4-23-1046 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. mai 2023, Tallinn Väärteoasja number 4-23-1046 (410122033680) Kohtunik Merit Bobrõšev Väärteoasi I. K. kaebus kohtuvälise me

§ 55lg 1 kaitseala piire.

Käitumise häirivuse hindamisel lähtutakse keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest (

§ 57

). • käitumise häirivuse aspekti ei ole kirjeldatud lähtudes keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks konkreetset avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest, siis ei saa väärteoprotokollis toodu põhjal jõuda järeldusele, et isiku käitumine oli objektiivselt häiriv. • iga pisirikkumist ei ole õige lugeda KarS § 262 järgi väärteoks. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid. • kaevatava kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et häirivaks teguriks oli esinemine „ilma selleks vastava luba omamata“, mis on kaebaja arvates absurdne, sest keskmise isiku häiritus ei saa sõltuda pelgalt asjaolust, kas tänavamuusikul oli esinemise luba või mitte. • tänavamuusiku loa mitteomamine, ehkki vastav nõue on kehtestatud Tallinna linnavolikogu 29.05.2014 määruse nr 12 „Tallinna linnas avaliku ürituse korraldamise ja pidamise kord“ § 3 lg 6, ei saa ainuüksi olla KarS § 262 objektiivse koosseisu tunnuseks ega tõendada keskmise isiku häiritust

§ 55

lg 1 mõttes, sest vastupidisel juhul tegemist oleks kõnealase väärteo abstraktselt sõnastatud objektiivse koosseisu ülemäära laia tõlgendamisega. • tänavamuusiku esinemine Tallinna vanalinnas on üldiselt aktsepteeritud käitumisviis ning selle tõkestamine ei kuulu KarS § 262 kaitsealasse. • kaebaja mängis nn laulva taldrikuga, mis on akustiline muusikainstrument, millest kostuv heli ei saa olla liiga häiriv mõistlikult käituva keskmise taluvuslävega isiku jaoks. • Tallinnas kehtestatud nn tänavamuusiku loa taotlemise kord on liiga bürokratiseeritud ja põhjendamatult riivab isiku põhiõigust eneseteostusele. 2 4-23-1046 Eelnevast tulenevalt taotleb kaebaja vaidlustatud otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, seoses teos väärteotunnuste puudumisega. Samuti taotletakse Tallinna linnavalitsuselt I. K.i kasuks valitud kaitsjale tasutud kulude väljamõistmist. Kohtumääruse põhjendused

1. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja edastatud väärteotoimikuga, samuti kohtuvälise menetleja edastatud täiendavate materjalidega, asub seisukohale, et arutataval juhul ei esine asja lahendamist takistavaid puudusi ning toimiku materjalidest nähtuvalt on I. K.ile etteheidetav tegu toime pandud Harju maakonnas, s.o Harju Maakohtu tööpiirkonnas.
2. Juhindudes VTMS § 117 lg 1 p-st 3 ja § 119 lg-st 1, võib kohtunik kohtuistungit korraldamata ja menetlusosalisi välja kutsumata tühistada kohtuvälise menetleja otsuse määrusega ja lõpetada väärteomenetluse ka üksnes kaebuse põhjal, kui ta leiab, et kohtuvälises menetluses ei ole menetlust lõpetatud väärteomenetlust välistavatel asjaoludel vastavalt VTMS §-le
4. VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt on kohus asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (nt RKKKo 3-1-1-71-13, p 7).
5. I. K.ile heidetakse ette KarS § 262 lg 1 järgi kvalifitseeritavat väärtegu, mida sisustatakse Tallinna linnas avaliku ürituse korraldamise ja pidamise korra § 3 lg 6 ja korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p 4 kaudu.
6. Kohtuväline menetleja on õigesti leidnud, et KarS § 262 koosseis on blanketne süüteokoosseis. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et kõnealuse koosseisu tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja sellega rikuti mõnda

§-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-17 p 21). 8. Analüüsides käesolevas menetluses koostatud väärteoprotokolli, siis kohtuväline menetleja sisustas I. K.ile tehtavat avaliku korra rikkumist Tallinna Linnavolikogu 29.05.2014 määruse nr 12 „Tallinna linnas avaliku ürituse korraldamise ja pidamise kord“ § 3 lg 6 kaudu. Osutatud norm näeb ette, et Tallinna vanalinna muinsuskaitsealas võib tänavamuusik või muu artist esineda vabas õhus ainult Tallinna Kesklinna Valitsuse määratud ajal ja kohas. Võttes aluseks I. K.ile etteheidetava teo kirjelduse, siis ei ole kohtule mõistetav, millise

§ 55sättega on hõlmatud Korra § 3 lg 6.

Kohus möönab, et printsiibis võib selleks aluseks olla

§ 55

lg 1 p 4, ent Tallinna Linnavolikogu 29.05.2014 määrus nr 12 on kehtestatud

§ 55

lg 1 p 3, lg 3 ning § 59 lg 1 alusel.

§ 55

lg 1 p 3 reguleerib avalikus kohas alasti viibimist, lg 3 avalikus kohas alkoholi tarvitamist ning § 59 lg 1 ürituste korraldamise ja pidamise nõudeid. Korda ei ole kehtestatud

§ 55lg 1 p 4 alusel, mis reguleerib häirival viisil teenuse pakkumist.

Seega nähtub, et õiguslikku alust Korra § 3 lg 6 kohaldamiseks arutataval juhul ei eksisteeri ja seetõttu ei saa I. K.ile ette heita ka KarS § 262 lg 1 täitmist viisil, et ta rikkus Korra § 3 lg-t

2. Mis puudutab väärteoprotokolli väärteokirjelduse teisi osiseid, siis siingi osutub väärteoprotokolli kirjeldus selliseks, mis ei võimalda teha menetlusalusele isikule etteheidet KarS § 262 lg 1 järgi. Väärteoprotokolli sõnastus on järgmine (tekst muutmata kujul): „Esinedes tänavamuusikuna, ilma selleks vastavat luba omamata, pakkus ta teist isikut häirival viisil talle teenust, mis ülemäära häiris tegevuskoha läheduses viibivat inimest. Muusika mängimisega pakkus I. K. tänavamuusiku teenust ja tekitas müra, mis häiris oluliselt Vanalinna elanik K. N. (N.).“ Riigikohus on selgitanud, et isiku teo kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena tuleb tuvastada teo toimepanek avalikus kohas; see, kuidas või millega avalikku korda rikuti ning selle 3 4-23-1046 asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati. Need asjaolud tuleb kajastada väärteoprotokolli väärteokirjelduses. Kohtuvälise menetleja on väärteokirjelduses lauses „Esinedes tänavamuusikuna, ilma selleks vastavat luba omamata, pakkus ta teist isikut häirival viisil talle teenust, mis ülemäära häiris tegevuskoha läheduses viibivat inimest.“ kokku pannud

§ 55

lg 1 p-s 4 loetletud erinevad ja erinevate inimeste vastu suunatud käitumisaktid ning seejuures jääb arusaamatuks, kes kellele mida tegi ning keda ja millega häiriti. Kui kohtuvälise menetleja hinnangul seisnes I. K.i tegevus muusikainstrumendiga müra tekitamises, millega häiriti K. N., siis müra tekitamine on reguleeritud

§ 56

lg-ga 1, mitte

§ 55lg 1 p-ga 4.

Väärteoprotokollis puudub aga viide

§ 56lg-le 1.

Lisaks juhib kohus tähelepanu asjaolule, et käitumise häirivuse hindamisel ei saa kohtuväline menetleja tugineda ühe isiku subjektiivsele hinnangule.

§ 57

sätestab, et

§-des 55 ja 56 sätestatud käitumise häirivuse hindamisel lähtutakse keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest.

1. Eelnevalt järeldub, et väärteoprotokoll ei kajasta faktiliste asjaolude kirjeldust, millele tuginedes saaks tuvastada I. K.i karistusõigusliku vastutuse eeldusi, sh ei ole pööratud mingit tähelepanu sellele, et väärteoprotokollis tuleb obligatoorsena sätestada ka subjektiivse koosseisu elemendid. Kuna kohus on seotud väärteoprotokolli piiridega, siis ei saa viidatud materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest tingitud eksimusi kohtumenetluses kõrvalda ja seega tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.
2. I. K.i kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsja tasu summas 1 200 eurot.
3. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 ette nähtud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi või kohaliku eelarve vahenditest. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega.
4. Kohtule esitatud dokumentide kohaselt kulus kaitsjal kliendi konsulteerimisele ja dokumentidega tutvumisele 1 tund ja 10 minutit, kaebuse koostamisele 4 tundi ja 47 minutit. Kujundades seisukohta kaitsja toimingute kohta, siis nendib kohus, et kaitsja nimetatud toimingud on vajalikud ja põhjendatud. Mis puudutab kaitsjal toimingutele kulunud aega, siis ajakulu arvestust kohus põhjendatuks ei pea. Kaitsja koostatud kaebus baseerub peaasjalikult kõrgema astme kohtu lahendite kajastamises ja seadusesätete ümberkirjutamises. Selles ei ole tõstatatud ega analüüsitud keerulisi õiguslikke küsimusi, mis õigustaks kaebuse koostamisele kulunud pikka, s.o enam kui 4 tunni pikkust aega. Kohus hindab põhjendatud kaebuse koostamisele kulud ajakuluks 1 tunni ja 50 minutit. Kliendi konsulteerimisele ja materjalidega tutvumise ajakulu on põhjendatud. Seega on kaitsja toimingute ajakulu kokku 3 tundi.
5. Lisaks põhjendatud ajakulule tuleb kohtu hinnata ka kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatust, s.o kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. Kohus leiab, et kaitsja ühe tööühiku hind, olles 200 eurot, on liialt kõrge. Viimase aja kohtupraktikas on väärteomenetluse (vande)advokaatide kaitsjatasu mõistlikuks tunnihinnaks peetud lihtsamates asjades 120 eurot (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.04.2022 otsus nr 1-21-7774, p 43 või 24.11.2022 määrus nr 1-22-607, p 15) ning keerulisemates asjades 150 eurot (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.03.2022 otsus nr 119-9061, p 20 ja 17.03.2022 otsus nr 1-19-5641, p 25). Kaebaja kaitseõigust teostab jurist, mitte aga (vande)advokaat. Kriminaalasjades on juristist kaitsjatasu mõistlikuks suuruseks peetud 100 eurot tund (vt RKKKo asjas nr 1-21-2039 p 31). Kuna arutataval juhul on tegemist väärteoasja, 4 4-23-1046 mitte aga kriminaalasjaga, siis lähtudes Riigikohtu üldisest loogikast ja suunistest, peab kohus mõistlikuks tunnihinnaks 90 eurot. Seega määrab kohus Tallinna Linnavalitsuselt I. K. kasuks välja mõista 270 eurot (3 x 90 eurot) valitud kaitsjale maakohtu menetluses makstud tasu katteks. (allkirjastatud digitaalselt) 5