Obsah (5)

§ 5§ 7§ 6§ 11§ 12

3-21-2209 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number Tartu Halduskohus Ülle Polluks 29.07.2022, Jõhvi 3-21-2209 Haldusasi X kaebus Sotsiaalkindlu

) § 5 lg 1 alusel tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (

§ 5lg 2).

Lisaks võetakse arvesse ka isiku hinnangut oma tegutsemisvõimele. Tervise- ja tööministri 7.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetele, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistatavate seisundite loetelu (määrus nr 39) § 8 lg 6 järgi tuvastab vastustaja II isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel. Sama määruse nr 39 § 5 lg 1 kohaselt koostatakse töövõime hindamiseks eksperdiarvamus järgmiste andmete alusel: 1) taotluses olevad andmed (s. o taotleja hinnang oma tegutsemisvõimele erinevates valdkondades ja tegevustes); 2)

§ 7

lg 5 alusel sätestatud andmed (tervise infosüsteemi kantud taotleja terviseandmed); taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral taotlusel nimetatud arstidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt. Töövõime hindamisel lähtutakse töövõime hindamise metoodikast, milles on kirjeldatud töövõime hindamise põhimõtted, sh kuidas tuvastada pikaajalise tervisekahjustusega inimese töövõime ulatus, tegutsemise ja osalemise piirangud ning anda soovitusi töötingimuste, töövõime toetamise ja abivahendite vajaduse kohta. Metoodika on välja töötatud kooskõlas rahvusvahelise soovitusetega ja tugineb rahvusvahelisele funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioonile. 9.

1. Vastustaja II hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes aluseks tema enda poolt 15.06.2021 esitatud töövõime hindamise taotluses märgitud hinnangud oma tervisele ja tervise infosüsteemi (TIS) kantud terviseandmed. Kaebaja on 15.06.2021 esitatud töövõime hindamise taotluses märkinud, et tal esinevad piirangud liikumise, käelise tegevuse, teabe edasiandmise ja vastu võtmise, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise, muudatustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkonnas. Lisaks on kaebaja kirjeldanud sõltuvust tekitavate ainete mõjust ja ravimite kõrvaltoimetest põhjustatud piiranguid. Määruse § 6 lg 1 kohaselt antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta kehalise ja vaimse võimekuse valdkondade võtmetegevuste kaupa. See tähendab, et inimese töövõimet hinnatakse seitsmes kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas (liikumine, käeline tegevus, teabe edasiandmine ja vastuvõtmine, teadvusel püsimine ja enesehooldus, õppimine ja tegevuste sooritamine, muudatustega kohanemine ja ohu tajumine, suhtlemine) võtmetegevuste alusel antakse töövõime hinnang üldjuhul püsivale seisundile. Määruse § 6 lg 3 kohaselt antakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste raskusastme vastavustabelile (astmed 0-4). see tähendab, et igas valdkonnas hinnatakse inimese tegutsemisvõimet võtmetegevuste kaupa. Võtmetegevused on tegevused, mis on vajalikud töösoorituseks või annavad ülevaate töösoorituseks vajalikust funktsioonist (nt erinevatel tasapindadel liikumine, teatud kaaluga eseme tõstmine). Inimese tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse raviga, mis tähendab, et isiku tervisehäire kompenseerimiseks on ravi määratud ning ravimeetodid (ravimid, protseduurid jms) on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule. Kuigi kaebaja hinnang oma tegutsemisvõimele on väga oluline, peavad tema ütlusi kinnitama ka terviseandmed. 9.
2. Vaidlustatud töövõime hindamise otsuse tegemise aluseks olevast eksperthinnangust nähtub, et ekspertarst on hinnanud kõiki valdkondi ja tuvastanud, et üheski valdkonnas piiranguid ei ole. Kõik valdkonnad on hinnanud arvväärtusega 0, kuna kaebaja poolt taotluses kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS andmetel kinnitust, TIS-s kaebustele vastavad andmed 5 3-21-2209 puuduvad või ei ole kaebajatöövõimet mõjutavad. Vaidlustatud otsuse tegemise aja TIS andmed, millest ekspertarst hindamisel tugines, on järgmised: 1) arst Viktor Frolovi 3.02.2020 epikriis, mis kirjeldab kaebaja pöördumist ägeda nasofarüngiit nina-neelupõletikuga (tavaline nohu), mis püsivat töövõimet ei mõjuta. Selle visiidi kandes on kirjeldatud kaebaja head üldseisundit ja töötamist; 2) arst Viktor Frolovi 12.01.2020 epikriis, kus on kaebusena valud vasakul pool rinnus, on märgitud, et saab ravi (omeprasool) olemasoleva seedetraktihaiguse (anamneesis maohaavand) tõttu ning vajab toidu peenestamist, kuna on keeruline süüa proteesiga; 3) Narva Haigla sisearsti 29.09.2020 saatekiri gastroenteroloogi konsultatsioonile, kus on vajanud maohaavandi tõttu kirurgilist ravi 2006 ja
3. a; 4) arst Viktoria Pronevitši 29.09.2020 saatekiri seedetrakti ülaosa uuringule (üsofagosgastroduodenoskoopia) isiku kaebuste tõttu. TIS-s puuduvad andmed, mis kinnitaksid kaebajal ravile allumatud seedetrakti haiguseisundi esinemist, mis võiks põhjustada püsivaid töövõimet mõjutavaid piiranguid. 29.09.2020 saatekirjas nimetatud eelneva kirurgilise ravi vajadus põhineb anamneesil ja käesolevate piirangute objektiivne hinnang puudub. 9.
4. TIS-is ei ole ühtegi objektiivsete uuringute ega seisundi kirjeldustega kinnitatud diagnoosi/haigusi, mis võiksid kaebajale püsivat üldist töövõimet mõjutavaid piiranguid ükskõik missuguses hinnatavas valdkonnas või võtmetegevuses. TIS-is puuduvad mh andmed lülisamba kahjustuse, sooltegevusehäire või teadvusekaotuse kohta. Seega, olemasolevate andmete alusel ei esine kaebajal sellist seisundit, mis piiraks püsivalt tema töövõimet ja takistaks töötamist. 9.
5. Töövõime hindamise metoodika ja sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude raksusastme tuvastamiseks ning hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ (edaspidi määrus nr 15) § 2 kohaselt kasutada järgmisi TIS-s olevaid andmeid: 1) viimase viie aasta diagnoositud asjakohased epikriisid; retseptikeskuse andmetel kahe viimase aasta jooksul välja kirjutatud retseptiravimid ja meditsiiniseadmed; kahe viimase aasta aluseks olevad haiguslehtede episoodid (kestused kuupäevaliselt) ja väljastamise aluseks olevad diagnoosid.

§ 6

lg-st 4 tulenevalt peab isik olema kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul. 9.

1. Vastustaja II on arvamusel, kuna töövõime hindamisel tuleb kasutada viimase viie aasta asjakohaseid terviseandmeid, siis ei oma tähtsust ka väidetavalt kaduma läinud kaebaja
2. a operatsiooni ja varasemad perearsti andmed. Kaebaja on enda väitel vanglas juba 10 aastat ning vangla arstide TIS sissekannetes puudub info, mis kinnitaksid kaebuses ja taotluses toodud väiteid käesolevalt esinevate püsivatele piirangutele seoses väidetavate eelnevate seljatraumade ja soolestikuoperatsiooniga, muu hulgas ei kinnita terviseandmed pidevat teadvuskadu. Tulenevalt olemasolevatest TIS sissekannetest on kaebaja üldseisund hea ja ta on võimeline töötama. 9.
3. Vastustaja II leidis, et on võtnud arvesse kõiki kaebaja poolt kirjeldatud tegutsemispiiranguid ning kõiki kaebaja hindamise hetkel esinenuid püsiva seisundina hinnatavaid haigusi. Ekspertarsti hinnangul olid olemasolevad andmed piisavad eksperthinnangu läbiviimiseks. Eksperthinnangu läbiviimise tulemusena on tuvastatud, et kaebajal ei esine töövõimet vähendavaid piiranguid.

§ 11

järgi makstakse töövõimetoetust isikule, kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Kuna kaebaja töövõime ei ole vähenenud, siis puudub tal õigus töövõimetoetusele ning talle on õiguspäraselt 19.08.2021 otsusega nr TVT/21/042952 jäetud toetus määramata. 6 3-21-2209 9.

1. Sellest tulenevalt palus vastustaja II jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja poolt kantud menetluskulud jätta tema endi kanda. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohus selgitab, et esmalt vaatab läbi kaebaja menetluslikud taotlused, mis jäid seni halduskohtumenetluses lahendamata (I). Kuna kaebaja on vaidlustanud nii vastustaja I 19.08.2021 otsust nr P260-2021-65530 kui ka vastustaja II 18.08.2021 otsust nr THV/21/033421 ja 19.08.2021 otsust nr TVT/21/042952 ning vastustaja I poolt esitatud segituste kohaselt olenes tema otsus PISTS § 23 lg 7 alusel vastustaja II poolt tehtud kaebaja töövõime hindamise otsusest, siis sellisel juhul peab kohus põhjendatuks alustada kaebuse põhjendatavuse hindamist just vastustaja II 18.08.2021 otsuse nr TVH/21/033421 õiguspärasuse kontrollist (II), millele järgneb vastustaja II 19.08.2021 otsuse nr TVT/21/042952 õiguspärasuse kontroll (III) ja viimasena annab kohus hinnangu vastustaja I poolt 19.08.2021 langetatud otsuse nr P260-2021-65530 õiguspärasusele (IV), seejärel jagab kohus poolte menetluskulud (V) ja viimasena otsustab halduskohtumenetluse kinniseks kuulutamise üle (VI). I
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.
4. Kaebaja taotles kohtult riigi õigusabi määramist tema esindamiseks haldusmenetluses ja õigusdokumendi koostamiseks. Riigi õigusabi taotlus ei ole kohtu poolt varasemalt läbi vaadatud. Kohus selgitab, et tulenevalt HKMS § 2 lg-st 4 tõlgendab kohus kaebaja riigi õigusabi taotlust esitatuks eesmärgiga saada riigi õigusabi halduskohtumenetluses. Kuna kaebaja taotlused töövõime ja töövõimetoetuse, aga samuti puude raskusastme ja selle toetuse määramiseks on vastustajate I ja II poolt läbi vaadatud vaidlusaluste otsustega, vajas kaebaja riigi õigusabi vaid halduskohtumenetluses. Kohus on seisukohal, et haldusasja materjalidest tulenevalt on kaebaja võimeline ise kaitsma enda õigusi halduskohtumenetluses. Kaebaja on esitanud kohtule põhjendatud kaebuse ja selle täiendused, mis olid kohtule arusaadavad. Sellest tulenevalt ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-st 1, jätab kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
5. Kaebaja taotles kohtult muu hulgas Narva perearst Galina Berži õiendi, perioodil
6. a kaebajal tuvastatud töövõime vähendamise ja puude raskusastme tuvastamise otsuste koopiate, aga samuti andmete
7. a murtud selgroo kohta talle saatmist, kuna need dokumendid ja andmed on kaebajale vajalikud teistes kriminaalasjades. Kohus mõistab kaebaja taotlust menetlusliku taotlusena täiendavate tõendite kogemiseks ja nendest tõenditest koopiate saamiseks. Kohus jätab kaebaja taotluse koopiate saamiseks rahuldamata, kuna kaebaja on võimeline hankima need dokumendid, kas iseseisvalt või taotlema seda kriminaalasjade raames. Perioodil 2006-2014 töövõime vähendamise ja puude raskusastme määramist puudutavad otsused on kaebajale kui haldusaktide adressaadile, saadetud vastustaja II poolt. HKMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil 7 3-21-2209 ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kohus selgitab, et Narva perearst Galina Berži õiend selle kohta, et 11.12.2013 käis kaebaja arsti juures vastuvõtul, aga samuti andmed selle kohta, et kaebajal toimus
8. a selgroomurd, ei oma haldusasja läbivaatamisel tähtsust ja informatiivset väärtust, mistõttu ei pidanud kohus põhjendatuks haldusasja menetluse käigus teha päringut Narva perearst Galina Beržile, et saada kaebaja poolt nimetatud andmeid. Perioodil 2006-2014 ja 2016-2021 töövõime määramist ja puude tuvastamist puudutavate otsuse osas tegi kohus küll vastustajatele I ja II päringud ning vastustajad on kohtupäringutele vastanud ja nõutud otsused kohtule edastanud. Kohus võtab eelpoolkirjeldatud otsused haldusasja materjalide juurde ja arvestab nendega õigusemõistmisel (Sotsiaalkindlustusameti 26.07.2022 vastus kohtunõudele nr 5.2.-1/34359-2 koos lisadega, Eesti Töötukassa 28.07.2022 vastus kohtunõudele nr 8-4/226534 koos lisadega, aga samuti Viru Vangla 19.07.2022 vastus kohtunõudele 2-4/18989-2 koos lisadega). II
9. 18.08.2021 otsuses nr TVH/21/033421 leidis vastustaja II, et taotleja (kaebaja) poolt töövõime hindamise taotluses kirjeldatud piirangud liikumise ja inimestevahelise lävimise ning suhete valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja töövõime hindamisel võeti aluseks taotleja enesehinnang ja TIS-i andmed. Kuna TIS-s fikseeritud andmed ei kajasta kaebaja poolt taotluses kirjeldatuid piiranguid, leidis töövõime hindamise menetlusse (haldusmenetlusse) kaasatud ekspertarst, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. 14.
10. Haldusasja materjalide kohaselt seisneb pooltevaheline vaidlus selles, kas kaebaja terviseseisundist tulenevalt on tema töövõime vähenenud või mitte. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kaebaja poolt kaebuses nimetatud tervisehädad oleksid saanud seada kahtluse alla töövõime hindamise menetluses ekspertarsti poolt antud hinnangu kaebaja töövõime mittevähenemise kohta. 14.2.

§ 5

lg-d 1-4 sätestavad, et töövõime hindamisega tuvastatakse pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Töövõime hindamise tulemusena tuvastatakse isikul töövõime ulatus järgmiselt: 1) töövõime ei ole vähenenud, kui tema töötamine ei ole käesoleva paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes takistatud; 2) osaline töövõime, kui tema töötamine on käesoleva paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes osaliselt takistatud, või 3) puuduv töövõime, kui ta ei ole võimeline käesoleva paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes töötama. Töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 14.3. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 nr 39 määruse „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (edaspidi määrus nr 39) § 5 sätestab, et töövõime hindamiseks koostatakse eksperdiarvamus järgmiste andmete alusel: 1) taotlusel olevad andmed; 2)

§ 7

lg 5 alusel sätestatud terviseandmed; 3) taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral täiendavad terviseandmed taotlusel nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt.

§ 7

lg-st 5 tuleneb, et töövõime hindamiseks vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid käesoleva paragrahvi lg 4 sätestatud juhul kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 8 3-21-2209 14.

1. Kaebaja väitis, et
2. a murdis ta selgroo, kuid andmed murtud selgroo kohta ei saanud arstide hooletuse tõttu TIS-s kajastamist. Varasemalt aset leidnud selgroo trauma tõttu ei saa hetkel kaebaja töötada, v. a lamavas asendis. Lisaks ei saa kaebaja kõndida rohkem kui 15 minutit, kuna esinevad valud nimmepiirkonnas. 14.4.
3. Kohus märgib, et kuna vastustaja II lähtus töövõime hindamisel TIS-s fikseeritud andmetest, tuleb kõigepealt leida vastus küsimusele, kas kaebajal
4. a juhtunud selgroo murdmise kohta andmete puudumine oleks saanud mõjutada ekspertarsti koostatud hinnangut, mis põhines TIS-s olemasolevatel andmetel. 14.4.
5. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebaja sai
6. a selgroo trauma, kuid neid andmeid ei ole TIS-s fikseeritud.

§ 7

lg 4 sätestab, et töövõimet hindaval arstiõppe läbinud töötukassa töötajal ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tervishoiuteenuse osutajal on isiku nõusolekul juurdepääs TIS-s olevatele töövõime hindamiseks vajalikele järgmistele isikuandmetele: andmed andmete esitaja kohta, andmed ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimiste kohta, andmed ravimite kohta.

§ 7

lg 5 alusel kehtestatud määruse nr 15 § 2 lg 3 sätestab, et vastustajal II töövõime hindamiseks andmete töötlemiseks õigus saada päringule eelneva viie aasta kohta tervise infosüsteemist andmeid. 14.4.

1. Eelnevast nähtub, et vastustajal puudus kohustus teha päringut ja saada
2. a andmeid ja nendega arvestada. Küll oleks vastustaja II pidanud arvestama kaebaja seisundiga, sh liikumisvõimalustega, mis eksisteerisid vähemalt töövõime hinnangu andmise seisuga. Kohus märgib, et kuigi selgrootrauma on oluline tervisekahjustus ja võiks mõjutada isiku nii liikumis kui ka töövõimet, ei tähenda siiski see automaatselt isikul töövõime vähenemist või puudumist, eriti olukorras, kus trauma oli peaaegu kolmkümmend aastat tagasi. Haldusasja materjalide kohaselt on vastustaja II ja ekspertarst kaebaja töövõime hindamisel arvestanud nii TIS-s olemasolevate andmetega kui ka arstide arvamustega kaebaja liikumisvõime kohta ning viimastest ei tulene, et
3. a tekkinud selgrootrauma tõttu oleks kaebajal hinnangu andmise seisuga liikumisvõime piiratud. Nimelt puuduvad TIS-s andmed selle kohta, et kaebajal esinesid arvestataval perioodil liikumispiirangud jne. Samas ei ole vanglaarst märkinud, et kaebajal oleks esinenud liikumisraskused (tl. 89, 97). Kohus tuvastas täiendavalt, et kaebaja on Viru Vanglas majandustööga hõlmatud ning tööst vabastusi seonduvalt seljavaludega tal ei ole. Ühtlasi ei ole ka TIS-s fikseeritud kaebusi, mis oleks seotud seljavaludega ja sellega seotud liikumispiirangutega. Enne vanglasse sattumist (5.03.2021) käis kaebaja tööl ja tema tööülesandeks oli Hiinast toodud pakkide ja muude asjade ladustamine (tl. 100). Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et peale 5.03.2021 on tema terviseseisund järsult halvenenud. Vanglas peetava kaebaja tervisekardi väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks arstide vastuvõtutel kaevanud seljavalu vms (tl. 130-136). Kaeba tõi esile seljavalu esmakordselt 10.11.2021, mainides muu hulgas seda, et tal on vaja esitada pabereid kohtusse (tl. 136 pöördel). Enam kaebaja seljavalu peale ei vangla meditsiinitöötajatele ei kurtnud (tl. 137-138). 14.4.
4. Kohus märgib täiendavalt, et kuigi kaebaja väitel on tal diagnoositud lülisamba ostekondroos (diskoos), tõsised mäluhäireid ja Alzheimeri tõbi ei ole sellised kaebaja väited kinnitust leidnud TIS-s. Nimelt on vastustaja II esitanud kohtule TIS-s kaebajal fikseeritud diagnoose, mis pärinevad aastast 2013 (tl. 95), kuid nende hulgas puudub selline diagnoos nagu lülisamba ostekondroos (diskoos) või mälu või aju funktsiooni häiretega seotud diagnoosid. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, millal need diagnoosid olid pandud ega esitanud kohtule tõendeid nimetatud diagnooside olemasolu kohta. 9 3-21-2209 14.4.
5. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole eksinud ei uurimispõhimõtte ega hindamisotsuse langetamisel, kui ei teinud päringut
6. a kaebaja selgroo murdumise kohta, kuna kaebaja praegune objektiivne tervislik seisund ei anna selleks mingisuguseid vihjeid. Eelpoolkirjeldatu annab kohtule alust nõustuda vastustaja II ja ekspertarsti hinnangutega, et nii liikumise kui ka muude kehaliikumisega seotud valdkondades puuduvad kaebajal piirangud. Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit või viidanud selle tõendi olemasolule, mis oleks seadnud kahtluse alla vastustaja II ja ekspertarsti hinnangud. Kaebaja piirdus vaid subjektiivse arvamusega tema liikumisvõime osas, mis ei ole kinnitatud ei otseste ega kaudsete tõenditega. Seega leiab kohus, kui kaebaja on võimeline iseseisvalt liikuma ja täitma selliseid kerget laadi tööülesandeid nagu vangla üldkasutatavate ruumide koristamine, on kaebaja väited selle kohta, et tema on suuteline töötama vaid lamavas asendis, veenvalt objektiivsete andmetega ümber lükatud. Kaebaja väited liikumisvõime kohta on pigem vastuolulised. Nimelt väitis kaebaja vastustajale II esitatud taotluses, et alates
7. a saadik ei ole ta töötanud, kuid haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja on ikkagi hõivatud vanglas majandustöödega ja on käinud vabaduses olles tööl. Viru Vanglasse saabudes 5.11.2020 mainis kaebaja küll, et tal oli kolju-aju vigastus, aga samuti seda, et tal oli aastal 2014 tuvastatud töövõime vähenemine 40%, kuid kaebaja kinnitusel on ta siiski töövõimeline (tl.131 pöördel). 14.
8. Kaebaja väitis, et tal on diagnoositud krooniline gastriit ja muud maoga seotud terviseprobleemid (toit ei lähe maost välja). 14.5.
9. Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebajal on diagnoositud krooniline gastriit ja muud maoga seotud terviseprobleemid, aga samuti selle üle, et kaebajal on diagnoositud soole- ja maohaigused (krooniline gastriit, maohaavand, kaksteistsõrmiku haavand, tl. 95) ja toimus perforeeritud haavandi üleõmblus
10. a ja
11. a. Eelpoolkirjeldatu ei ole siiski ekspertarsti arvates kaebaja töövõime vähendamise aluseks. Kaebaja saab kroonilise gastriidi ja maohaavandi vastu ravimit Omeprozool jms, mistõttu on kõhu piirkonnas tulenevad valud kompenseeritud määratud ravimiga. Kõht käib kaebajal regulaarselt läbi. Kohus rõhutab, et kaebaja ei ole selle üle vaielnud ega esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et määratud ravi teda ei aita. 14.5.
12. Kohtu hinnangul kaebaja väide selle kohta, et 2006-
13. a oli määratud töövõimetus 50%-70% ulatuses, ei ole määrav, kuna esiteks viitab kaebaja nüüd üksnes valudele ning tal ei esine muid tõsisemat laadi patoloogiat seedetrakti osas. Teiseks ei ole varasemalt antud hinnangud töövõime kohta nüüdisaegse hindamise metoodika ja võttega võrreldavad, ehk praeguse töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse isiku töövõime ulatust mitte otseselt meditsiinilise diagnoosi, vaid sellest põhjustatud ja hindamise ajal olemasolevate reaalsete tegutsemispiirangute põhjal. Kohus ei ole tuvastatud, et uue metoodika kasutusele võtmisest ehk alates
14. a oleks kaebajal tuvastatud töövõime vähenemine (tl 154). Kolmandaks on inimkehale omane taastumine, mis tähendab seda, et perioodil 2006-2014 kaebajal esinenud terviseprobleemide tõsidus ja mõju tema töövõimele võiks olla taastumise protsessi tulemusena leevendatud. Samas, iseenesest selline haigus nagu gastriit või maohaavand ei mõjuta suuremal määral põdeva isiku töövõimet, eriti juhul, kui isikule on määratud arsti poolt vastav ravi. 14.
15. Kaebaja sõnul peale vaktsineerimist Covid-19 vastase vaktsiiniga esinevad tal ka teadvusel püsimajäämisega seotud probleemid ja sagedased peavalud ning pidev iiveldus, aga samuti mäluhäired. 10 3-21-2209 14.6.
16. Haldusasja materjalide kohaselt oli kaebajal küll diagnoositud vanglaarsti poolt peavalu 19.09.2021, kuid see oli tehtud esmakordselt. Järelikult, vaidlusaluse otsuse langetamise ajal (18.08.2021) ei saanud vastustaja II kaebajale poolt pandud diagnoosiga peavalu osas arvestada. Seega ei ole vastustajale II etteheidetav kaebaja töövõime hindamisel sagedase peavaluga arvestamata jätmine, kuna haldusorgan peab üldjuhul arvestama asjaoludega, mis esinevad haldusakti väljastamise aja seisuga. Kaebaja väide, mis puudutab tal sagedast teadvuse kaotamist, ei ole objektiivselt kinnitamist leidnud. Kohus leiab, et juhul, kui kaebaja tõepoolest ei oleks suutnud olla teadvusel ja pidevalt oleks teadvuse kaotanud, siis ei oleks selline asjaolu jäänud vanglaarstile märkamata. See puudutab ka mäluhäireid. Vangistusseaduse § 52 lg 2 kohaselt on vanglaarst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Vanglaarsti poolt vastustajale II esitatud arvamuses (

§ 6lg 4 ja § 7 lg 6) ei ole need kajastamist leidnud.

Kuigi need täiendavad andmed on esitatud 4.04.2022 ehk peale vaidlusaluse otsuse väljastamist, kinnitavad nad siiski tagantjärele seda, et teadvuse püsimajäämisega ning mäluga, aga samuti liikumisvõimega kaebajal probleeme ei ole. Seda kõike kinnitas ka vanglaarst 19.07.2022 kohtule (tl. 129). 19.09.2021 toimunud arstlikul vastuvõtul leidis arst, et kaebaja kõne on selge ja arusaadav, teadvus on selge, patsient (kaebaja) orienteerub asjas, kohas ja enda isiksuses (tl. 136). 14.7. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebaja terviseseisund võib mõjutada tema igapäevaelu tegemisi, kuid see ei too veel kaasa üldist töövõime vähenemist

§ 5lg 3 mõttes.

Sellest tulenevalt on halduskohus seisukohal, et ekspertarsti poolt kaebaja töövõimele antud hinnang oli lõppkokkuvõttes õige ja selle hinnangu alusel 18.08.2021 langetatud otsus nr TVH/21/033421 on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 14.

1. Määruse § 8 lg 5 kohaselt hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks, kui võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa on kolm või väiksem. Ekspertarst on hinnanud kaebaja võimet kõikides seitsmes võtmetegevustes nulliga, ehk on leidnud, et piirangut ei ole isegi minimaalsel tasemel. Kohtul hinnangul puudub alus haldusasjas olemasolevate tõendite põhjal kahelda ekspertarsti hinnangus ehk kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Kohus märgib, et tulenevalt kohtupraktikast on vastustajal II võimalus mitte nõustuda ekspertarsti arvamusega, kuid antud juhul mittenõustumiseks ja uue töövõime hindamise ekspertiisi läbiviimiseks puudus alus. 14.
2. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse 18.08.2021 otsuse nr TVH/21/033421 tühistamise nõude osas rahuldamata. III
3. 19.08.2021 otsusega nr TVT/21/042952 jättis vastustaja II kaebajale töövõimetoetuse määramata. Otsuse põhjendusteks on välja toodud see, et kaebajal ei ole tuvastatud 18.08.2021 otsusega nr TVH/21/033421 töövõime vähenemist, mis tulenevalt

§-le 11 ei anna vastustajale õiguslikku alust kaebajale töövõimetoetuse määramiseks. 15.1. Kohus nõustub vastustajaga, et antud juhul puudus alus kaebajale töövõimetoetuse määramiseks. Kohus selgitab, et vastavalt

§-le 11 töövõimetoetust makstakse käesolevas seaduses sätestatud tingimustel sissetuleku tagamiseks isikule, kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime. Vastustaja II ei ole tuvastanud kaebajal 18.08.2021 otsusega nr 11 3-21-2209 TVH/21/033421 töövõime vähenemist. Kohtu hinnangul on tegemist õiguspärase otsusega, mille langetamise raames on vastustaja õigesti hinnanud kaebaja terviseseisundit ja arvestanud kõikidega tähtsust omavate asjaoludega. 15.2. Kaebaja väitis, et vajab töövõime vähendamise toetust ravimi Omeprozool ostmiseks. Kohtu hinnangul on kaebaja väide põhjendamata esiteks põhjusel, et kaebaja on tunnistatud töövõimeliseks isikuks ning sel põhjusel puudub tal subjektiivne õigus nõuda töövõimetoetust. Teiseks viibib kaebaja Viru Vanglas ja tema hilisemaks karistuse kandmise ajaks on märgitud aasta 2025, mis tähendab seda, et aastani 2025 on kaebaja riigi ülalpidamisel. Sellel alusel puudub kaebajal vajadus muretseda talle määratud ravimite pärast, kuna ravimeid antakse talle vanglas tasuta. Lisaks selgitab kohus, et

§ 12

lg 6 kohaselt ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust vanglas või kes viibib vahi all. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja 19.08.2021 otsusus nr TVH/21/042952 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse 19.08.2021 otsuse nr TVT/21/042952 tühistamise nõude osas rahuldamata. IV

1. 19.08.2021 otsuse nr P260-2021-65530 kohaselt ei tuvastanud vastustaja I kaebajal puude raskusastet. Otsuse põhjendustest tulenevalt toetus vastustaja I kaebajal puude raskusastme tuvastamisel töövõime hindamise menetluses ekspertarsti poolt antud hinnangule kaebaja töövõime osas. Vastustaja I leidis, et kuna ekspertarsti hinnangul on kaebaja töövõimeline isik, siis ei tuvastata tal puude raskusastet ja ei määra talle puudega tööealise inimese toetust. 16.
2. PISTS § 23 lg 7 sätestab, kui tööealine isik taotleb samal ajal puude raskusastme tuvastamist ning töövõime hindamist, kasutatakse puude raskusastme tuvastamiseks töövõime hindamise käigus koostatud eksperdiarvamust ja Eesti Töötukassa antud töövõime hindamise otsust. 16.
3. Seega oli vastustajal I seadusest tulenev õigus arvestada töövõime hindamise raames tehtud ekspertarsti arvamusega kaebajal puude raskusastme tuvastamisel, seda enam olukorras, et nii isiku puude raskusastme kui ka isiku töövõime tuvastamisel hinnatakse seitset valdkonda: liikumine; käeline tegevus; suhtlemine; teadvusel püsimine ja enesehooldus; õppimine ja tegevuste elluviimine; muutustega kohanemine ja ohu tajumine; inimestevaheline lävimine ja suhted.2 Nende tegevuse osas ei ole ekspertarst tuvastanud kaebajal mitte ühtegi esinevat piirangut (tl. 43-49). Sellel põhjusel on kohtu hinnangul põhjendatud vastustaja I tehtud järeldus, et kaebajale puude raskusastme määramiseks puudub alus. 16.
4. Kohtu hinnangul vastab 19.08.2021 otsus nr P260-2021-65530 PISTS-s sätestatud nõuetele. Vastustaja I on esitanud kohtule halduskohtumenetluse käigus täiendavaid põhjendusi ja kohtul puudub kahtlus, et 19.08.2021 otsuse nr P260-2021-65530 tegemisel on vastustaja lähtunud nendest põhjendustest. Vaidlusaluses otsuses on selgelt viidanud ekspertarvamusele, millega on kaebaja saanud tutvuda, ja õiguslikele alustele. Otsus vastab määruse nr 18 § 8 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vastustaja I 19.08.2021 otsus nr 2 Sotsiaalkaitseministri 29.02.2016 määrus nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 6 lg 2 ja Tervise- ja tööministri 07.09.2015 nr 39 määruse „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 3 lg
5. 12 3-21-2209 P260-2021-65530 on õiguspärane. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse 19.08.2021 otsuse nr P260-2021-65530 tühistamise nõude osas rahuldamata. V
6. Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (halduskohtumenetluse seadustiku HKMS § 158 lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1). Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebus jäi rahuldamata. Vastustajad ei ole taotlenud kaebajalt vastustajate poolt kantud menetluskulude väljamõistmist. Seega, tulenevalt HKMS § 109 lg-st 1, jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda. VI
7. Kohus on seisukohal, et kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb haldusasja menetlus HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-i 3 alusel kuulutada tervikuna kinniseks. Haldusasja materjalide hulgas on praktiliselt iga dokument sisaldab kaebaja terviseandmeid. Sellisel juhul on põhjendatud kuulutada haldusasja menetlus tervikuna kinniseks. Kohus märgib, et huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole ning kaebaja eraelu kaitse vajadus on võimalikust haldusasja avalikustamise huvist suurem. (allkirjastatud digitaalselt) 13