kiirus oleks mingil moel põhjuslikus seoses juhtunud liiklusõnnetusega (pole tuvastatud, et autojuht oleks kiiruse tõttu ja tegelikult ju suhteliselt tagasihoidliku kiiruse rakendamise olukorras näiteks kaotanud kontrolli sõiduki üle, teinud seetõttu mingeid ohtlikke manöövreid vms). Liiklusõnnetus toimus oktoobrikuises ööpimeduses kella 04:30 paiku. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (vaatlus algas samal ööl ligikaudu 40-45 minutit pärast liiklusõnnetust) nähtuvalt oli pime aeg, valgustus puudus, taevas oli pilvine, teekate märg ja sadas vihma. Ka autojuhi Q ütlustest nähtuvalt sadas õnnetuse ajal vihma. Mõistagi võinuks Q sellistes oludes valida lubatust mõnevõrra väiksema sõidukiiruse, kuid karistusõiguslikult ei saa autojuhile ette heita, et ta seda ei teinud. Riigiprokurör rõhutab, et hoolsuskohustuse järgimise/mittejärgimise seisukohalt hinnates tuleb Q tegutsemist võrrelda keskmiselt kohusetundliku ja ettenägeliku, samas eluvaldkonnas tegutseva isikuga (antud juhul keskmise autojuhiga), mitte aga kellegi äärmiselt ettevaatliku ja eriti alalhoidliku subjektiga. Riigiprokurör nõustus menetlejaga, et veoautot juhtinud Q käitumises ei ole tuvastatud liiklusseaduse nõuete rikkumisi ning liiklusreegleid eirava käitumisega asetas jalakäija Y ennast paraku ise ohtu. 2

(7)1-23-4253 Riigiprokurör märkis, et objektiivse kõrvaltvaataja hinnangut silmas pidades oli veoautojuht Q liiklusreegleid järgides võtnud tarvitusele küllaldased abinõud ohutuse tagamiseks liikluses ning üldjuhul oleks tarvitusele võetud abinõud kaasliiklejate ohutuse ka taganud, kui jalakäija Y poleks liiklusreegleid selgelt eiranud. Kõnealusel juhul ei näinud veokijuht Q sõidukitele mõeldud teeosal reeglipärase kiirusega liigeldes ja liiklusreegleid järgides ette seda, et jalakäija liigub väga halva nähtavuse tingimustes keset sõiduteed ning saab ohu realiseerumise läbi surmavaid vigastusi, kusjuures midagi sellist ei võinud ega pidanudki veokijuht ette nägema. Asjaolu, et jalakäija kandis sealjuures tema seljas (käes) oleva koti küljes helkurit, ei õigusta vähimalgi määral jalakäija liikumist keset sõiduteed. Riigiprokurör asus seisukohale, et sellistes tingimustes liiklev n-ö keskmine sõidukijuht ei näe ette seda, et jalakäijast kaasliikleja võib kõiki liikumisreegleid eirates kõndida sügisöises pimeduses keset sõiduteed, kusjuures n-ö keskmine sõidukijuht ei peagi sellist asja ette nägema. Riigiprokuröri hinnangul ei ole käesoleval ajal võimalik enam tõsikindlalt tuvastada, et miks jalakäija end ööpimeduses keset sõiduteed kõndides nii ilmselgelt ohtu asetas, sest jalakäija hukkus selles liiklusõnnetuses, kuid pole välistatud, et tolle jalakäija näol võis olla tegemist ümbritsevat maailma mitte just kõige adekvaatsemalt tajuva inimesega, kes võib-olla ise ei saanudki aru sellest, kuivõrd suurde ohtu ta ennast keset sõiduteed kõndides asetab (X sõnul „sai Y lapsepõlves peatrauma ja oli invaliid, tervis oli tal kehv“; meditsiinilise õiendi kohaselt „külastas Y aastatel 1996-2020 korduvalt psühhiaatriakliinikut, diagnoosiga dementsus“; X sõnul „eksis Y umbes aasta tagasi ära ning hilja õhtul pidas politsei ta teel kinni“; riigiprokurör peab võimalikuks, et seesuguse eripärase psühhiaatrilise seisundiga inimene ei pruukinud võib-olla tajudagi seda, et kõnnib pimedas keset sõiduteed või siis mõtles ehk, et sellisel öisel ajal peale tema enda rohkem liiklejaid teel pole; kokkuvõttes peab märkima, et kõnealusel juhul ju ei olegi tegelikult kriminaalmenetluslikult oluline, mis ajendas jalakäijat nii ennasthävitavalt ja surmapõlgavalt käituma). Kaebuse esitaja arvates tuleks käesolevas kriminaalasjas teha veel täiendavaid menetlustoiminguid (kuulata täiendavalt üle veoki juht Q, täpsustada liiklusõnnetuse asjaolusid ja korraldada liiklustehniline ekspertiis). Riigiprokurör märkis, et täiendavaid menetlustoiminguid saab teha ilmselt igas kriminaalasjas ja alati, kuid ühtki menetlustoimingut pole ju vaja teha toimingu enese pärast. Riigiprokurör asus seisukohale, et 8 kuud pärast liiklusõnnetust ei ole tõsiseltvõetavat eeldust mingisuguste (tõendamiseseme seisukohalt) oluliste asjaolude täiendavaks tuvastamiseks. Vähemalt mitte tõsikindlaks ega usaldusväärseks tuvastamiseks. Parimal juhul võib täiendavate menetlustoimingute teostamine tekitada ehk kõrvaldamata kahtlusi, kuid kõikide kõrvaldamata kahtluste tõlgendamise suund on teadagi võimaliku kahtlustatava/süüdistatava kasuks. Kaebuse esitaja märgib, et asja materjalides on märgitud erinev auto VOLVO ja jalakäija kokkupõrke aeg. Kaebuse esitaja osundab sellele, et tunnistaja Q on ülekuulamise protokollis märkinud liiklusõnnetuse toimumise ajaks kell 04:45, kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on juhtumi ajaks märgitud 04:37, aga sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt tuli teade liiklusõnnetusest kell 04:37 (seega liiklusõnnetus ise toimus enne kella 04:37-t). Kaebuse esitaja teeb järelduse, et liiklusõnnetus toimus järelikult varem kui 04:37, digitaalse sõidumeeriku andmetel kell 04:30. Riigiprokuröri hinnangul nähtub kriminaalasja materjalidest päris selgelt, et liiklusõnnetus ei saanud toimuda kell 04:45, nagu on tunnistaja Q märkinud ülekuulamisprotokollis. Vahetult pärast liiklusõnnetust toimunud ülekuulamisel 17.10.2022. a öösel ei pruukinud veokijuhi Q ajataju olla nii kronoloogilis-punktuaalselt täpne. Seesugune ebaoluline segadus täpse kellaajaga on mõistetav (öine aeg; liiklusõnnetuse järgne šokk, sest veokijuht oli just ajanud alla inimese), mistõttu tunnistaja võis minutitega eksida (kell 04:45 ei saanud kõnealune liiklusõnnetus kindlasti mitte juhtuda, sest juba 8 minutit varem teatas ju veokijuht õnnetusest telefoni teel Häirekeskusele). 3

(7)1-23-4253 Arusaadavalt ei saanud õnnetus toimuda kell 04:45, kuna videosalvestisest nähtuvalt askeldasid sel ajal sündmuskohal juba väljakutse peale kohale sõitnud politseinikud. Riigiprokuröri hinnangul ei saanud liiklusõnnetus toimud ka kell 04:37, sest sel kellaajal helistas veokijuht Q Häirekeskusesse, et teatada juhtunud liiklusõnnetusest (helisalvestisest nähtuvalt helistas tunnistaja Häirekeskusesse kell 04:36). Mõistagi ei saanud kõnealune liiklusõnnetus toimuda ka kell 04:36, sest enne Häirekeskusesse helistamist pidi Q peatama pärast jalakäijaga kokkupõrget auto, ronima kabiinist välja maanteele, uurima kokkupõrke asjaolusid, tuvastama, kes tema veoki alla jäi jne. Riigiprokuröri arvates võtab see kõik aega (pealegi öisel maanteel ja üksjagu n-ö segases olukorras), mistõttu on alust öelda, et otsasõit jalakäijale võis toimuda tollest kõnest Häirekeskusele veel ligikaudu 5 minutit varem. Seega paigutaks riigiprokurör kõnealuse liiklusõnnetuse toimumise aja ligikaudu kella 04:30 kanti (umbes sel ajal näitab pidurdamist ja veoki kiiruse langemist 55 km-lt/h 0-ni ehk auto seiskumiseni ka digitaalne sõidumeerik). Riigiprokuröri arvates ei ole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust sellel, kas keset teed liikunud jalakäijale sõideti otsa kell 04:30 või mõni minut hiljem, samuti olid ju pime ja pilvine ilm, halb öine nähtavus, vihmasadu ning märg maantee sündmuskohal nii kell 04:30 kui ka 04:

1. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole veoautojuhi Q ega kellegi teise käitumises kõnealusel juhul tuvastatud KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnuseid. Riigiprokuröri hinnangul oli kõnealusel juhul tegemist äärmiselt kahetsusväärse juhtumiga, kui jalakäija täiesti mõistetamatul põhjusel arvas heaks oktoobriöises halvas nähtavuses keset sõiduteed käia, asetas end sellega ise suurde ohtu ja kahjuks hukkus liiklusõnnetuses. Seega on õigustatud menetluse lõpetamine kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
2. 10.07.
3. a esitas X lepinguline esindaja J. Benevolenskaja Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri 08.06.
4. a määrusele, milles palub määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. Kaebaja leiab, et kriminaalmenetluse käigus oleks olnud vaja teostada liiklustehniline ekspertiis. Pärast kriminaalmenetluse alustamist uurija autojuhti üle ei kuulanud, ehkki selleks oli kaebaja hinnangul alust. Kaebaja eeldab, et uurija ei analüüsinud digimeeriku andmeid ega diagrammi ning seetõttu ei tekkinud tal küsimusi. Vastavalt sõiduki kiiruse ja kiirenduse diagrammile XXXXXX ja digimeeriku andmetele peatus VOLVO kell 04:30:21 (veoki kiiruse langemine 55 km-lt/h 0-ni) ning oli liikumatult 11 sekundit, kell 04:30:32 alustas auto taas liikumist kiirusega 1 km/h kuni 4 km/h ning liikus nii 26 sekundi vältel. Auto peatus kell 04:30:
5. Veoki liikumise kogupikkus moodustab 20 meetrit. Veok seisis kuni 04:33:08 (2 min 9 sekundit). Diagrammil on info Volvo liikumisest 11 sekundi vältel, mis algas kella 04:33:09-st ja jätkus kuni kella 04:33:20-ni kiirusega 1-9 km/h. Üldine auto liikumise pikkus moodustas 20,27 meetrit. Sellest võib järeldada, et Volvo sooritas mitmeid kordi mingeid manöövreid ja liikus pärast kokkupõrget esimesest peatuse kohast. Samuti järeldub sellest, et Volvo juht ei helistanud kohe häirekeskusesse, vaid tegi seda alles 6-7 minutit pärast auto esimest peatust. Kaebuses Riigiprokuratuurile oli ära toodud, et diagramm XXXXXX ja digimeeriku andmed jätavad mulje, et pärast kokkupõrget rikkus Q LS § 169 lg 6, mille kohaselt tohib sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Politsei vaatles sündmuskohta 17.10.2022 kella 05:20-st kuni 06:25-ni. Sel ajal võttis kiirabi juba kannatanu endaga kaasa. Kaebaja märgib, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral isik, kes rikkus LS § 169 lg 6 sätteid, sooritas sellega väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 242 lg 1 järgi. 4

(7)1-23-4253 Riigiprokuröri hinnangul nähtub kriminaalasja materjalidest päris selgelt, et liiklusõnnetus ei saanud toimuda kell 04:45, nagu on tunnistaja Q märkinud ülekuulamisprotokollis. Prokurör paigutaks liiklusõnnetuse toimumise aja ligikaudu kella 04:30 kanti (umbes sel ajal näitab pidurdamist ja veoki kiiruse langemist 55 km-lt/h 0-ni ehk auto seiskumiseni ka digitaalne sõidumeerik). Diagrammi andmed on vastuolus Riigiprokuröri järeldustega. Eelnevast järeldub, et riigiprokurör jättis tähelepanuta diagrammi andmed pärast veoauto esimest peatumist kell 04:30:

1. Riigiprokuröri arvates ei ole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust sellel, kas keset teed liikunud jalakäijale sõideti otsa kell 04:30 või mõni minut hiljem, samuti olid ju pime ja pilvine ilm, halb öine nähtavus, vihmasadu ning märg maantee sündmuskohal nii kell 04:30 kui ka 04:
2. Kaebaja hinnangul on võimalik, et diagrammide mõistmiseks/arusaamiseks on vajalikud eriteadmised. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et riigiprokurör, omamata autotehnilise ekspertiisi tulemusi, kinnitab, et jalakäija liikus keset teed. Ta usaldab täiel määral Volvo juhti. Peale selle ei analüüsi riigiprokurör autojuhi käitumist koheselt pärast avarii toimumist, vaid teeb oma oletuste põhjal järeldused. Riigiprokurör leiab, et 8 kuud pärast liiklusõnnetuse toimumist täiendavate menetlustoimingute tegemise puhul ei ole tõsiseltvõetavat alust eeldada/loota mingite oluliste asjaolude täiendavat tuvastamist, sealjuures pealegi usaldusväärsel ja tõsikindlal kujul (nagu on kohane kriminaalmenetluses, kus kõikvõimalikele oletustele teadagi kohta pole). Vaatamata sellele, et möödunud on 8 kuud, ei näe kaebuse esitaja takistusi autojuhi ülekuulamiseks ning autotehnilise ekspertiisi läbiviimise määramiseks. Ekspert otsustab konkreetset ekspertiisi tehes, milliseid toiminguid ja uuringuid on vaja teha, et tagada ekspertiisiarvamuse täielikkus ja objektiivsus. Ringkonnakohtul puudub pädevus prokuratuurile osutada, mil viisil tõendeid hinnata. Ent antud asjas ei ole kõik tõendid kogutud. Ringkonnakohtul on pädevus tuvastada, et asjas on jäänud teostamata mõni elementaarne menetlustoiming. Surmaga lõppenud avariide kriminaalmenetluste lõpetamine ilma autotehnilist ekspertiisi teostamata põhjustab kannatanutes usaldamatust uurimise kvaliteedi suhtes ning kahtlusi tehtud järelduste objektiivsuses. Järelduste tegemiseks Volvo juhi tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise kohta on vajalik koguda kõik võimalikud tõendid ning hinnata neid kogumis. Eeltoodust tulenevalt taotleb kaebaja kuulata üle sõiduki juht ning selgitada välja põhjus ja auto liikumisteekond pärast auto kokkupõrget jalakäijaga, võrrelda sõiduki juhi ütlusi olukorraga sündmuskohal ja määrata liiklustehniline ekspertiis. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 08.06.
4. a määruse muutmiseks.
5. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Küll aga ei saa prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas, nagu seda märkis ka kaebaja ise. Sellest tulenevalt ei anna Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ka asjaolu, et kaebaja ei nõustu selles esitatud seisukohtadega, vaid selleks peab olema nt tegemata jäetud mõni asjas tähtsust omav menetlustoiming.
6. Kaebaja märgib, et sõidukijuht kuulati üle patrullpolitseinike poolt pärast liiklusõnnetust, kuid mitte pärast kriminaalasja austamist, kuigi selleks oli alust. Kaebuses küll ei tooda selgelt 5

(7)1-23-4253 välja, mis selleks aluseks oli, kuid võib eeldada, et mh kaebaja väljatoodu sõiduki kiirusega seonduvas. Ringkonnakohus nõustub, et põhimõtteliselt on sõidukijuhi ülekuulamine sõiduki liikumise kohta pärast toiminud avariid võimalik, kuid leiab, et sellest menetlustoimingust võimalikult saadav informatsioon ei ole sellise kaaluga, mille pinnalt võib arvata, et isiku tegevusele antav hinnang võiks muutuda. Seda eelkõige seetõttu, et sõidukiga läbitud vahemaa ja sõiduki kiirus olid niivõrd väikesed, et asetleidnud avarii osas ei saanud see toimunut mõjutada. Tegelikkuses ei ole kaebaja toonud ka välja, miks ta leiab, et sõiduki liikumine peaks muutma lõppjäreldust kriminaalmenetluse lõpetamisest. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et nõustub riigiprokuröriga selles, et menetlustoiminguid ei ole põhjust teha üksnes toimingu tegemise pärast, vaid hinnata tuleb eelkõige seda, kas taotletav toiming võiks anda kriminaalmenetluse seisukohalt olulist ja objektiivset tõenduslikku informatsiooni. Kaebaja seisukoht justkui oleks sõidukijuht rikkunud LS nõudeid ja seega pannud toime väärteo, ei mõjuta kuidagi kriminaalmenetluse lõpetamise otsustust.

1. Kaebaja märgib, et diagrammi andmed on vastuolus riigiprokuröri järeldustega sellest, et avarii võis toimuda 04:30 ajal. Nimelt on kaebaja hinnangul jätnud prokurör tähelepanuta diagrammi andmed pärast veoauto peatumist kell 04:30:
2. Ringkonnakohtu hinnangul tasub tähelepanu juhtida sellele, et diagrammist nähtuvalt on esmalt sõiduki kiirus 0 kella 04:30:21 ajal. Vaid mõned sekundid hiljem, st perioodil 04:30:32-04:30:58, on sõiduk liikunud. Tegemist on vähem kui poole minutilise liikumisega, mille jooksul ei ole sõiduki kiirus ületanud isegi 5 km/h. On arusaadav, et sõiduk ei jää kohapeale seisma momentaalselt. Kui esmalt pidurdada, kuid seejärel pidur vabastada, liigub auto tahes tahtmata mingisuguse vahemiku edasi. Kaebaja seisukoht, et sõiduk oleks mitmeid kordi manöövreid sooritanud, ei ole väga tõenäoline, eelkõige just väikesest kiirusest, ajavahemikust ja läbitud vahemaast tulenevalt. Hilisem sõiduki liigutamine kella 04:33:09 on ilmselt olnud vajalik olukorra väljaselgitamiseks või sõiduki eemale paigutamiseks. Jällegi tuleb märkida, et see on toimunud vähem kui 10 sekundi vältel ja kiirus on seejuures olnud alla 10 km/h. Sellise aja ja kiirusega ei oleks saanud teha midagi, mis oleks oluliselt mõjutanud toimunut. Kuigi kaebaja rõhutab korduvalt sõiduki kokkupõrke järgset liikumist, ei ole ta toonud välja, kuidas see tema hinnangul oleks saanud või pidanud mõjutama toimunut. On mh eluliselt usutav, et olukorras, kus sõidukijuht satub avariisse, ei pruugi inimene avariijärgselt alati käituda nii, nagu seda peab mõistlikuks hiljem olukorda hinnanu. Pole välistatud, et juht liigutas sõidukit tee pealt kõrvale (milline seisukoht haakub ka asjas kogutud tõenditega, nimelt politseiametniku vormikaamera videosalvestuselt nähtub, et sõiduk on Yst tagapool), mis oli nii autojuhi, teiste liiklejate kui ka kannatanu ohutuse tagamiseks vajalik.
3. Kaebuses heidetakse ette, et riigiprokurör on asunud sündmuseid sisustama oletustega, kuid samas ei ole kaebaja ise toonud välja ühtegi versiooni, mis tema hinnangul juhtuda võis, et kohtul oleks võimalik hinnata, kas kogutud andmete pinnalt on see tõenäoline või siis kas on põhjendatud teha püsitatud versiooni kontrollimiseks täiendavalt menetlustoiminguid. Seega ei saa nõustuda kaebuses tooduga, et riigiprokuröri järeldused diagrammist nähtuvaga vastuolus oleks. Samuti sellega, et diagrammi mõistmiseks oleks vaja eriteadmisi. Nagu näha, on kaebaja ise võimeline tuvastama sõiduki kiiruse ja liikumise aja ning seda on teinud ka menetleja ja kohus. Jääb selgusetuks, mida peaks eriteadmistega isik kaebaja hinnangul täiendavalt diagrammilt tuvastada suutma. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kaebaja küll esitab erinevaid taotluseid ja väiteid, kuid ei põhjenda neid enamasti, mistõttu jääb kaebuses esitatu eesmärk paljuski arusaamatuks.
4. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu sellele, et omamata autotehnilist ekspertiisi, asub riigiprokurör seisukohale, et jalakäija liikus keset teed, usaldades täiel määral Volvo juhti. Ringkonnakohus, tutvunud sündmuskoha vaatluse käigus tehtud fotodega märgib, et õnnetuspaiga puhul on tegemist kaherealise suhteliselt kitsa sõiduteega, mille ääres on teepeenar, kuid mitte kõnniteed vm. Sisuliselt puudub sellel teelõigul ala jalakäijate jaoks ohutuks liikumiseks. Lisaks tuleb võtta arvesse, et avarii hetkel oli pime, valgustus puudus ja sadas vihma. Isegi, kui sellistes 6

(7)1-23-4253 oludes oleks jalakäija liikunud teepervel, ei saa täie kindlusega väita, et see oleks avarii ära hoidnud. Kaebaja heidab riigiprokurörile ette, et viimane on asunud tegema järeldusi oletuste pinnalt. Sellega ei saa siiski nõustuda, nimelt ei saa täielikult välistada, et kannatanu ei tajunud olukorra ohtlikkust või saanud täpselt aru oma tegevusest. Nii on tunnistajana ülekuulatud X selgitanud, et suhtles Y-ga viimati 16.10.

1. a õhtul, mil X avaldas, et tahab minna metsa kuuseoksi lõikama. Avariipaigalt leiti Y juurest kilekott kuuseokstega. Pole tõenäoline, et keskmine inimene peaks vajalikuks minna pimedal sügisööl kuuseoksi metsa tooma. Lisaks nendele asjaoludele on riigiprokurör võtnud arvesse Y varasemat terviseseisundit, eelkõige seda, et ka varasemalt on olnud olukord, kus ta metsa minnes on ära eksinud ning politsei on ta öösel koju toimetanud. Selliste andmete pinnalt ei saa pidada täiesti oletuslikuks ja alusetuks riigiprokuröri seisukohta, et Y ei pruukinud saada aru, kus ta on ning ka sellest, kui ohtlikku olukorda ta end halbade ilmaoludega, tumedates riietes teel liikudes asetab. Ringkonnakohtu hinnangul on riigiprokurör justnimelt teinud vastavad järeldused hinnates menetluses kogutud tõendeid kogumis nende pinnalt, mitte ei ole tegemist üksnes pelgalt oletustega.
2. Kaebuses taotletakse kriminaalmenetluse jätkamist, et viia läbi liiklustehniline ekspertiis. Ringkonnakohtu hinnangul jääb selgusetuks, millise asjaolu tuvastamiseks või tõendamiseseme seisukohalt olulise informatsiooni tuvastamiseks peab kaebaja vajalikuks ekspertiisi läbiviimist. Siiski tuleb nõustuda ka sellega, et ekspertiisi läbiviimine ja sellest tõendamiseseme asjaolude seisukohalt olulise informatsiooni saamine praegusel juhul on kaheldav. Ringkonnakohus rõhutab lisaks eeltoodule ka, et isikut võib süüdistada ja süüdi mõista ainult olukorras, kus tema süü on tõsikindlalt tõendatud ning märgib riigiprokuröriga nõustuvalt, et menetluses ei ole toiminguid, mida peaks täiendavalt tegema ning mis võiksid anda informatsiooni, mille pinnalt esitada käesolevas asjas süüdistus.
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg-test 1, 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 08.06.
4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Parandatud 12.09.2023 määrusega RESOLUTSIOON Asendada Tallinna Ringkonnakohtu
5. augusti
6. a määruses märgitud edasikaebekord järgnevaga „Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu“. 7