← Eesti

1-17-9887/46

1-17-9887 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-9887 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 25lg 2; § 298 lg 2 p 3 - § 22 lg 2; Kar

S § 209 lg 1 - § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

  1. septembri
  2. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Prokurör Asja arutamise aeg ja koht Prokuratuur ja süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli Marek Vahing 17.12.2018 avalikul kohtuistungil Tallinnas J.T, isikukood: XXX; kodakondsus Eesti Vabariigi; emakeel eesti keel; töökoht: XXX, XXX; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata. Vandeadvokaat Ahti Kuuseväli Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Harju Maakohtu 13.09.2018 otsus J.T õigeksmõistmise osas KarS §

§ 25

lg 2 järgi ning tema kasuks Eesti Vabariigilt õigusabikulude väljamõistmise osas.

  1. Teha uus otsus, millega: 2.
  2. Tunnistada J.T süüdi kuriteo toimepanemises KarS §

§ 25lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust. 2.2. Kar

S § 64 lg 1 alusel mõista J.T-le liitkaristuseks 2 (kaks) aastat vangistust, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. 2.

  1. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg 31.01.
  2. a kuni 01.02.
  3. a, s.o 2 päeva karistusaja hulka ning määrata, et kandmisele jääb 1 (üks) aasta, 11 (üksteist) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. 2.
  4. Jätta J.T maakohtus tekkinud õigusabikulud J.T kanda.
  5. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
  6. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  7. Mõista Eesti Vabariigilt J.T kasuks apellatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamiseks välja 3081,99 eurot. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu
  9. septembri
  10. a otsusega mõisteti J.T õigeks KarS § 298 lg 2 p 3 - § 22 lg 2 järgi. Mõisteti J.T õigeks KarS §

§ 25lg 2 järgi. Mõisteti J.T süüdi Kar

S § 209 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning karistati teda 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 31.01.2017.a kuni 01.02.2017.a, s.o 2 päeva karistusaja hulka ning määrati, et kandmisele jääb 1 (ühe) aasta, 5 (viie) kuu ja 28 (kahekümne kaheksa) päevane vangistus. Määrati, et KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel ei pöörata vangistust täielikult täimisele, kui J.T ei pane 2 (kahe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend - elukohast lahkumise keeld - tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Mõisteti J.T-lt välja KrMS § 175, § 179 ja § 180 alusel menetluskuludena riigituludesse sundraha II astme kuriteo toimepanemise 750 € (seitsesada viiskümmend eurot). Määrati, et KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et väljamõistetud sundraha summas 750 eurot tuleb tasuda 12 kuu jooksul igakuiste maksetena, ühes kuus kuulub tasumisele mitte vähem kui 62,50 eurot. Mõisteti Eesti Vabariigilt välja J.T kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks 7122,30 eurot. Ülejäänud lepingulise kaitsja tasu summas 3561,14 € (kolm tuhat viissada kuuskümmend üks eurot, 14 senti ) jäeti J.T kanda.

  1. 03.04.
  2. a esitas prokurör kohtule muudetud süüdistuse, mille kohaselt oli loobunud esialgsest süüdistusest KarS § 298 lg 2 p 3 - § 22 lg 2 järgi.
  3. J.T ’ile on esitatud lõplik süüdistus selles, et tema pani toime kelmuse. Tegu jäi J.T tahtest hoolimata lõpule viimata. Alates
  4. aasta juuli lõpust nõustas J.T kinnistu müügiga seoses SS, kes püüdis müüa XXX külas asuvat VVV kinnistut, millel paiknes endine liiva ja kruusa karjäär. Vastavalt SS ja J.T kokkuleppele pidi viimane leidma kinnistule ostjad ning korraldama kogu ostumüügi protsessi poolte vahel sõlmitud agendilepingu alusel, saades ise 5% müüdava kinnistu hinnast. Esimesel kohtumisel
  5. aasta juuli lõpus jäi SS-le J.T-st positiivne mulje, J.T oli müügi suhtes optimistlik, tal pidid olema võimalikud kliendid, kellele karjääri 2

(28)pakkuda. Augusti alguses 2015. aastal toimus uus kohtumine SS ja J.T vahel. J.T sõnul huvilisi objektile oli, hind oli sobiv. Poole aasta jooksul kohtusid SS ja J.T kahel korral ning suhtlesid omavahel e-posti ning telefoni teel. Suhtluse käigus väitis 28. oktoobril 2015 J.T taas, et tal on karjäärist huvitatud isik olemas. Tehinguni aga taas ei jõutud ja novembri alguses soovis SS koostöö J.T-ga lõpetada. Vaatamata sellele koostöö jätkus, kuid mitmetes edasistes kirjades tegi SS järjepidevalt etteheiteid J.T tegevusetusele. 26. detsembril 2015 küsimusele, mis karjäärist saanud on, vastas J.T 27. detsembril 2015, et ostjat on karjäärile raske leida, kuna protsessi pärssivaid tegureid on mitmeid. Seega hiljemalt 27. detsembriks 2015 oli J.T jaoks teada, et ostjat kinnistule pole ja ka tema kokkulepitud 5%-line vahendustasu jääb saamata. SS-le ta aga seda selliselt ei väljendanud ning edasi otsustas ta pettuse teel jõuda soovitud eesmärgini, so varalise kasu saamiseni. Selleks, et varalise kasu saamiseni jõuda, pani J.T toime kelmuse. Nimelt pani J.T toime tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel (
  1. a)varalise kasu saamise eesmärgil (
  2. b)teisele isikule varalise kahju tekitamise katse (c). (
  3. a)Tegelikud asjaolud ja neist ebaõige ettekujutuse loomine 4. jaanuaril 2016. aastal kella 13 ajal toimus SS ja J.T vahel kohtumine Tallinnas Sikupilli keskuse kohvikus Y. Kohtumise käigus teavitas J.T SS, et tal on VVV kinnistule olemas potentsiaalseid ostjad, kuid ilma kaevandamisloata ei taheta kinnistut osta. Seejärel avaldas J.T , et ta saab SS kaevandamisloa osas aidata, kui SS nõustub pärast kaevandamisloa saamist ja VVV kinnistu müüki 50 000 euro suuruse annetuse tegemisega erakonnale. Seega lõi J.T SS ettekujutuse, et 50 000 euro suurune annetus erakonnale toob kaasa kaevandamisloa ja ostjad kinnistule. Tegelikkuses ei olnud J.T kavas SS-lt annetusena küsitud summat täies mahus üle anda, vaid see vähemalt osaliselt omastada. J.T tahe oli suunatud SS ebaõige ettekujutuse loomisele ja ta eksitusse viimisele. Nimelt helistas J.T 22. märtsil 2016. aastal erakonna Isamaa ja Res Publica Liidu Tallinna Lasnamäe piirkonna juhatuse liikmele RT-le ning uuris, kas ta võiks erakonda umbes mõnekümne tuhande euroga toetada (varasemalt oli J.T SS-lt küsinud 50 000 euro suurust annetust). Selleks, et annetust teha, soovis J.T kohtuda Isamaa ja Res Publica Liidu erakonda kuuluva keskkonnaminister MP-ga. Samal päeval leppis J.T kokku keskkonnaministri nõuniku AS-ga, et viimane teavitab, millal oleks ministril võimalik J.T-ga kohtuda, et arutada ühte Lõuna-Eesti karjääri teemat. 23. märtsi 2016. aasta kohtumisel Tallinnas Sikupilli keskuse kohvikus Y väitis J.T, et SS saab tema vahendusel raha eest ja Keskkonnaministeeriumi ametnike kaudu SS-le vajalikke otsuseid, ennekõike kaevandamisloa saamist mõjutada. Seejuures kirjeldas J.T SS-le üksikasjalikult oma tulevast kohtumist keskkonnaministriga, avas raha liikumise skeeme ning konspiratsiooni tagamaid, jättes SS-le selge mulje ebaseaduslikust tegevusest, mida tuleb hästi varjata, kuid mis viib soovitud eesmärgini, s.o. VVV kinnistu müügiks vajaliku kaevandamisloa saamiseni. Kohtumise käigus püüdis J.T saada SS-lt garantiid, et ta saab SS-lt vajamineva raha enne ministriga kohtumist, lubades omalt poolt garanteerida, et kui SS maksab raha, siis J.T organiseerib kaevandamisloa. 24. märtsil 2016. aastal sai J.T-le teatavaks, et keskkonnaminister MP-ga ta kohtuda ei saa, vaid kohtub ministri nõunikuga, mistõttu annetuse pakkumist MP-le ta lõpule viia ei saanud. Vaatamata sellele hoidis J.T pärast 24. märtsi 2016. aastal SS teadmatuses tegelikest asjaoludest. Tegelikult J.T teadis nüüdseks juba kindlalt, et ministrile annetuse pakkumise eest kaevandamisluba s aada pole võimalik. Küll aga jätkas SS ebaõige ettekujutuse loomist ja juba loodu kinnistamist. J.T lõi SS ebaõige ettekujutuse, et kohtub keskkonnaministeeriumis ametnikega ning edastab neile SS-lt küsitud rahasummad vastutasuks nende tegevuse eest ametnikena. 3
(28)J.T jätkas asjaolude moonutamist ja ütles
  1. aprillil 2016 SS-le, et ta ei tea, kui palju täpselt loa saamine maksma läheb, sest see selgub kohtumisel ministriga. Samas oli selleks ajaks J.T-le selge, et ministriga tema kohtuma ei lähe.
  2. aprilli 2016 kohtumisel rääkis J.T sellest, kuidas tema saab kindlustada, et loa menetlus kiiresti liiguks. Vestluse käigus kasutas J.T erinevaid spetsiifilisi mõisteid, püüdes end näidata asjatundjana, kuigi eksis faktides. Ühtlasi püüdis J.T luua SS-le ettekujutust, et loa menetlus on keeruline ja erinevaid aspekte, mis takistavad loa andmist, palju, mida tema abiga saaks vältida. Ebaõige ettekujutuse kinnistamiseks küsis J.T
  3. aprillil
  4. aastal SS-lt 600 eurot ja väitis, et asjaajamine ministeeriumis läks odavamaks. Samal päeval Tallinnas Suur-Karja tänaval kohtudes ja raha vastu võttes väitis J.T, et 600 eurost tuleb osa ära anda, sest asjad ei liigu niisama. Muuhulgas avaldas J.T, et kui varem rääkis ta 50 000 kuni 70 000 eurost, mis tuleb maksta, siis summa on langenud alla 50 000, aga kõik sõltub sellest, kuidas asjad lähevad. Summa vähenemise põhjenduseks tõi J.T selle, et nad said seltsimehe vahelt välja, kes oli omamoodi mõtlemisega.
  5. mail
  6. aastal jätkas J.T SS eksitamist, lubades organiseerida ametnike kiire tegutsemise ja „tagasilöökide“ välistamise, kuivõrd ministeeriumis on J.T sõnul positiivne hoiak SS objekti suhtes. Ka sel kohtumisel käigus Tallinnas Sikupilli keskuses asuvas kohvikus Y küsis J.T S-lt raha – 700 eurot pluss käibemaks (kokku 840 eurot), seega jätkas ebaõige ettekujutuse loomist, teades, et seda raha ta ministeeriumisse ei vii ja selle eest SS lubatud kaeveluba ei saa. Ka
  7. novembril
  8. aastal toimunud suhtluses kinnitas J.T veel, et kaeveloa saamine on läbirääkimiste küsimus, st jätkas selleks ajaks juba 11 kuud kestnud ebaõige ettekujutuse loomist. Samal ajal teadis J.T , et ministriga ta annetuse ja kaeveloa küsimustes kohtuda ei saa. Seega tegutses J.T süsteemselt ja pikaajaliselt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisel, tehes seda teadvalt. Nimelt ei olnud J.T algusest peale plaanis erakonnale 50 000 euro suurust annetust kaeveloa saamiseks teha. Samas just sellise mulje ta SS-le jättis. (b) Varalise kasu saamise eesmärk Tegelike asjaolude moonutamise eesmärgiks oli varalise kasu saamine. Esmalt küsis J.T SS-lt erakonna toetuseks 50 000 eurot.
  9. märtsil
  10. aastal, helistades ministeeriumisse, uuris, kas ollakse huvitatud mõnekümne tuhande euro suurusest annetusest. Seega oli J.T algusest peale varalise kasu saamise eesmärk. Eesmärgi saavutamiseks oli vaja viia SS eksimusse tegelikest asjaoludest. (c) Teisele isikule varalise kahju tekitamine
  11. aprillil
  12. aastal sai J.T SS-lt 600 eurot ning 31.mail 2016.aastal 840 eurot. Seega kokku tegi SS ebaõigete asjaolude loomise tõttu varakäsutuse summas 1440 eurot. Seejuures pidi J.T aru saama, et SS-l tekib varaline kahju. Kuivõrd tegemist ei olnud SS enda varaga (raha oli talle eelnevalt antud Kaitsepolitseiameti poolt), siis varalist kahju SS-l J.T-st mitteolenevatel asjaoludel ei tekkinud. Seega jäi tagajärg saabumata ja J.T tegu katsestaadiumisse. Seega varalise kasu saamise eesmärgil teisele isikule varalise kahju tekitamisega tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel pani J.T toime KarS § 209 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ühtlasi süüdistatakse J.T KarS §

25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, so altkäemaksu vahendamise katses, mis seisnes alljärgnevas: 4

(28)Alates
  1. aasta juuli lõpust nõustas J.T kinnistu müügiga seoses SS, kes püüdis müüa XXX külas asuvat VVV kinnistut, millel paiknes endine liiva ja kruusa karjäär. J.T pidi olema kontakte, kellele taolist objekti pakkuda. Vastavalt SS ja J.T kokkuleppele pidi viimane leidma kinnistule ostjad ning korraldama kogu ostu-müügi protsessi poolte vahel sõlmitud agendilepingu alusel, saades ise 5% müüdava kinnistu hinnast. Esimesel kohtumisel
  2. aasta juuli lõpus jäi SS-le J.T-st positiivne mulje, J.T oli müügi suhtes optimistlik, tal pidid olema võimalikud kliendid, kellele karjääri pakkuda. Augusti alguses
  3. aastal toimus uus kohtumine SS ja J.T vahel. J.T sõnul huvilisi objektile oli, hind oli sobiv. Poole aasta jooksul kohtusid SS ja J.T kahel korral ning suhtlesid omavahel e-posti ning telefoni teel. Suhtluse käigus väitis
  4. oktoobril 2015 J.T taas, et tal on karjäärist huvitatud isik olemas. Tehinguni aga taas ei jõutud ja novembri alguses soovis SS koostöö J.T-ga lõpetada. Vaatamata sellele koostöö jätkus, kuid mitmetes edasistes kirjades tegi SS järjepidevalt etteheiteid J.T tegevusetusele.
  5. detsembril 2015 küsimusele, mis karjäärist saanud on, vastas J.T
  6. detsembril 2015, et ostjat on karjäärile raske leida, kuna protsessi pärssivaid tegureid on mitmeid.
  7. jaanuaril
  8. aastal kella 13 ajal toimus SS ja J.T vahel järjekordne kohtumine Tallinnas Sikupilli keskuse kohvikus Y. Kohtumise käigus teavitas J.T SS, et tal on VVV kinnistule olemas potentsiaalseid ostjaid, kuid ilma kaevandamisloata ei taheta kinnistut osta. Seejärel avaldas J.T , et ta saab SS kaevandamisloa osas aidata, kui SS nõustub pärast kaevandamisloa saamist ja VVV kinnistu müüki 50 000 euro suuruse annetuse tegemisega erakonnale.
  9. jaanuaril
  10. aastal keeldus SS J.T ettepanekust ja koostööst J.T tingimustel.
  11. märtsil
  12. aastal leppisid SS ja J.T kokku kohtumise
  13. märtsiks
  14. Suhtlus toimus SS initsiatiivil, millega ta andis ühtlasi mõista, et soovib jätkata koostööd J.T-ga viimase tingimustel, ehk sisuliselt nõustus altkäemaksu andmisega. Vääriti mõistmise vältimiseks küsis J.T konkreetselt annetusele viitamata oma tingimustega nõustumise SS-lt üle.
  15. märtsil toimunud suhtluse põhjal eeldas J.T SS nõusolekut annetuse tegemiseks pärast kaevandamisloa saamist, ehk altkäemaksu lubamisega nõustumist ja J.T vahendustegevusega. Sellest tulenevalt asus J.T
  16. märtsil
  17. aastal aktiivselt vahendustegevusse, leidmaks võimalust oma vahendustegevus lõpuni viia. Selleks helistas J.T
  18. märtsil
  19. aastal erakonna Isamaa ja Res Publica Liidu Tallinna Lasnamäe piirkonna juhatuse liikmele RT-le ning uuris, kas ta võiks erakonda umbes mõnekümne tuhande euroga toetada. Selleks, et annetust teha, soovis J.T kohtuda Isamaa ja Res Publica Liidu erakonda kuuluva keskkonnaminister MP-ga. Samal päeval leppis J.T kokku keskkonnaministri nõuniku AS-ga, et viimane teavitab, millal oleks ministril võimalik J.T-ga kohtuda, et arutada ühte Lõuna-Eesti karjääri teemat.
  20. märtsi
  21. aasta kohtumisel Tallinnas Sikupilli keskuse kohvikus Y väitis J.T, et SS saab tema vahendusel raha eest ja Keskkonnaministeeriumi ametnike kaudu SS-le vajalikke otsuseid, ennekõike kaevandamisloa saamist mõjutada. Seejuures kirjeldas J.T SS-le üksikasjalikult oma tulevast kohtumist keskkonnaministriga, avas raha liikumise skeeme ning konspiratsiooni tagamaid, jättes SS-le selge mulje ebaseaduslikust tegevusest, mida tuleb hästi varjata, kuid mis viib soovitud eesmärgini, s.o. VVV kinnistu müügiks vajaliku kaevandamisloa saamiseni. Kohtumise käigus püüdis J.T saada SS-lt garantiid, et ta saab SS-lt vajamineva raha enne ministriga kohtumist, lubades omalt poolt garanteerida, et kui SS maksab raha, siis J.T organiseerib kaevandamisloa. Seega andis kohtumise käigus J.T SS-le selge nõusoleku SS ülesandel keskkonnaministriga läbirääkimisi pidada, et vahendada suures ulatuses altkäemaksu keskkonnaministriga seotud erakonnale, s.o. kolmandale isikule vastutasuna selle eest, et keskkonnaminister kasutaks oma ametiseisundit temale alluvate 5
(28)Keskkonnaministeeriumi ja selle valitsemisalasse kuuluva Keskkonnaameti ametnike pädevusse kuuluvas VVV kinnistule kaevandamisloa andmise menetluses.
  1. märtsil
  2. aastal sai J.T-le teatavaks, et keskkonnaminister MP-ga ta kohtuda ei saa, vaid kohtub ministri nõunikuga, mistõttu vahendustegevust annetuse pakkumiseks M-Ple ta lõpule viia ei saanud. Seega pani J.T toime altkäemaksu vahendamise katse, so KarS §

25 lg 2 ja järgi kvalifitseeritava kuriteo. ESITATUD APELLATSIOONID

  1. Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis J.T õigeks altkäemaksu vahendamise katses. Prokurör leiab, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on viinud menetlusõiguse rikkumiseni, mille tulemusena on maakohus jätnud analüüsimata prokuröri süüdistuskõnes toodud väited ja hindamata väidete aluseks olevad tõendid. Lõpuks on see viinud olukorrani, kus osale J.T teo ebaõiglusele jäi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu hinnang andmata. Maakohus mõistis J.T õigeks, kuna leidis, et altkäemaksu vahendaja ei saa tegutseda enda algatusel vaid altkäemaksuandja või altkäemaksuvõtja ülesandel. Maakohus leidis, et kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et SS oleks teinud J.T-le ülesandeks maksta kellelegi altkäemaksu. Vastupidi, SS ütlustest nähtub, et kui J.T käis välja vajaduse toetada üht erakonda 50000 euroga, mis tagaks dokumentide korrasoleku, siis taolise altkäemaksu andmisega ta ei nõustunud kunagi. Samuti ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et kellelgi oleks olnud soov saada altkäemaksu. Kui altkäemaksu maksmise initsiatiiv tuli J.T-lt, siis ei saa teda käsitleda altkäemaksu vahendajana. Prokuratuur leiab, et maakohus eksis. Vaidlust ei ole selles, et tõesti SS ütles J.T-le „ei“ siis, kui J.T tegi ettepaneku maksta tema vahendusel ametnikule altkäemaksu. Samas on jätnud maakohus tähelepanuta, et pärast seda „ei“-d toimus edasine juba õiguskaitse kontrolli all, ehk et S-l oli luba matkida altkäemaksu andmist. Nii nagu on kajastatud süüdistuses, siis
  2. märtsil
  3. aastal leppisid SS ja J.T kokku kohtumise
  4. märtsiks
  5. Suhtlus toimus SS initsiatiivil, millega ta andis ühtlasi mõista, et soovib jätkata koostööd J.T-ga viimase tingimustel, ehk sisuliselt nõustus altkäemaksu andmisega. Vääriti mõistmise vältimiseks küsis J.T konkreetselt annetusele viitamata oma tingimustega nõustumise SS-lt üle. Viimativäidetu nähtub väga selgelt jälitustoimingu käigus salvestatud kõnest.
  6. märtsil toimunud suhtluse põhjal eeldas J.T SS nõusolekut annetuse tegemiseks pärast kaevandamisloa saamist, ehk altkäemaksu lubamisega nõustumist ja J.T vahendustegevusega. Sellest tulenevalt asus J.T
  7. märtsil
  8. aastal aktiivselt vahendustegevusse, leidmaks võimalust oma vahendustegevus lõpuni viia. Seega taandub selles asjas küsimus sellele, et kas J.T esialgne initsiatiiv tegutsemiseks, mis lükati tagasi ning võeti seejärel J.T tahtest sõltumata õiguskaitse kontrolli alla, välistab kehtiva õiguse tõlgenduse kohaselt isiku süüditunnistamise altkäemaksu vahendamises. Prokuratuur leiab, et ei välista. Tegemist on sisuliselt sama olukorraga, kus matkimise käigus kontrollitakse kellegi valmisolekut altkäemaksu võtta. Antud juhul kontrolliti J.T valmisolekut altkäemaksu vahendada. Lihtsalt olude sunnil pidi matkijaks olema isik, kellele J.T oli varasemalt ise ettepaneku teinud altkäemaksu anda. Kuivõrd S oli seaduskuulekas, jäi kihutamistegu ja altkäemaksu andmisega nõustumise tegu lõpule viimata. Kuivõrd altkäemaksu vahendamise katses isiku süüditunnistamiseks peab vähemalt katse staadiumisse jõudma altkäemaksu andmisega nõustumine, siis saab J.T süüdi mõista, sest õiguskaitse kontrolli all matkijana tegutseva SS tegevus sellesse staadiumisse süüdistuse 6

(28)kohaselt jõudis. Oluline pole sellisel juhul ka see, et kas on tuvastatud kellegi soov altkäemaksu saada. Seega, andes kaasusele materiaalõiguslikult ebaõige hinnangu, jättis kohus tõendite analüüsi tegemata. Seetõttu palun ringkonnakohtul võtta seisukohad apellatsioonis esitatud väidete osas, arvestades sealjuures prokuröri süüdistuskõnes esitatud argumentidega. Prokuratuur palub tühistada Harju Maakohtu 13. septembri 2018. aasta otsus osas, millega kohus mõistis J.T õigeks KarS §

§ 25lg 2 järgi ning teha selles osas uus otsus, millega tunnistada süüdi J.T Kar

S §

§ 25lg 2 järgi ning mõista karistus vastavalt sanktsioonile.

  1. Esitatud apellatsioonis süüdistatava k aitsja leiab, et maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud nii materiaalõigust kui ka menetlusnorme, kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud, ei ole rajatud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõenditele, rikutud on ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, samuti on kohus sisuliselt hindamata jätnud jälitustoimingute seaduslikkuse. 5.1 Sündmuste käik Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et J.T ja SS tutvusid
  2. aastal, kui SS-l oli soov võõrandada VVV kinnistul asuv endine liivakruusakarjäär, mille müügi vahendajaks sai J.T . Esimesel kohtumisel jättis SS J.T-le kinnistu kohta avaldamata, et vahetult enne nende kohtumist oli kinnistusraamatusse kantud kinnistu käsutamise keelumärge ning et kinnistu koosnes kahest katastriüksusest, millest karjääriosa moodustus vaid üks katastriüksus ja teist katastriüksust soovis tulevikus oma koduna kasutada SS isa. Kuna need asjaolud piirasid kinnistu müügi võimalusi oluliselt ning SS seda J.T eest varjas, tekkis J.T arusaam, et SS ei ole temaga aus ning tal tuleb enda vahendustasu kätte saamise tagamiseks näha tavapärasest rohkem vaeva. Kaitsja on seisukohal, et J.T tegutses SS huvides kokkulepitud tasu eest. SS tasus J.T-le tehtud töö eest 12.04.2016 600 eurot (saades ka sellekohase arve) seejuures täpsustades, kas tegu on ikka ettemaksuga kokkulepitud lõpusummast. J.T seda kinnitas. J.T jätkas SS asjade ajamist ministeeriumis ja ametnikega nõustamist ning SS tasus J.T-le 01.06.2016 840.- eurot (koos käibemaksuga, mille kohta sai ka arve). Ka selle kohtumise käigus arutasid pooled tasu suurust kaevandamisloa hankimise menetluse nõustamisel ning pooltel polnud arusaamatusi, miks J.T tasu saama ei peaks. Pärast seda kohtumist muutus pooltevaheline suhe vähemaktiivsemaks, kuivõrd jõuti geoloogilise uuringu loa taotlemise ja andmise menetlusetappi, mis kestis oktoobrini
  3. J.T SS heaks sel ajal aktiivselt ei töötanud. Oktoobris 2016 võttis SS J.T-ga uuesti ise ühendust ning avaldas soovi kokkusaamiseks. Samuti asus J.T taas SS nõustama, kuivõrd SS oli muutnud geoloogiliste uuringute teostajat, keda oli soovitanud J.T . Samuti oli SS-l probleeme naaberkinnistutega. J.T viimast osa oma tasust nõustamise eest ei saanud. SS oli jõudnud geoloogiliste uuringute vaheetappi, J.T peeti aga 31.01.2017 kahtlustatavana kinni. 5.2.. Kelmuse süüdistus ja teoplaan Riigikohus on asunud seisukohale, et kohtuliku arutamise piirid määravad ära süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul võib fantaasiaküllaseks pidada nii süüdistusaktis J.T-le etteheidetava teo kirjelduse faktilisi asjaolusid, kui ka kohtuotsust, mis laiendab süüdistusakti veelgi – nimelt on erinevad ainuüksi juba süüdistatava teoplaanid kelmuse toimepanemise osas. Samuti on tähelepanuväärne, et kumbki esitatud teoplaan ei põhine faktilistel asjaoludel ega kogutud tõenditel, vaid pigem prokuröri ja kohtu tajul toimunust. Prokurör on asunud süüdistuses seisukohale, et J.T-le oli hiljemalt
  4. aasta detsembri lõpuks teada, et ostjaid kinnistule ei ole ja tema kokkulepitud 5%line vahendustasu jääb saamata. SS-le ta aga seda selliselt ei väljendanud ning otsustas pettuse teel jõuda soovitud eesmärgini, so 7

(28)varalise kasu saamiseni. Kaitsja juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et sellise teoplaani etteheitmine on pelgalt prokuröri väljamõeldis, sest see ei nähtu ühestki kogutud tõendist. Selgusetuks jääb, mida oleks pidanud J.T SS-le väljendama – seda, et ta vahendustasu ei saa, kui ostjat pole, on niigi selge. Niivõrd abstraktne sõnastus, nagu on seda prokuröri etteheide J.T-le , ilmestab tegelikkuses seda, et isegi prokurör ei ole suutnud sellist oletatavat teoplaani interpreteerides kogutud tõendite pinnalt selgeks saada, millist varalist kasu J.T pettuslikul teel saada lootis ja milline oli tema ausalt teenitud tasu SS konsulteerimise eest. On ju selge, et varaline kasu oleks pidanud ületama 200 eurot selleks, et isikule üldse KarS § 209 lõikes 1 nimetatud kuritegu ette heita saaks. Veelgi vähem on aga prokurörile mõistetav, kas J.T kelmuse toimepanemise osas üleüldse teoplaan oli. Mis kinnitab tõendite puudumist ja süüdistuse põhinemist oletustel, on asjaolu, et kelmuse osas ei toimunud kohtueelset uurimist, vaid kelmuse kahtluse tõstatas süüdistaja esmakordselt süüdistusaktis. Maakohus otsesõnu J.T teoplaani ei sõnasta, kuid see on väljaloetav kohtuotsuse lehekülgedelt 12-13, mille kohaselt leiab kohus, et J.T valetas SS-le ja taolise vale jaoks pole muud elulist põhjust, kui et J.T oli vajalik SS silmis suurendada enda tähtsust, osakaalu ja mõjuvõimu SS asjade ajamisel, et hilisemalt kasseerida sisse võimalikult suur tasu selle eest. Kaitsja leiab, et kohtu väljaöeldu ei tugine J.T eesmärkide kohta mitte ühelgi tõendil. Teiseks aga on selline teoplaan vastuoluline: nimelt kinnitab kohus ühelt poolt, et J.T ajas SS asju (ehk tegi tema heaks tööd), kuid samas ei suuda ka kohus nimetada, mis on see võimalikult suur tasu, mida J.T siis väidetavalt saada soovis ning milline osa oleks sellest moodustanud töötasu asjade ajamise eest ja milline osa oleks väidetavalt see, mille J.T pettuslikul moel omale saada eesmärgiks seadis. Ka on selline teoplaan vastuolus muude tõenditega, mida mh on käsitlenud ka kohus. Nimelt ütles J.T aprillis pärast asjade selgitamist ministeeriumis SS-le, et asi on läinud odavamaks. Ei ole juba ainuüksi eluliselt usutav see, et kui inimene on seadnud eesmärgiks omale saada võimalikult palju rahalist kasu, väidab ta ühtäkki, et kõik on läinud palju odavamaks, teades, et selle võrra alaneks ka tema enda saadav rahaline kasu. Kohus asub kohtuotsuses seisukohale (lk 7
  1. lõik), et kelmuse koosseis eeldab, et enne varakäsutuse tegemist on kannatanu viidud eksitusse. Samuti tuleb kelmuse sisustamisel lähtuda asjaolust, et kelmuse toimepanemise korral peab süüdlasel juba enne tehingu sõlmimist esinema tahtlus tingimuste mittetäitmiseks. Ka sellist tahtlust pole kohus tuvastanud ning sellist faktilist asjaolu ei kinnita ka ükski asjas kogutud tõend. Samuti pole kohus tuvastanud J.T tahtlust kõigi kelmuse objektiivsete tunnuste suhtes, nagu süüteokatse seda eeldab. Samuti pole kohus hinnanud, kas J.T valed olid pettusteks kelmuse objektiivse koosseisu mõttes – nimelt, kas tegemist oli selliste asjaoludega, mis oleks kujundanud või määranud üleüldse kannatanu otsuse teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Kaitsja on seisukohal, et J.T-le etteheidetav tegu ei ole subsumeeritav KarS § 209 lõike 1 alla ega käsitletav ka sellise teo katsena. Kaitsja leiab, kohus on otsuse tegemisel tõendamislüngad lubamatult täitnud oma siseveendumusega. Fakt on see, et SS tasus J.T-le 1 440 eurot kahes osas: 12.04.2016 ja 01.06.2016 pärast seda, kui J.T oli keeldunud 06.04.2016 vastu võtmast 5 000 eurot. Veelgi enam, SS kinnitas raha andmisel ka ise J.T-le , et tegu on ettemaksuga nö kokkulepitud summast ehk kaevandamisloa kogukulukuse 10 %st, mida oli ta J.T-le lubanud asjaajamise eest kaevandamisloa saamisel. Seega ei ole siinjuures oluline, mida J.T raha vastuvõtmisel SS-le rääkis selleks, et ennast nö „huvitavamaks teha” – see ei mõjutanud ega saanudki mõjutada SS ettekujutust ning varakäsutuse tegemist, sest SS tasus J.T-le kokkulepitud tasu ja selles osas J.T SS ei eksitanud ega petnud. 5.
  2. Kelmuse katsest loobumine ja SS varakäsutus 8
(28)Kohtu veendumuse kohaselt oli märtsis 2016 J.T teoplaaniks SS petmine võimalikult suure varalise kasu saamiseks. Kaitsja osutas tähelepanu asjaolule, et juhul, kui J.T valesid saab üldse käsitleda petmistena kelmuse mõttes, loobus ta süüteo toimepanemise katsest, sest olles väidetavalt SS korduvalt petnud, loobus ta seejärel 06.04.2016 SS pakutud 5 000 eurost selgitades, et tema tegemised on küll seda väärt, kuid ta ei tea, milliseks see maksumus (kaevandamisloa hankimise koguhind) kujuneb ja ta ei usu, et kui ta seal läbirääkimiste laua taga on, siis keegi kohe lauast püsti tõusmata ütleks, palju see maksma läheb (KO lk 20 viimane lõik). Ehk et kaevandamisloa hankimise koguhind või selle suurusjärk ei olnud J.T-le sel hetkel täpselt teada, kuivõrd ei olnud selge, mis etapid on vaja selleks läbida ja millised saab vahele jätta, mistõttu ei soovinud ka J.T sellises teadmatuses võtta tasu vastu enne lõpliku selguse saamist. Lähtudes prokuröri ja kohtu püstitatud versioonist, et J.T siiski soovis saada võimalikult suurt varalist kasu, on üheselt selge, et 06.04.2016 ta sellest varalisest kasust keeldus ehk teo toimepanemisest loobus – millele juhtis tähelepanu ka kaitsja. Kohtuotsusest aga ei ole selgelt jälgitav kohtu hinnang sellele, miks süüteokatsest loobumine kõne alla ei tule. Nimelt leiab kohus (lk 20 viimane lõik), et süütegu jäi katse staadiumisse süüdistatava tahtest mitteolenevatel põhjustel ning antud juhul ei saa rääkida vabatahtlikust loobumisest, sest süüdistatava tegu jäi lõpule viimata temast mitteolenevatel põhjustel. Millised need süüdistatavast mitteolenevad põhjused on, jääb selgusetuks. Veelgi enam, kohus asendab veelkord tõendamislünga oma oletusega ja leiab vastupidi, et J.T teadis, et ei suuda kaevandamisluba mitte mingisuguse hinna eest tagada ja kui SS talle raha pakkus, siis hakkas ta keerutama. Tegelikkuses nähtub tõenditest üheselt, et J.T polnud mõtet sellise asjaga keerutada, sest ta oli eelnevalt korduvalt juba SS informeerinud, et ta ei saa garanteerida, et see luba tuleb; küll aga oli ta nõus selle nimel vaeva nägema, mistõttu lepitigi kokku, et J.T saab 10% kaevandamisloa kogumaksumusest endale tehtud töö eest. Maakohus asus seisukohale, et J.T eesmärk oli osava jutuga väikeste summade kaupa venitada seni kuni SS saab kaeveloa kätte ja siis oleks saanud rinnale taguda ja kinnitada, et ilma tema kontaktideta ministeeriumist oleks oluliselt kauem läinud ja ehk sedagi, et ilma tema sekkumiseta ei oleks kaeveluba antud. Taoliselt käitudes ei oleks jäänud oma valedega vahele, aga kohe 5000 euro vastuvõtmisel oleks SS selle summa eest ka konkreetseid tegusid nõudma. Kaitsja rõhutab, et selliseid asjaolusid ei nähtu mitte ühestki tõendist – k. a SS ütlustest. Samuti on selline väidetav teoplaan vastuolus senisega: eelnevalt oli kohus asunud seisukohale, et J.T pettis SS eesmärgiga saada võimalikult suurt varalist kasu (seejuures aga teades, et ta kaevandamisluba tagada ei saa). Nüüd leidis kohus, et tegelikkuses oli J.T eesmärgiks hoopis siiski kaevandamisluba hankida (saades selle eest pidevalt raha – mis tegelikkuses ka kokkulepitud oli) ning pettuse eesmärk oli hoopis hiljem rääkida, et kaevandamisluba sai hangitud tänu temale. Kohtu heitlikkus selles, mis oli J.T petmisteo eesmärgiks, väljendab esiteks kohtu siseveendumuse puudumist, teiseks aga on ilmne märk sellest, et puuduvad tõendid, mis selliseid asjaolusid kinnitaksid. Pealegi on kelmuse koosseisuliseks tunnuseks varaline kasu, mitte aga emotsionaalne hüve („rinnale tagumine”). Seega on kohus soovinud J.T igal juhul karistada tema valetamise eest, jättes seejuures, otsuses seda põhjendamata, kõrvale ka kõik J.T enda antud ütlused. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et J.T ei olnud eesmärki SS petta selleks, et saada varalist kasu. J.T tegutses SS huvides ja viimase soovil ning pidi saama töötasu 10% loa kogumaksumusest. J.T sai aga vaid osa oma tasust - 12.04.2016 ja 01.05.2016 kokku 1 440 eurot käibemaksuga. Kohus ei ole seejuures tuvastanud, kui palju tegelikkuses siis maksis J.T tehtud töö, vaid teeb üldsõnalisi järeldusi, et J.T ei teadnud midagi ja käis niisama igal pool kaevandamisloa ja karjääridega seonduvat uurimas. S eejuures leiab kohus (lk 18 2. lõik): „… seega 9
(28)antud käikudest ei nähtu, et J.T oleks tegelenud SS-le kaevandamisloa saamiseks vajalikuga, vaid pigem olid need käigud ennast harivad. Samuti on kohus sellise järelduse tegemisel jätnud hindamata muud tõendid: näiteks oli J.T informeerinud SS , et Soomes on tema tunnihinnaks 150 eurot. Samuti ei ole eluliselt usutav ainuüksi juba see asjaolu, et J.T käis Eestis selleks, et ennast pelgalt ministeeriumis harida. Lisaks nähtub jälitustoimingute protokollidest, et SS ise kaevandamisloa taotlemise tarbeks informatsiooni ei hankinud, vaid pigem iga tõstatunud probleemi korral J.T poole pöördus ja temal enda asjade ajamiseks tegutseda lasi. Seega olukorras, kus puuduvad tõendid, millel saaks tugineda süüdistatavale etteheidetav teoplaan, või kui menetluses on jäetud tuvastamata, kui suur pidi olema J.T töötasu – kas rohkem või vähem kui 1 440 eurot, ei saa isikut süüdi mõista pelgalt seetõttu, et ta on asjade ajamisel üritanud näidata ennast parema, osavama või asjatundlikumana, seda enam, kui selliste valede interpreteerimine ei oleks kuidagi mõjutanud teise isiku kohustust tasuda kokkulepitud töötasu. 5.
  1. Tõendite hindamisest ja põhimõte Kohus on käesolevas asjas leidnud, et antud kriminaalasja puhul ei ole niivõrd vaidlust sündmuste toimumises, vaid nende sündmuste pinnal tekkinud vestluste ja käitumiste erinevas tõlgendamises (lk 8,
  2. lõik). Kaitsja nõustub, et vestlusi ja käitumisi saabki erinevalt tõlgendada ning seda on süüdistatava kahjuks teinud nii prokurör kui ka kohus. Kaitsja leiab, et olukorras, kus isiku sõnad on mitmeti tõlgendatavad, peaks lähtuma põhimõttest, kui muud tõendid kahtlusi ei kinnita, mistõttu tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on paraku otsuse tegemisel aga käitunud sellele põhimõttele vastupidiselt. Kohus on otsuse tegemisel jätnud täielikult kõrvale J.T ütlused ning pole seejuures selgitanud, miks ta sellist tõendit arvesse ei võta. Kohus on küll otsuses (lk 9 üleval) leidnud, et J.T tegi SS-le 10 kuud tööd ja 1 440 eurot oli tasu selle eest, kuid nagu otsusest nähtub, siis nende asjaoludega kohus arvestanud ei ole, sest vastasel juhul ei tuleks kelmuse koosseis kõne alla. Ka ei ole kohus põhjendanud, miks ta sellekohast ütlust ebausaldusväärseks peab (KrMS § 312 p 2). Kaitsja on seisukohal, et kohus on otsuse tegemisel olnud ilmselt mõjutatud prokuröri väitest, et J.T keerutas ja valetas algusest peale, sest tegelikkuses ei olnud tal ostjaid kinnistule. Seejuures on prokurör kas tahtlikult või ekslikult kahe silma vahele jätnud iseenda esitatud tõendid kohtule – nimelt e-kirjad, millest nähtub infovahetus erinevate potentsiaalsete ostjatega. Seega on ainuüksi väär juba põhiline eeldus, millele süüdistus on rajatud. Mis puudutab SS ütlusi, siis kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et tegelikkuses see, mida SS J.T tegevuse või töötegemise kohta avaldas, ei pärine kogu ulatuses tema enda teadmisest, vaid sellest, mida Kaitsepolitseiamet talle J.T kohta rääkis. Ja sellest võib järeldada, et ülevaade, mida SS-le anti, ei vastanud sellele, mis objektiivses tegelikkuses toimus. Seega oli SS ütlused mõjutatud Kaitsepolitseiameti „ülevaatest” temale ning ainuüksi seetõttu ei saa need ütlused olla usaldusväärsed vähemalt selles ulatuses, mida ta Kaitsepolitseiameti andmetele tuginedes, mitte enda teadmisele tõendamiseseme asjaolude kohta, tunnistas. Kohus ei ole otsuse tegemisel sellele asjaolule tähelepanu pööranud, kuigi tõendite igakülgsel ja objektiivsel uurimisel, oleks selline kahtlus pidanud tõusetuma. Samuti olid SS ütlused otseses vastuolus dokumentaalsete tõenditega: nimelt väitis SS, et suhtlemise initsiatiiv oli väga tugev J.T poolt, samas sideettevõtjatelt kogutud andmete ja jälitustoimingute protokollide pinnalt nähtub, et enamuse suhtlusest algatas SS ja sellele juhtis tähelepanu ka kaitsja oma kaitsekõnes. Kohus on jätnud ka selle asjaolu otsuse tegemisel tähelepanuta. Ka teeb ebausaldusväärseks SS ütlused see, et talle ei meenunud ükski asi, mida J.T reaalselt oleks teinud (kohtuotsus lk 11 keskel), ometi pea igal kohtumisel J.T-ga uuriti koos karjääri dokumentatsiooni või selgitas J.T SS-le, milliseid dokumente SS ja kuhu esitama peab. Sama kinnitasid ka kriminaalasjas kogutud muud tõendid – nt kirjavahetus SS ja U. 10
(28)J.T vahel. Seega soovis SS ütlusi andes jätta muljet, et J.T tema heaks midagi ei teinud. Võimalik, et see on tingitud mitte niivõrd soovist valeütlusi anda, kuivõrd sellest, et teda oli eelnevalt tugevalt mõjutanud Kaitsepolitseiamet „ülevaateid andes” ja SS ei olnud enam võimeline eristama enda subjektiivset teadmist vahetult kogetust sellest, mida oli temale räägitud. Kaitsja märgib, et selgusetuks jääb kohtu järeldus (lk 20), et kelmus jäi katse staadiumisse, kuna toimus matkimise raames. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et jälitustoimingute load olid antud vaid altkäemaksukuritegude matkimiseks ehk matkija tahtlus oli suunatud nimetatud süütegude toimepanemise jäljendamiseks. Kelmuse matkimiseks SS-l luba polnud ning seetõttu saab ekslikuks pidada järeldust, et kelmus jäi SS matkimise tõttu katse staadiumisse. Kohus on veendumusel, et SS-l eksimust ei tekkinud. Seega ei teinud ta varakäsutust J.T väidetava eksitamise tõttu. Samas ei ole tuvastatud, kas J.T väidetavad petmisteod üleüldse nö kelmuse koosseisukõlbulikud olid. Samuti pole menetluses tegelikkuses tuvastatud, kas ja millises ulatuses J.T üldse valetas ja millises ulatuses mitte. Väär on kohtu väide kohtuotsuse lk 19 III lõigus, et süüdistatav on ise kinnitanud, et ta kellelegi raha edasi ei andnud. Samuti on kohus põhjendamatult jätnud tõendikogumist välja kaitsja taotletud vabatõendi KrMS § 63 lõike 2 mõttes. Nimelt asus kohus seisukohale (lk 8
  1. lõik), et kaitsja taotletud ettekannet kriminaalmenetluse alustamise kohta ei saa pidada tõendiks KrMS § 63 lg 1 kohaselt, sest sisult on tegu mitte vormikohase tunnistaja ütlusega. Kaitsja kohtuga ei nõustu. Ettekande näol ei ole tegemist tunnistaja ütlusega, vaid kriminaalmenetluse ajendit sisaldava dokumendiga. Lisaks on ekslik kohtu järeldus, et ettekande koostaja uurimisasutuse ametnik saaks olla samas asjas tunnistaja (KrMS § 66 lg 2). Isegi, kui tegu oleks mittevormikohase tunnistaja ütlusega, saaks seda käsitleda muu dokumendina ehk vabatõendina, millega saab tõendada kriminaalmenetluse asjaolusid KrMS § 63 lõike 2 kohaselt. Nimetatud tõend aga seab taaskord kahtluse alla SS antud ütlused, kuivõrd kriminaalmenetluse alustamise ajendis sisalduv teave nii väidetava kuriteo toimepanijate kui ka kuriteo muude tehiolude kohta ei ühti sellega, mida väitis SS 04.01.2016 toimunud olevat. Seetõttu palub kaitsja kohtuotsuse tegemisel nimetatud tõendiga arvestada. Samuti on kohus ekslikult järeldanud, et AS ütlused (lk 11) ühtivad SS ütlustega osas, et aasta tagasi tema vastuvõtul käinud naisterahvas oli SS ja seega ajas SS omi asju ise. Nimelt kinnitas SS istungil (lk 17), et ta pole kunagi uurinud geoloogiliste uuringute läbiviimise võimalusi, sest see oli väga suur kulutus. AS aga tunnistas, et aasta enne geoloogilise uuringuloa taotluse saamist (so 2016 suvi), käis tema juures naisterahvas. S eega on nimetatud tõendite vahel otsene vastuolu, mis seab kahtluse alla veelkord SS ütlused aga ka motiivid kriminaalasjas Kaitsepolitseiametiga koostöö tegemise osas. 5.
  2. Jälitustoimingute seaduslikkus 02.04.2018, s.o kohtuliku uurimise ajal esitas kaitsja taotluse kriminaalasjas jälitustoimingutega kogutud tõendite aluseks olnud lubade lisamiseks kriminaalasja materjalide juurde. Riigiprokuratuur edastas kõnealused jälitustoimingute load kohtutoimikusse alles 13.06.2018, s.o ca 2 kuud pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa. 22.06.2018 esitas kaitsja taotluse, milles palus tunnistada kõnealused jälitustoimingute load õigusvastasteks ja uuendada kohtulik uurimine. 25.06.2018 tegi Harju Maakohus määruse, millega lükkas kohtulahendi kuulutamise edasi 2,5 kuu võrra, määrates 28.06.2018 asemel uueks kohtuotsuse kuulutamise päevaks 13.09.
  3. Kaitsja taotluse osas kohus määrust ei teinud, vaid edastas 05.07.2018 kaitsjale vastuskirja, milles teatas, et kaitsjal oli võimalus esitada kõik tõendid ja seisukohad menetluse keskel ning kohtu hinnangul puudub vajadus menetluse uuendamiseks kaitsja esitatud alustel. Kaitsja esitas 11.07.2018 kohtule seisukoha, milles selgitas, et tal ei olnud võimalik 22.06.2018 taotluses nimetatud seisukohti esitada varem, sest kohtutoimikus puudusid dokumendid, mille pinnalt oleks kaitsja oma seisukohad saanud esitada. Kaitsja juhtis tähelepanu asjaolule, et 11
(28)dokumente ei lisatud kohtutoimikusse õigeaegselt ning see on vastuolus õiglase kohtumenetluse põhimõttega. Hinnangu andmine jälitustoiminguteks loa andmise õiguspärasusele ei saa olla takistatud sellest, et kaitsja argumenteeritud taotlus esitati alles 22.06.
  1. Kaitsja palus kohtul jälitustoiminguteks väljastatud lubade õiguspärasuse osas võtta kohtuotsuses põhjendatud seisukoht. Kohtuotsuses (lk 20) asub kohus seisukohale, et kohus on kohtuliku uurimise käigus jälitustoimingutele aluseks olnud lubade õiguspärasust kontrollinud ning leidnud, et nimetatud load sisaldasid väga üksikasjalikku ja põhjalikku tõendamisteavet ning mingeid rikkumisi kohus ei tuvastanud, samuti olid piiritletud matkimise piirid ja SS oli isikuks, kes vastas KrMS § 126-1 lõikele
  2. Seejuures ei viita kohus mitte ühelegi kontrollitud dokumendile, mis kinnitaks, et SS oli KrMS § 126-1 lõike 5 kohaselt õigustatud jälitustoiminguid läbi viima. Kaitsja kohtu seisukohaga ei nõustu. Nimelt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud (KrMS § 305-1 lg 1). Kaitsja leiab, et eeltoodut ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks, sest kohus ei ole sisuliselt hinnanud kaitsja väiteid selle kohta, et jälitustoimingute aluseks olnud lubade andmisel on rikutud põhimõtet; load on antud olukorras, kus puudub küllaldane alus arvata, et toime on pandud kuritegu, ning load on matkimiseks antud isikule, kes ei kuulu KrMS § 126-1 lõikes 5 nimetatud isikute ringi ehk ei ole nõuetekohaselt salajasele koostööle registreeritud, millest tulenevalt ei tohtinud SS jälitustoiminguid teha. Eeltoodule tuginedes jääb kaitsja oma 22.06.2018 esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde ja palub tunnistada õigusvastasteks Tartu Maakohtu 09.02.2016 kohtumäärus KM698/2016; Tartu Maakohtu 08.04.2016 kohtumäärus KM1067/2016 ja Tartu Maakohtu 26.10.2016 kohtumäärus KM2193/
  3. Nimetatust tulenevalt leiab kaitsja, et ka antud määruste alusel tehtud jälitustoimingutega kogutud tõendid on lubamatud. Samuti on kaitsja hinnangul kohtuotsus põhjendamata osas, mis puudutas kaitsja taotlust hinnata, kas SS tegutses matkijana kuriteo matkimise piires. Nimelt on kohtuotsuses endas selgelt tuginetud asjaolule (lk 11), et koostöö SS ja J.T vahel lõppes 04.01.
  4. Mingil hetkel olevat SSga ühendust võtnud Kaitsepolitseiamet, kelle mahitusel SS J.T-ga mõned kuud hiljem ühendust võttis. Seega, leidsid edasised sündmused aset Kaitsepolitseiameti kontrolli all, aga ka Kaitsepolitseiameti initsiatiivil ning nii mõneski jälitustoimingu protokollis on tajutav SS provokatsioon, sh ärgitamine teo toimepanemistele, millest SS ja J.T vahel eelnevalt juttu ei olnud. Kaitsja on seisukohal, et SS matkijana (seejuures isikuna, kes ei olnud õigustatud jälitustoiminguid läbi viima) ületas tegutsedes matkimise piire. 5.
  5. Ausa ja õiglase kohtupidamise rikkumine KrMS § 8 punkti 2 kohaselt peavad nii uurimisasutus, prokuratuur kui ka kohus tagama süüdistatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul on seda kohustust rikutud. Riigiprokuratuur ei edastanud õigeaegselt kohtutoimikusse taotletud jälitustoimingute lubasid, kohus jättis kaitsja taotluse aga tähelepanuta ning seejärel keeldus uut taotlust läbi vaatamast. Ausaks ei saa pidada ka prokuratuuri käitumist selles osas, et prokurör ei soostunud menetluse kestel esitama jälitustoimingute protokolle täies mahus, kuigi kaitsjal oli (ja seda õigustatult) alust arvata, et protokollidest oli välja jäetud süüdistatavat õigustavad tõendid. Kohus rahuldas kaitsja sellekohase taotluse, kuid prokuratuur terviklikke jälitustoimingute protokolle kohtutoimikusse ei esitanud, kuigi kohtueelse menetluse dokumentide vormistamine on uurimisasutuse ülesanne. Selle asemel edastas prokurör kaitsjale otse nimetatud jälitustoimingute audiofailid. Kuna prokurör oli terve kohtumenetluse kestel positsioonil, et tema roll on esile tõsta vaid süüstavad tõendid ja ainult süüstavad tõendid protokollidesse ka kantud on, siis võib sellest järeldada, et nimetatud kriminaalasja on välja lõigatud vaid need fragmendid, mis J.T ebasoodsas valguses näitavad. Seda kinnitasid ka kaks kaitsjale üle antud audiofaili, mis 12
(28)tegelikkuses sisaldasid J.T õigustavaid tõendeid ja mis kohtusaalis kaitsja taotlusel ka esitati. Näiteks oli jälitustoimingu protokollist välja jäetud algusest lühike osa, mille stenografeerimine ei oleks olnud aeganõudev. Nimelt ütles J.T ühe kohtumise alguses SS-le: „Eesti asja tuleb ajada ausalt ja õiglaselt”. Selle ühe lause oli Kaitsepolitseiamet jälitustoimingu protokolli algusest välja lõiganud. Prokurör väitis küll istungil, et „ilmajuttu” ei panda protokolli, kuid ilmne on see, et tegu ei olnud „ilmajutuga”. Teisest audiofailist oli välja lõigatud osa, kus ilmnes üheselt, et SS oli kohtumisele toonud järjekordselt dokumendid, mille läbivaatamiseks ja koostamiseks ta J.T abi vajas ning mille osas J.T teda ka nõustama asus. Kaitsja on seisukohal, et need kaks näidet ilmestavad, et kohtutoimikus kajastatu ei ole tegelikkuses objektiivne tõde. Palju on J.T kohta kogutud tõendeid, mis tema süü ümber lükkavad, jääb paraku teadmata. 5.
  1. Süüteomenetluses kahju hüvitamine Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 7 lõike 1 kohaselt on isikul sõltumata süüasja lõpptulemusest õigus nõuda kahju hüvitamist, kui menetleja on süüliselt menetlusõigust rikkunud. Käesoleval juhul on alust arvata, et menetleja on nõuetekohaselt jätnud salajasele koostööle kaasamata kolmanda isiku, mida saab pidada menetleja raskeks hooletuseks ehk süüliseks tegevuseks, ning võimaldanud isikul, kes ei olnud selleks õigustatud, teha J.T suhtes jälitustoiminguid. Samuti on kaitsja seisukohal, et jälitustoimingute aluseks olnud load on õigusvastased, mistõttu on nende alusel teostatud põhiõiguste riive lubamatu ja sellega on samuti süüliselt, vähemalt hooletusega rikutud menetlusõigust. SKHS § 11 lõike 2 kohaselt hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju, kui süüteomenetluses on kahjustatud isiku eraelu puutumatust või rikutud isiku sõnumi saladust. Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul on täidetud mõlemad kahju hüvitamise eeldused. Nimelt mõisteti J.T õigeks talle etteheidetud korruptsioonikuritegudes, mille kohta tõendite kogumiseks jälitustoimingud läbi viidi. Sellega kahjustati J.T eraelu – nimelt nii tema suhtes teostatud varjatud jälgimine kui ka kuriteo matkimine ning asukohas pealtkuulamine ja salvestamine oma olemuselt sekkuvad põhiseaduse § 26 kaitsealasse kuuluvasse põhiõigusesse, tuues sellega kaasa eraelu kahjustumise. Kuivõrd on alust arvata, et jälitustoimingute aluseks olnud load on õigusvastased, siis on ka nende alusel teabe kogumise rikutud nii õigust sõnumisaladustele kui ka eraelu puutumatusele. Kuivõrd kaitsja sai nimetatud load prokuratuurist alles peale kohtu siirdumist nõupidamistuppa, ei saanud kaitsja kahju hüvitamise taotlust varem esitada, sest puudus alust arvata, et süüdistatava õigusi on rikutud või kahjustatud. Kuivõrd kõnealused load jõudsid kaitsjani hilinenult riigipoolse viivituse tõttu, siis palub kaitsja kohtul lugeda see mõjuvaks põhjuseks SKHS § 21 lõike 1 tähenduses. Kuivõrd menetlus kulmineerus isiku kahtlustavana kinnipidamisega 31.01.2017, millega piirati tema isikuvabadust, ning lõpptulemusena teostati läbiotsimised nii isiku elukohas kui ka tema tuttava elukohas Pärnu linnas, siis on isiku vabaduse, kodu ja eraelu puutumatuse riive veelgi ulatuslikum, seega palub kaitsja rahuldada taotlus süüdistatavale mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5 000 eurot. 5.
  2. Menetluskulud Prokurör on süüdistuskõnes leidnud, et J.T ainuke sissetulek oli pension. Kohtuotsuses ei ole aga seadusekohaselt hinnatud J.T võimet kanda kulude hüvitamist (lk 22 all). Kaitsja palub menetluskulude hüvitamise osas võtta arvesse süüdistatava sissetulek ja varaline seisund. Samuti vaidlustab kaitsja kohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata kaitsja 04.09.2018 esitatud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks summas 3 872,40 eurot, kuna kohtu hinnangul oli taotlus esitatud hilinenult (lk 23). Nimelt on antud õigusabikulude tekkimise 13
(28)põhjuseks asjaolu, et prokuratuur ei esitanud kohtutoimikusse õigeaegselt jälitustoimingute lubasid, mistõttu ei saanud kaitsja nendega ka varem tutvuda. Kaitsja leiab, et õigustamatu oli kohtu tegevus, jättes jälitustoimingute load sisuliselt hindamata ning kohtulik uurimine uuendamata olukorras, kui on alust arvata, et kriminaalasjas enamus kogutud tõenditest on saadud põhiõiguste rikkumise teel. Minimaalselt oleks tulnud kohtul esitada otsuses seisukoht kaitsja väidete kohta, millel põhineb kaitsja järeldus lubade ebaseaduslikkusest. Eeltoodule tuginedes leiab kaitsja, et õigusriigis ei saa kohus tugineda asjaoludele (taotlus on esitatud hilinenult), mille on põhjustanud tema enda tähelepanematus ja riigipoolne tegevus (prokuratuur esitas load kohtutoimikusse hilinenult – peale kohtu siirdumist nõupidamistuppa), mistõttu palub kaitsja lugeda 04.09.2018 esitatud taotlus õigeaegseks ning menetluskulude hüvitamisel nendega arvestada. 5.
  1. Eelnevale tuginedes taotleb kaitsja: Tühistada kriminaalasjas 1-17-9887 13.09.2018 Harju Maakohtu otsus osas, millega J.T mõisteti süüdi KarS § 209 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, määrati talle karistus ning kohustati tasuma sundraha. Tühistatud osas palub kaitsja teha uue otsuse, millega mõista J.T õigeks KarS § 209 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. Tühistada kriminaalasjas 1-17-9887 13.09.2018 Harju Maakohtu otsus osas, millega kohus jättis J.T kanda lepingulise kaitsja tasu summades 3 561,14 eurot ja 3 872,40 eurot ning uue otsusega mõista Eesti Vabariigilt J.T kasuks täiendavalt välja maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasuga seotud kulud summas 7 433,54 eurot. Tunnistada õigusvastasteks Tartu Maakohtu 09.02.2016 kohtumäärus KM698/2016; Tartu Maakohtu 08.04.2016 kohtumäärus KM1067/2016 ja Tartu Maakohtu 26.10.2016 kohtumäärus KM2193/2016 ning nende alusel kogutud tõendid ebaseaduslikeks. Hüvitada J.T-le SKHS § 7 lõike 1 alusel mittevaraline kahju summas 5 000 eurot. Mõista Eesti Vabariigilt J.T kasuks välja kõik apellatsioonimenetluse kulud. KOHTUISTUNG
  2. Kohtuistungil jäi süüdistatava kaitsja oma apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada. Süüdistatav toetas oma kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus rahuldada prokuratuuri apellatsioon. Prokurör palus jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, kontrollinud jälitustoimikutes kajastatud jälitustoimingute seaduslikkust, tutvunud kaitsja ja prokuröri apellatsioonides toodud seisukohtadega, võtab kõigepealt seisukoha kaitsja apellatsioonis toodud menetlusküsimuste kohta (I), analüüsib seejärel prokuratuuri apellatsioonis toodud väiteid seoses süüdistatava õigeksmõistmisega KarS §

§ 25

lg 2 järgi (II), annab hinnangu kaitsja apellatsioonis tõstatatud materiaalõiguslikele ning tõendatuse küsimustele seoses süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 209 lg 1 - § 25 lg 2 järgi (III) ja käsitleb viimaks karistuste, menetluskuludega, süüteomenetluses võimaliku kahju tekitamisega seonduvaid probleeme ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (IV). I. 8. Oma apellatsiooni lõpus vaidlustab kaitsja kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingute seaduslikkust ning leiab, et kriminaalasja lahendamisel on rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Kohtukolleegium peab vajalikuks esmalt vastata just sellele kaitsja argumendile, kuna menetletavas kriminaalasjas on tõendid saadud suurimas osas jälitustegevuse tulemusena ning 14

(28)kriminaalasja õigeks lahendamiseks tuleb eelkõige vastata küsimusele, kas jälitustoimingutega kogutud tõendid on lubatavad ning nende kogumisel on järgitud põhimõtet. 8.
  1. Kaitsja märgib apellatsioonis, et 02.04.2018, s.o kohtuliku uurimise ajal esitas kaitsja taotluse kriminaalasjas jälitustoimingutega kogutud tõendite aluseks olnud lubade lisamiseks kriminaalasja materjalide juurde. Riigiprokuratuur edastas kõnealused jälitustoimingute load kohtutoimikusse alles 13.06.2018, s.o ca 2 kuud pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Kaitsja osundab, et Riigiprokuratuur ei edastanud õigeaegselt kohtutoimikusse taotletud jälitustoimingute lubasid, kohus jättis kaitsja taotluse aga tähelepanuta ning seejärel keeldus uut taotlust läbi vaatamast. Kaitsja leiab, et ausaks ei saa pidada prokuratuuri käitumist samuti selles osas, et prokurör ei soostunud menetluse kestel esitama jälitustoimingute protokolle täies mahus, kuigi kaitsjal oli alust arvata, et protokollidest oli välja jäetud süüdistatavat õigustavad tõendid. Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt kriminaaltoimiku materjalidest kriminaalasja kohtusse saatmise järgselt esitas 05.12.2017 süüdistatava kaitsja Natalia Lausmaa kaitseakti, milles ei seadnud kahtluse alla jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavust ega palunud kontrollida jälitustoimingute läbiviimise ja vormistamise seaduslikkust. 02.04.2018 toimunud kohtuistungil esitas süüdistatava uus lepinguline kaitsja kohtule taotluse hinnata SS käitumise õiguspärasust kuriteo matkimisel, sh milliste kuritegude matkimiseks täpselt kohus talle loa andis; kujundada kohtul seisukoht jälitustoimingute seaduspärasuse osas; lisada kriminaalasja materjalide juurde jälitustoimingute protokollide aluseks olevad load (Kd II lk 111112). Prokuratuur toetas kaitsja taotlust jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli osas ning lubas jälitustoimikud esitada maakohtule kontrollimiseks hiljemalt 03.04.
  2. Jälitustegevuse lubade (määruste) lisamise osas kriminaaltoimiku materjalide juurde eraldi seisukohta ei võetud. 04.04.2018 jälitustoimikutega tutvumise järgselt avaldas maakohus kohtuistungil, et kohus tutvus toimikutega, kontrollis neid ja leidis, et Tartu Maakohtu poolt on jälitusload antud seaduslikel alustel ning põhjalikult motiveeritud. Rikkumisi maakohus ei tuvastanud. Maakohus sedastas, et tegemist on peitkuriteoga, mille uurimisel on tõendite kogumine avalike menetlustoimingutega oluliselt raskendatud. Maakohus asus seisukohale, et SS on isik, kes vastab KrMS § 1261 lg 5 nõuetele. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja ei korranud oma taotlust jälitustoimingute protokollide aluseks olnud lubade lisamisest kriminaalasja materjalide juurde. Samuti ei väljendanud kaitsja kohtuvaidlusteni selgesõnaliselt soovi ise tutvuda Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku poolt ning jälitustoimikutes sisalduvate lubadega nr KM698/2016; KM1067/2016 ja KM2193/
  3. Ringkonnakohus märgib samuti, et maakohus on neid lubasid vahetult uurinud nagu ka teisi jälitustoimikutes sisalduvaid materjale ning andnud oma seisukohast 04.04.2018 kohtuistungil pooltele teada, mis on fikseeritud kohtuistungi protokollis. Puudub vaidlus, et kaitsja on nimetatud Tartu maakohtu eeluurimiskohtuniku määrustega ise ka tutvunud, kuid peale kohtuvaidlusi, kui maakohus eemaldus nõupidamistuppa kohtuotsuse tegemiseks. Nii märgib kaitsja oma 22.06.2018 maakohtule edastatud taotluses, et 13.06.2018 edastas Riigiprokuratuur kaitsjale kõnealused jälitustoimingute load (Kd III lk 157). Väärib märkimist, et kaitsja leiab ekslikult, et kõnealused load on prokuratuuri poolt edastatud kohtule kriminaaltoimikusse lisamiseks. Kriminaalasja materjalides neid ei leidu, mis ei muuda fakti, et nii maakohus, kui ka kaitsja on Tartu maakohtu kõnealuste määrustega tutvunud, maakohus on oma seisukohti vastuseks kaitsja argumentidele jälitustoimingute osas otsuses motiveerinud, kaitsja jätkab nimetatud lubade seaduslikkuse vaidlustamist apellatsioonimenetluses. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et kriminaalasjas on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet põhjusel, et jälitustoimikutes sisalduvate lubadega nr KM698/2016; KM1067/2016 ja KM2193/2016 sai ta tutvuda alles pärast maakohtu eemaldumist nõupidamistuppa. 15
(28)8.2. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja jätkuvalt, et jälitustoimingute aluseks olnud lubade andmisel on rikutud põhimõtet; load on antud olukorras, kus puudub küllaldane alus arvata, et toime on pandud kuritegu, ning load on matkimiseks antud isikule, kes ei kuulu KrMS § 1261 lõikes 5 nimetatud isikute ringi ehk ei ole nõuetekohaselt salajasele koostööle registreeritud, millest tulenevalt ei tohtinud menetleja SS kaudu jälitustoiminguid teha. Vastuseks kaitsja taotlusele kontrollida jälitustoimikus dokumentatsiooni olemasolu SS kaasamisest salajasele koostööle ning vastuseks argumendile, et SS ei ole nõuetekohaselt vormistatud KrMS § 1261 lg 5 nimetatud isikuks, märgib kohtukolleegium järgmist. Vabariigi Valitsuse 03.01.2013 määrusega nr 3 kehtestatud Jälitustoimiku pidamise ja säilitamise korra § 2 lg 3 kohaselt „lähtudes jälitustoimingu tegemise asjaoludest võib jälitustoimik sisaldada järgmisi dokumente ja andmeid: 1) jälitustoimingu luba ja taotlus jälitustoimingu tegemiseks; 2) andmed jälitustoimiku avamise ja sulgemise kohta; 3) jälitustoimingu kokkuvõte; 4) koopia jälitustoimingust teavitamise teatest; 5) jälitustoimingust teavitamata jätmise luba; 6) jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise protokoll; 7) jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise luba; 8) nimekiri isikutest, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikutest, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud; 9) jälitustoimikuga tutvumise registreerimisleht; 10) andmed jälitustoimingute peale kriminaalmenetluse seadustiku § -s 12616 toodud korras esitatud kaebuste ja nende lahendamiste kohta; 11) muud jälitustoimingu tegemise käigus koostatud ja kogutud dokumendid ning teabetalletused. Nähtuvalt eelviidatud korrast ei pea jälitustoimikus sisalduma salajasele koostööle kaasatud isiku andmeid ega sellise isiku kaasamise tingimusi. JAS § 241 lg 7 kohaselt kehtestab isiku salajasele koostööle kaasamise dokumenteerimise korra julgeolekuasutuse juht käskkirjaga (käesoleval juhul Kaitsepolitseiameti peadirektor). Eeltoodust tulenevalt on ekslik kaitsja arvamus, et salajasele koostööle kaasatud isiku dokumentatsioon peab sisalduma jälitustoimikus ja selle jälitustoimikus puudumisel tuleb asuda seisukohale, et jälitustoimingu tegemisel kaasatud isik ei vasta KrMS § 1261 lg 5 sätestatud nõuetele. Kaitsja on seisukohal, et SS kaudu kuriteo matkimiseks peab ta olema vormistatud KaPo salajase kaastöötajana, kuid ta pole taotlenud KaPo peadirektori käskkirja alusel vormistatud salajasele koostööle kaasatud isiku isikliku toimiku ning selles sisalduvate dokumentide väljanõudmist ega uurimist. Kohtukolleegium leiab, et käeolevas menetluses puudub selleks ka mõistlik ning põhjendatud vajadus. Kohtukolleegiuim märgib sedagi, et KrMS § 1262 lg 4 kohaselt võib jälitustoimingut teha ka isiku suhtes, kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et ta suhtleb kuriteo toimepanemises kahtlustatavaga, kui jälitustoimingu tegemine selle siku suhtes võib anda jälitustoimingu eesmärgi saavutamise vajalikke andmeid. Eeluurimiskohtunikud on oma määrustes asjakohaselt märkinud, et SS on vabatahtlikult kinnitanud enda nõusolekut Kaitsepolitseiameti käesolevas kriminaalasjas läbiviidavates jälitustoimingutes osalemiseks ja nende toimingute käigus tuleb tal eelduslikult suhelda nii J.T-ga ning võimalik, et ka mõne teise altkäemaksukuriteoga seotud isikuga (riigiametnikuga), milline suhtlus võib kriminaalasja lahenemiseks juurde anda vajalikku tõendusteavet. Sel põhjusel pidasid eeluurimisekohtunikud vajalikuks ning põhjendatuks KrMS § 1262 lg 4 alusel anda taotletud loa ka SS suhtes KrMS § 1267 sätestatud teabe salajaseks pealtkuulamiseks ja –vaatamiseks. Eeluurimiskohtunik asus põhjendatud seisukohale, et ühtlasi tagaks sellise toimingu SS suhtes läbiviimine ka tema julgeolekut altkäemaksu andmise matkimisel, et vajadusel oleks võimalik talle osutada operatiivselt abi ning ohutult (sündmuskohalt) turvalisemasse kohta toimetada. 16
(28)JAS § 241 lg 1 kohaselt on julgeolekuasutusel õigus kaasata teovõimeline füüsiline isik tema nõusolekul salajasele koostööle. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus, et SS on teovõimeline füüsiline isik, kes andis Kaitsepolitseiametile nõusoleku enda poolt kuriteo matkimiseks KarS § 298 järgi ehk altkäemaksu andmise matkimiseks. Sellise nõusoleku andmist kinnitas maakohtus tunnistajana ülekuulatud SS veelkord ise. Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendamatu on seega kaitsja seisukoht, et load altkäemaksu andmise matkimiseks on antud isikule, kes ei kuulu KrMS § 1261 lõikes 5 nimetatud isikute ringi ehk ei ole nõuetekohaselt salajasele koostööle registreeritud, millest tulenevalt ei tohtinud SS jälitustoiminguid teha. 8.
  1. Vastuseks kaitsja argumentidele, et jälitustoimingute aluseks olnud lubade andmisel on rikutud põhimõtet; load on antud olukorras, kus puudub küllaldane alus arvata, et toime on pandud kuritegu, märgib kohtukolleegium järgmist. 8.3.
  2. Kuigi kõik vaidlustatud jälitustoimingute aluseks olnud kohtumäärused (load) nr KM698/2016; KM1067/2016 ja KM2193/2016 olid kaitsjale 13.06.2018 edastatud ning ta sai nendes sisalduvate põhjendustega tutvuda, ei nähtu kaitsja poolt esitatud apellatsioonist ühtegi sisulist argumenti, milliste määrustes toodud eeluurimiskohtuniku põhjendustega kaitsja ei nõustu ning miks nende argumentide alusel nimetatud määrused tuleb tunnistada õigusvastasteks. Tutvunud jälitustoimikutega ning nendes sisalduvate kohtumäärustega nr KM698/2016; KM1067/2016 ja KM2193/2016 leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga, et Tartu Maakohtu poolt on jälitusload antud seaduslikel alustel ning nendes toodud põhjendused on ammendavad. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3 ja
  7. aprilli
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. veebruari
  10. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32) (p 70). Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda -põhimõte, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. juuni
  12. a otsus asjas nr 3-1-114-14, p 773) (p 71). Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu eeluurimiskohtunik on jälitustoimingute aluseks olnud kohtumääruste nr KM698/2016; KM1067/2016 ja KM2193/2016 tegemisel eeltoodud põhimõtetega täiel määral arvestanud. Kõikides nimetatud lubades põhjendab eeluurimiskohtunik, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Nimelt juba esimeses jälitustoiminguid 17
(28)sanktsioneerivas kohtumääruses nr KM698/2016 on selgelt välja toodud, et J.T-le kui KrMS § 1262 lg 3 p 4 täheldatud isikule, kelle käitumises on hakanud ilmnema aususe kohustuse rikkumise tunnustele vastav käitumine, osundab tunnistaja SS sellekohastest ütlustest nähtuv. SS ütlustega on kooskõlas SS ja J.T vaheline elektroonkirjavahetus ning nende vahel sõlmitud agendilepingud, millised J.T on allkirjastanud R OÜ juhatuse liikmena. Vastavasisulised põhjendused J.T käitumises aususe kohustuse rikkumise tunnustest sisalduvad ka kohtumäärustes nr KM1067/2016 ja KM2193/
  1. Eriti põhjalikult on J.T poolt aususe rikkumise kuriteo toimepanemise kahtlustuse asjaolud kirjeldatud määruses nr KM2193/2016, millest nähtub, et määruses kirjeldatud asjaoludest lähtuvalt (milliseid kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata) ei ole kahtlust selles, et J.T on ülimalt suure tõenäosusega otsingutel, kellele Keskkonnaministeeriumi ametnikest kaeveloa saamise protsesside kiirendamiseks rahasummasid anda. Lisaks on varasemates määrustes eeluurimiskohtuniku põhjendustes asjakohaselt märgitud, et põhjendatud kuriteokahtlus on prokuröri taotluses üksikasjalikult kirjeldatud ning kohtumääruse vastavas osas põhjalikult kajastatud. Eeluurimiskohtunikud on veatult tuvastanud, et lubade andmise ajaks ei ole konkreetse juhtumi asjaolude põhjal usutav, et altkäemaksu kahtlusega menetlemisel olevas kriminaalasjas isikud ise avaldaksid kõrvalistele isikutele sellega seonduvat, seega hindasid eeluurimiskohtunikud õigesti prokuratuuri taotluse rahuldamise vältimatult põhjendatuks, sest taotluse rahuldamata jätmisel võib osutuda äärmiselt raksendatuks või isegi võimatuks kriminaalasja lahendamiseks vajaliku tõendusteabe saamine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et kaitsja järeldused selle kohta, et jälituslubade andmisel on rikutud põhimõtet on põhjendamatud. 8.3.
  2. Kohtukolleegium on eelpool kirjeldanud, et jälitusload on antud olukorras, kus eeluurimiskohtunikud on tuvastanud põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu, seega alusetu on ka kaitsja argument, et load on antud olukorras, kus puudub küllaldane alus arvata, et toime on pandud kuritegu. Kohtukolleegium märgib ühtlasi, et KrMS § 1262 lg 1 p 1 kohaselt KaPo võib muuhulgas teha jälitustoiminguid tulenevalt vajadusest koguda teavet kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil, s.t. jälitustoimingute tegemise eeldusena ei pea olema kuritegu juba toime pandud. 8.
  3. Esitatud apellatsioonis palub kaitsja ringkonnakohtul hinnata, kas SS võis lubamatult provotseerida J.T käituma viisil, milliseks viimasel puudus eelnev teootsus. Riigikohtu praktikas on kuriteo matkimise lubatud piiride käsitlemisel leitud, et mitmed süüteod eeldavad matkija tegevust kontakti loova ja aktiivsema poolena ega nõua piirdumist n-ö passiivse menetlemisega. Lubamatu on siiski teootsuse esilekutsumine isikul, kel see varem vähemalgi määral puudus ning kelle suhtes riigil puudus eelnev teave tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Arvesse tuleb samuti võtta kahtlustatava teovalmidust ja tema enda initsiatiivil ettevõetud käitumisakte ehk teisisõnu, tema individuaalse osalemise ulatust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-110-04, p 11.3; 1-16-1036/96, p 14-1). Nähtuvalt tunnistaja SS maakohtus antud ütlustest kohtusid nad
  6. jaanuaril J.T-ga kinnistu müügi edenemise teemal Tallinnas Sikupilli keskuse Y, kus J.T selgitas, et dokumendid ei ole korras ja sellepärast müük ei edene. Lubas uurida, kas on võimalik veneaegne kaeveluba ilma uuringuteta uuendada teatud summa eest. Täiendava kuluna jooksis läbi summa 50 000 eurot. Nimetatud summas tuli teha erakonnale toetus, et see garanteerib dokumentide korrasoleku. Selle peale loobus SS koostööst, kuna see oli vastuvõetamatu. Mingi aeg hiljem võeti temaga KAPO-st ühendust, kes oli tema üllatuseks kõigiga kursis. Siis tekkis teema taas päevakorda. Mõned kuud peale
  7. jaanuari võttis J.T-ga ühendust ning andis teada, et soovib siiski koostööd teha ja minna asjaga edasi nii nagu J.T pakkus (Kd II lk 98). 18
(28)Süüdistuse kohaselt toimus see esimene kontakt alates SS poolt koostöö lõpetamisest
  1. märtsil
  2. aastal, kui SS ja J.T leppisid kokku kohtumise
  3. märtsiks
  4. Suhtlus toimus SS initsiatiivil, millega ta andis ühtlasi mõista, et soovib jätkata koostööd J.T-ga viimase tingimustel, ehk sisuliselt nõustus altkäemaksu andmisega. Nähtuvalt jälitustoimingu protokollist helistas SS esimest korda J.T-le 23.02.2016 sooviga kokku saada. Ühtlasi küsis SS J.T käest, kas ta on vahepeal teemaga midagi mõelnud. J.T vastas, et ta on natuke tagasi tõmmanud, kuna ärimaailmas on suhteliselt vaikne aeg. 16.03.2016 toimunud telefonikõnes teatas J.T vestluse alguses aga SS -le koheselt ise, et „me peame tegema mingisuguse väga põhjaliku nihukese otsuse, sellepärast et kui ma annan asjale natukene sellise tugevama impulsi, siis on vaja selleks tugevama impulsi“. Vestlusest nähtub, et SS avaldas üksnes soovi koostööd siiski jätkata ning selleks kohtuda 23.
  5. Vahetult enne kohtumist helistas J.T 22.03.2016 IRL Tallinna Lasnamäe piirkonna juhatuse liikmele RT-le ning uuris, kas ta võiks erakonda umbes mõnekümne tuhande euroga toetada, mis riimub SS ütlustega selles osas, et J.T lubas tagada dokumentide korrasoleku ühele erakonnale annetuse eest summas 50 000 € (Kd I lk 46-57). Kohtukolleegium on seisukohal, et ülaltoodud tõendid kinnitavad, et SS poolt ei esinenud J.T ärgitamist teo toimepanemistele, millest neil eelnevalt juttu ei olnud. Uuritud tõenditest nähtub üheselt, et initsiatiiv toetada ühte erakonda 50 000 euroga kaevandamisloa saamise nimel tulenes just J.T-lt, SS üksnes nõustus sellise J.T ettepanekuga ning edasi asus J.T tegutsema SS poolt saadud volituse alusel, seega käesolevas kriminaalasjas matkimise lubatud piire ei ületatud. 8.
  6. Apellatsiooni ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtte rikkumist käsitlevas osas märgib kaitsja veel, et prokurör ei soostunud menetluse kestel esitama jälitustoimingute protokolle täies mahus, kuigi kaitsjal oli alust arvata, et protokollidest oli välja jäetud süüdistatavat õigustavad tõendid. Prokuratuur edastas kaitsjale otse üksnes nimetatud jälitustoimingute audiofailid. Kohtukolleegium märgib esmalt, et KrMS § 12610 lg 1 p 6 kohaselt jälitustoiminguga kogutud teabe alusel koostab jälitustoimingu teinud või jälitustoimingut taotlenud asutuse ametnik jälitustoimingu protokolli, kuhu kantakse jälitustoiminguga kogutud teave, mis on jälitustoimingu eesmärgi täitmiseks või kriminaalasja lahendamiseks vajalik. See tähendab, et protokolli kantakse üksnes kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtis teabe tõendamiseseme asjaolude kohta. Kaitsja viidatud nö „täies mahus“ jälitustoimingute protokolle, milles oleks fikseeritud kogu pealtkuulatud vestluste sisu, menetlusnormid kriminaaltoimikusse lisamist ei nõua. Küll aga peab olema pool tel ja kohtul põhjendatud kahtluse tekkimisel, et protokoll ei sisalda kriminaalasja õigeks lahendamiseks kogu vajalikku teavet, tagatud võimalus võrrelda protokoll jälitustoimingu audiofailidega. Selline võimalus oli kaitsjale tagatud. Tutvunud talle edastatud audiofailidega, tõi kaitsja apellatsioonimenetluses välja, et jälitusprotokollidest väljajäetud tähtsa teabena tuleb käsitleda süüdistatava fraasi, et „Eesti asja tuleb ajada ausalt ja õiglaselt”. Kaitsja on seisukohal, et samuti jäeti põhjendamatult jälitusprotokollist osa, mis kajastas SS poolt kohtumisele kinnistu müügiga seotud dokumentide toomist ja nendega tutvumist J.T poolt. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis toodud näited ei ole selliseks teabeks, mis on vajalik jälitustoimingu eesmärgi täitmiseks või kriminaalasja õigeks lahendamiseks. Lause „Eesti asja tuleb ajada ausalt ja õiglaselt” on oma loomult demagoogiline ja deklaratiivne ning mingil juhul ei saa mõjutada järgneva vestluse sisu. Kriminaalasjas puudub samuti vaidlus, et kinnistu müügi eesmärgil pidi süüdistatav tutvuma dokumentatsiooniga kinnistu kohta. Eeltoodu alusel leiab kohtukolleegium, et kõik jälitustoimingutega saadud tõendid on seaduslikud ja lubatavad, nende kogumisel on järgitud põhimõtet. Kaitsja seisukoht sellest, et kriminaalasja menetlemisel on rikutud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, on põhjendamatu. 19
(28)II.
  1. Maakohus mõistis J.T altkäemaksu vahendamise katses õigeks põhjusel, et SS ei ole teinud J.T-le ülesandeks maksta kellelegi altkäemaksu. Maakohus leidis, et J.T tegutses üksnes enda initsiatiivil, seega ei saa teda käsitleda altkäemaksu vahendajana. Prokuratuur leiab oma apellatsioonis, et altkäemaksu vahendamise katses isiku süüditunnistamiseks peab vähemalt katse staadiumisse jõudma altkäemaksu andmisega nõustumine, seega saab J.T süüdi mõista, sest õiguskaitse kontrolli all matkijana tegutseva SS tegevus sellesse staadiumisse süüdistuse kohaselt jõudis. Oluline pole sellisel juhul ka see, kas on tuvastatud kellegi soov altkäemaksu saada. 9.
  2. Maakohus jõudis seisukohale, et kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et SS oleks teinud J.T-le ülesandeks maksta kellelegi altkäemaksu. Maakohtu tõendite analüüs altkäemaksu vahendamise katse episoodi osas sisuliselt sellega piirdubki. Kohtukolleegium nõustub prokuratuuri apellatsioonis toodud etteheitega, et maakohus jättis tõendite analüüsi tegemata osas, milles J.T tegevus jõudis staadiumisse, kus SS on andnud temale nõusoleku tegutseda omal äranägemisel kaevandamisloa saamiseks kinnistu müügi eesmärgil. Esmalt väärib tähelepanu see, et juba eeluurimiskohtuniku poolt sanktsioneeritud jälitustoimingu altkäemaksu andmise matkimise loomult on nõutav SS nõusolek teesklema soovi altkäemaksu andmiseks kaevandamisloa saamiseks ning vastav SS nõusolek oli eraldi välja toodud kõigis eeluurimiskohtunike määrustes. Kogu järgnev SS lade käitumine pidi seisnema ja seisneski selles, et anda J.T-le üheselt mõista, et ta soovib J.T poolt pakutud tingimustel kinnistu realiseerimist. Tunnistaja SS kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et varasemalt ehk
  3. jaanuaril
  4. toimunud kohtumisest J.T-ga oli SS-le teada, et J.T on VVV kinnistule olemas potentsiaalseid ostjaid, kuid ilma kaevandamisloata ei taheta kinnistut osta. Seejärel avaldas J.T , et ta saab SS kaevandamisloa osas aidata, kui SS nõustub pärast kaevandamisloa saamist ja VVV kinnistu müüki 50 000 euro suuruse annetuse tegemisega erakonnale, millele viimane vastas esialgu eitavalt. Seda, et ühte erakonda tuleks toetada 50 000 € ulatuses ja see garanteerib SS-le dokumentide korrasoleku rääkis J.T talle mitte sama hääletooniga mis kogu infot, vaid peaaegu sosinal (Kd II lk 97). Ülaltoodust nähtub, et SS mõistis ühemõtteliselt, et J.T pakub talle probleemi lahendusena dokumentide korrasoleku eest ühele erakonnale altkäemaksu andmist ning J.T oli valmis sellist altkäemaksu vahendama. Nähtuvalt SS kohtuistungil antud ütlustest, peale mõne kuist pausi, pärast seda, kui temaga võeti ühendust KaPo-st, võttis ta KaPo palvel J.T-ga uuesti ühendust ning andis talle teada, et ta soovib siiski seda koostööd edasi teha, et tema soov on ikkagi need dokumendid korda teha ja jõuda sinna kuhu ta jõuda tahtis – selle kaevandusloani (Kd II lk 98). Süüdistuse kohaselt on selle koostöö uuendamise kuupäevaks
  5. märts
  6. a, kui SS helistas J.T-le sooviga koostööd jätkata viimase tingimustel ning lepiti kokku kohtumine
  7. märtsiks
  8. Tunnistaja SS ütlused riimuvad täielikult jälitustoimingu protokollis fikseerituga. Seda, et SS volitas J.T otsima võimalusi altkäemaksu vahendamiseks ning viimane sai sellest täpselt selliselt aru, tõendab üheselt ka J.T 22.03.2016 (ehk päev enne kohtumist SS-ga) kell 13.27 tehtud kõne IRL Tallinna Lasnamäe piirkonna juhatuse liikmele RT-le, milles J.T uuris, kas ta võiks erakonda umbes mõnekümne tuhande euroga toetada. Kõnes palub ta annetuse tegemiseks kohtumist P-ga. J.T teatab, et tahaks ministriga natuke konsulteerida ühes küsimuses enne, kui nendest annetustest hakata rääkima. RT küsib vastu, kas J.T hakkab fosforiiti kaevandama. J.T vastab, et mitte päris. J.T teatab, et järgmine samm olekski kohtuda P-ga, et siis saaks need kaardid lauale. RT lubab 09.04 kuni 20
(28)13.04ni kohtumise organiseerimisega aidata, kui J.T on Eestis ning kui ministrile sobib. J.T lubab RT-le, et temal on ministrile selline konkreetne jutt ja ta arvab, et nad saavad ka tema (RT) huvisid arvestada. Sellele vastab RT, et tema huvide arvestamine on loomulikult primaarne, see on enesest mõistetav; see on ikka niimoodi, et kott kartuleid, teine porgandeid alati (Kd I lk 52). Kohtukolleegium märgib, et ka eeltoodud vestluse kontekstist tuleneb üheselt, et mõlemad osapooled mõistavad üheselt, et annetusega peab kaasnema teatud vastuteene. RT on oma iroonilise oletusega tõele väga lähedale jõudnud – ministriga peab tulema juttu just kaevandamisloast. Kohe RT-le võetud kõne järgselt võtab J.T kell 13.34 telefoni teel ühendust SS-ga ning valetab talle, et ta on just isiklikult rääkinud ministriga. J.T teatab SS-le, et homseks kohtumiseks võiks SS kõik oma soovid (seoses kinnistu müügiga) võimalikult realistlikult läbi mõelda. Ta tuleb järgmine kord Eestisse 08.04 ja kui ministrile sobib, siis J.T kohtub temaga vahemikus
  1. kuni
  2. aprill. J.T seletab, et neil
  3. aprilliks peab olema see asi väga ühemõtteliselt selge, sest ta ei taha seal (ministrile) tühja juttu rääkida. SS vastab J.T-le , et ta on täiesti nõus sellega (Kd I lk 53). 23.04.2016 leidis aset SS ja J.T kohtumine Tallinnas Sikupilli keskuse söögikohas Y, mille sisu on samuti fikseeritud jälitustoimingu protokollis. Vestluse sisust nähtub, et J.T arutleb kuidas lubatud annetuse raha liigutada. J.T rõhutab, et kui nende vestluse sisu kuidagi lekib, siis tuleb rida ebameeldivusi. J.T pakub SS-le, et raha makstakse juba enne kaevandamisloa saamist temale pangaülekandega ja tema maksab siis selle neid (erakonda) huvitava osa. Samuti käib J.T välja, et kui tema kohtumiselt ministriga selgub mingisugune huvi, siis võib kinnistu maha müüa hoopis riigile. SS andis J.T-le mitmel korral mõista, et ta on J.T poolt väljakäidud lahendustega põhimõtteliselt nõus. Vestlusest nähtub samuti, et loa vormistamisega peavad tegelema ministri ülesandel Keskkonnaministeeriumi ametnikud (Kd I lk 58-90). Kohtukolleegium on seisukohal, et eeltoodud tõenditega on üheselt ümber lükatud maakohtu seisukoht, et SS-l puudus igasugune initsiatiiv altkäemaksu andmiseks J.T vahendusel kaevandamisloa saamiseks keskkonnaministrile. Nähtuvalt nii SS enda ütlustest, kui ka jälitusprotokollides fikseeritud vestlustest, on SS mitmel korral J.T-le ühemõtteliselt väljendanud, et tema jaoks on esmatähtis kaevandamisloa saamine ning selleks on ta valmis andma altkäemaksu. Käesoleval juhul ei ole üldse oluline, et esialgne initsiatiiv altkäemaksu vahendamiseks tuli J.T-lt. Oluline on, et SS nõustus sellise käitumisega ning peale SS-lt nõusoleku saamist tegutses edaspidi J.T tema ülesandel. Kohtukolleegium märgib, et Riigikohus on lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09 (p 12.1) asunud seisukohale, et KarS §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13). Ülaltoodust lähtuvalt ei saa käesolevas kaasuses mingil juhul asuda seisukohale, et J.T tegevus toimus SS kaudu matkitud altkäemaksu andmise soovist täiesti eraldiseisvana. J.T ei asunudki tegutsema ehk otsima kontakti Keskkonnaministriga enne, kui SS on talle selleks nõusoleku ehk volituse andnud. Kohtukolleegium sedastab, et üldjuhul on karistusõigusliku vastutuse eelduseks süüteo jõudmine katsestaadiumisse, kusjuures isiku tegu kvalifitseeritakse selle süüteokoosseisu järgi, mille 21
(28)realiseerimisele oli tema tahtlus suunatud. Süüteokatse on KarS § 25 lg 1 kohaselt tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele, ja tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Käesoleval juhul astus J.T konkreetseid samme SS poolt altkäemaksu eseme üleandmiseks viimasele soodsa otsuse (kaevandamisloa saamise) tegemise eest keskkonnaministrile ehk alustas altkäemaksu vahendamise katsega MP-le. Temast olenemata põhjusel, et minister otsustas, et J.T peab esmalt kohtuma tema nõunik AS-ga, vahendustegevust annetuse pakkumiseks MP-le J.T lõpule viia ei saanud. Eeltoodud tõendite analüüsimata jätmisega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mistõttu jõudis valele materiaalõiguslikule järeldusele. Maakohtu märgitud rikkumine on apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et J.T süü altkäemaksu vahendamise katses vastavalt süüdistuses toodud asjaoludele on täielikult tõendamist leidnud. III.
  1. J.T mõisteti süüdi § KarS § 209 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kuriteo toimepanemises kokkuvõtvalt selle eest, et
  2. märtsil
  3. aastal sai J.T-le teatavaks, et keskkonnaminister MP-ga ta kohtuda ei saa, vaid kohtub ministri nõunikuga, mistõttu annetuse pakkumist MP-le ta lõpule viia ei saanud. Vaatamata sellele hoidis J.T pärast
  4. märtsi
  5. aastal SS teadmatuses tegelikest asjaoludest. Ebaõige ettekujutuse kinnistamiseks küsis J.T
  6. aprillil
  7. aastal SS-lt 600 eurot ja väitis, et 600 eurost tuleb osa ära anda, sest asjad ei liigu niisama. Muuhulgas avaldas J.T, et kui varem rääkis ta 50 000 kuni 70 000 eurost, mis tuleb maksta, siis summa on langenud alla 50 000, aga kõik sõltub sellest, kuidas asjad lähevad. Summa vähenemise põhjenduseks tõi J.T selle, et nad said seltsimehe, kes oli omamoodi mõtlemisega, vahelt välja.
  8. mail
  9. aastal jätkas J.T SS eksitamist, lubades organiseerida ametnike kiire tegutsemise ja „tagasilöökide“ välistamise, kuivõrd ministeeriumis on J.T sõnul positiivne hoiak SS objekti suhtes. Ka selle kohtumise käigus Tallinnas Sikupilli keskuses asuvas kohvikus Y küsis J.T SS-lt raha – 700 eurot pluss käibemaks (kokku 840 eurot), seega jätkas ebaõige ettekujutuse loomist, teades, et seda raha ta ministeeriumisse ei vii ja selle eest SS lubatud kaeveluba ei saa. Ka
  10. novembril
  11. aastal toimunud suhtluses kinnitas J.T veel, et kaeveloa saamine on läbirääkimiste küsimus, st jätkas selleks ajaks juba 11 kuud kestnud ebaõige ettekujutuse loomist. Samal ajal teadis J.T, et ministriga ta annetuse ja kaeveloa küsimustes kohtuda ei saa. Seega tegutses J.T süsteemselt ja pikaajaliselt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisel, tehes seda teadvalt. Nimelt ei olnud J.T algusest peale plaanis erakonnale 50 000 euro suurust annetust kaeveloa saamiseks teha. Samas just sellise mulje ta SS-le jättis. Kuivõrd tegemist ei olnud SS enda varaga (raha oli talle eelnevalt antud Kaitsepolitseiameti poolt), siis varalist kahju SS-l J.T-st mitteolenevatel asjaoludel ei tekkinud. Seega jäi tagajärg saabumata ja J.T tegu katsestaadiumisse. 10.
  12. Kaitsja apellatsiooni põhiargument seisneb selles, et J.T tegutses SS huvides kokkulepitud tasu eest. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasjas pole vaidlust selles, et SS ning J.T vahel eksisteerisid lepingulised suhted, mis seisnesid selles, et alates
  13. a juuli lõpust asus J.T nõustama SS seoses VVV kinnistu müügiga. E-kirjavahetusest nähtub, et SS on 22
(28)edastanud J.T-le info selle kohta, milliste firmadega ta on eelnevalt rääkinud seoses VVV kinnistu müügiga ning samuti on SS edastanud volikirja J.T-le , milles volitab J.T pidama müügi läbirääkimisi seoses VVV kinnistuga ja kinnitab, et kuni 06.09.
  1. a ei tegele keegi teine nimetatud kinnistu müügiga. Novembris 2015 edastab SS J.T-le uue lepingu, mille allkirjastamist J.T ka 17.11.
  2. a toimunud e-kirjavahetuses kinnitab. Ringkonnakohus nõustub kaitsja seisukohaga, et osutatud teenuste - nõustamise, asjakohaste dokumentidega tutvumise, võimalike klientide otsimise, nendega läbirääkimiste pidamise jms eest, võib küsida käsundisaaja käsundiandjalt tasu. Uuritud tõenditest nähtub, et J.T on SS huvides teatud samme ka ette võtnud – käis nt Keskkonnaministeeriumis ministri nõunik AS juures ning Keskkonnaametis spetsialist RR juures kaevandamisloa taotlemise ja saamisega seotud küsimusi uurimas. Varasemalt viidatud SS ja J.T vahel 16.11.2015 sõlmitud käsunduslepingu p-st 1.2, nähtub, et käsundiandja (SS) kohustub maksma Agendile (J.T-le ) lepingu täitmise eest tasu 5% lepingu p. 1.1 mainitud Objekti müügi hinnast, millele lisandub käibemaks 20% ja see sisaldab Agendi poolt tehtavaid kinnistu müügi läbirääkimisega seotud kulutusi (Kd I lk 33). Kohtukolleegium leiab, et õigeks vastuse andmiseks küsimusele, kas SS-lt raha küsides, tegi seda J.T osutatud teenuste eest või hoopis lõi J.T temale teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutust varalise kasu saamise eesmärgil, tuleb hinnata tõendeid kahe süüdistuses toodud J.T poolt küsitud rahasummade maksmise asjaolude osas altkäemaksu vahendamise katse kontekstis. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus, kuigi ekslikult leidis, et altkäemaksu vahendamise katse ei ole J.T poolt aset leidnud, tegi õige lõppjärelduse eeltoodud küsimusele vastamisel. Seejuures peab kohtukolleegium kaitsjaga nõustuvalt vajalikuks siiski märkida, et kelmuse katse koosseisu sisustamisel on põhjendamatud maakohtu argumendid osas, millistes asutakse seisukohale, et teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine seisnes J.T poolt muuhulgas ka selles, et ta ei teadnud midagi kaevandamisloa taotlemise protseduurist ega selle saamise käigust, kuid ometi jättis SS-le muljet, et ta on nendes küsimustes pädev spetsialist. Tsiviilõigussuhetes, mis ei ole eraldi reguleeritud (nt litsentseeritud tegevus) on pädeva käsundisaaja valik tellija enda riisikoks. Asjakohatu on seega maakohtu võrdlus, et ei ole mõeldav, et muusik, kes ei tunne noote, võtab tasu suurteose kirjutamise eest, minnes ise alles noote õppima ja esitab noodiõppe tasu taotlused suurteose tellijale. 10.
  4. aprillil
  5. a toimunud raha üleandmise osas kirjeldas maakohus üksikasjalikult sellele eelnenud sündmuste ja vestluste käiku, millist kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata, kuid millisest nähtub üheselt, et SS konkreetsele küsimusele, et mida selle raha eest saab J.T konkreetset vastust ei anna, vaid hämab ja lubab mängureeglid paika panna, et SS ei karistataks oluliselt suurema summaga. Lepitakse samas kokku, et ettemakstud summa läheb maha kokkulepitud tasust kinnistu müügi korral. 14.12.2016 vormistatud jälitustoimingu protokollist nähtuvalt 12.04.2016 SS ja J.T vahel toiminud kohtumisel seletab J.T SS-le, et kuna tegemisi on üpris kõvasti olnud pikema perioodi vältel, tuleb natuke siit veel ära anda, sest ega asjad ei liigu mitte kuidagi niisama. Soovis saada 600 pluss käibemaks, aga SS-l oli kaasas ainult 600 (Kd I lk 132). Nähtuvalt tunnistajana ülekuulatud SS ütlustest süüdistatavale kahel korral raha üleandmise asjaolude osas, selgitas J.T talle, et see on tasu tehtud töö eest, mis seisneb läbirääkimistel käimistes ning reisimisega seotud kulutustes. Samuti rääkis J.T, et need summad pidid minema jagamisse ministeeriumi ametnikega, sest nende summade üleandmised toimusid siis, kui J.T tuli just ministeeriumist kokku saamast. See, et ta peab ka neid summad jagama tuli tema jutust korduvalt välja (Kd II lk 99). 23
(28)Nende kahe tõendiga on leidnud kinnitust süüdistuse versioon sellest, et J.T lõi SS-le teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse varalise kasu saamise eesmärgil, kui seletas, et osa SS poolt 12.04.2016 üleantud rahast summas 600 eurot tuleb viia ministeeriumi teadmata ametnikule vastutasuks SS-le soodsate otsuste eest kaevandamisloa taotlemisel. Tegelikult jättis J.T raha endale, mis on kaitseversiooni kohaselt legaalne tasu juba tehtud töö eest. 10.
  1. Tunnistaja SS kohtuistungil antud ütlustega kahel korral J.T-le summade üleandmise asjaolude osas riimub ka jälitusprotokollis fikseeritu, millest nähtub, et 31.05.2016 toimus Tallinnas Sikupilli Kaubanduskeskuse söögikohas Y kohtumine SS ja J.T vahel. Selle käigus selgitas J.T muu hulgas SS-le, et peavad hästi täpselt tegevuskava paika panema, sest tähtajad pressivad peale, kriitiline aeg, et kõik saaks ilusti kokku on
  2. august, siis on ministeeriumis maavarade komisjoni istung, kus see asi kinnitatakse ära. J.T selgitab, et saab seal seda asja toetada, et praegu on täiesti positiivne hoiak selle objekti suhtes tervikuna. Neil on kogu info käes, on neile palju edastanud ja palju arutanud teemasid, et tagasilööki sealt tulla ei tohiks. Kaevevaru suurendamise osas saab ka ministeeriumis aidata. J.T küsib SS käest, et natuke pappi tahaks ka varsti saada kuna niisama midagi ei liigu. Ei saa öelda kellele peab isiklikult selle üle andma, sest iga ekspertnõuanne maksab. Kuskil üks 700 eurot oleks vaja pluss käibemaks ja dokumendi saab ka selle kohta ega muidu ei liigu mitte midagi. Õigetele nuppudele tuleb ka vajutada. Praegu asjad liiguvad, aga kui jõuab selle tasemeni, et kellelegi kanna peale vaja astuda või mingeid protseduure teha seal kiiremini siis seda tehakse ka (Kd I lk 181-197, J.T jutt 700 € edasiandmise vajadusest leheküljel 195). Järgmisel päeval 01.06.2016 toimus jälitustoimingu protokolliga fikseeritud kohtumine U. Bachamanni ja SS vahel, millel SS on süüdistatavale üle andnud päev varem kokkulepitud summa 840 eurot (sh käibemaks). J.T lubab selle peale arve saata ja seletab, et sellest annab osa ära, eksperdid tahavad ju ka ja kõik peab olema kontrollitud, et kusagil viga ei oleks. J.T kinnitab, et mustalt ei ole vaja midagi teha, selge on see, et nemad arvet esitada ei saa, tema peab selle vormistama lihtsalt endale väljamaksuks osa ja siis vaatab kelle nimele selle veel paneb, ei saa tule alla panna ennast ja SS (Kd II lk 153-177). Ka sellest tõendist kogumis SS varem viidatud ütlustega järeldub, et J.T lõi SS-le teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse varalise kasu saamise eesmärgil, kui seletas, et osa SS poolt 01.06.2016 üleantud rahast summas 840 eurot tuleb viia teadmata ametnikule vastutasuks SSle soodsate otsuste eest kaevandamisloa taotlemisel. 10.
  3. Kohtukolleegium on seisukohal, et nimetades SS-lt raha küsimise põhjenduseks vajadust anda ametnikele altkäemaksu, lõi J.T SS-le teadvalt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse varalise kasu saamise eesmärgil, kuna küsitud raha jättis endale. Seejuures ei ole oluline kaitsja põhiargument sellest, et J.T SS huvides ka tegelikult mingil määral tegutses. SS-lt raha küsimise põhjendusteks ei olnud tasu J.T poolt konkreetsete tehtud toimingute eest, vaid väidetavalt mingis osas altkäemaksu andmine. Kohtukolleegium on eespool viidanud, et SS ja J.T vahel 16.11.2015 sõlmitud käsunduslepingu p-st 1.
  4. nähtub, et käsundiandja (SS) kohustub maksma Agendile (J.T-le) lepingu täitmise eest tasu 5% lepingu p. 1.1 mainitud Objekti müügi hinnast, millele lisandub käibemaks 20% ja see sisaldab Agendi poolt tehtavaid kinnistu müügi läbirääkimisega seotud kulutusi (Kd I lk 33). Sellest nähtub, et vastavalt oma lepingulistele suhetele ei saanudki J.T oma tegevuse eest tasu küsida enne lepingu täitmist ehk kinnistu müümist. Tõsi, nähtuvalt uuritud tõenditest on lepingupooled suuliselt lepingutingimusi ka korrigeerinud ning otsustasid kontsentreeruda esmalt kaevandamisloa hankimisele, kuid oma kulutatud ajast ja jooksvate teenuste hinnast hakkas J.T esmakordselt rääkima 01.06.2016 toimunud jälitustoimingu protokolliga fikseeritud kohtumisel SS-ga, millel SS on süüdistatavale üle andnud päev varem kokkulepitud summa 840 24
(28)eurot. Kohtukolleegium järeldab, et lähtudes sellest teadmisest, valetaski J.T SS -le, et raha on sisuliselt vaja altkäemaksudeks. 10.
  1. Esitatud apellatsioonis ei vaidlusta kaitsja sisuliselt süüdistuse väidet sellest, et kuigi alates
  2. märtsist
  3. aastal sai J.T-le teatavaks, et keskkonnaminister MP-ga ta kohtuda ei saa, vaid kohtub ministri nõunikuga, mistõttu annetuse pakkumist MP-le ta lõpule viia ei saanud, hoidis ta ka
  4. novembril
  5. aastal SS eksituses, et kaeveloa saamine on läbirääkimiste küsimus, st jätkas selleks ajaks juba 11 kuud kestnud ebaõige ettekujutuse loomist. Seega tegutses J.T süsteemselt ja pikaajaliselt tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomisel, tehes seda teadvalt. Kaitsja leiab, et kui J.T valesid saab üldse käsitleda petmistena kelmuse mõttes, loobus ta süüteo toimepanemise katsest 06.04.2016, kui loobus SS pakutud 5 000 eurost selgitades, et tema tegemised on küll seda väärt, kuid ta ei tea, milliseks see maksumus (kaevandamisloa hankimise koguhind) kujuneb ja ta ei usu, et kui ta seal läbirääkimiste laua taga on, siis keegi kohe lauast püsti tõusmata ütleks, palju see maksma läheb. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja sellise argumendiga ning juhib tähelepanu, et juba peale 06.04.2016 ehk 12.04.
  6. a SS-lt 600 eurot küsides väitis ta SS-le, et asjaajamine ministeeriumis läks odavamaks. Samal päeval Tallinnas Suur-Karja tänaval kohtudes ja raha vastu võttes väitis J.T , et 600 eurost tuleb osa ära anda, sest asjad ei liigu niisama. Muuhulgas avaldas J.T , et kui varem rääkis ta 50 000 kuni 70 000 eurost, mis tuleb maksta, siis summa on langenud alla 50 000, aga kõik sõltub sellest, kuidas asjad lähevad. Summa vähenemise põhjenduseks tõi J.T selle, et nad said seltsimehe, kes oli omamoodi mõtlemisega, vahelt välja. Seega on ümber lükatud kaitsja argument, et 06.04.2016 J.T loobus kelmuse katse toimepanemisest. Sellest tulenevalt tuleb nõustuda maakohtu järeldusega selles, et 5000 € pakkumise tagasilükkamise põhjuseks oli J.T kartus, et SS selle summa eest hakkab ka konkreetseid tegusid nõudma, mida ta objektiivsetel põhjustel täita ei saa. Selgitades SS-le korduvalt ka hiljem, et kaevandamisloa hankimise koguhind läheb väiksemaks ja andes ühtlasi SS-le mõista, et selle hankimiseks tuleb anda tema vahendusel altkäemaksu jätkas J.T kelmuse katse teoimepanemist. J.T kohtu poolt analüüsitud käitumisest tulenevalt tuleb nõustuda süüdistuse versiooniga selles, et tema tahtlus oli suunatud SS-lt väikeste osade kaupa võimalikult suure summa väljapetmisele. Kohtukolleegium leiab, et ülaltoodust tulenevalt on põhjendamatud kaitsja apellatsioonis toodud argumendid põhimõtte kohaldamise vajadusest. 10.
  7. Esitatud apellatsioonis juhib kaitsja tähelepanu, et menetlejal ei olnud kohtu luba SS kaudu kelmuse matkimiseks. Ringkonnakohus märgib, et sellist luba ei pidanudki ega saanud menetlejal olla. Tuleb sedastada, et menetlejal oli eeluurimiskohtuniku luba altkäemaksu andmise matkimiseks SS kaudu. Käesoleval juhul matkiski SS kahel korral altkäemaksu andmist tuvastamata ametnikele J.T vahendusel. J.T väitis, et SS poolt makstud raha mingis osas läheb altkäemaksudeks. Eeluurimise käigus selgus, et altkäemaksu maksmiseks SS-lt küsitud summasid J.T ametnikele edasi ei vii, vaid jätab raha endale, mis moodustabki kelmuse koosseisu. Lõpuleviidud kelmuse koosseisu realiseerimine nõuab varalise kahju tekitamist vähemalt 200 € ulatuses. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, millist osa SS poolt antud rahast soovis J.T näiliselt ametnikele altkäemaksudeks viia. Tõendatud on, et J.T sai SS käest 1440 €, millest mingit osa moodustas tema teenuste tasu. Kriminaalasjas on üheselt tõendamist leidunud, et J.T moonutas SS-le tegelikke asjaolusid mitme kuu jooksul, mille eesmärgiks (ehk J.T tahtluseks) oli varalise kasu saamine suuremas summas kui 200 €. Kuna altkäemaksu andmine SS poolt oli matkitud, siis varalist kahju SS-le ei tekkinud. Kuid kuna süüdistuses puudub etteheide ning kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis osa pidid moodustama 25
(28)altkäemaksud SS poolt antud summadest, siis ka sellel põhjusel õige on J.T tegevuse kvalifitseerimine kelmuse katsena KarS § 209 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. IV.
  1. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja, et käesolevas kriminaalasjas on alust arvata, et menetleja on nõuetekohaselt jätnud salajasele koostööle kaasamata kolmanda isiku, mida saab pidada menetleja raskeks hooletuseks ehk süüliseks tegevuseks. Samuti on kaitsja seisukohal, et jälitustoimingute aluseks olnud load on õigusvastased, mistõttu on nende alusel teostatud põhiõiguste riive lubamatu ja sellega on samuti süüliselt, vähemalt hooletusega rikutud menetlusõigust. Sel põhjusel palus kaitsja rahuldada taotlus SKHS § 7 lg 1 alusel süüdistatavale mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5 000 eurot. Ringkonnakohus leidis eespool, et kaitsja poolt apellats ioonis tõstatatud argumendid ning ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtete rikkumiste osas on põhjendamatud. Kaitsja poolt nimetatud rikkumisi ringkonnakohus ei tuvastanud, seega kaitsja taotlus jääb rahuldamata.
  2. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles J.T oli õigeks mõistetud KarS §

§ 25

lg 2 järgi, tunnistab ta selle kuriteo toimepanemises süüdi ning mõistab talle karistuse ning liitkaristuse. J.T kaitsja temale mõistetud karistust eraldi ei vaidlustanud. Prokurör taotles J.T-le KarS §

§ 25

lg 2 järgi karistuse mõistmist selle sanktsiooni keskmises määras ehk 2 aastat ja 6 kuud vangistust. Kuna mõlemad J.T poolt toime pandud kuriteod jäid katse staadiumisse ning olid kantud samast tahtlusest – saada varalist kasu, siis palus prokurör mõista J.T-le liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks rakseimaga. Kohtukolleegium leiab, et kuivõrd J.T on varasemalt kohtulikult karistamata, ta on pensionär, on teda võimalik mõjutada hoiduma süütegude toimepanemises t karistuse määraga, mis on raskeima karistuse keskmisest määrast veidi väiksem ehk 2 aastase vangistusega. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et tulenevalt J.T poolt kuritegude toimepanemise asjaoludest on võimalik liitkaristus moodustada, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga. Muus osas nõustub kohtukolleegium täielikult maakohtu põhjendustega J.T-le karistuse mõistmise osas ning J.T karistusest tingimist vabas tamisega KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel ning ei pea vajalikuks neid korrata.

  1. J.T kaitsja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli esitas Tallinna Ringkonnakohtule 17.12.
  2. a taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Ringkonnakohus esmalt märgib, et käeoleva otsusega ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse J.T õigeksmõistmise osas ning teeb süüdimõistva otsuse, mis tähendab, et maakohtu poolt J.T kasuks seoses tema õigeksmõistmisega väljamõistetud õigusabikulud peavad jääma J.T kanda. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb J.T kaitsja välja mõista menetluskulud kokku summas 4013,50 (sh käibemaks 668,92 eurot). Taotluse kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi maakohtu otsuse kuulutamisel osalemist (15 min), kohtuotsusega tutvumist õigusliku seisukoha kujundamiseks apellatsioonkaebuse esitamise osas (kokku 3 h), kohtuotsuses etteheidetavate tegude tõendatuse analüüsi võrdluses kriminaalasja raames kogutud tõenditega (3 h 15 min), apellatsioonkaebuse struktuuri ja põhiargumentide koostamist, kriminaalasja materjalides oleva tõendusbaasi sidumist väidetega (kokku 9 h 55 min), apellatsioonkaebuse koostamist (kokku 7 h 10 min), kliendi märkustega tutvumist apellatsioonkaebuse projekti kohta ja apellatsioonkaebuse täiendamist (1 h 10 min), telefoninõupidamist kliendiga (20 min), apellatsioonkaebuse täiendamist 26

(28)ja kohtule esitamist (1 h 35 min), prokuratuuri apellatsioonkaebuse väidetega tutvumist ja 16.03.2016 jälitustoimingu protokolliga tutvumist selles sisalduvate asjaolude otsimiseks, millel põhineb prokuratuuri kaebus, kliendi seisukohaga tutvumist (45 min) ning vastuse koostamist prokuratuuri apellatsioonkaebuse kohta ja vastuse kohtule esitamist (1 h 40 min). Seega on taotluse kohaselt apellatsioonimenetluses kulunud 29 tundi ja 5 minutit. Advokaadi ühe töötunni hind on 115 eurot, millel lisandub käibemaks (kokku 138 eurot). Õigusabiteenuse arve on väljastatud J.T-le. Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu kaitsja töötunni hinnale. Kohtukolleegium asub seisukohale, et arvest nähtuv tunnitasu suurus vastab õigusabi tavapärasele hinnatasemele. Küll aga ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud õigusabiteenuse ajaline kulu. Täies ulatuses on põhjendatud maakohtu otsuse kuulutamisel osalemise eest 15 minutile vastav tasu, prokuratuuri apellatsioonkaebuse väidetega tutvumise ja 16.03.2016 jälitustoimingu protokolliga tutvumine selles sisalduvate asjaolude otsimiseks, millel põhineb prokuratuuri kaebus, kliendi seisukohaga tutvumise eest 45 minutile vastav tasu ning telefoninõupidamise eest kliendiga 20 minutile vastav tasu. Ka taotluses märgitud kohtuotsusega tutvumist õigusliku seisukoha kujundamiseks apellatsioonkaebuse esitamise osas 3 töötunni ulatuses saab arvestades maakohtu otsuse arvestades mahtu pidada mõistlikuks. Küll aga ei pea kohtukolleegium põhjendatuks samas ulatuses (3 h 15 min) taotluses märgitud kohtuotsuses etteheidetavate tegude tõendatuse analüüsi võrdluses kriminaalasja raames kogutud tõenditega. Arvestades seda, et kohtuotsuses etteheidetavad teod ning käsitletud tõendid ei saanud tulla kaitsjale üllatusena ning et neid on varasemalt maakohtu menetluses analüüsitud, tuleb pidada selles osas mõistlikuks hüvitada tasu 1 töötunni ulatuses. Taotluse kohaselt on apellatsiooni koostamisele (apellatsiooni koostamisele on taotluse kohaselt kulunud 7 h ja 10 min ning apellatsioonkaebuse struktuuri ja põhiargumentide koostamisele, kriminaalasja materjalides oleva tõendusbaasi sidumisele väidetega 9 h ja 55 min) kulunud kaitsjal sisuliselt kokku 17 h ning 5 minutit. Lisaks sellele on kaitsja apellatsiooni täiendanud ning kohandanud vastavalt kliendi märkmetele, millele on kulunud kokku 2 h ja 45 min. Ringkonnakohus leiab, et arvestades apellatsiooni mahtu, selles esitatud väiteid, asjaolu, et kaitsja viibis asja arutamise juures ka maakohtus, ei saanud advokaadist kaitsjal kuluda apellatsioonkaebuse koostamiseks enam kui 16 tundi. Prokuratuuri apellatsioonile vastuse koostamise eest peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaitsjale tasu 1 töötunni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus menetluskulu kokku 22 töötunni ja 20 minuti ulatuses, summas 3081,99 eurot (sh käibemaks 513,66 eurot) J.T kasuks KrMS § 185 lg 1, lg 2 teise lause ning § 189 lg 2 alusel välja Eesti Vabariigilt.
  5. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Harju maakohtu 13.09.2018 otsuse J.T õigeksmõistmise osas KarS §

§ 25

lg 2 järgi ning tema kasuks Eesti Vabariigilt õigusabikulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab J.T süüdi kuriteo toimepanemises KarS §

§ 25lg 2 järgi, mõistab talle Kar

S §

§ 25lg 2 järgi karistuse ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu 27

(28)otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldab prokuratuuri apellatsiooni ning jätab kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 28
(28)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.