Obsah (4)

§ 199§ 193§ 194§ 41

1-23-3535 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-3535 (23700000007) Kohtunik Elina Elkind Kriminaal

§ 199lg 1 p 1 järgi.

Riigiprokurör asus kokkuvõtlikult järgmistele seisukohtadele.

1. Isegi teoorias pole võimalik seostada prokuröri taolist tegevust ühegi KarS-i eriosas sätestatud kuriteoga. Konkreetsemalt on kuriteokaebus abiprokuröri suhtes ajendatud viimase poolt X-le antud kirjalike selgitustega nr VRP-10/22/22-13, VRP-10/22/22-7 ja VRP-10/22/
2. Prokurör on kaebajale vastuskirjas nr VRP-10/22/22-9 asjakohaselt selgitanud, miks X pöördumist pole võimalik käsitleda kuriteokaebustena, mille tingimustele peaks kuriteokaebus vastama. Kaebajale selgitati vastuskirjas nr VRP-10/22/22-13, miks ei alustatud kriminaalmenetlust Viru Vangla kinnipeetava Q suhtes.
3. Vajalik pole detailsemalt analüüsida ühtki KarS eriosas sätestatud süüteokoosseisu, kuna märgitud põhjustel puuduvad igasugused Y kuritegelikule käitumisele viitavad asjaolud ning ka kaebaja ise pole suutnud või soovinud esitada ühtki vastupidist kinnitavat asjakohast argumenteeritud asjaolu. Kuriteokaebus on sisustatud vaid viidetega erinevatele seadusesätetele, mille sisu ja rakendusala selle esitaja ilmselgelt ei mõista.
4. Riigiprokuratuuris registreeriti
5. märtsil 2023 X kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate nr 23700000007 peale. Kaebuses leiti kokkuvõtlikult järgmist. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Abiprokurör Y ja riigiprokurör K. Jaakson on ebakompetentsed prokurörid. Abiprokuröri tegevuses esinevad KarS § 311, 136, 316, 90, 88, 204, 255, 256, 318 ja 321 tunnused, seda
6. veebruaril 2023 esitatud kuriteokaebuses nimetatud põhjusel. Samuti on ebaseaduslikud X puudutavad süüdimõistvad kohtuotsused kriminaalasjades nr X-XX-XXXX, X-XX-XXX ja X-XXXXXXX. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
7. Riigiprokuratuuri juhtiv riigiprokurör Dilaila Nahkur-Tammiksaar jättis
8. aprillil 2023 määrusega X kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör asus kokkuvõtlikult järgmistele seisukohtadele.
9. Tutvudes isiku kaebuse ning teiste asjakohaste materjalidega, tuleb asuda seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.

§ 193

lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad

§ 199lg 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.

Vastavalt

§ 194

on kriminaalmenetluse ajendiks kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave, kriminaalmenetluse aluseks on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud.

1. Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega mõisteti X süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati 10-aastase vangistusega, karistuse kandmise aja algusega
4. juuni
5. Samuti mõisteti KarS § 113 järgi süüdi W ja teda karistati 7-aastase vangistusega. Kohtumenetluses oli 2 1-23-3535 kohtu eesistujaks kohtunik L. Prokopenko, riiklikku süüdistust esindas Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör G. Koovit. Tartu Ringkonnakohtu
6. märtsi
7. a otsusega jäeti Viru Maakohtu
8. detsembri
9. a otsus muutmata ja süüdistatavate apellatsioonid rahuldamata. Kohtuotsus jõustus
10. juunil 2014, mil Riigikohus ei võtnud kaitsjate kassatsioone menetlusse. Järgnevatel aastatel jättis Riigikohus rahuldamata X korduvad taotlused riigi õigusabi saamiseks (X soovis saada õigusabi vaidlustamaks enda süüdimõistmist KarS § 113 järgi).
11. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistas Viru Maakohus
12. juunil 2021 X süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi (üldmenetluses). Tartu Ringkonnakohtu
13. oktoobri
14. a otsusega tühistati Viru Maakohtu
15. juuni
16. a otsus osaliselt, s.o X-le süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise osas. Riigikohus jättis X kaitsja kassatsiooni
17. detsembril 2021 menetlusse võtmata ja otsus jõustus. X kuriteokaebuses esitatud seisukohad selle menetlusega seoses ei ole esmakordsed ning kaebajale on eelnevalt Viru Ringkonnaprokuratuuri
18. juuli
19. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates nr 22740000086 ja Riigiprokuratuuri
20. juuli
21. a määruses selgitatud, et F tegevuses seoses kriminaalasjaga nr X-XX-XXXX ei esine kuritegude toimepanemisele viitavaid tunnuseid. Samuti ei ole X
22. veebruaril 2023 välja toonud argumenteeritud ja kinnitavaid asjaolusid, mis võiksid viidata kohtunik F ja prokurör D kuritegelikule tegevusele.
23. Kriminaalasi nr X-XX-XXX lahendati kokkuleppemenetluses, milles süüdistatav X, tema kaitsja A. Matvejev ja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör R leppisid kokku X karistuse liigis, määras ning menetluskuludes. Kriminaalasja
24. veebruari
25. a lahendi p-s 5 on kohus andnud hinnangu: „Kokkuleppemenetluses ei ole rikutud

1. peatüki
2. jao sätteid ning kriminaalasja menetlemisel on järgitud kokkuleppemenetluse regulatsiooni. Kriminaalasjas kogutud tõendid annavad aluse mõista X süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning mõista talle kokkuleppekohane karistus. Taotletud karistus vastab süüdistatava süü suurusele ning karistuse eesmärkidele.“ Seega, lähtusid prokurör R ja kaitsja A. Matvejev kokkulepet sõlmides ning kohtunik M. Bobrõšev kokkuleppe kinnitamisel kriminaalmenetluse seadustikust. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest ühtegi asjaolu, mis viitaks mõne karistusseadustikus loetletud kuriteokoosseisu tunnusele.
3. Abiprokurör on kirjalikes vastustes selgelt vastanud kaebaja pöördumistele ning põhjendanud, miks ei tõlgita vene keelde prokuratuuri
4. detsembri
5. a vastuskirja nr VRP10/22/22-
6. Kaebaja hinnangul esinevad abiprokuröri tegevuses KarS § 311, 136, 316, 90, 88, 204, 255, 256, 318 ja 321 tunnused. Isegi teoorias pole võimalik seostada prokuröri taolist tegevust ühegi KarS eriosas sätestatud kuriteoga. Puuduvad igasugused Y kuritegelikule käitumisele viitavad asjaolud ning ka kaebaja ise pole suutnud või soovinud esitada ühtki vastupidist kinnitavat asjakohast argumenteeritud asjaolu. Kuriteokaebus on sisustatud vaid viidetega erinevatele seadusesätetele seostamata neid vanemprokuröri tegevusega. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu Y poolt edastatud selgitustega, ei tähenda, et Y on ebapädev prokurör.
7. Tegemist on X järjekordse katsega vaidlustada oma süüdimõistvat kohtuotsust, esitades järjepidevalt uusi kuriteokaebusi menetlusega puutumust omanud menetlejate, prokuröri ja kohtunike suhtes. Käesolevas kaebuses nagu ka varasemates ei suuda kaebaja esitada ühtki 3 1-23-3535 asjakohast argumenteeritud väidet, mis isegi teoorias võiks viidata prokuröri või kohtuniku kuriteole. Kaebaja tsiteerib vaid erinevaid

sätteid, mõistmata nende sisu ja rakendusala. TAOTLUS RIIGI ÕIGUSABI SAAMISEKS

2. mail
3. a esitas X taotluse riigi õigusabi saamiseks, vaidlustamaks Riigiprokuratuuri
4. aprilli
5. a määrust.
6. Taotluse kohaselt soovib ta riigi õigusabi, et vaidlustada Riigiprokuratuuri määrust, millega keelduti kriminaalmenetluse alustamisest. Koos riigi õigusabi taotlusega esitas X majandusliku seisundi teatise, mille kohaselt puudub tal sissetulek ja kinnisvara. Samuti on taotleja võlgnevus kohtutäituri ees tema enda sõnul 25 000 eurot. Taotlusele lisas X ka prokuratuuri
7. novembri
8. a vastuse nr VRP-10/22/22-
10. juunil 2023 esitas X ringkonnakohtule avalduse, milles ta soovib teada, kas tuleb tuua eraldi välja määrused, mida kohtud jätsid tema kriminaalasjades tegemata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus on seisukohal, et puudub alus X-le riigi õigusabi andmiseks. 16.

§ 41

lg 3 ls 2 kohaselt antakse kriminaalmenetluses kannatanule esindaja riigi kulul, kui menetleja leiab, et vastasel korral võivad kannatanu olulised huvid maksejõuetuse tõttu jääda kaitseta.

§ 41

lg 3 lause 1 järgi antakse kriminaalmenetluses kannatanule riigi õigusabi RÕS ettenähtud korras. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Eeltoodust tulenevalt on riigi õigusabi andmise eeldusteks see, et taotleja on maksejõuetu ning õigusabi mittesaamisel jäävad tema olulised huvid kaitseta.

1. Ringkonnakohtu hinnangul pole X esitatud taotluse puhul kumbki ettenähtud tingimustest täidetud.
2. Oma maksejõuetust peab RÕS §-dest 12-14 tulenevalt tõendama riigi õigusabi taotleja. X ei ole oma maksejõuetust mingil moel tõendanud. Ta on esitanud taotluses üksnes väiteid selle kohta, et on maksejõuetu. X on küll täitnud RÕS § 13 lg-st 1 tuleneva nõude esitada lisaks taotlusele allkirjastatud teatis oma majandusliku seisundi kohta. Samas aga ei ole ta esitanud eelnimetatud teatises toodud väidete kinnituseks mingeid tõendeid (nt pangakonto väljavõtteid). Asjaolu, et X viibib vangistuses, ei tähenda veel, et ta oleks maksejõuetu. Seega ei ole võimalik X esitatud materjalide põhjal sedastada tema maksejõuetust.
3. Samas ei pea ringkonnakohus arutataval juhul otstarbekaks jätta riigi õigusabi taotlust eeltoodud põhjusel käiguta ega anda X-le tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Seda põhjusel, et tuginevalt esitatud kaebustele, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele, Riigiprokuratuuri määrusele ja Kohtute infosüsteemis olevatele asjassepuutuvatele kriminaalasjade materjalidele, leiab ringkonnakohus, et õigusabi taotleja esitatav kaebus oleks igal juhul perspektiivitu. Seega tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel. Selle sätte kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma 4 1-23-3535 õiguste kaitseks ilmselt vähene. Riigi õigusabi ei anta, kui taotluses kirjeldatud asjaolude põhjal on ilmne, et see ei saa olla tulemuslik.
4. Taotluses soovib X riigi õigusabi, et vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist Riigiprokuratuuri
5. aprilli
6. a määrusega. X soovib, et alustataks kriminaalmenetlust tema kriminaalasju arutanud Viru Maakohtu kohtunike suhtes KarS § 89 ja 311 järgi, kuna vastavad kohtunikud jätsid kriminaalasjas enne kohtuotsuse kuulutamist tegemata erinevaid määrusi ja otsustusi. Prokurörid nendes asjades ei taotlenud seadusvastaselt aga vastavate määruste tegemist. Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Ave Armin ja riigiprokurör Dilaila Nahkur-Tammiksaar varjavad nende tegevust. Kaebaja selgitab, et see ei ole tema ülesanne välja tuua konkreetseid õigusnorme, mida tema kriminaalasjades rikuti.
7. Kokkuvõtlikult saab järeldada, et riigi õigusabi taotluses ning ka kaebuses Riigiprokuratuuri on X väljendanud enda mittenõustumist kohtuotsustega kriminaalasjades nr X-XX-XXXX, X-XX-XXX ja X-XX-XXXXX, viidates, et Viru Maakohtu kohtunikud on pannud toime KarS §-de 89 ja 311 tunnustele vastava kuriteo. Samas sisustab kaebaja kuritegude toimepanemist erinevate tema hinnangul esinevate menetlusõiguste rikkumistega. Sellega seoses tuleb märkida, et kõik need kohtuotsused on jõustunud, vastavalt 13.12.
8. a (kohtuotsus 21.06.
9. a), 12.04.
10. a (kohtuotsus 16.02.
11. a) ja 09.06.
12. a (kohtuotsus 16.12.
13. a). Kohtute infosüsteemist nähtub lisaks, et nende kriminaalasjade raames on peale otsuste jõustumist esitanud X mitmeid riigi õigusabi taotlusi, soovides järjepidevalt vaidlustada tema suhtes tehtud kohtuotsuseid. Seejuures on need taotlused jäetud kohtute poolt rahuldamata. Muuhulgas jäeti kriminaalasja X-XX-XXX raames Riigikohtule esitatud riigi õigusabi taotlus teistmiseks
14. oktoobri
15. a määrusega rahuldamata. Riigiprokuröri määrusest nähtub, et Viru Ringkonnaprokuratuuri 06.07.
16. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates nr 22740000086 ja Riigiprokuratuuri 29.07.
17. a määruses selgitati, et kohtunik F tegevuses seoses kriminaalasjaga nr X-XXXXXX ei esine kuritegude toimepanemisele viitavaid tunnuseid. Ringkonnakohus selgitab seejuures, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumine (isegi kui teoreetiliselt jaatada mõne sellise olemasolu, mida kohus praegu ei tee), ei võrdu iseenesest KarS §-des 89 ja 311 nimetatud kuriteo toimepanemisega. Kuriteotunnustele vastavaid tegusid isiku taotluses sisalduvast kirjeldusest ei ilmne.
18. Seda arvestades leiab ka ringkonnakohus, et X taotluse puhul on tegemist järjekordse sooviga vaidlustada tema suhtes tehtud jõustunud kohtuotsuseid. Nagu ka varem, pole ka praeguse menetluse, sh riigi õigusabi taotluse raames suutnud taotleja esitada argumenteeritud seisukohti, mis annaksid vähemagi aluse leidmaks, et Viru Maakohtu kohtunikud võisid realiseerida kriminaalasjades nr X-XX-XXXX, X-XX-XXX ja X-XX-XXXXX KarS §-de 89 ja 311 koosseisu. Samuti ei nähtu taotluses esitatud andmetest kuriteotunnuseid Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri ega riigiprokuröri tegevuses.
19. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et X võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene, st sisuliselt olematu. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuur on
20. veebruari
21. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises ja
22. aprilli
23. a kaebuse rahuldamata jätmise määruses X esitatud argumentidele põhjalikult vastanud. Ringkonnakohtule ei ole esitatud väiteid, mis Riigiprokuratuuri seisukohti vääraksid. Seega ei 5 1-23-3535 näe ringkonnakohus võimalust, et Riigiprokuratuuri
24. aprilli
25. a määruse peale esitataval kaebusel saaks olla edulootust ning seega puudub alus riigi õigusabi andmiseks.
26. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus X taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-st 5 lähtudes rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 6