Obsah (6)

§ 821§ 222§ 218§ 635§ 637§ 113

Tsiviilasi nr 2-22-136327 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Andrus Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 6. juuli 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-22-136327 Tsiviilasi ROCK

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

1. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et müügigarantii puudumine ei välista ostja õigust nõuda asja parandamist. Hageja müüdud seade ei vastanud lepingutingimustele. Vaidlust ei ole, et seadme korpus mõranes selle kasutamisel, mistõttu pöördus kostja hageja poole. Hagiavaldusest nähtuvalt oli hageja ise tuvastanud, et seadmel oli purunenud muu hulgas hüdrosilindri kinnitussõrm. Asja mittesobivust selle ettenähtud otstarbeks kinnitab hageja ise, kui väidab, et vaatamata hüdrosilindri kinnitussõrme purunemisele oli seadet edasi kasutatud. Hageja möönab, et selle puuduse tõttu ei ole seadme kasutamine sobilik. Seega ei ole poolte vahel vaidlust, et seadet ei saanud puuduse tõttu kasutada. Antud juhul pidi hageja müüdud betooni purustuslõikekääridega olema võimalik betooni purustada. Hageja väitis, et seade on uus ja kasutamata, seda on ka varem müüdud probleeme pole esinenud, sealhulgas on sellega võimalik kõik tööd edukalt ära teha. Seda aga ei olnud võimalik asja puuduse 2 tõttu teha, mida kinnitab ka hageja hagiavalduses. Asja mittevastavusel lepingutingimustele tuleb üldjuhul müüjal see asi omal kulul kas parandada või asendada. Kostja leiab ka, et hageja viivisearvestus ei ole õige. Poolte vahel ei olnud maksetähtajas kokkulepet. Kohtupraktika kohaselt tuleb arve tuleb lugeda kättesaaduks saatmisele järgneval tööpäeval, st
2. aprillil
3. Arve maksetähtaeg ei saanud saabuda enne 30 päeva möödumist (

§ 821lg 1 p 1), ehk antud juhul 7.

mail

1. Kuna
2. mai 2022 oli laupäev, siis oli maksetähtpäev
3. mai
4. Seega saaks hageja viivist nõuda alates
5. maist
7. Hageja arvates ei ole kostja tõendanud oma väidet, nagu oleks talle
8. a detsembris müüdud seade olnud puudustega. Lammutus- ja betooni purustustöö on iseloomult raske ja seadmeid ning tehnikat koormav. Seetõttu on vaja hoolikalt ja igapäevaselt jälgida seadme korrasolekut ning teostada jooksvalt vajalikud korrastus- ja määrimistööd, et tagada seadme võimalikult pikaaegne ja tõrgeteta tööiga. Kostjale müüdud seade oli uus ja on töötanud kostja valduses alates
9. aastast. Vaidlusalune remonditöö on seadmele tehtud
10. a märtsis ehk seadet on probleemivabalt küllalt kaua kasutatud. Hageja hinnangul oli seadme korpuse purunemise põhjuseks pooleks murdunud hüdrosilindri sõrm, mis on antud seadme puhul oluline komponent. Seadme „sõrme“ vahetamine oleks maksnud kostjale ca 100 eurot, kuid seadme kasutaja peab seda momenti („sõrme“ purunemist) õigeaegselt märkama ja vastavalt reageerima. Kui töötada edasi purunenud „sõrmega“, siis kaasneb sellega suurem koormus ülejäänud seadme komponentidele, mis lõppes antud juhul korpuse rebenemisega. See oli ka põhjus, miks seadme remonti läks märkimisväärselt kulukamaks, kui lihtsalt „sõrme“ asendamine. KOHTU SEISUKOHT
11. Kohus, hinnates esitatud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.
12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
13. Vaidlust ei ole selles, et hageja müüs
14. detsembril 2020 kostjale betooni purustuslõikekäärid, mille kostja tõi
15. a veebruaris hageja juurde remonti. Hageja tegi seadme korda ja esitas tehtud töö eest kostjale arve summas 2998 eurot, mida kostja ei ole tasunud. Hageja nõuab kostjalt tehtud töö eest tasumist.
16. Kostja leiab, et müüdud seade ei vastanud lepingutingimustele, mistõttu hageja oli kohustatud selle omal kulul parandama. Kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja

§ 222

lg 1 järgi nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui valitud õiguskaitsevahendi kasutamine on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teise õiguskaitsevahendi kasutamisega ebaproportsionaalseid kulusid, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas väärtust, mis asjal oleks olnud, kui lepingutingimustele mittevastavust ei esineks, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust kasutada teist õiguskaitsevahendit ilma märkimisväärse ebamugavuseta.

§-s 222 sätestatud ostja täitmisnõude esmasteks eeldusteks on müüdud asja lepingutingimustele mittevastavus (

§-d 217, 77) ning müüja vastutus selle eest (

§ 218lg 1).

Vaidlust ei ole selles, et kostja tõi seadme remonti, kuna seadme korpus mõranes selle kasutamisel. Hageja tuvastas, et seadmel oli purunenud muu hulgas hüdrosilindri kinnitussõlm. Hageja on selgitanud, et tema hinnangul oli seadme korpuse purunemise põhjuseks pooleks murdunud hüdrosilindri sõrm, millest hoolimata oli seadet edasi kasutatud. Kohtu hinnangul ei ole kostja 3 tõendanud, et hageja müüs kostjale lepingutingimustele mittevastava seadme. Seade läks katki kasutamise käigus. Kostja on kinnitanud, et seadet kasutati kuskil poolteist aastat. Kostja ei ole tõendanud, et hüdrosilindri sõrme purunemine oleks olnud tingitud seadmel juba selle üleandmise ajal esinenud puudusest (

§ 218lg 1).

Seega ei olnud hageja kohustatud kostjale müüdud seadet omal kulul parandama. 8. Kohus leiab, et seadme parandamiseks sõlmitud leping vastab töövõtulepingu tunnustele.

§ 635

lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub

§ 637

lg 1 järgi maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Reeglina muutub töövõtja tasunõue

§ 637lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisest.

Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue

§ 637

lg 4 I lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Vaidlust ei ole selles, et hageja on

1. aprilli 2022 arvel nr 191 fikseeritud tööd teostanud ja kostjale üle andnud. Kostja ei ole tööde teostamise kvaliteedi osas vastuväiteid ega pretensioone esitanud. Seega on hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt töö eest tasumist. Arve tehtud töö eest on edastatud kostjale e-kirjaga
2. aprillil
3. Pärast seda on hageja korduvalt arve tasumist kostjale meelde tuletanud. Hageja sõnul kostja arvele vastuväiteid ei esitanud ning kostja ei ole väitnud vastupidist. Tasu suurusele vaidles kostja vastu alles
4. mail 2023 toimunud kohtuistungil, pärast seda kui kohus oli eelmenetluse lõpetanud. Kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja nõutav tasu ületab tavapäraselt sarnase töö eest makstavat tasu. Arvelt nähtuvalt on kostjale tehtud soodustust 500 euro ulatuses. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude täitmisena 2998 eurot. 9.

§ 113

lg 1 I lause kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama sätte II lause

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohus ei nõustu kostja põhjendustega, mille kohaselt maksetähtajas kokkuleppe puudumise tõttu saab hageja viivist arvestada alates

§ 821lg 1 p-s 1 sätestatud ajast.

Töövõtulepingu puhul on

§ 637

lg-tes 3–5 sätestatud erireeglid töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumise kohta, mis on

§ 821lg 1 suhtes erinormiks.

Seega on hagejal

§ 113lg 1 järgi õigus nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

Töövõtja tasunõue muutus

§ 637lg 3 järgi sissenõutavaks alates töö valmimisest.

Seega leiab kohus, et hageja viivisenõue on seaduslik ja põhjendatud. Alates arve maksetähtpäevale järgnevast päevast (

1. aprill 2022), on
2. novembri 2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 209 tasumisega viivitatud päeva eest 137,33 eurot. Kõnealusel perioodil oli

§ 113lg 1 II lauses ettenähtud viivisemäär 8% aastas.

Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja

1. novembri 2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 137,33 eurot.
2. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Arvestades hageja nõuet ja kooskõlas TsMS §-ga 367, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks alates
3. novembrist 2022 välja viivise protsendina põhinõudest

§ 113lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses kuni põhinõude täitmiseni. 4 Menetluskulud 11. Ts

MS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

1. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivud ja lepingulise esindaja kulud 1390 eurot. Hageja tasus maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel riigilõivu kokku 455 eurot. Arvestades hagihinda, pidi hageja tasuma riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi riigilõivu 420 eurot. Seega on hageja menetluskulud riigilõivu osas põhjendatud 420 euro ulatuses. Enam tasutud osas, st 35 euro ulatuses, on hagejal õigus taotleda riigilõivu tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 1, lg 4). TsMS § 175 lg 1 I lause kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli hageja lepingulise esindaja ajakulu õigusabi andmisel kokku kümme tundi, millest kolm tunnitasu määraga 130 eurot ja seitse tunnitasu määraga 140 eurot (3h x 130 eurot/h + 7h x 140 eurot/h). Seega on hageja lepingulise esindaja kulu kokku 1370 eurot, mitte 1390 eurot, nagu menetluskulude nimekirjas märgitud. Kohtu hinnangul oli tegemist võrdlemisi lihtsa lepingu täitmise nõudega ning tsiviilasja maht ei olnud suur. Arvestades asjas tehtud menetlustoiminguid, loeb kohus hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks 8 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt
2. mail 2023 kulus hageja esindajal kostja seisukohtadega tutvumisele, infovahetusele kliendiga, istungi ettevalmistamisele ja istungil osalemisele 4 tundi. Arvestades asja väikest mahtu ning kohtuistungi kestust (35 minutit), loeb kohus nendele toimingutele kulunud aja põhjendatuks ja vajalikuks 2 tunni ulatuses. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määrad ei ületa sarnase õigusteenuse eest tavapäraselt makstavat tasu. Arvestades et toimingud, millega seonduv ajakulu on kohtu hinnangul ülemäärane, on tehtud tunnitasu määraga 140 eurot, on hageja lepingulise esindaja kulu põhjendatud ja vajalik 1090 euro ulatuses (3h x 130 eurot/h + 5h x 140 eurot/h).
3. Eeltoodud põhjendustel määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 1510 eurot, sealhulgas riigilõiv 420 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1090 eurot.
4. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste kohtunik 5