Obsah (4)

§ 180§ 175§ 126§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.03.2019. a Tallinna kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-207 (kohtueelses menetluses 17230100969) Kohtukoosseis Koht

§ 180

lg 1 alusel välja mõista D.F-ilt menetluskuluna: 1    

§ 175

lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot;

§ 175

lg 1 p 2 tunnistajale hüvitatud kulud summas 9.52 (üheksa eurot ja viiskümmend kaks senti) eurot;

§ 175

lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulud summas 2642.51 (kaks tuhat kuussada nelikümmend kaks eurot ja viiskümmend üks senti) eurot;

§ 175lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot.

5.

§ 180

lg 3 alusel määrata, et kriminaalmenetluse kulud, kogusummas 3750.03 eurot, tuleb tasuda 12 (kaheteist) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena summas 312.50 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank või EE401700017002872300 Luminor Bank. Kriminaalmenetluse kulude tasumiseks vajalik makseinfo koos viitenumbri ja selgitusega tehakse avalikult teatavaks kohtu kantselei kaudu ja kättesaadavaks ka etoimiku süsteemi kaudu koos lahendiga. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. 6. Jätta rahuldamata D.F taotlus õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks summas 2000 (kaks tuhat) eurot riigi eelarve vahenditest. 7. Asitõendid: CD-plaadid (asuvad kohtutoimikus) – jätta

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde pärast kohtuotsuse jõustumist.

EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 04.04.

1. a.
2. Esitatud süüdistus 1.1 D.F süüdistatakse selles, et
3. aasta talvel, kuid mitte hiljem kui 04.02.2016, kallutas kriminaalasjas nr 15730000432 süüdimõistetu I S (isikukood xxx) tahtlikult D.F andma valeütlusi I Si tegevuse kohta ja nimelt andma ütlusi järgmiselt: analüüse, seal hulgas vereanalüüse, ei ole I S D.F-ilt võtnud, arstina ta ei tööta, meditsiinilisi teenuseid ei osuta ega müü temale ka ravimeid. 04.02.2016 ajavahemikul kella 10:00-st kuni kella 10:20-ni Tallinna linnas Pärnu mnt 139 Põhja Prefektuuri ruumides kuulati kriminaalasja nr 15730000432 raames tunnistajana üle D.F . Olles enne ülekuulamise algust hoiatatud KarS § 320 järgi kriminaalvastutusest teadvalt vale ütluse andmise eest, andis D.F tunnistajana ülekuulamise käigus teadvalt valeütlusi I Si tegevuse kohta, ja nimelt D.F teadlikult avaldas, et tema ei tea, millega tegeleb I S elatise saamiseks ega seda, kas I S võtab 2 isikutelt vereanalüüse ning edastab need laborisse; vereanalüüse ei ole I S temalt ega tema pojalt S B võtnud. 12.07.2016 ja 09.11.2016 ülekuulamisel andis D.F tõeseid ütlusi I Si tegutsemise kohta. Nimelt andis D.F ütluseid, et I S osutas temale ja ta pojale S B tervishoiuteenuseid: sh võttis neilt verd analüüsimiseks, teostas EKG-d, viis läbi muid arstlikke läbivaatuseid ning pani isikutele nende põhjal diagnoose ja müüs erinevaid ravimeid ning küsis osutatud teenuste eest ka tasu. Seega pani D.F I Si kihutamisel toime tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise, s.o KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
4. Kohtu seisukoht 2.
5. Kohus, tutvunud kõigi kohtule esitatud materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised, jõudis järgmistele järeldustele: Vaidlust ei ole alljärgnevates asjaoludes:     Kriminaalasjas nr 15730000432 alustas 02.09.
6. a Põhja Ringkonnaprokuratuur Terviseameti avalduse alusel menetlust KarS § 372 lg 2 p 3 tunnustel I Si suhtes (I kd, lk 32). I S tegeles elatise saamiseks tervishoiuteenuste osutamisega, sh D.F-ile (I kd, lk 21 pöördel, II kd, lk 58-83, 126 pöördel-128). 04.02.2016 kuulati kriminaalasja nr 15730000432 raames tunnistajana üle D.F , kes avaldas, et tema ei tea, millega tegeleb I S elatise saamiseks ega seda, kas I S võtab isikutelt vereanalüüse ning edastab need laborisse; vereanalüüse ei ole I S temalt ega tema pojalt S B võtnud (II kd, lk 40-44). 12.07.2016 ja 09.11.2016 ülekuulamisel andis D.F ütluseid, et I S osutas temale ja ta pojale S B tervishoiuteenuseid: sh võttis neilt verd analüüsimiseks, teostas EKG-d, viis läbi muid arstlikke läbivaatuseid ning pani isikutele nende põhjal diagnoose ja müüs erinevaid ravimeid ning küsis osutatud teenuste eest ka tasu (II kd, lk 45-57). 2.2 Kuriteokoosseis 2.2.1 Objektiivne koosseis Käesolevas menetluses ei vaielda selle üle, et tegevus, mis toob kaasa kriminaalvastutuse, on olemas ehk D.F andis 04.02.2016 tunnistajana ütlusi, mis ei vastanud tegelikkusele. D.F kinnitas kohtus, et alates
7. a ravis I S teda pidevalt, võttis verd nii veenist kui ka näpust, tegi kardiogramme, kirjutas saatekirju ja ravimeid. Meditsiiniteenuseid osutas I S nii süüdistatavale kui ka tema isale ja pojale. Kirjeldatud tegevusi viis I S läbi D.F kodus, kuhu S tõi kardiogrammi tegemiseks vajaliku aparatuuri, samuti olid tal olemas vere võtmiseks vajalikud kindad ning ampullid (II kd, lk 123-132). D.F andis kohtus ütlusi, et teenuste ja ravimite eest maksis nii tema ise kui ka poeg S ning raha pojale arvete tasumiseks andis süüdistatav (II kd, lk 126 pöördel, 127). Isiku varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokollist, milles on kirjeldatud I. Si varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlust, on näha, et ajavahemikul 07.03.2013 kuni 14.04.2015.a on D.F tasunud esitatud arvete eest I. Sile kokku 2475,78 eurot. Maksete selgitusse on kirjutatud „arve“ (koos numbriga) või „analüüsid“ 3 Samast dokumendist nähtub, et ajavahemikul 05.07.2011 kuni 05.11.2016.a on ka S B teinud I. Sile ülekandeid kokku 20 269,76 euro ulatuses. Maksete selgitusse on samuti märgitud „arve“ (koos numbriga) või „analüüsid“ (II kd, lk 15-33). Kriminaalasja nr 15730000432 asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et D.F poeg S B suhtles I Siga aktiivselt
8. aastast alates ning nende suhtlus puudutab eelkõige tervise ja meditsiiniga seonduvaid teemasid. Samuti nähtub asitõendi vaatlusprotokollist tõsiasi, et D.F eadis suurepäraselt, millega I S tegeleb, kuivõrd 28.01.2013 on D.F ise saatnud I Sile sõnumi „Oled meie arst….“ (II kd lk 182-198). I S kinnitas kohtus, et palus anda D.F valeütlusi (I kd, lk 22, 23). Seda kinnitavad ka I Si telefonist leitud sõnumid. 28.01.2016.a kell 12.26 saatis I S S B sõnumi selle kohta, et I. Si suhtes on alustatud kriminaalasi seoses tervishoiuteenuste osutamisega S B ja D.F-ile. 29.01.2016.a sõnumites teatab S. B, et andis juba talle (naissoost isikule) info edasi ning lisaks pakub ta, et I. S tuleks häälestaks neid, kuidas õigesti rääkida. I. S vastas, et teeb seda kindlasti. Kohtu hinnangul kinnitab eelpool märgitud sõnumivahetus, et S. B ja I. S arutasid viimase kriminaalasjaga seonduvaid arenguid ning I S kallutas isikuid valeütlusi andma. Ka D.F ei eita, et I S palus tal poja kaudu ennast ülekuulamisel kaitsta (II kd, lk 131 pöördel). KarS §-s 320 sätestatud süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb menetlustoimingule allutatud kannatanu või tunnistaja poolt vale ütluse andmises. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises. Tõe moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Kohtulikul uurimisel on tuvastamist leidnud, et D.F , olles tunnistajana üle kuulatud kolmel korral kohtueelses menetluses, andis esimesel ülekuulamisel ja kahel järgnevalt ülekuulamisel I Si tegevuse kohta diametraalselt erinevaid ütlusi. Kohtu hinnangul igakülgselt tõendamist leidnud, et süüdistatav D.F pani I Si kihutamisel toime tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt valeütluse andmise 04.02.2016.a. Tõsikindlalt saab väita, et D.F oli teadlik, et I S tegutseb arstina, määrab diagnoose, võtab verd analüüsimiseks, määrab ravi ning müüb ravimeid, s.t osutab tasu eest tervishoiuteenuseid. Kuna D.F seda teadmist aga enda ülekuulamisel 04.02.2016 eitas, on täidetud KarS § 320 lg 1 objektiivne koosseis, s.o teadvalt valeütluste andmine. 2.2.2 Subjektiivne koosseis KarS § 320 lg 1 eeldab subjektiivsest küljest tahtlust kõigi selle objektiivsete asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega, st isik peab olema teadlik, et ta annab vale sisuga ütluse. Ei ole vahet, kas valeütlusi anti kellegi kasuks või kahjuks. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et D.F pani temale etteheidetava kuriteo toime otsese tahtlusega, sest ta teadis, et tema poolt antud ütlused ei vasta tõele, on sisult valed. Süüdistatavat ei takistanud valeütlusi andmast ka teave võimalikest valeütluste andmise tagajärgedest. Tema allkiri ülekuulamise protokollil kinnitab, et ta oli informeeritud võimalikest negatiivsetest tagajärgedest, mis kaasnevad valede ütluste andmisega. Seega on D.F täitnud ka KarS § 320 lg 1 sätestatud kuriteo subjektiivse koosseisu. 2.2.3 Õigusvastasus ja süü Kohtu hinnangul D.F tegevuses õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ilmnenud. Ta oli teadlik valetamise keelatusest. Menetleja on D.F-ile selgitanud 4 tema õigusi tunnistajana, teda on hoiatatud vastutusest valeütluste andmise eest, mida kinnitab tema allkiri ülekuulamise protokollil (II kd, lk 40, 41). Süüdistatav ja tema kaitsjad seavad kahtluse alla süüdistatava vaimse seisundi ütluste andmise ajal, väites et süüdistatav ei saanud ülekuulamisel aru esitatud küsimustest, ta oli väsinud ning ravimite mõju all. Kohus kaitsjate ja süüdistatava arvamusega ei nõustu. Kuigi tunnistajad I R, S B, A T väitsid kohtus, et D.F tarvitas psühhotroopseid ravimeid ja seetõttu oli tema käitumine aeg-ajalt häiritud (II kd lk 108 pöördel, lk 110 pöördel, lk 132 pöördel, 133 pöördel), siis kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja N T, kes kuulas 2016.a veebruaris kriminaalasjas nr 15730000432 tunnistajana üle D.F, kinnitas, et süüdistatav oli menetlustoimingu läbiviimise päeval täiesti rahulik, väga enesekindel, täitsa normaalses seisundis ja võimeline ütlusi andma. Suhtlus toimus vene keeles. Eelnevalt selgitas tunnistaja ka õigusi ja kohustusi ütluste andmisel. Ütlused said täpselt kirja ning D.F luges need ka ise läbi (I kd, lk 18 pöördel). Nagu nähtub D.F ülekuulamise protokollist, on ta ise kirjutanud, et on protokolli läbi lugenud, tema sõnade järgi kirja pandud õigesti. Ühtegi märkust protokolli kohta süüdistatav ei ole avaldanud (II kd, lk 40-44). Kohtulikul uurimisel on üheselt tuvastatud, et D.F oli teadlik tunnistajana vale ütluse andmise keelu olemasolust ning kohustusest anda tunnistajana tõeseid ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub alus. Seda kinnitab süüdistatava allkiri tunnistaja ülekuulamise protokollis. Asja kohtulikul uurimisel seletas D.F, et ei tutvunud protokolli sisuga, samuti põhjendas ta allkirjade andmist sellega, et alati on kõigega kiire ning tal oli sel ajal raske aeg (II kd, lk 128 pöördel). Kohtu hinnangul ei ole dokumentide allkirjastamine käsitatav pelgalt formaalsusena. Dokumenti allkirjastades kinnitab allkirja andja dokumendis kajastatu õigsust ja võtab selle eest vastutuse. Nii tunnistaja N. T ütlused, kui ka protokollist nähtuv kinnitavad, et süüdistatav oli menetlustoimingu läbiviimise ajal täiesti adekvaatne ning tema käitumises ei esinenud kõrvalekaldeid, mis oleks tekitanud kahtlusi tema arusaamisvõimes. Seega on nimetatud tõenditega ümber lükatud süüdistatava väited, et ta ei olnud võimeline ütlusi andma, ei saanud aru, mis toimub, kuna tööjuures oli pingeline periood ja samal ajal võttis ka ravimeid (II kd, lk 124, 124 pöördel, 129), mis tähendab, et sai tegelikult kõigest aru ning tegutses teadlikult. Kohtu arvates on süüdistatava ütlused, et ta ei saanud uurija juures olles toimuvast aru, kantud soovist vabaneda süüst ja vastutusest. Süü eeldab, et isik oli teo ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest ja sellest arusaamisest tulenevalt loobuma sellise teo toimepanemist. KarS § 34 defineerib süüdivuse mõiste negatiivset, tehes seda süüdimatuse aluste määratlemise teel. See tähendab, et isiku süüdivust eeldatakse, kuni ei ole piisavalt andmeid, et selles tuleb kahelda. Seega saab rääkida süüdimatusest ainult kindlate tunnuste olemasolul. Kohtu järeldust süüdistatava arusaamisvõime kohta kinnitab ka tema suhtes Tallinnas SA PERH psühhiaatriakliinikus läbi viidud statsionaarne kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis, mille eesmärgiks oli tuvastada D.F süüvõimelisus. Ekspertiisi tulemusena selgus, et D.F ei avaldu psüühika- ja käitumishäireid, mis võiksid olla süüdimatusseisundi meditsiinilisteks kriteeriumiteks KarS § 34 käsitluses. D.F oli temale süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal 04.02.2016.a võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima ning kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et tal sel ajal oleks esinenud teadvuse häireid, uimasust, mäluhäireid või segasusseisundeid, mida kirjeldatakse psühhotroopsete ainete ja mõnede antidepressantide või psühhosivastaste ravimite kõrvaltoimena. Ta on käesoleval ajal oma vaimse seisundi poolest 5 võimeline osalema kohtumenetluses ja kandma süüdimõistmisel karistust. Ekspertiisi läbi viinud psühhiaater xxx selgitas kohtus, et ajal, mil D.F andis uurijale ütlusi, ei olnud tema teadvus häiritud, kõik on loogilises järjekorras, tegemist oli teadliku tegevusega ning tema käitumine ei viidanud ravimite tarvitamisele. Puutuvalt manustatud ravimeid, siis tekkis psühhiaatril kahtlus, et D.F ei tarvita neid üldse, kuivõrd ta üldse neis ei orienteeru, samuti puuduvad objektiivsed andmed tema poolt ravimite kasutamise kohta (II kd, lk 181-183). Ka psühholoog xxx selgitas kohtus, et D.F puhul ei ilmnenud tõendeid selle kohta, et tal oleks olnud teadvushäireid, joovet või muud seisundit, mis võiks tema süüdivust mõjutada (II kd, lk 183, 184 pöördel). Kuigi kaitsjad väidavad, et süüdistatav täiendas kahel korral, s.o 12.07.2016 ja 09.11.2016 omal soovil varem antud ütlusi, siis see asjaolu ei välista tema vastutust KarS § 320 lg 1 järgi, kuivõrd valeütluse andmine loetakse lõpuleviiduks selle andmisega kohtus või tunnistaja või kannatanu poolt valeütlustele allakirjutamisega menetlustoimingu protokollis. Antud juhul allkirjastas D.F 04.02.2016 tunnistaja ülekuulamise protokolli, kus olid kirjas tema poolt avaldatud valed ütlused, vahetult pärast ütluste andmist (II kd, lk 128 pöördel), mis tähendab, et kaitsja väited süüteokatsest vabatahtlikust loobumisest, ei ole antud juhul asjakohased. Kuna D.F suhtes läbi viidud ekspertiisi käigus on tuvastatud, et tal ei avaldu psüühika- ja käitumishäireid, mis võiksid olla süüdimatusseisundi meditsiinilisteks kriteeriumiteks KarS § 34 käsitluses ning et ta oli temale süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal 04.02.2016.a võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima, ning kuna on täidetud süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, süüdistatav D.F on täisealine, siis tuleb D.F süüdi mõista KarS § 320 lg 1 järgi.
9. Karistus 3.
10. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Süüdistatavale KarS § 320 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus kuni 3 aastat. 3.
11. Kuna tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Hinnates käesoleva kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid süüdistatava isiku kohta, tuleb märkida, et tal on olemas töökoht ning legaalne igakuine sissetulek. Töötasu suuruseks on xxx eurot ning lisaks saab ta veel xxx xx eurot. Kuigi süüdistataval on olemas igakuine legaalne sissetulek, siis tema enda sõnade kohaselt kulub kogu sissetulek poja poolt võetud laenu tasumiseks. Kuna D.F lasuvad ka rahalised kohustused temalt käesolevas kriminaalasjas väljamõistetavate menetluskulude näol, ning talle on määratud töövõimetus, mis kahandab tema võimalust sissetuleku hankimiseks, siis on kaheldav, kas tal oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustust täita, mistõttu on kohus seisukohal, et D.F suhtes kuulub kohaldamisele vangistus. 3.
12. Hinnates D.F süü suurust KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel, leiab kohus, et see on keskmine. Aluse selliseks järelduseks annab asjaolu, et süüdistatav ei ole oma teoga põhjustanud varalist kahju, ta püüdis parandada tehtud viga läbi uute ütluste andmise ning vähendada sellega oma väärkäitumise võimalikke tagajärgi. Samas ei ole kohtuliku uurimisega tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust kergendavat või 6 raskendavat asjaolu. Tulenevalt eelnevast, leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista karistus vastavalt tema süü suurusele ning kohus mõistab süüdistatavale karistuse sanktsiooni keskmises määras ehk vangistuse 1 aasta ja 6 kuud. 3.4 Kohus märgib, et erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata ning D.F suhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid. D.F isikus ja tema käitumises ei täheldanud kohus asjaolusid, mida on vaja katseajal kriminaalhoolduse kaudu toetada ja kontrollida. Arvestades D.F isikut, tegemist on töövõimetuspensionäriga, ja tema senist õiguskuulekat käitumist, on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane KarS § 73 lg 3 ettenähtud katseaeg miinimumi lähedases määras. Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoluga, et süüdistataval on, vaatamata terviseprobleemidele, olemas töökoht. Käesolevast kriminaalasjast tulenevad süüdistataval menetluskulude hüvitamise kohustus, mille täitmine vangistuses viibides muutuks oluliselt raskemaks või isegi võimatuks.
13. Menetluskulud 4.1.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. 4.2. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava D.F menetluskuludeks määratud kaitsjale makstud tasu, kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tegemise kulu, tunnistajale hüvitatud sõidukulu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi osas märgib kohus, et nimetatud ekspertiisi läbiviimine oli tingitud D.F süülisest tegevusest. Samuti on kohus seisukohal, et õigusabikulude hüvitamine kaitsja poolt taotletud mahus on põhjendatud. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et D.F esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Süüdistatav ei ole oma varatuse kohta esitanud sellekohaseid tõendeid ega ka taotlenud kohtult vastava teabe väljanõudmist. Seega mõistab kohus D.F-ilt välja

§ 173

lg 1 p 1 ja lg 2, § 175 lg 1 p 2, 3, 4, 9, § 179 lg 1 p 2, § 180 lg 1 alusel sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest 810 eurot, tunnistajale hüvitatud kulud summas 9.52 eurot, ekspertiisi kulu summas 2642.51 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu summas 288 eurot. 4.3.

§ 180

lg 3 annab kohtule võimaluse kaaluda menetluskulude osade kaupa tasumise võimaldamist süüdimõistetul. Arvestades hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurust ja D.F olevate rahaliste vahendite piiratust, siis käib menetluskulude ühekorraga tasumine D.F-ile ilmselgelt üle jõu. Lähtudes eelnevast peab kohus põhjendatuks 7 kohaldada menetluskulude osas

§ 180

lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul igakuiste maksetena. Seega kuulub ühes kuus tasumisele mitte vähem kui 312.50 eurot. 4.4 Kooskõlas

§ 175

lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 jätab kohus rahuldamata D.F taotluse kokkuleppelistele kaitsjatele õigusabi osutamise eest makstud tasu hüvitamiseks summas 2000 eurot. 5. Asitõend Kriminaalasja materjalide juures asuvad CD-plaadid tuleb

§ 126

lg 3 p 1 alusel jätta pärast kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde. Aulike Salo kohtunik 8