Obsah (12)

§ 121§ 424§ 418§ 65§ 64§ 68§ 16§ 24§ 56§ 57§ 58§ 4

1-23-1447 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse kuulutamise aeg ja koht 22. juuni 2023, Tartu Kriminaalasja number 1-23-1447 (22278001582) Kohtunik Ingrid Kullerkann Kohtuistung

§ 121

lg 2 p 2, 3,

§ 424

lg 2 järgi üldmenetluses Süüdistatav Reigo Jürgenstein, isikukood: 38804102760; elukoht: XXX; XXX kodanik; XXX; emakeel: XXX; töökoht: XXX; tõkendit ei ole kohaldatud 3 kehtivat kriminaalkaristust. Viimati karistatud Tartu Maakohtu 27.05.2019 otsusega nr 1-19-3640

§ 418

lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega, millele

§ 65

lg 1 alusel liideti Tartu Maakohtu 08.02.2016 otsusega ja Tartu Maakohtu 15.01.2019 otsusega mõistetud karistuste kandmata osa, mõistes liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. Karistus täidetud. 2 kehtivat väärteokaristust. vandeadvokaadi abi Aivar Kello (määratud korras) Karistatus Kaitsja Juhindudes KrMS § 306 kohus otsustas: RESOLUTSIOON 1. Regio Jürgenstein süüdi tunnistada

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi ja mõista temale karistuseks 8 kuud vangistust.

2. Reigo Jürgenstein süüdi tunnistada

§ 424lg 2 järgi ja mõista temale karistuseks 1 aasta ja 3 kuud vangistust.

3.

§ 64

lg 1 alusel mõista

§ 121

lg 2 p 2, 3 ja

§ 424

lg 2 järgi ettenähtud kuritegude toimepanemise eest liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõistes liitkaristuseks 1 aasta ja 7 kuud vangistust. 1-23-1447 4.

§ 68

lg 1 alusel arvata Reigo Jürgensteini karistusaja hulka tema eelvangistuses viibimise aeg 10.–12.09.2022, s.o 3 päeva ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 aasta 6 kuud ja 27 päeva vangistust.

1. Kohustada Reigo Jürgensteini ilmuma vanglasse karistust kandma kohtust saadetavas teatises märgitud ajal. KrMS § 414 lg 2 alusel lugeda ärakandmisele kuuluva vangistuse kandmise alguseks Reigo Jürgensteini vanglasse saabumise aeg.
2. Reigo Jürgensteinilt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuludena: 1) KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel joobeseisundi tuvastamise kulu summas 14 eurot; 2) KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 1006,80 eurot; 3) KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 1087,50 eurot. Juhindudes KrMS § 245 lg 1 p-st 12 ja KrMS § 180 lg 3 tuleb Reigo Jürgensteinil tasuda menetluskulud kokku summas 2108,30 eurot ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust iga kuu viimaseks kuupäevaks selliselt, et esimese 11 kuu jooksul tuleb tasuda igal kuul 175,69 eurot ja viimasel,
3. kuul tuleb tasuda 175,71 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE522200221013264447 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank või EE957700771001523585 LHV Pank ning makse tegemisel märkida viitenumber 99923700021600 ja selgitus „Menetluskulud kriminaalasjas nr 1-23-1447“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebekord Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
4. peatüki kohaselt. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb esitada Tartu Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Süüdistus
5. Reigo Jürgensteini süüdistatakse

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi kehalises väärkohtlemises, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt. Ta on varem Tartu Maakohtu 08.02.

1. a otsusega 1-15-10816 karistatud kehalise väärkohtlemise eest ning karistatus ei ole kustunud ega kustutatud. R. Jürgenstein kasutas uuesti füüsilist vägivalda XXX kella 14.00 paiku XXX talu territooriumil. Ta ähvardas XXX ja XXX M.-L. K. ära tappa ning seejärel lõi jätkuva teona ühel korral talle käega näkku, mille järgselt M.-L. K. jooksis kuuri taha peitu. 10 minuti pärast, kui M.-L. K. läks XXX talu elumajja tagasi, siis R. Jürgenstein haaras kinni tema juustest, lükkas ta pikali ja hakkas M.-L. K. mööda tuba vedama. Sellise tegevusega tekitas R. Jürgenstein M.L. K. valu ja järgmised kehavigastused: vasakule põsele kriimustuse, vasakule õlavarrele muljumisjälje ja vasaku jala põlvele marrastuse, pannes sellega toime korduva kehalise väärkohtlemise lähisuhtes oleva isiku vastu. 2 1-23-1447
2. Veel süüdistatakse R. Jürgensteini

§ 424lg 2 järgi mootorsõiduki korduvas joobeseisundis juhtimises.

Teda on Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 15.01.

1. a otsusega kriminaalasjas 1-19-286 karistatud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ja see karistus ei ole kustunud ja kustutatud. M. Jürgenstein juhtis XXX kella 14.00 ajal XXX vallas XXX – XXX – XXX maantee
2. km-l mootorsõidukit XXX registreerimismärgiga XXX, olles alkoholijoobes ning omamata vastava kategooria juhtimisõigust. R. Jürgensteinilt XXX kell 16.24 Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus võetud vereproovist leiti 3,24 ± 0,07 mg/g etanooli. R. Jürgenstein rikkus eelnevalt kirjeldatud tegevusega liiklusseaduse § 69 lg 1 sätteid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis ja § 69 lg 2 p 1 sätteid, mille kohaselt loetakse mootorsõiduki juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi või tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi. Lisaks rikkus R. Jürgenstein LS § 90 lg 1 p 1, mille kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria juhtimisõigust. Kohtuotsuse põhjendused
3. Esmalt hindab kohus süüdistuste tõendatust ja kvalifitseerib etteheidetavad teod:

§ 121

lg 2 p 2, 3 (I) ning

§ 424lg 2 (II).

Seejärel mõistab kohus karistuse (III) ning lahendab menetluskuludega seonduvad küsimused (IV). (I) 4.

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt.

1. R. Jürgensteinile heidetakse ette oma XXX M.-L. K. kehalist väärkohtlemist. M.-L. K. (tl 95–98) ja R. Jürgensteini sõnul (tl 105–109) elavad koos alates XXX. aasta novembrist ja neil XXX. XXX käisid nad koos autoga XXX ning sealt tagasi tulles sai roolis olnud M.-L. K. trahvi kiiruse ületamise eest. Koju jõudes läksid nad kannatanu sõnul tülli, eelkõige sellepärast, et süüdistatav oli alkoholi joonud ning ka saadud trahv põhjustas viha.
2. Kohtuistungi toimumise ajaks on M.-L. K. ja R. Jürgenstein ilmselgelt ära leppinud ning kannatanu on asunud süüdistatava tegevusi pisendama ja enda osa sündmustes suurendama, mistõttu tuli kohtuistungil kohati asuda varasemaid ütlusi meenutama. Tõendeid kogumis hinnates ei saa mööda vaadata kohtusaalis objektiivselt avaldunud pildist – M.-L. K. on oma XXX arvestatavalt noorem, õbluke ja vaikse olekuga. XXX tõttu on temast raske aru saada ja seetõttu ta räägib vähe. Süüdistatav on füüsiliselt tugev ja suhteliselt intensiivse käitumismaneeriga. Oma XXX kehalist väärkohtlemist on süüdistatav tunnistanud algusest peale.
3. Kannatanu kirjeldab sündmusi nii. R. Jürgenstein lõi teda õues lahtise käega otsaette, oimu piirkonda. Löök oli nõrk ning mingit vigastust sellest ei jäänud. Tema läks vihaseks ja lõi kõrvakiilu vastu. Tüli hetkel toimus nende vahel ka karjumine. M.-L. K. meenutati ka tema eeluurimisel antud ütlusi, mille kohaselt R. Jürgenstein ähvardas, et tapab ta ära. Kohtuistungil ütles kannatanu, et ei tea, kas süüdistatav päris nii jõhkralt ikka ütles. Tema oli uurija juures ütlusi andes väga vihane ja tahtis, et R. Jürgenstein minema viiakse, mistõttu ütles igasuguseid asju. Alguses ei läinud ta tuppa, vaid naabri õue peale kuuri taha ja rääkis seal naaber K. L.. Süüdistatav oli toas ja XXX üldse ülemisel korrusel. Kuskil 10 minutit hiljem läks ta tuppa ning seejärel hakkasid nad uuesti omavahel karjuma ja kaklema - süüdistatav lõi kannatanut ja kannatanu süüdistatavat. R. Jürgenstein haaras tugevalt juustest, mistõttu ta kukkus maha ja 3 1-23-1447 tundis valu. Kukkudes lõi ta põlve marraskile. Tüli ajal võttis süüdistatav kannatanult telefoni ning lõi selle vastu maad puruks. Neil on ka varem tülisid olnud, aga mitte füüsiliselt – see oli esmakordne juhtum, kus R. Jürgenstein agressiivseks muutus. Süüdistatav läks Jämejala haiglasse alkoholisõltuvuse ravile ning M.-L. K. käib tal seal külas.
4. Sündmuskohale said väljakutse politseiametnikud A. M. ja P. L.. Enne neid oli juba kohale jõudnud piirivalve patrullauto. Tunnistaja A. M. ütluste tõendina kasutamisele oli kaitsjal vastuväide. KrMS § 66 lg 2 kohaselt kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Prokurör väitis istungil samuti, et tegemist on menetlejaga (lk 98 p), kuid täpsemad asjaolud jäid kohtus välja selgitamata. Mõlemad tunnistajad andsid sisuliselt ütlusi selle kohta, mida nad sündmuskohale jõudes tajusid ja mida neile rääkis kannatanu, kes oli sel ajal veel temaga toimunu vahetu mõju all. Kohus kasutab siinkohal P. L. ütlusi (tl 100–101).
5. P. L. oli patrullis koos A. M. ja sai XXX kella 16.00 paiku perevägivallaga seotud väljakutse XXX tallu XXX valda. Vägivallatseja oli juba piirivalve bussi toimetatud. Nemad läksid selgitama, mis olukorras on naine. Tuppa jõudes nägid nad väga hirmunud, paanikas kannatanut, kes hoidis XXX. Kannatanu näitas neile kohe oma vigastusi – näol, kätel ja jalal olid sinikad. Esikus maas oli näha alkoholipudeleid. Köögis laua peal oli näha suur kogus juukseid ning kannatanu rääkis, et need olid peast ära tulnud, kui teda mööda põrandat lohistati. Kannatanu näitas ka oma peas piirkonda, kus oli näha, et juukseid oli kõvasti puudu. Laual oli juukseid paar peotäit. Kannatanu oli kohe alguses rääkinud (enne ülekuulamist), et mees oli teda ähvardanud maha lüüa, tappa ning oli teda lohistanud ja löönud. Tunnistaja rääkis ka süüdistatavaga, kes tunnistas, et oli oma XXX löönud, ähvardanud ja mööda põrandat lohistanud. XXX olevat teda provotseerinud ning tema silmis on tegu tavalise XXX. Samal päeval varasemat kokkupuudet isikutega kiiruseületamise raames kirjeldas tunnistaja järgmiselt. Oli näha, et mees on kontrolliv ja naine kartis ning ei julgenud midagi rääkida. Enamus küsimustele, mis naisele kui juhile esitati, vastas hoopis mees, kes oli kindlasti alkoholi tarvitanud. Auto tagaistmel istus XXX.
6. Tunnistaja T. L. on kannatanu ja süüdistatava naaber (tl 101 p–102). Ta sõitis koos XXX muru niitma, kui nende juurde jooksis naisterahvas. Tegu oli R. Jürgensteini XXX ning ta jäi pooleks minutiks rääkima tunnistaja XXX, kes istus kõrvalistmel. Naisterahvas tundus ehmunud, kuid tema jutust tunnistaja aru ei saanud.
7. XXX koostatud lähisuhtevägivalla infoleht koos fototabeliga ja CD-plaadil olevate fotodega (tl 1–7) tõendab kannatanule tekitatud vigastusi, s.o marrastusi käel ja jalal ning punetust põsel. Lisaks nähtub sealt katkise ekraaniga mobiiltelefon. Veel on infolehel ära märgitud, et kannatanu kardab vägivalla kordumist. See mõjutab tema tervist, toimetulekut ja turvalisust. Antud fototabelit näidati kohtuistungil ka M.-L. K., kes selgitas, et käe peal olev vigastus või olla enne sündmust, kuna käe peale ta ei kukkunud. Põlve peale vigastuse sai kukkudes ning põsel oleva vigastuse sai ilmselt löögist, kuigi kannatanule tundus, et mees lõi teda oimu piirkonda, mitte põse piirkonda. Peamine valu oli juuste piirkonnas, kuna süüdistatav haaras kannatanut ka juustest.
8. Sündmuse protokoll-arvestuskaart ja sündmuse väljatrükk (tl 8–9) tõendavad, et XXX kell 14.59 sai politsei väljakutse XXX tallu seoses sellega, et R. Jürgenstein on peksnud oma XXX M.-L. K. ning lubanud XXX ära tappa. R. Jürgenstein on tirinud oma XXX juukseid pidi mööda põrandat ning lõhkunud ära kannatanu telefoni. Veel nähtub, et neil on XXX, kes on toas. 4 1-23-1447
9. Asitõendi 06.10.
10. a vaatlusprotokoll kajastab XXX häirekeskusesse tehtud kõnet (tl 10–14). Süüdistatava ja kannatanu naaber helistab häirekeskusesse ja teatab, et toimub koduvägivald ning R. Jürgenstein terroriseerib oma XXX ja XXX. R. Jürgenstein peksis oma XXX ja käsutas ta siis tuppa.
11. Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokolli (tl 15–16) kohaselt oli R. Jürgenstein XXX kell 15.32 alkoholijoobe seisundis ning ta toimetati kainenema, kuna oli alkoholijoobes vägivaldne oma XXX suhtes. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt (tl 17) oli R. Jürgensteini väljahingatavas õhus alkoholi 1,28 mg/l kohta.
12. XXX vallavalitsuse vastuskirjast (tl 18–19) selgub, et 25.01.2023 tegi sotsiaaltööspetsialist R. Jürgensteini ja M.-L. K. juurde kodukülastuse. Kannatanu selgituste kohaselt on neil olnud peale konkreetset sündmust veel tülisid, viimane neist XXX, peale mida läks kannatanu nädalaks XXX juurde elama. Konfliktide põhjuseks on erinevad arusaamad elukorraldusest ja tülisid tuleb kannatanu arvates ikka XXX.
13. R. Jürgenstein tunnistab end XXX suhtes vägivalla kasutamises süüdi. Tema sõnul oli tüli ja nad kaklesid veidi. Tüli põhjuseks oli kiirusületamisel saadud trahv ning alkoholi tarvitamine – sel päeval oli ta joonud juba 3–4 pudelit õlut. Enda sõnul lõi ta kannatanut ühe korra lahtise käega ning teine kord tiris juustest. Löök ei olnud tugev. Kannatanu lõi teda rusikaga vastu õlga ning sellepärast lõigi ühe korra vastu. Kannatanu löögid ei olnud tugevad ning süüdistataval sellest vigastusi ei tekkinud. Mingit ähvardamist ei olnud. Kannatanu läks mõneks ajaks välja. Kui ta uuesti tuppa tuli, haaras R. Jürgenstein tal juustest ning kannatanu kukkus. M.-L. K. põlvevigastust nägi R. Jürgenstein alles siis, kui XXX üles ärkas ja kõik nad koos diivanil istusid. Siis tuli kohale juba ka piirivalve patrull. Veel kinnitas R. Jürgenstein, et lõhkus vihaga ka kannatanu mobiiltelefoni ära. Süüdistatav tunnistas ka, et XXX. a jaanuaris oli samuti olukord, kus ta oli alkoholi tarvitanud ning XXX see ei meeldinud, mistõttu kutsus ta politsei välja.
14. Nii tervisekahjustus kui ka valu on

§ 121lg 1 normatiivsed koosseisutunnused.

Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi Valitsuse 13.08.2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus osutatud määruse mõttes organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Valu kui koosseisulist asjaolu on määratletud kohtupraktikas. Selle all peetakse silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt RKKK 12.11.2019, 1-18-7833, p 22 koos edasiste viidetega). Seega on hematoomid ja kriimustused käsitatavad kehavigastusena

§ 121

tähenduses, sest nahakoe anatoomiline terviklikkus on füüsilise mõjutamise teel häirunud. 18. Kohtu hinnangul on üheselt tõendamist leidnud, et R. Jürgenstein lõi kannatanut ühel korral käega näkku ning tekitas sellega kannatanule tervisekahjustuse – vasakule põsele kriimustuse. Tekkinud vigastus on kooskõlas näo piirkonda löömisega. Ka R. Jürgenstein ise on tunnistanud, et lõi oma XXX ühel korral lahtise käega. Sellest tulenevalt on

§-s 121 sätestatud objektiivne süüteokoosseis juba täidetud. Sellega aga asi ei piirdunud, ning R. Jürgenstein haaras kinni kannatanu juustest, lükkas ta pikali ja hakkas M.-L. K. mööda tuba vedama, tekitades kannatanu vasaku jala põlvele marrastuse ning põhjustades kannatanule valu. R. Jürgenstein on tunnistanud nii juustest tõmbamist kui ka seda, et kannatanu kukkus maha. 5 1-23-1447 M.-L. K. on ise öelnud, et tundis valu. Seejuures nähtub nii Häirekeskusesse tehtud kõnest kui kannatanu käitumisest vahetult pärast sündmust näinud ametniku ütlustest, et vägivald oli suhteliselt intensiivne. Süüdistatav, ja tundub, et kohati ka kannatanu, peavad selliseid intsidente XXX osaks. Kohtu hinnangul on neil tagumine aeg endale tunnistada, et see pole normaalne ja võib ajas eskaleerudes lõppeda traagiliste tagajärgedega. Seda enam, et XXX, kelle vaimsele tervisele saab XXX selline suhtlemisviis mõjuda ainult halvasti. 19. Valu kui

§ 121koosseisulise tunnuse osas on Riigikohus märkinud järgmist.

Varasemas praktikas on valu tekitamist põhimõtteliselt peetud sobivaks ja põhiseaduspäraseks kriteeriumiks, mille alusel piiritleda

§ 121

järgi karistatavat tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest. Valu organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib muu hulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivset laadi asjaoludest. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. [---] Järgmisena tuleb lahendada küsimus sellest, kas siis, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, piisab lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu. Kohtupraktikas valitseva arvamuse kohaselt tuleb sellele küsimusele tulenevalt valu subjektiivsusest vastata eitavalt. Nimelt tuleb kohtupraktika kohaselt käsitletaval juhul täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Sellise lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetu süüditunnistamine kuriteos olukorras, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust (RKKK 04.05.2015, 3-1-1-29-15, p 11).

1. Kannatanu ei öelnud kohtuistungil, et löök näo piirkonda oleks talle valu tekitanud. Tema sõnul oli tegu nõrga löögiga. Siinkohal tuleb aga märkida, et kohtuistungil oli selge, et kannatanu soovis olukorda süüdistatava jaoks oluliselt pehmendada ning toimunu n-ö maha salata. Kohus on seisukohal, et nii käega löögile põse piirkonda, mis tekitab punetuse ja kriimustuse kui ka juustest tirimisele, kukkumisele ja mööda põrandat lohistamisele järgneb tüüpilise tagajärjena vähemalt valu.
2. Mis puudutab süüdistuses ette heidetud vigastuse – vasakule õlavarrele muljumisjälje – tekitamist, märgib kohus järgmist. Kannatanu sõnul võis käe peal olev vigastus olla tal juba enne, kuna käe peale ta ei kukkunud. Kui prokurör küsis, kas toimus ka kinni haaramist, vastas kannatanu, et R. Jürgenstein võttis tal juustest kinni. Ka süüdistatav ise ei ole oma ütlustes nimetanud kannatanu õlavarrest kinni haaramist. Kuigi nimetatud vigastus on kannatanul fikseeritud, ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et selle vigastuse tekitas R. Jürgenstein. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik R. Jürgensteinile süüks panna kannatanu vasakule õlavarrele muljumisjälje tekitamist.
3. Lisaks on süüdistuses R. Jürgensteinile ette heidetud, et ta ähvardas kannatanut tapmisega. Tunnistaja P. L. (tl 100–101) sõnul oli kannatanu rääkinud, et mees oli teda ähvardanud maha lüüa ehk tappa. Ka süüdistatav oli sündmuskohal tunnistajale öelnud, et oli XXX löönud, ähvardanud ja mööda põrandat lohistanud. Häirekeskusesse helistanud XXX sõnul ütles kannatanu, et ta ei julge tuppa minna, kuna ta lubati ära tappa. Kannatanu ise oli ka 6 1-23-1447 eeluurimisel antud ütlusi andes öelnud, et R. Jürgenstein lubas ta ära tappa, kuid kohtuistungil kannatanu hakkas nendest ütlustest taganema, seades kahtluse alla, kas süüdistatav ikka nii jõhkralt päris ütles. Kohtu hinnangul on aga eelnimetatud tõenditega leidnud kinnitust asjaolu, et süüdistatav kannatanut konfliktses olukorras ähvardas.
4. Nii ähvardamine kui ka sellele järgnenud tervisekahjustuse tekitamine on aset leidnud ühe jätkuva konflikti käigus. Õiguskirjanduses nimetatakse sellist näilist süütegude kogumit konsumeerimiseks. Konsumeerimine on olukord, kus koos raskema põhideliktiga on toime pandud mittekaristatav eel- või järeltegu. Seejuures on oluline, et süüdimõistmine põhiteos ammendab kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti üksnes siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eel- või järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti eest. Eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid ning mitte taandada eel- või järelteo ja põhiteoga kaasneva ebaõiguse väljaselgitamist üksnes nimetatud tegude eest ette nähtud karistuste võrdlemisele (RKKK 11.02.2008, 3-1-1-92-07 p 6.2)
5. Kohus on seisukohal, et kehalise väärkohtlemise objektiivne teokoosseis on täidetud ning sellega kaasnenud ähvarduse ebaõigus on põhideliktiga kaetud. Tegu on toime pandud lähisuhtes.

§ 121

lg 2 p 2 sätestab vastutuse lähi- või sõltuvussuhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise eest, kuid ei määratle lähisuhte mõistet. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et

§ 121

kontekstis peetakse lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted (554 SE, Riigikogu XII koosseis). Tähtis on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet (RKKK, 09.03.2020, 1-19-3377/32, p 9 ja 10). R. Jürgenstein ja M.-L. K. puhul on tegu XXX (XXX) ning koos XXX (XXX). Nende vahel on tuvastatav lähisuhtele omane tegelik sotsiaalne ja emotsionaalne side. 25.

§ 16lg 1 kohaselt tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

Kohus on seisukohal, et R. Jürgenstein pani kehalise väärkohtlemise toime kavatsetult

§ 16lg 2 mõttes.

Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. R. Jürgensteini teokirjeldustest tulenevalt ei saa rääkida mingist muust tahtluse vormist kui kavatsetusest – teist inimest lüües ja juukseidpidi lohistades soovib teo toimepanija tekitada vähemalt valu ja on sellise tagajärje saabumisest teadlik. 26. Korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus

§ 24

lg 1 järgi.

§ 121

lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (RKKK 14.05.2020, 1-19-5146/52 p 8 koos edasiste viidetega). R. Jürgensteini puhul on tegemist juriidilise retsidiiviga, kuivõrd tal on kehtiv karistus (tl 40–41) 7 1-23-1447

§ 121järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest (Tartu Maakohtu 08.02.2016.

a otsus nr 1-15-10816) ning käesolevalt on tuvastatud tema poolt järgmise kehalise väärkohtlemise episoodi toimepanek. 27. Seega on

§ 121lg 2 p 2 ja 3 teokoosseis täidetud.

(II) 28. LS § 69 lg 2 p 1 järgi loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine on

§ 424lg 1 kohaselt karistatav.

R. Jürgensteinile heidetakse ette mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis, kui see on toime pandud korduvalt. Lisaks rikkus R. Jürgenstein süüdistuse kohaselt LS § 90 lg 1 p 1, mille kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria juhtimisõigust.

1. Tunnistaja S. T. sõnul (tl 103–104) puutus ta süüdistatavaga kokku XXX pealelõunasel ajal. Tunnistaja sõitis enda autoga XXX ning enne XXX nägi ta, kuidas üks tume auto ees vingerdades sõitis – kaldus paremale teepeenrale ja ka vastassuunavööndisse. Eesolev sõiduk sõitis pigem aeglaselt, kuskil 70 km/h 90-alas. Tunnistaja sõitis süüdistataval järel kuskil 1,5 kuni 2 kilomeetrit ja lasi korduvalt signaali. Mingil hetkel pööras see sõiduk paremale väiksele tänavajupile ja jäi lõpuks seisma. Tunnistaja peatus ka ning tuli autost välja ja läks eesoleva auto juhipoolse ukse juurde. Autos oli üks inimene ehk juht. Kohe oli selge, et ta on alkoholijoobes. Autost tuli tugevat alkoholilõhna. Tunnistaja avas juhipoolse ukse ning võttis süütevõtme lukust välja ja enda kätte. S. T. helistas Häirekeskusesse ning seni, kuni politsei tuli, oli autoroolis olnud isik kogu aeg tema silme all – istus autos, tuli autost välja, istus vahepeal ka pagasnikus, läks tagasi juhi istmele, vahepeal suitsetas, käis urineerimas auto kõrval. Isiku joobele viitasid ka tuigerdamine, autolt toe otsimine ning tema vaade ei olnud selge.
2. S. T. ütlusi kinnitab XXX asitõendi vaatlusprotokoll (tl 20–24), mis kajastab XXX Häirekeskusesse tehtud kõnet (tl 10–14). S. T. annab teada, et on kinni võtnud ühe joobes juhi enne XXX, XXX teeotsas. Jutt on sõidukist XXX registreerimisnumbriga XXX. Helistaja on võtnud joobes juhilt autovõtmed ära. 13.09.
3. a asitõendi vaatlusprotokoll (tl 25–29) kajastab S. T. sõiduki pardakaamera videosalvestist. Videolt nähtub, kuidas tumesinine XXX registreerimisnumbriga XXX sõidab, olles kord tee keskel, siis jälle paremal tee servas. Kui sõiduk lõpuks peatub, väljub sealt R. Jürgenstein.
4. Tunnistaja O. S. sõnul (tl 104 p–105) sai ta XXX väljakutse XXX valda, kuivõrd isik oli alkoholijoobes sõidukit juhtinud ning oli vaja ta XXX transportida. Eelnevalt oli isikuga tegelenud juba XXX patrull. Isik sõitis tumesinise XXX. Tal olid tasakaaluhäired, kõne pehme ja arusaamatu, teda pidi üleval hoidma ning ta käitus ebaadekvaatselt. R. Jürgenstein oma tegu ei tunnistanud, ütles, et ei saa aru miks temaga nii tehakse, kuna tema pole midagi teinud ja keegi ei ole teda näinud. Kuivõrd süüdistatav keeldus tõenduslikku alkomeetrisse puhumast, viidi ta vereanalüüsi andma.
5. Sõiduki juhtumiselt kõrvaldamise otsus ja sõiduki hoiukohta teisaldamise akt tõendavad (tl 31–32), et XXX on R. Jürgenstein sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud põhjustel, et tal puudub juhtimisõigus ning on alust arvata, et isik on tarvitanud alkoholi üle piirmäära või on joobeseisundis. Sõiduk XXX teisaldati. 8 1-23-1447
6. Nagu tunnistaja O. S. ütlustest selgus, oli R. Jürgenstein keeldunud tõenduslikku alkomeetrisse puhumast ning ta viidi vereproovi võtmiseks Raja 31 asuvasse psühhiaatriakliinikusse. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast (tl 33–34) nähtub, et XXX kella 16.24 seisuga oli R. Jürgensteini veres etanooli sisaldus 3,24 (+-0,07) mg/g.
7. Üldmenetluse istungi lõpuks tunnistas varem joobes juhtimist eitanud R. Jürgenstein end süüdi (tl 106, 108). Kohtuistungil väitis ta, et jõi politseid oodates oma auto tagaistmel ühe õlle. Kuivõrd tunnistaja ootas oma auto juures, ei pruukinud ta seda alkoholi tarbimist näha. Eeluurimisel avaldatud ütluste kohaselt istus ta õlut juues auto kapotil. Ükski teine tõend süüdistava versiooni ei kinnitanud ning endal polnud tal sellise mõistusevastase tegevuse põhjenduseks samuti midagi kosta. Lõppastmes ei oma väidetav alkoholi tarbimine pärast mootorsõiduki juhtimist ka mingit tähtsust – nimelt oli R. Jürgenstein enda sõnul juba enne sõitma asumist joonud 8–9 purki õlut.
8. Sellega on üheselt tõendatud, et R. Jürgenstein juhtis XXX kella 14.00 ajal XXX maakonnas XXX vallas XXX–XXX–XXX maantee
9. km-l mootorsõidukit XXX registreerimismärgiga XXX, olles alkoholijoobes. R. Jürgensteini ühes grammis veres oli vähemalt 3,17 milligrammi alkoholi (tl 33). Seega on täidetud

§ 424lg 1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis.

1. LS § 90 lg 1 p 1 rikkumine on tõendatud E-teenuste süsteemist (tl 35) tehtud väljatrükiga, millest nähtuvalt puudub R. Jürgensteinil juhtimisõigus. Lisaks nähtub Maanteeameti liiklusbüroo andmebaasi väljatrükist, et R. Jürgenstein ei omanud mootorsõiduki XXX registreerimismärgiga XXX kasutusõigust.
2. R. Jürgensteini on varasemalt karistatud

§ 424lg 2 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemise eest Tartu Maakohtu 15.01.2019.

a otsusega kriminaalasjas nr 1-19-286 (tl 63– 65). Tegu on kehtiva kriminaalkaristusega (tl 40). See tähendab, et käesolevas kriminaalasjas etteheidetava teo puhul on tegemist juriidilise retsidiiviga ning R. Jürgensteini tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 424lg 2 järgi mootorsõiduki korduva joobeseisundis juhtimisena.

38. Kohus on seisukohal, et R. Jürgenstein pani alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise toime vähemalt kavatsetult

§ 16lg 2 mõttes.

Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Süüdistatav on ise tunnistanud, et istus sõbra maja juures autos ja jõi ära 8-9 purki õlut ning alustas seejärel sõitu. R. Jürgensteinil tuvastatud 3,17 mg/g joovet loetakse raskeks alkoholijoobeks, mil kõik psüühilised, füüsilised ja tajufunktsioonid on tugevalt häiritud. Seejuures vereproovi andmine toimus paar tundi pärast mootorsõiduki juhtimist ja alkoholisisaldus organismis ajaga üldjuhul väheneb. R. Jürgensteinil esinenud joobe tunnuseid – tasakaaluhäired ja tuigerdamine, arusaamatu ja pehme kõne, ebaselge vaade – märkasid ka tunnistajad S. T. ja O. S. Lisaks on tunnistaja pardakaamera videosalvestiselt näha R. Jürgensteini vingerdav ja ohtlik sõidustiil. Sedavõrd suur joove ei jäta kahtlust, et süüdistatav oli enne autorooli istumist tarvitanud arvestatava hulga alkoholi ning, et ta sai auto rooli istudes üheselt aru sellest, et sellises seisundis auto juhtimine on kuritegu. Samuti teadis R. Jürgenstein, et ta on varem mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest kriminaalkorras karistatud. Eeltoodust tulenevalt on

§ 424lg-s 2 sätestatud subjektiivne teokoosseis on täidetud.

1. Kohus ei tuvastanud R. Jürgensteini tegudes õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Ta on süüvõimeline ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. (III) 9 1-23-1447
2. Karistuse mõistmisel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKK 11.06.2018, 1-17-1629, p 28 koos edasiste viidetega; RKKKo 20.03.2017, 3-1-1-6-17, p 9 koos edasiste viidetega).

1. Pikaajalise kohtupraktika kohaselt deklareeritakse karistuse mõistmise lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Esimese astme kohtulahendite analüüsi tulemusena on õiguskirjanduses järeldatud, et suurem osa karistustest langeb piirkonda, mis on keskmisest selgelt madalamad. Aritmeetilisest keskmisest lähtumise deklareerimine toob kaasa kohtuotsuste ebaloogilisi põhjendusi – karistust kergendavate asjaolude puudumisel varem korduvalt karistatud isikute poolt mitmete kuriteoepisoodide toimepanemine päädib sanktsiooni keskmisest madalama karistusega (vt. J. Ginter. Karistuse mõistmine esimese astme kohtutes. – Juridica 2022 nr 9–10 lk 738–739).
2. Allakirjutanu jagab artikli autori seisukohta, et sõltuvalt asjaoludest tuleks lähtuda sanktsiooni alumise kolmandiku ülemisest määrast. Sellist lähenemist on tunnistanud ka kohtupraktika (Tallinna RKK 18.02.2013, 1-11-11411; Pärnu MK 05.04.2011, 1-10-11574). 43.

§ 121

lg 2 p 2, 3 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

§ 424lg 2 näeb karistusena ette kuni nelja-aastase vangistuse.

44. Kohus ei pea karistusliigina rahalist karistust võimalikuks. R. Jürgenstein on varem reaalset vanglakaristust kandnud isik, kes sellest hoolimata jätkab eriliigiliste kuritegude toime panemist. 45.

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul hindab kohus R.

Jürgensteini teosüüd sanktsiooni 1/3-st väiksemaks. R. Jürgensteini tegu täidab küll kaks kvalifitseerivat tunnust, kuid toime on pandud siiski üks episood ning kannatanule tekitatud vigastused olid pigem kerged. Karistust kergendavateks asjaoludeks on puhtsüdamlik kahetsus (tl 105 p, 108– 109) ja leppimine kannatanuga

§ 57lg 1 p 3 ja 9 mõttes.

Karistust raskendavaks asjaoluks on prokuröri sõnul kuriteo toimepanemine alaealise, s.o XXX juuresolekul. Siiani ei ole välja kujunenud arvestatavat praktikat selle kohta, millised on nõuded

§ 58p 13 kohaldamisele.

Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et tuvastada tuleb, mida alaealine tajus ja kas see teda häiris (Tartu RKK 20.05.2020, 1-19-9270 p 146). Kohtu hinnangul käesoleval juhul seda raskendava asjaoluna arvestada ei saa. Nii kannatanu kui ka süüdistatava sõnul XXX sel ajal üleval toas. Kas üleval korrusel XXX just karjumise peale üles ärkas ja kui palju ta seda konflikti kuulis, pole kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt võimalik kindlaks teha. Lisaks XXX, et tal ei saanud olla veel võimet kuuldut tõlgendada. 46.

§ 424lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul arvestab kohus, et R.

Jürgensteini joove oli märkimisväärselt suur, ta juhtis päevasel ajal mootorsõidukit keskmise liiklustihedusega teel. Kaldudes korduvalt vastassuunavööndisse olukorras, kus vastu tuli samuti sõidukeid, tekitas ta potentsiaalselt ohtlikke olukordi, mis oleks võinud lõppeda ka õnnetusega. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. R. Jürgenstein avaldas kohtuistungil kahetsust (tl 106, 108 p–109). Karistuse kergendamiseks ei piisa aga paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (RKKK 09.05.2014, 3-1-1-18-14, p 11). Kohtul ei kujunenud tõsikindlat arusaamist sellest, et R. Jürgenstein kahetseb tehtut puhtsüdamlikult. Sõnades 10 1-23-1447 kahtlemata kahetseb. Lisaks on ta vabatahtlikult läinud 24.04.2023 Jämejala haiglasse alkoholisõltuvuse ravile. Kas süüdistatav tegi seda hirmust eesootava karistuse ees või tõesti sooviga ennast parandada, kohus öelda ei saa. Vähemalt mõningal määral on ta oma käitumise ebaõigussisu teadvustanud. Kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks tõlgendades tuleb kahetsus karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 3 mõttes siiski arvestamisele.

47. Karistuse määra valikul tuleb kohtul arvestada lisaks ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri väljatrüki kohaselt on R. Jürgensteinil 3 kehtivat kriminaalkaristust. Karistused on mõistetud eriliigiliste kuritegude eest:

§ 121

, § 424, § 418 lg 1 ning

§ 424lg 2 järgi.

R. Jürgensteinile on karistuseks mõistetud nii rahalist karistust kui ka vangistust, samuti on vangistust varasemalt asendatud üldkasuliku tööga. Viimati

§ 418lg 1 järgi mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse kandmiselt vabanes R.

Jürgenstein 14.07.

1. Seega annavad R. Jürgensteini karistusandmed ja uute eriliigiliste kuritegude toimepanemine aluse prognoosida karistuse eripreventiivset mõju halvaks. Õiguskorra kaitsmise huvid süü suurusele vastava karistuse korrigeerimist ei tingi.
2. Eeltoodut arvestades tunnistab kohus R. Jürgensteini süüdi

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi ja mõistab talle karistuseks 8 kuud vangistust.

Kohus tunnistab R. Jürgensteini süüdi

§ 424lg 2 järgi ja mõistab temale karistuseks 1 aasta ja 3 kuud vangistust.

49.

§ 64

lg 1 kohaselt mõistetakse samaliigiliste põhikaristuste korral liitkaristus kas mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Erandlike asjaolude puudumisel liidetakse kergemast karistusest pool. Kohus mõistab R. Jürgensteinile

§ 64lg 1 aluselt lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta ja 7 kuud vangistust.

50.

§ 68lg 1 kohaselt arvestatakse eelvangistus karistusaja hulka.

Ühele eelvangistuspäevale vastab üks vangistuspäev. R. Jürgenstein oli kahtlustatavana kinni peetud 10.–12.09.2022 (tl 37–39). Seega on ta eelvangistuses viibinud 3 päeva, mis teeb tema lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 27 päeva vangistust. 51. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus karistuse individualiseerimise viisist. Arvestada tuleb sellega, et

§ 424

lg 4 kohaselt ei jäeta lõikes 2 sätestatud kuriteo korral mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata. Prokurör leidis, et isiku varasemaid kriminaalkaristusi arvestades ei saa rääkida enam karistuse osalisest kandmisest ehk nn šokivangistusest. Seda eriti olukorras, kus isik on juba kandnud ka pikaajalist (1,5 aastat) vangistust. Kohus nõustub siinkohal prokuröriga. Õigussüsteem on varasemalt andnud R. Jürgensteinile erinevaid võimalusi karistuse kandmiseks, kuid uusi kuritegusid pole sellisel viisil toimides ära hoida suudetud. Lõppastmes on oluline tagada teiste inimeste elu ja tervis. R. Jürgensteinil tuleb temale mõistetud karistus reaalselt ära kanda. Oma käitumisega on ta näidanud, et reageerida on mõtet vaid selge ja arusaadava õiguste piiramisega. (V)

1. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel tuleb lahendada küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p-de 3, 4 ja 9 kohaselt on menetluskuludeks riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud, määratud kaitsjale 11 1-23-1447 määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
2. Kriminaalasjas on läbi viidud bioloogiline analüüs joobeseisundi tuvastamiseks (saatekiri 506T) maksumusega 14 eurot (tl 33–34).
3. R. Jürgensteini kaitsjale vandeadvokaadi abi Aivar Kellole on kohtueelses menetluses mõistetud välja tasu 129,60 euro ulatuses (tl 76–77). Kohtumenetluses esitas A. Kello tasutaotluse summas 877,20 eurot, mille kohus rahuldas täielikult (tl 114-115). Seega on R. Jürgensteini kaitsja tasu tema kaitsmise eest kohtueelses menetluses ja kohtus kokku 1006,80 (129,60+877,20) eurot.
4. KrMS § 175 lg 1 p 9 näeb ette, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb menetluskuluna sundraha. Mõlemad R. Jürgensteinile etteheidetud kuriteod on

§ 4lg 3 kohaselt teise astme kuriteod. Kr

MS § 179 lg 1 p 2 kohaselt kaasneb süüdimõistva kohtuotsusega sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära ulatuses. Seega tuleb R. Jürgensteinilt välja mõista sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest, s.o 1,5 kuupalga alammäära suuruses summas. Sundraha suurus määratakse kohtuotsuse kuulutamise aja seisuga. Vabariigi Valitsuse 09.12.

1. a määruse nr 124 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates 01.01.2023 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 725 eurot, mis tähendab, et sundraha teise astme kuriteo toimepanemise korral on 1087,50 eurot (1,5 x 725).
2. Kokku on R. Jürgensteini menetluskulud 2108,30 eurot (14 + 1006,80 + 1087,50).
3. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kaitsja on taotlenud menetluskulude vähendamist ning samuti menetluskulude ajatamist üheks aastaks. R. Jürgenstein selgitas kohtuistungil, et tema igakuine sissetulek on XXX eurot juhul, kui ta käib tööl XXX. Kulud on aga erinevad kommunaalarved, XXX seotud kulud (XXX, XXX, XXX). Prokurör ei olnud R. Jürgensteini menetluskulude ajatamise vastu, kuivõrd on ka juhtumeid, kus isegi vangistuses oleva isiku puhul siiski menetluskulude makseid tehakse.
4. Kohus ei näe asjaolusid, mis isiku resotsialiseerumisväljavaadete aspektist võimaldaks menetluskulusid vähendada. Tegemist on täies elujõus inimesega ning varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga. Seega ei saa talle üllatusena tulla määratud kaitsjale makstav tasu või süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Taotluse menetluskulude hüvitamise ajatamiseks kohus rahuldab. Menetluskulud on piisavalt suured selleks, et nende ühes osas maksmine valmistaks raskusi ka keskmise palga saajale. Lõppastmes on oluline, et kulud saaksid tasutud õigeaegselt ja täiendavate menetlusteta ning tasumise ajatamine suurendab seda võimalust. /allkirjastatud digitaalselt/ 12