← Eesti

2-22-143929/7

Obsah (8)§ 407§ 163§ 174§ 172§ 162§ 175§ 177§ 468

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuni 2023, Tartu Tsiviilasja nr 2-22-143929 Tsiviilasi Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Y.

) § 3141 alusel

  1. veebruaril
  2. Kostja ei ole hagiavaldusele vastanud (tähtaeg möödus
  3. märtsil 2023).
  4. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad

§ 407

lg-s 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud.

§ 407

lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

  1. Vaidlust ei ole selles, et Bigbank AS (krediidiandja) ja kostja sõlmisid
  2. detsembril 2020 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel kostja sai krediiti 4830 eurot. Krediidiandja andis
  3. aprillil 2022 kostjale tähtaja kaks nädalat võla tasumiseks koos hoiatusega, et ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Kuna kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, saatis krediidiandja
  4. mail 2022 kostjale lepingu ülesütlemise teate. Poolte 2 vahel ei ole vaidlust selles, et laenuandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning tarbijakrediidileping öeldi kehtivalt üles
  5. mail
  6. Krediidiandja loovutas oma nõude hagejale ning teavitas sellest kostjat
  7. juulil
  8. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võla tasumist.
  9. Vaidlust ei ole, et kostja on saanud krediiti 4830 eurot ning kostja sattus maksetega viivitusse alates 10.veebruarist
  10. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.
  11. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. Hageja selgitas, et krediidiandja omandas teabe, lähtudes VÕS § 4034 lg-test 2, 3 ja 4, mis võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Krediidivõtja pidi panga veebilehel täitma standardse laenutaotluse, milles nõutakse vajalike andmete esitamist ning mis on laenu väljastamise aluseks. Krediidiandja omandas muuhulgas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete ja kliendi arvelduskonto väljavõtte ajaloo alusel. Info kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas krediidiandja ka avalikest andmebaasidest, mh E-krediidiinfo andmebaasist ja Rahvastikuregistrist. Krediidiandja kontrollis laenuvõtja esitatud teavet laenutaotlusel esitatud andmete, arvelduskonto väljavõtte ja avalike andmebaaside põhjal. Krediidiandja analüüsis nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Laenuvõtja laenukoormuse arvutamisel võetakse arvesse kõiki laenuvõtja poolt esitatud andmeid ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid. Laenuandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenuandjale ei avaldata. Samuti selgitas krediidiandja laenuvõtjale laenulepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ja edastas selle info kliendile ka kirjalikult. Klient allkirjastas lepingu ja kinnitas, et laenulepingu tingimused on talle arusaadavad.
  12. Kohus märgib, et vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seega ei ole krediidiandjal mitte ainult kohustus tarbija krediidivõimelisust hinnata, vaid ta võib tarbijale krediiti anda vaid siis, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemusena selgub, et tarbija on vastava krediidi tagasimaksmiseks lepingus kokkulepitud tingimustel võimeline. Hageja esitatud väited krediidiandja andmete kogumise ja analüüsi kohta on sedavõrd üldsõnalised, et nende pinnalt ei teki kohtul siseveendumust nagu oleks krediidiandja tõepoolest välja selgitanud, et tarbija on võimeline krediiti tagasi maksma. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Kuigi hageja taotles kohtult tähtaja pikendamist dokumentide esitamiseks, mis tõendavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, ei esitanud hageja ühtegi tõendit. Hageja kohustus tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tuleneb VÕS § 4034 lg-st 13 ja Euroopa Kohtu praktikast. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). 3
  13. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
  14. jaanuari ja
  15. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.
  16. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. Laenulepingust nähtub, et kostja sai krediidiandjalt krediiti 4830 eurot. Vastavalt hagiavaldusele jäi kostja maksete tasumisega võlgnevusse alates
  17. veebruarist 2022, mil jäi tasumata intress 66 eurot ja haldustasu 1 euro 50 senti. Alates
  18. märtsi 2022 osamaksest jäi tasumata ka põhisumma. Lepingu kohaselt oli iga osamakse suurus alates
  19. veebruarist 2021 kuni
  20. veebruarini 2024 180 eurot 86 senti, viimase osamakse suurus
  21. märtsil 2024 pidi olema 180 eurot 51 senti. Kuivõrd kostja tegi enne maksehäirete algamist makseid täies ulatuses 12 korral (
  22. veebruar 2021 kuni
  23. jaanuar 2022) ja viimasel korral (
  24. veebruar 2022) põhisumma ulatuses 110 eurot 4 senti, on kostja teinud lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid summas 2280 eurot 36 senti (110,04 + 12 x 180,86). Peale lepingu lõppemist ei ole kostja makseid võla katteks teinud. Kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, järelikult tuleb kõik maksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostjal on hagejale tasumata põhivõlgnevusest 2549 eurot 64 senti (4830 – 2280,36).
  25. Lepingus on märgitud viivisemääraks intressimäär ehk 21,9% aastas. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu oli laenulepingu kehtivuse ajal intress 0%, seega on põhjendatud viivist arvestada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (Tallinna Ringkonnakohtu
  26. jaanuari
  27. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue jätta rahuldamata. Kuna kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 2549 eurot 64 senti, mis muutub sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest, on hagejal õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
  28. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 35 eurot, lähtudes VÕS 1132 lg 2 p-st 3 ja tarbijakrediidilepingu üldtingimuste punktist 5.
  29. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.
  30. Kohus, tuginedes tsiviilasja materjalidele ja eespool väljatoodud põhjendustele, mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 2549 eurot 64 senti ja viivise põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lausest sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. 4
  31. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

§ 163

lg 1 kohaselt võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 5146 eurot 98 senti. Kohus rahuldab hageja nõude osaliselt, kokku summas 2817 eurot 35 senti (2549, 64 põhinõue + 267,71 viivis aasta eest hagiavalduse esitamise aegses määras), seega rahuldab kohus hagi 54,73% ulatuses. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 54,73% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 45,27% ulatuses hageja kanda. 15. Tulenevalt

§ 174

lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 595 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 420 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud kuluga. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud

§ 172lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka.

See tähendab, et need kulud kannab

§ 162lg 1 alusel kostja.

Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Hagejat esindas lepinguline esindaja, tunnihinnaga 120 eurot (sisaldab käibemaksu). Esindaja ajakulu oli kokku 3 tundi 30 minutit. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on ülepaisutatud. Arvestades nõude olemust, keerukust, mahtu ja asjaolu, et hageja on esitanud sarnaseid hagiavaldusi mitmes menetluses, millest tulenevalt saab eeldada, et esindaja on selle võrra oma töös tõhusam, samuti asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, leiab kohus, et põhjendatud ja vajalik ajakulu on 2 tundi (

§ 175lg 1).

Hagejale osutatud õigusabi tunnitasu on kohtupraktikas peetud põhjendatuks. Hageja on piiratud käibemaksukohustuslane, kellel ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Seetõttu on põhjendatud õigusabikulude väljamõistmise koos käibemaksuga summas 240 eurot. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku 855 eurot (595+20+240). Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 467 eurot 94 senti (54,73% 855-st). Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (

§ 177lg 4).

Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. 16. Kohus tunnistab

§ 468lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.