Obsah (7)

§ 1933§ 175§ 173§ 3§ 172§§ 169§ 6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 21. november 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-18-4117 Tsiviilasi

) § 1933 lg-le

1. MAAKOHTU LAHEND
2. Maakohus vabastas
3. septembri 2022 määrusega võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja lõpetas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus märkis, et

§ 1933lg 1 kohaselt, kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022.a 1.

juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on

§ 175

lg 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati

1. juuli 2019 määrusega ning käesolevaks ajaks on menetlus kestnud üle kolme aasta. FIMS § 68 lg 2 kohaselt kohaldatakse enne füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse jõustumist (
2. juulil 2022) esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele pankrotiseaduse redaktsiooni, mis kehtis
3. aasta
4. juunini. Võlgnikku ei ole süüdi tunnistatud pankrotikuriteos. Seega puudub

§ 175lg 2 p 1 nimetatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

Võlgnik on kogu menetluse kestel olnud hõivatud tööga (OÜ XXXXXXX). Maakohus leidis, et võlgnik ei ole rikkunud töötamise või töö otsimise kohustust (

§ 173lg 1).

Maakohtu hinnangul on võlgnik teavitanud kohut oma tegevusest piisaval määral ja puuduvad andmed, et ta on oma vara varjanud (

§ 173lg 3).

Võlgniku sissetulekuks on olnud töötasu ja töövõimetushüvitis. Võlgnikul on üks ülalpeetav. Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel saanud igakuiselt sissetulekut ulatuses, millele ei ole täitemenetluse seadustiku järgi saanud pöörata sissenõuet ega pankrotiseaduse järgi üle anda usaldusisikule väljamaksete tegemiseks võlausaldajatele. Võlgnik päris 1/3 mõttelise osa pärandvarast, mille väärtuseks oli kokku 38 865,70 eurot. Võlgniku osa väärtus oli 12 956 eurot, milles pool ehk 6478 eurot kuulus üleandmisele usaldusisikule. Igakuiste sissetulekute arvel on võlgnik teinud vabatahtlikke eraldisi summas 1480 eurot, samuti on välja makstud pärandvara väärtusest pool ehk 6478 eurot. Võlgnik on täitnud loovutuskohustuse (

§ 173lg-d 3-6).

Seega 2 on võlgnik kohtu hinnangul täitnud

§-s 173 nimetatud kohustusi ning puudub ka

§ 175lg 2 p 2 nimetatud alus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

Maakohus ei pidanud vajalikuks võlausaldajate ärakuulamist vastavalt

§ 175lg-le 3.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA SEISUKOHAD

1. AS SEB Pank (määruskaebuse esitaja/võlausaldaja I) esitas
2. septembril 2022 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta võlgniku taotlus tema kohustustest (ennetähtaegseks) vabastamiseks rahuldamata, keelduda võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ning jätkata kohustustest vabastamise menetlust. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et võlgniku saab kohustustest vabastada enne viie aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on kestnud napilt üle kolme aasta.

§ 1933

lg 1 tuleb mõista selliselt, et juhul, kui võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuni oleks alates

1. juulist 2022 jäänud rohkem kui kolm aastat, siis tuleks järelejäänud kohustustest vabastamise menetluse aega vähendada kolme aastani. Kuna võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuni oli alates
2. juulist 2022 jäänud vähem kui kaks aastat, siis nimetatud säte võlgniku suhtes ei kohaldu. Seega peaks kohustustest vabastamise menetlus kestma võlgniku suhtes vähemalt kuni
3. juulini 2024, v.a kui esineks seadusest tulenev alus võlgnik kohustustest ennetähtaegselt vabastada. Käesoleval juhul sellist alust ei esine. Seadus ei võimalda kohtul otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ilma võlausaldajatele seisukoha esitamiseks võimalust andmata. Maakohus oleks pidanud

§ 3lg 2 ja Ts

MS § 477 lg 4 alusel võlausaldajad ära kuulama. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 leidnud, et

§ 173lg 3 kohaselt tuleb ära kuulata soovi avaldanud võlausaldajad.

Maakohus pole võlausaldajatele võimaldanud juurdepääsu e-toimikule, piirates sellega oluliselt võlausaldajate võimalusi oma seisukoha kujundamiseks võlgniku kohustustest vabastamise osas. Maakohus on võlausaldajatele tutvumiseks esitanud küll usaldusisiku aruanded, aga usaldusisiku aruannete põhjal ilma võlgniku pangakonto väljavõtteid nägemata ei ole võimalik hinnata, kas võlgnik on oma igapäevaste rahaasjade korraldamisel käitunud vastutustundlikult ja vastavalt seadusele jne. Sellega on maakohus rikkunud TsMS §-i 7 (poolte võrdse kohtlemise põhimõte) ja § 5 lg-t 2 (võrdne õigus ja võimalus vastaspoole esitatu ümber lükata ja sellele vastu vaielda). Võlgnikku pole alust pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ennetähtaegselt vabastada ka

§ 175

lg 11 alusel, kuna võlgnik ei ole rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Võlgnik on võlausaldajale I tasunud tema pankrotimenetluses rahuldamata jäänud 75 669,11 euro suurusest nõudest 7857,40 eurot, st vaid 10,38%. 6. Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud palus võlgnik jätta määruskaebuse esitaja kanda. Maakohus ei ole pankrotiseaduse sätteid rikkunud. Maakohus on hinnanud võlgniku tegevust

§ 173

alusel objektiivselt ning leidnud õigesti, et puuduvad

§ 172lg 2 p 2 alused võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

Määruskaebuse esitaja ei ole viidanud asjaoludele, millest nähtuks, et võlgnik on senise kolme aasta jooksul oma kohustusi rikkunud. Võlgnik on nõudeid täitnud arvestatavas ulatuses. Menetluse jätkumisel jääks võlgnikul kahe aasta jooksul tasumata mitteoluline osa nõuetest. Võlausaldaja I aktiviseerus alles määruskaebuse esitamisega. Võlausaldaja I ei pöördunud kordagi usaldusisiku või kohtu poole täiendava informatsiooni saamiseks. Seega on etteheited kohtule põhjendamatud. Võlausaldaja I oleks saanud taotleda juurdepääsu e-toimikule. 3 Maakohus suhtles enne määruse tegemist võlgniku ja usaldusisikuga. Võlgnikul puuduvad andmed, et võlausaldaja I oleks avaldanud soovi olla ärakuulatud. 7. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu; võlausaldaja II) toetas määruskaebust. Asjaolu, et võlausaldajatele pole antud võimalust seisukoha esitamiseks, viitab menetlusnormide rikkumisele. Maakohus on

§ 1933lg-t 1 valesti tõlgendanud.

Võlgniku kohustustest vabastamise saab otsustada

1. juulil
2. Antud juhul ei ole täidetud

§ 175lg 11 eeldus võlgniku kohustustest vabastamiseks ennetähtaegselt.

Kohustustest vabastamise menetluse ajal on laekunud võlausaldaja II nõude (106,01 eurot) katteks 10,98 eurot. Võlgnik on saanud kohustustest vabastamise menetluse ajal töötasu pisut rohkem kui alammääras. Samas töötab võlgnik autoplekksepana. Keskmine töötasu sarnastel ametikohtadel oli

1. aastal ca 1372 eurot. See annab alust arvata, et võlgnik võib oma tegelikke sissetulekuid varjata või oleks võlgnikul võimalik leida paremini tasustavam töö.
2. Vazzabi IT OÜ (võlausaldaja III) määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle ringkonnakohtule. Kaaskirjas leidis maakohus, et nii enne kui pärast
4. juulit 2022 algatatud kohustustest vabastamise menetlustes isikute võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb

§ 1933lg 1 alusel kohaldada ka enne 1.

juulit 2022 algatatud kohustustest vabastamise menetlustele tähtaega kolm aastat. Eeltoodut kinnitab sama paragrahvi lg 2, mille järgi otsustab kohus kohustustest vabastamise menetluse algatamisel 1. juulist 2022 kohustustest vabastamise

§ 175

lõikest 1 tuleneva viie aasta asemel pärast kolme aasta möödumist menetluse algatamisest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3 koosmõjus §-ga 659). Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
2. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on algatatud
3. juuli 2019 määrusega. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlusele tuleb kohaldada pankrotiseaduse kuni
4. juulini 2022 kehtinud sätteid (

§§ 169-177).

Samas jättis maakohus tähelepanuta, et

§ 175

lg 1 järgi võib kohus üldreeglina otsustada võlgniku kohustustest vabastamise viie aasta möödumisel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisest. Maakohus vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata kohustustest ning ühtlasi lõpetas kohustustest vabastamise menetluse. Maakohtu määruse tegemise ajaks 6. septembriks 2022 oli võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kestnud 3 aastat, 2 kuud ja 1 päev. Maakohtu määruses puuduvad selged põhjendused, miks maakohus otsustas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetada ennetähtaegselt, puudub ka viide

§ 175

lg-le 11, mis võimaldab kohustustest vabastamise menetluse ennetähtaegset lõpetamist juhul, kui menetluse algatamisest on möödunud vähemalt kolm aastat, võlgnik on oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja on rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. 12. Maakohtu määruse põhjendused võlgniku kohustustest vabastamisel ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel piirduvad üksnes viitega

§ 1933lg-le 1.

1. juulist 2022 reguleerivad kohustustest vabastamise menetluse algatamist ja läbiviimist FIMS §-d 45 jj. Seadust kohaldatakse pärast füüsilise isiku maksejõuetusseaduse jõustumist
2. juulil 2022 esitatud maksejõuetusavalduste alusel algatatud menetlustele (FIMS § 68 lg 1). FIMS § 49 lg 1 kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise kolme aasta möödumisel menetluse algatamisest. Kohus võib menetlust ka pikendada, kuid mitte rohkem kui neli aastat menetluse 4 algatamisest (FIMS § 49 lg 9). Seega lühenes
3. juulist 2022 esitatud maksejõuetusavalduse alusel algatatud menetlustes tähtaeg, mille järgselt saab kohus otsustada füüsilise isiku vabastamise pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

§ 1933lg 1 kohaselt, kui füüsilisest isikust võlgniku suhtes on enne 2022.

aasta 1. juulit algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja kohustustest vabastamise otsustamiseni on käesoleva seaduse § 175 lõike 1 alusel jäänud rohkem kui kolm aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

§ 1933lg-t 1 valesti tõlgendanud.

Tegemist on üleminekusättega olukorras, kus FIMS-i kohaselt lüheneb kohustustest vabastamise periood kolme aastani, mis on direktiivist (EL) 2019/1023 tulenev nõue (art 21 lg 1). Käesoleval juhul oli 1. juuliks 2022

§ 175

lg 1 alusel jäänud võlgniku kohustustest vabastamise otsustamiseni vähem kui kolm aastat ja seetõttu tähtaeg ei lühenenud

§ § 1933 lg 1 alusel. Selline tõlgendus ei riku isikute võrdset kohtlemist, sest võlgniku suhtes ei toimu pärast

1. juulit 2022 pikema kestvusega menetlust, kui nende isikute suhtes, kes on esitanud avalduse alates
2. juulist 2022 kehtiva regulatsiooni alusel.

§ 1933lg-st 1 ei tulene, et kõigis enne 1.

juulit 2022 algatatud kohustustest vabastamise menetlustes on võimalik menetluse lõpetamine otsustada pärast kolme aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. 13. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei esine alust võlgniku kohustustest vabastamiseks enne

§ 175

lg-s 1 nimetatud tähtaega.

§ 175

lg 11 kohaselt võib kohus oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Võlgnik on tasunud üksnes ca 10 % võlausaldajate nõuetest, mis ei ole kohustuste täitmine arvestatavas ulatuses. Seda ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka asjaolu, et võlgnik on kooskõlas

§ 173lg-ga 6 andnud üle poole pärimise teel saadu väärtusest.

Ilma pärimise teel saadut üle andmata, oleks võlausaldajate nõuete rahuldamise määr veelgi väiksem. Seega puudus maakohtul alus lõpetada võlgniku suhtes algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Kohustustest vabastamise menetlus jätkub.

§ 175

lg 1 alusel võib kohus otsustada võlgniku kohustustest vabastamise pärast viie aasta möödumist menetluse algatamisest, st pärast

1. juulit
3. Maakohus asus seisukohale, et võlgnik on täitnud oma kohustusi pankrotimenetluses, sh kohustust tulu teenida.

§ 173

lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Toimiku materjalide kohaselt on võlgnik alates pankroti välja kuulutamisest teeninud sissetulekut minimaalpalgale lähedases summas, millelt ei ole olnud võimalik teha tema sissetuleku arvel väljamakseid võlausaldajatele, mida võlgnik on kompenseerinud vabatahtlikult, tasudes võlausaldajate nõuete rahuldamiseks 40 eurot kuus. Pankrotiasja menetlev kohus peab pankrotiavalduse esitamisest kuni pankrotimenetluse lõppemiseni ja kohustustest vabastamise menetluses omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse või kohustustest vabastamise menetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 3lg 3 kuni 1.

juulini 2022 kehtinud redaktsioon). Sama kohustus on kohtul kohustustest vabastamise menetluses FIMS § 4 lg 2 alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on uurimispõhimõtet rikkudes jätnud välja selgitamata, mis takistab võlgnikul minimaalmäärast suurema tulu teenimist, et rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas määras. 5 Asja materjalide kohaselt töötab võlgnik OÜ-s XXXXXXX autoplekksepana. Maksu- ja Tolliameti andmetel on keskmine deklareeritud töötasu riigis sarnasel ametikohal 1372 eurot (tl 176). OÜ XXXXXXX 2021 majandusaasta aruande kohaselt oli ühingul 8 töötajat(taandatud täistööajale), kelle palgakulu oli 99 720 eurot aastas, st keskmiselt 1038, 75 eurot töötaja kohta kuus. OÜ XXXXXXX on 2022 III kvartalis deklareerinud tööjõumakse 10-lt töötajalt 20622,24 eurot (XXXXXXXXXXXXXX-XXXXXXX) ja keskmise brutopalgana 1389 eurot kuus (XXXXXXXXXXXXXX). Seega on tööandja deklareerinud võlgnikule märkimisväärselt väiksema töötasu, kui sel ametikohal makstav töötasu või tema kui tööandja juures keskmiselt makstav töötasu. Ringkonnakohus märgib, et võlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse jätkumisel suutma kohtule mõistlikult põhjendada, miks ta on alates tema pankroti väljakuulutamisest olnud nõus sellistel tingimustel töötama ja miks ta ei ole otsinud või soovinud leida paremaid teenimisvõimalusi. Kui võlgnikul on objektiivselt võimalik teenida suuremat töötasu, ei piisa

§ 173lg 1 kohustuse täitmiseks minimaalpalga lähedase tulu saamisest.

Kui võlgnik ei suuda selles osas anda kohtule mõistlikke selgitusi, tuleb asuda seisukohale, et võlgnik ei ole täitnud talle

§ 173lg-ga 1 pandud kohustust tegeleda või otsida mõistlikult tulutoovat tegevust.

Selle kohustuse süüline rikkumine on aluseks jätta võlgnik kohustustest vabastamata, kui rikkumine kahjustab võlausaldajate huve (

§ 175lg 2 p 2).

15. Maakohus ei pidanud kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel vajalikuks ära kuulata võlausaldajaid ega küsida nende seisukohta võlgniku taotluse osas. Maakohus viitab seejuures

§ 175

lg-le 3, mille kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole tegemist asjasse puutuva normiga, sest see reguleerib võlausaldajate ärakuulamist juhul, kui kohus keeldub võlgniku kohustustest vabastamisest. Praegusel juhul maakohus vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ning sellisel juhul ei tulene seadusest võlausaldajate ärakuulamise kohustust, kuigi see võib olla mõistlik. 16. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu määruses on ebaõigesti märgitud kaebekord maakohtu määruse peale. Maakohus märkis, et võlausaldaja ja võlgnik võivad esitada määruskaebuse maakohtu määruse peale 15 päeva jooksul määruse kohta teate avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadanded.

§ 6

lg 1 kohaselt, kui menetlusdokument tuleb kätte toimetada avaliku kättetoimetamise teel, loetakse dokument kättetoimetatuks viie päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumisest. Maakohtu määruse resolutsiooni p 3 kohaselt saatis maakohus määruse menetlusosalistele. Maakohtu määruses puudub märge määruse avaliku kättetoimetamise kohta. Ringkonnakohus selgitab, et määruse avaliku kättetoimetamise korral tuleb see lugeda menetlusosalistele kättetoimetatuks viie päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded teate ilmumisest (

§ 6lg 1).

Sellisel juhul tuleb ka 15- päevast määruskaebuse esitamise tähtaega arvestada viie päeva möödumisest teate Ametlikes Teadaannetes ilmumisest, aga mitte teate avaldamisest, nagu on selgitanud maakohus. Ringkonnakohus möönab, et

§ 175

lg 7, mis paneb kohtule kohustuse avaldada teade võlgniku kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded on ebaselge. Samasisuline säte on ka FIMS § 49 lg 14. Teate avaldamine Ametlikes Teadaannetes kannab eelkõige menetlusosaliste ja avalikkuse informeerimise eesmärki. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud sättest ei saa tuletada kohtu õigust toimetada kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määrus menetlusosalistele kätte üksnes avaliku kättetoimetamise teel ja siduda määruskaebuse esitamise tähtaeg teate avaldamisega. Käesolevas asjas on maakohus KIS-i andmetel võlgnikule määruskaebuse kätte toimetanud e-toimiku kaudu, mida tuleb pidada mõistlikuks. Samas ei ole võlausaldajatele maakohtu määrust e-toimikus nähtavaks tehtud. Ringkonnakohus leiab, et pankrotiseaduses eriregulatsiooni puudumise tõttu kohalduvad kohustustest vabastamise või vabastamata jätmise määruse teatavakstegemisele

§ 3lg 2 alusel Ts

MS § 479 sätted. Määruse teatavaks tegemine kõigile menetlusosalistele e-toimiku kaudu on üldjuhul kohut kõige vähem 6 koormavam viis määruse teatavakstegemiseks, mis tagab ka võlausaldajate huvide kaitse ning võimaldab neil tutvuda määruse tekstiga.

1. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus võimaldanud võlausaldajale juurdepääsu e-toimikule, sh on piiratud võlausaldaja võimalust tutvuda võlgniku pangakonto väljavõtetega. Ringkonnakohus selgitab, et toimikuga (sh e-toimikuga) tutvumist reguleerib TsMS § 59, mille lõige 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus toimikuga tutvuda ja saada seal olevatest menetlusdokumentidest ärakirju. Sama paragrahvi lõige 11 järgi võib kohus piirata hagita menetluses toimikuga tutvumise õigust, kui see oleks ilmses vastuolus teise menetlusosalise või muu isiku kaaluka huviga. Võlausaldaja on menetlusosaline, kellel on nimetatud õigused toimikuga tutvumiseks ka kohustustest vabastamise menetluses. Asja materjalide kohaselt on nii määruskaebuse esitaja kui ka teised võlausaldajad soovinud tutvuda usaldusisiku aruannetega ja on teinud kohtule vastavaid päringuid. Maakohtu konsultant on vastuseks võlausaldajale Vazzabi IT e-kirjaga selgitanud, et kohus ei edasta võlausaldajale usaldusisiku aruande lisasid, sest lisad sisaldavad delikaatseid isikuandmeid, mille suhtes võlausaldaja huvi ei kaalu üles võlgniku andmete kaitset (tl 124). Ringkonnakohus märgib, et kuna TsMS § 59 lg 11 võimaldab piirata põhiseaduslikku õigust, siis peavad ka vastuolevad piirangud olema eriti kaalukad ning kõne alla võiksid tulla üksnes põhiseaduslikud huvid (näiteks elukoha saladuses hoidmise huvi). Toimikuga tutvumist tuleb menetlusosalisele piirata nii vähe kui võimalik. Kui andmed, mille vastu on menetlusosalisel põhjendatud huvi, asuvad dokumendis, millega tutvumist peab kohus vajalikuks piirata, on kohtul kohustus teha menetlusosalisele teda huvitavatest asjaoludest ülevaade (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, lk 351). Menetlusosalise õigus toimikumaterjalidega tutvuda on ka erireegliks isikuandmete kaitse seaduse (IKS) suhtes, mille § 2 p 1 sätestab, et isikuandmete kaitse seadust kohaldatakse kohtumenetlusele menetlusseadustikes sätestatud erisustega. Toimikuga tutvumise piirangud peab otsustama kohtunik ja see otsustus peab olema põhjendatud. Maakohtu konsultandil sellise otsustuse tegemiseks pädevus puudub. Asjas menetluse jätkumisel peab maakohus otsustama, kas kohtu seatud piirangud menetlusosalistele toimikuga tutvumiseks on põhjendatud. Kohus saab TsMS § 41 lg 3 alusel menetlusosalisi määrusega kohustada asja menetlemisel teatavaks saanud asjaolu saladuses hoidma ka juhul, kui menetlus ei ole kuulutatud kinniseks, kuid saladuse hoidmine on ilmselt vajalik TsMS §-s 38 nimetatud õiguse või huvi kaitseks.
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, tuleb käesoleva määruse jõustumisel avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded teade maakohtu määruse tühistamise ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkumise kohta.
3. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude välja mõistmise taotlust. Ringkonnakohus jätab menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Indrek Parrest Kersti Kerstna-Vaks 7