KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9.august 2023, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-22-6633 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Inna Ombler, Janika Kallin Kriminaalasi Tiiu Korpus süüdistus KarS § 274 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 6.juuni 2023 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Küünemäe Süüdistatav Tiiu Korpus (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Argo Küünemäe Indrek Kalda Prokurör RESOLUTSIOON Tiiu Korpuse kaitsja adv. Argo Jätta Pärnu Maakohtu 6.juuni 2023 otsus Tiiu Korpuse suhtes muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid apellatsioonimenetluses adv. Argo Küünemäe poolt Tiiu Korpusele riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 432 eurot. Välja mõista Tiiu Korpuselt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 432 eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Tiiu Korpusele eraldi dokumendina. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Tiiu Korpus tunnistati Pärnu Maakohtu 6.juuni 2023 otsusega süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja temale mõisteti karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jäeti Tiiu Korpusele mõistetud 1-aastane vangistus tingimisi kohaldamata ja määrata, et karistust ei pöörata täitmisele kui Tiiu Korpus 2 (kahe) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o
- juuni 2023.a. Tiiu Korpuselt mõisteti välja riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 2283,92 eurot (sh sundraha 1087,50 eurot). Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas täitmisele, saadetakse kohtutäiturile, lisandub täituritasu. Tiiu Korpus mõisteti KarS § 274 lg 1 järgi süüdi selles, et tema lõi 14.01.2022 kella 16.40 paiku XXX talus seoses Tiiu Korpuselt veiste äravõtmise ja tema poolt eelnevate ettekirjutuste täitmata jätmisega seoses järelevalvetoiminguga ametikohustusi täitnud Põllumajandus- ja Toiduameti peaspetsialisti X käega vasaku õla piirkonda. Sellise tahtliku tegevusega tekitas Tiiu Korpus kannatanule füüsilist valu ja vähem kui neli nädalat kestva tervisekahjustuse- õla- ja õlavarrevigastuse. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. A.Küünemäe taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellant leiab, et maakohus on otsust tehes rikkunud oluliselt menetlusnorme, kui ka kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ehk kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Maakohus on ka põhistanud ebapiisavalt ja -veenvalt oma järeldusi. Juhul, kui kohus leiab, et süüdistatava süü on tõendamist leidnud, siis vähendada süüdistatavale mõistetud karistust, kuna mõistetud karistus ei vasta süüteo raskusele. Maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet, millega on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhistamise kohustust KrMS § 305-1 lg 1 mõttes, mis omakorda on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtuotsuse tühistamise alustena on viidatud 337 lg 1 p 4, 338 p 1-3, 339 lg 1 p 7,
- 2 Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt asunud otsuses seisukohale, et asjas on tõendamist leidnud, et kannatanu oli võimuesindaja ja talle antud volituste alusel oli pädev teostama avalikku võimu ka väljaspool oma organisatsiooni. Nimelt märgib maakohus vääralt otsuses (lk 3), et „kuigi kannatanu X ei olnud allkirjastanud ametijuhendit, oli talle seda tutvustatud ja ta oli teadlik ametijuhendis kirjas olevatest ametikohustustest- ja õigustest, mida kinnitavad ka X ütlused sündmuskohal tehtud toimingute kohta“. Kaitsja leiab, et selline maakohtu käsitlus on väär. Nimelt tuleb kohtu väära käsitluse mõistmiseks pöörata ümber kannatanu seisund ehk kui näiteks Põllumajanduse- ja Toiduamet oleks esitanud mingeid pretensioone kannatanu X vastu, siis X ei saaks etteheiteid teha ega ka vastutusele võtta, kuna ta ei ole allkirjastanud töökohustuste ametijuhendit. Väärib ka esile toomist, et prokuratuur on kannatanu ametijuhendi puudumist asjaolu püüdnud pehmendada sellega, et teinud 29.09.2022.a päringu Põllumajanduse- ja Toiduametile ja palunud teavitada, milliseid tööülesandeid X täitis ja milline oli tema pädevus seoses loomade äravõtmisega 14.01.2022.a (päring kohtu toimikus) järelevalvetoimingu käigus. Põllumajanduse- ja Toiduamet on 17.10.2022.a vastanud prokuratuuri päringule ja kinnitanud, et X osas on olemas üksnes ametijuhendi projekt, millele X väidetavalt ei ole jõudnud alla kirjutada. Ametijuhendi projekt on samuti kohtu toimikusse lisatud ja sellelt nähtub, et projektil puuduvad igasugused viited sellele, millal selline ametijuhend on kinnitatud ja kelle poolt. Ametijuhendile ei ole ühegi isiku nime, allkirja ega muid dokumendile viitavaid märkeid. Kas nimetatud projekt on ka kunagi Põllumajanduse- ja Toiduametis materialiseerunud ehk jõudnud tööandja poolt soovitud dokumendi staatusesse ei ole teada. Eelkirjeldatud moel kannatanu ametikohustuste näilik kehtimapanek ja pädevuse näiline loomine ei ole kooskõlas seaduse mõtte ega kriminaalmenetluses omaks võetud tõendi väärtuse hindamisega. Seda, et kannatanu X ei teadnud oma ametikohustustest midagi ehk ei olnud pädev teostama ameti nimel toiminguid näitavad ka X ütlused maakohtu 12.05.2023.a istungil, kui X ütlusi andes ei maini kordagi oma väidetavat pädevust andvale ametijuhendile või PTA põhimäärusele või Asendustäitmise ja sunniraha seadusele nagu teeb seda ekslikult maakohus. X viitab pädevuse olemasolu puhul aga hoopis Korrakaitseseadusele. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et X pädevust kinnitab PTA põhimäärus ja Asendustäitmise ja sunniraha seadus. Kaitsja leiab, et ilma, et asjas oleks tuvastatud kirjaliku tõendi näol, et X ja tööandja on allkirjastanud ametijuhendi, milles arusaadavalt kirjas juhendi poolte õigused ja kohustused, ei saa tõsimeelselt rääkida X pädevuse ja töökohustuste tõendatusest ehk antud juhul pädevast ja volitustega ametiisikust. Lisaks on oluline välja tuua, et X ei esitlenud ka ennast T.Korpusele ega selgitanud toimingu seaduslikkust, esitamata mingisuguseid dokumente enda ega toimigu seaduslikkuse kohta. X väitis 12.05.2023.a istungil, et „proovis hr ja prouaga korduvalt rääkida aga selle peale tuli suhteliselt räige sõim. Proovisin rääkida aga politseinik ütles, et palun mine ära, sa ärritad teda, et see ei tee midagi paremaks“. Politseinik Q aga kinnitas 12.05.2023.a istungil, et ta ei kuulnud, mis nad rääkisid, tuul ja torm olid sellised, et seal ei kuulnud iseenda häältki. Eelkirjeldatu kinnitab, et kannatanu ja politseiniku ütlused on omavahel vastuolus, sest politseinik üldse ei kuulnud mida kannatanu ja süüdistatav omavahel rääkisid. T.Korpus kinnitas maakohtus, et loomade äraviimise toiming oli tehtud ebakorrektselt ja mingeid kirjalikke dokumente toimingu seaduslikkuse ja põhjendatuse kohta ja isikute volituste kohta toimingu läbiviimisel talle 3 ei näidatud ega tutvustatud. Ka kannatanu ei maininud istungil ühegi sõnaga, et oleks ennast või toimingu seaduslikkust kuidagi dokumentaalselt esitlenud. Maakohus märgib otsuses, et X oli koos teiste ametnikega, kuid kaitsja seisukohalt ei muuda see kuidagi X pädevust selliselt, et teda saaks käsitleda pädeva ametnikuna toimingute tegemisel, kuna isik ei ole allkirjastanud ametijuhendit oma tööülesannete osas. Tähelepanu väärib ka asjaolu, et 14.01.2022.a järelevalvetoimingu adressaat oli W, mitte Tiiu Korpus. Kui Tiiu Korpus, kes ei olnud järelevalvetoimingu adressaat ja takistas hoovi väravast sisenemist, siis oleks politseil tulnud paluda tal sealt lahkuda ja lahkumisel keeldumise korral ta sealt füüsiliselt kõrvale tõsta. Kaitsja leiab samuti, et maakohus on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus ei ole objektiivselt käsitlenud kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlusi. Nimelt on kohus ekslikult lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseks. Samuti on kohus vääralt lugenud süüdistatava ütlused osaliselt ebausaldusväärseteks. Kaitsja leiab, et kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse pidanuks kohus tuvastama 12.05.2023.a istungil antud ütluste põhjal ja nimelt. Kannatanu ütlused lahknevad mitmes olulises asjaolus tunnistaja F ütlustest. Samuti selgub 12.05.2023.a istungil antud ütlustest, et kannatanul on valikuline mälu sündmusest ja kannatanu püüdis ütlustega ilustada sündmuspaika ja teisalt täiendada oma ütlusi väljamõeldisega. Maakohus on oluliselt eksinud tõendite hindamisel ja hinnanud neid ebaobjektiivselt. 12.05.2023.a istungi protokollist nähtub, et kannatanul on ütlusi andes valikuline mälu asjaolu suhtes, mis omab asjas olulist tähtsust selles mõttes, et annavad võimaluse taastada sündmust võimalikult detailselt. Kannatanu ütlused on teatud olulistes asjaoludes ka vastuolus tunnistaja F ütlustega. Nimelt väitis kannatanu 12.05.2023.a istungil, et süüdistatav lõi teda „küünarnukiga õlavarre põimikusse ja löök oli väga tugev“ (vt 12.05.2023 istungi protokoll I lk 3). Tunnistaja F aga kinnitas 12.05.2023.a istungil, et „Ta hakkas seda lahti lükkama, tol hetkel T.Korpus keeras ennast pool küljega, üritas või ka hoidis vist seda väravat kinni ja X üritas seda hakata lahti lükkama ja tol hetkel T.Korpus keeras ennast pool küljega tagasi ja täpselt sellisel sirge rusikas käega ta lõi teda ja tabas vastu õlga“ (vt 12.05.2023 istungi protokolli II lk 13). Eelkirjeldatu aga kinnitab, et kannatanu ja tunnistaja ütlused on omavahel olulises asjaolus vastuolus, sest kannatu räägib küünarnukiga löömisest aga tunnistaja sirge rusikas käega löömisest. Asjas puudub videosalvestus väidetava löömise kohta. Küll aga on asjas tunnistaja F poolt 12.05.2023 istungil antud ütlused, et „värava ees oli täiesti libe, jäine, hoov, värava esine oli jäine. Süüdistatav kinnitas kohtus, et püüdis selle tormise ilma ja jäise väravaesise juures kuidagi püsti jääda (süüdistatav liikumisvaegustega). Süüdistatav tõepoolest ei soovinud X väravast läbi lasta, sest leidis, et isikul ei ole õigust hoovialale siseneda ja X ei esitanud ka töötõendit ega muid dokumente, mis peaksid tema tegevust põhjendama ja lubama. Kuna ilm oli tormine, siis olid kõik värava juures olnud isikud sh W kella 16.00-ks külmunud, väsinud ja ärritunud. Süüdistatav kinnitas istungil, et tema jaoks oli kannatanu sööst värava juurde üllatav ja kuna ta soovis kahe käega väravast kinni haarata ja pöörata ennast värava poole, siis võis kannatanu tema käega pihta saada. Jäise väravaesise ja värava poole pööramise tõttu süüdistatav libastus koheselt ja kukkus värava ette. Süüdistatav ei saanud kukkudes kuidagi kannatanut lüüa tahtlikult ja selline väide on kannatanu poolt 4 pahatahtlik ja väär. Ka tunnistaja F ei kinnistanud istungil mingit teistkordset löömise soovi nagu väitis kannatanu. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjas sisalduvale pikale videosalvestusele, millest on ühemõtteliselt tuvastatav ja arusaadav, et süüdistatav teeb kõik selleks, et kannatanu ei siseneks kinnistule läbi peavärava. Samuti väljendab süüdistatav ühemõtteliselt, et ei luba kannatanut kinnistule ja nimetab põhjused. Küll ei väljenda järelevalvetoimingu adressaat W vastuseisu väravast sisenemisele. Eelkirjeldatu kinnitab kannatanu ütluste ebausaldusväärsust. Oluline on ka välja tuua, et kinnistul asuvate hoonete hooviala ei olnud üleni tarastatud. Kinnistu oli tarastatud üksnes avaliku tee poolsest küljest. Hoonete hoovialal olnud veis võeti ameti töötajate poolt (va kannatanu) ära ja viidi sõidukile hooviala tagumisest väravast. Kannatanu andis ebausaldusväärseid ütlusi ka väidetava löögi tagajärjel tundnud valu puudutavalt. Nimelt kinnitas kannatanu 12.05.2023.a istungil kaitsja küsimusele „mitu päeva teil käsi valutas?“, et „ Päris pikalt valutas, üle nädala ja rohkem“. Kaitsja palus maakohtu avaldada kannatanu ütlused kohtueelses menetluses tuginedes KrMS § 289 lg 1, mille kohus rahuldas. Ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud ütlusest selgus, et kannatu oli kohtueelses menetluses ülekuulamisel kinnitanud uurijale, et „käsi valutas mul ka mõni päev hiljem“. Eelkirjeldatu kinnitab, et kannatanu on andnud kohtus ja kohtueelsel uurimisel erinevaid ütlusi valu kestuse osas ja erinevus ei ole mõõdetav päevaga vaid nädala või nädalatega. Maakohus on põhjendamatult tõlgendanud süüdistatava käitumist sellisena nagu oleks süüdistatav olnud kõikide toimingu juures viibinud isikute suhtes ründav, mis põhjendaks väidetavat kannatanu sihilikku löömist. Süüdistatav oli ärritunud teostatava toimingu osas ja väljendas ennast sirgjooneliselt ja valjuhäälselt ning võibolla ka ebaviisakalt, kuid süüdistatava käitumine ei olnud kellegi suhtes ründav ja ta ei kavatsenud kellelegi füüsiliselt läheneda ega kehaliselt väärkohelda. Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt asunud seisukohale, et tõendid kogumis kinnitavad löömist ja valu tekitamist kannatanule. Kohus ei ole ka arvesse võtnud, et juhul kui väidetav löök küünarnukiga oli väga tugev, siis pidanuks kannatu õlal olema kehavigastuse jäljed, kui mitte verevalumi näol siis kindlasti punetuse näol, mida aga kannatanu arstlikul läbivaatusel ei tuvastatud. Maakohus ei ole arusaadavalt põhjendanud konkreetse karistuse määra valikut. Kohus märgib põhjendatult, et süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, kes on pensionär ja liikumisraskustega isik ja puudub uue kuriteo toimepanemise oht, samuti, et T.Korpuse süü on väike. Jääb arusamatuks kuidas väidetav süüdistatava kavatsetus tingis karistusmäära pikkusega 1 aasta vangistust, mida 2 aastase katseajaga ei pöörata täitmisele. Kaitsja leiab, et kohus ei ole arusaadavalt põhjendanud karistusmäära valikut. Apellatsioonile esitas seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vastuväited prokurör. Prokuratuuri hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Esiteks ei nõustu prokuratuur kaitsja seisukohaga nagu ei oleks kannatanu X olnud võimuesindaja. See, et X ei olnud veel jõudnud allkirjastada ametijuhendit, ei tähenda 5 veel, et ta ei oleks täitnud kuriteo toimepanemise kohas tööülesandeid ei oleks olnud võimuesindaja. X on andnud kohtus ütlusi, et töötas 14.01.2022 Põllumajandus- ja Toiduameti järelevalve peaspetsialistina loomade heaolu vallas ning täitis ametialaseid ülesandeid Tiiu Korpuse elukohas seoses loomade võõrandamisega. Seda kinnitab ka Põllumajandus- ja Toiduameti vastus prokuratuuri päringule, et X-le tutvustati tema ametikohustusi ning et ta täitis 14.01.2022 Tiiu ja W elukohas tema ametijuhendis kirjeldatud tööülesandeid seoses veiste äravõtmisega. Vaidlust ei ole selles, et X ja teised Põllumajandus- ja Toiduameti töötajad tegelesid 14.01.2022 Tiiu ja W, kes olid abikaasad, ühisest elukohast veiste äravõtmisega. Tiiu Korpusele oli see asjaolu ka teada enne seda, kui ta X lõi. See tuleneb nii X ütlustest, kes selgitas Tiiu Korpusele, miks ametnikud seal on ja see oli näha ka sündmuskohal viibinud ametnike tegevusest. Samuti on öelnud tunnistaja F, et ta kuulis mõningaid lauseid ja ametnikud selgitasid, miks nad sinna kohale tulid. See, et Tiiu Korpus ei soovinud neid selgitusi kuulata ja hakkas karjuma, näitab lihtsalt tema vastuseisu ametnike tegevusele ja soovimatust järelevalve toiminule alluda. Seega ei viibinud X seal eraisikuna ning Tiiu Korpus kasutas füüsilist vägivalda X kui ametiisiku ja võimuesindaja suhtes. Prokuratuuri hinnangul ei ole mingeid tõsiseltvõetavaid kahtlusi selles, et Tiiu Korpus lõi X. Süüdistus on Tiiu Korpusele esitatud selles, et ta lõi käega X vasaku õla piirkonda. Seda on kinnitanud nii kannatanu X kui ka politseiametnikust tunnistaja F, et süüdistatav lõi käega kannatanut vastu õlga. Selles osas on nad andnud kokkulangevaid ütlusi. See, et nad tajusid või mäletavad mõnevõrra erinevalt, millise käeosaga löömine toimus, ei anna alust nende ütlusi ebausaldusväärseks pidada, sest käega löömisest on nad mõlemad rääkinud. Samuti ka selles osas, et löök oli tugev, tahtlik ja kannatanu sai sellest ka valu. Samuti on ütlused kokkulangevad selles osas, et selle löögi tagajärjel Tiiu Korpus ise ei kukkunud. Seetõttu ei nõustu prokuratuur ka apellatsioonis märgituga, et puudub vaidlus selles, et pärast süüdistatava pööramist värava poole süüdistatav kukkus. Kukkumine ei olnud seotud süüdistatava poolt kannatanu löömise või värava poolt pööramisega ja see toimus pärast kannatanu löömist. Nii kannatanu kui tunnistaja kinnitavad, et süüdistaav oli ka pärast löömist veel agressiivne ja kukkus tema poolt kätega vehkimise tagajärjel. Ei ole alust ka kahelda selles, et kannatanu sai löögi tulemusel valu. Seda on kinnitanud nii kannatanu kui ka tunnistaja. Samuti on kannatanul fikseeritud tervishoiuasutuses õlavigastus. Samuti on maakohtu otsus põhjendatud süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Esiteks on KarS § 274 lg 1 eest ette nähtud karistusliigina vaid vangistus kuni viis aastat. Maakohus on mõistnud süüdistatavale karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra ning ka määratud katseaeg on alla keskmise määra. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab katseaeg olema ka pikem kui mõistetud vangistus. Eeltoodu alusel palub prokurör jätta apellatsioon rahuldamata. 6 Tallinna Ringkonnakohtu 17.juuli 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 31.juulini
- Määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Ringkonnakohus, olles tutvunud maakohtu otsusega, kohtuistungi protokollidega, apellatsiooniga ja prokuröri vastuväidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kaitsja on oma apellatsioonis loetlenud rikkumised, milliseid maakohus on tema arvates tema kaitsealuse suhtes otsust tehes teinud ja see loetelu on muljetavaldav. Kaitsja leiab, et maakohus on otsust tehes rikkunud oluliselt menetlusnorme, kui ka kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ehk kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Maakohus on ka põhistanud ebapiisavalt ja -veenvalt oma järeldusi. Juhul, kui kohus leiab, et süüdistatava süü on tõendamist leidnud, siis tuleks vähendada süüdistatavale mõistetud karistust, kuna mõistetud karistus ei vasta süüteo raskusele. Maakohus ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet, millega on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhistamise kohustust KrMS § 305-1 lg 1 mõttes, mis omakorda on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtuotsuse tühistamise alustena on viidatud 338 p 1-3, 339 lg 1 p 7,
- Lugedes seda kohtuotsuste tühistamise aluste jada võib julgelt öelda, et kergem ja lühem olnuks ringkonnakohtule välja öelda, mida on maakohus üldse õigesti teinud. Tegelikult lubab kriminaalmenetluslik kogemus väita, et selliste rikkumiste paljusus ja nende kaootiline esitamine, esineb apellatsioonides, kus midagi tõsiseltvõetavat ja asjassepuutuvat apellandil öelda ei ole. Esmalt väidab kohtukolleegium seda, et kaitsja poolt loetletud rikkumised ja kohtuotsuse tühistamise alused on apellatsioonis küll loetletud, kuid nendel puudub igasugune alus. Ehk siis kohtuotsuse tühistamise alustena on apellatsioonis viidatud kolmele alusele, mis loetletud KrMS § 338 p-des 1-3 ja need on. 1) kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus; 2) materiaalõiguse ebaõige kohaldamine; 3) kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, millistena on loetletud nii KrMS 339 lg 1 p 7 ja 8 kui ka lg
- Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohtu otsus on põhjendamata ning tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes motiveerimata otsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asus kokkuvõtvalt seisukohale, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on üldjuhul – sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral – käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (3-1-1-14-14 p 699). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad 7 rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuse põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Ühtlasi tuleb arvestada asjaoluga, et kohtu põhistuste ekslikkus ei ole samastatav nende puudumisega. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Vaidlustatud maakohtu otsuse puhul selliseid rikkumisi ei esine. Maakohus on vägagi põhjalikult analüüsinud kõiki tõendeid, hinnanud neid kogumis ja selgelt ning lausa esiletõstetult välja toonud oma järeldused, mis rajanevad analüüsitud tõendikogumile. See, et kaitsja ei nõustu sellise maakohtu poolse tõendite analüüsiga ning maakohtu järeldustega, ei tähenda kaugeltki seda, et maakohtu otsus on põhjendamatu või et maakohtu seisukohad ei ole veenvad. Mis puudutab väidet, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 nõudeid, siis kohtukolleegium peab apellandile selgitama järgmist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole vaidlustatud kohtuotsuses sedastatav süüdistatava kaitsja poolt viidatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine e KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumine, millele kaitsja oma apellatsioonis viitab. Riigikohus on korduvalt selgitanud, mida kujutab endast sisuliselt KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1-23-11; 3-1-1-100-12; 3-1-1-15-13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi – põhjendanud süüdimõistmist, kuid resolutiivosas ta õigeks mõistnud. Selliseid rikkumisi kohtukolleegium ei tuvastanud. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine kujutab endast kohtu eksimist KarS-i üldosa sätete kohaldamisel. Arutataval juhul seda tuvastatud ei ole, sest maakohtu poolt süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslik hinnang on vastavuses nende tehioludega, mis maakohtu otsusega tuvastatud on. Kaitsja ei taotle ka apellatsioonis süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu ümber kvalifitseerimist e näiteks KarS § 121 järgi. Tema taotlus on tõendid ümber hinnata ja jõuda maakohtust erinevale hinnangule süüdistatava süü osas ning sellega seoses õigeksmõistva otsuse tegemist. Ka ei saa vaidlustatud kohtuotsuse puhul rääkida sellest, et materiaalõigust on rikutud süüdistatavale karistuse mõistmisel. 8 Apellant viitab ka kohtuliku uurimise ühekülgsusele ja puudulikkusele ja et seegi asjaolu on maakohtu otsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks KrMS § 338 p 1 mõttes. Antud juhul ei saa rääkida kohtukolleegiumi arvates ka kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest. Esiteks, kaitsepool ei ole kogu maakohtus toimunud menetluse vältel esitanud ühtegi sellist taotlust, mis oleks jäänud maakohtu poolt rahuldamata ja pole ka seejuures rahuldanud mingeid prokuröri taotlusi, mis annaks alust kahelda kohtumenetluse nö igakülgsuses ja väita, et maakohus oleks kohtulikku uurimist suunanud kuidagi ühele poole. Kõik kaitseväited on ära kuulatud ja need on ka põhjalikult analüüsitud maakohtu otsuses. Selliseid kaitseväiteid, millele maakohus ei oleks otsuses üldse tähelepanu pööranud, kohtukolleegium apellatsiooni väidete ja maakohtu põhjenduste võrdlemisel ei tuvastanud. Ka ei saa rääkida puudulikust kohtulikust uurimisest, kui kõik isikud e tunnistaja ja kannatanu on istungil ristküsitletud, kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus neile esitada küsimusi, kõiki tõendeid, mis kohtule esitati ja mille vahetut uurimist prokurör ja kaitsjad kohtuistungil taotlesid, kohus ka uuris. Kaitsja nõustus kohtuliku uurimise lõpule viimisega. Miks pärast kohtuotsuse tegemist hakatakse väitma, et kohtulik uurimine on olnud puudulik, jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. Seejuures ka apellatsioonis ei taotleta mingite maakohtus uurimata jäänud tõendite uurimist ringkonnakohtu istungil ega viidata ka sellele, et maakohus oleks jätnud tähelepanuta kaitsepoole taotlused ning rahuldanud ainult süüdistuse poole taotlusi või vastupidi e olnud ühekülgne. Seega puudub igasugune põhjendatud alus rääkida kohtuliku uurimise ühekülgsusest ja puudulikkusest maakohtus. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtus kohtulik uurimine olnud igakülgne ja täielik. Ka on maakohus põhjendanud mõistetud karistusmäära. Tegemist on tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära mõistetud karistusmääraga ja kõiki asjaolusid, mis seda võimaldasid, on ka otsuses arvestatud. Asjaolusid, mis võiks mõjutada mõistetud karistusmäära vähendamist, kohtukolleegium ei ole tuvastanud. Sama võib ka öelda katseaja kohta, mis peabki olema mõistetud karistusest pikem. Kõigi eeltoodu pinnalt on kohtukolleegiumil üks sõnum ja nimelt, et sellised trafaretsed ja konkreetse kohtuotsuse vaidlustamiseks esitatud asjassepuutumatud, ilmselgelt otsitud ja põhjendamatud kaitseväited mõjutavad kohtu jaoks oluliselt apellandi lõpliku taotluse e süüdistatava õigeksmõistmise taotluse tõsiseltvõetavust. Siinkohal ei saa jätta ka rõhutamata seda, et kui apellatsioonis viidatakse KrMS § 338 lg 1 p 7 ja 8 rikkumistele maakohtu poolt, siis apellant ei saa taotleda enamat, kui kriminaalasja tagastamist maakohtule KrMS § 341 alusel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ringkonnakohus ei saa ise kõrvaldada KrMS § 339 lg-s 1-11 loetletud rikkumisi ning seda tehes rikub ringkonnakohus ise kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Nagu apellatsiooni sisust järeldada võib, heidetakse maakohtule tegelikult ette seda, et maakohus on olemasolevast tõendite kogumist ja tõendite hindamisprotsessi tulemil tulnud apellandist erinevale järeldusele süüdistatava süü osas ning sestap ei peeta kohtu järeldusi veenvateks. Apellatsioonis hinnatakse taaskord tõendeid omapoolselt ja nii nagu seda tehti kohtuvaidlustes e maakohtu tõendite hindamisprotsess 9 tunnistataks ebasobivaks ja pakutakse omapoolne, mis igale apellandile ka loomulikult ainuõigena näib. Apellatsioonis sisuliselt korratakse kaitseväiteid, milliseid esitati juba maakohtus. Nagu öeldud on maakohus kummutanud oma otsuses need kaitseväited, mis tõendamiseseme seisukohast olid asjassepuutuvad. Nendele veelkordset vastamist ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, sest maakohus on veenvalt ja jälgitavalt lahendanud süüdistatava süüküsimuse, põhjendanud tõendite usaldusväärsust e seda, miks eelistab kannatanu ja tunnistaja ütlusi süüdistatava ütlustele, põhjendanud süüdistatava käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut ja ka karistust. Seega vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 kasutab kohtukolleegium võimalust jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa sellekohased motiivid ja asjaolud kordamata. Selleks, et teha maakohtu otsusest vastupidine otsus süüdistatava süü osas e õigeksmõistev, peab ringkonnakohus esmalt tuvastama vead maakohtu otsuses, mis viisid maakohtu ebaõigete järeldusteni. Ilma selliseid vigu tuvastamata maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamine ja õigeksmõistva otsuse tegemine ringkonnakohtu poolt, toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. See on kestev Riigikohtu praktika ja ringkonnakohus peab seda seisukohta järgima. Ringkonnakohus ei ole aga tuvastanud selliseid vigu maakohtu otsuses, mis annaks aluse süüdistatava suhtes süüdimõistva otsuse tühistamiseks ja tema õigeksmõistmiseks. Apellatsiooniväited on selles osas paljasõnalised ning ka prokurör on asjakohaselt oma vastuväidetes apellatsioonile need omalt poolt ümber lükanud. Järelikult ei saa ka rääkida sellest, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud KrMS § 339 lg 2 sätteid. Siinkohal selgitab kohtukolleegium, et kriminaalmenetlusõiguse normi oluline rikkumine ei too kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, nagu seda taotleb apellant. Õigeksmõistev kohtuotsus tehakse ainult KrMS § 309 lg 2 alustel. KrMS § 339 lg 2 mõttes tuvastatud rikkumise korral on ringkonnakohtul seaduse järgi kaks võimalust, kas ise kõrvaldada rikkumine või kui see ei ole võimalik tagastada kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Kohtukolleegiumi lõplik hinnang apellatsioonile on, et see on tegelikult ilmselgelt põhjendamatu apellatsioon. Arvestades aga Riigikohtu seisukohti ja nimelt, et kui ringkonnakohus tahab pikemalt oma seisukohti apellatsiooni osas esitada, siis apellatsioonimenetlusest ei saa loobuda ja jätta apellatsioon määrusega läbi vaatamata juba eelmenetluses. Sel juhul tuleb läbi viia apellatsioonimenetlus ja teha kohtuotsus. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 6.juunist 2023 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. A.Küünemäe on esitanud taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulud. Kaitsja kulutas apellatsioonimenetluses õigusabi andmisele kokku 5 tundi, mille eest taotleb kaitsjatasu hüvitamist koos käibemaksuga 432 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna KrMS § 185 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud 10 selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, siis tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 11