) § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kuna
tarbijakrediidiregulatsioon põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil nr 2008/48/EÜ, tuleb
sätteid tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Direktiivi järgi on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‑226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbija kaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlust ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64). 6.
lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 3
lg 3 järgi krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. 7.
lg 2 sätestab, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. KAVS § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2 )aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 8. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). 9.
lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 4 10.
lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. 11. Hageja nõuab ESTO AS ja kostja 21.04.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 24331060889 alusel põhivõla 482,48 eurot, intressi 68,56 eurot, perioodil 15.10.2022 kuni 06.03.2023 sissenõutavaks muutunud viivise 75,42 eurot ja sissenõudmiskulude 40 eurot tasumist. Puudub vaidlus, et krediidiandja tegutses oma majandus- või kutsetegevuses ning kostja on tarbija
Seega on hageja nõude aluseks olev leping tarbijakrediidileping
Kuna kostja jäi võlgnevusse kolme järjestikuse tagasimakse tegemisega, ütles krediidiandja lepingu 14.10.2022 üles ja loovutas nõude 30.11.2022 hagejale. Kostjat on loovutusest teavitatud 30.11.
Vastavalt
lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). 14.
lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu oli laenulepingu intressimääraks 0%, seega on põhjendatud viivist 5 arvestada
Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Niinemets kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.