← Eesti

1-23-4804/6

Obsah (5)§ 197§ 118§ 121§ 16§ 15

1-23-4804 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. september 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-4804 (23750000026) Kohtunik Pavel Gontšarov Va

§ 197

lg 1 tunnustel selle kohta, et 30.08.2022 juhtus X-ga tema töökohas Y OÜ-s tööõnnetus, kui ta pandi ilma eelneva instruktaažita koristama söövitusainetega kalasoolamise masinat. Tööõnnetuse raporti järgi kasutati puhastamiseks Mida Flow112Total, Mida Chriox5 ja Mida Foam 196FI. Tööpäeva lõpus avastas X, et eelnimetatud kemikaalid on talle tekitanud parema käe keskmisele sõrmele, vasaku käe randmele ja vasakule põsele söövitavad vigastused.

  1. 22.05.
  2. a koostas Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna menetlusgruppi eriasjade uurija prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, millele samal päeval on nõusoleku andnud Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör ning millele on 01.06.2023 lisatud põhistused
  3. 13.06.
  4. a registreeriti Riigiprokuratuuris X lepingulise esindaja kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele. Kaebuses taotleti määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse uuendamist. Riigiprokuratuuri määrus
  5. Riigiprokurör leidis, et PPA 22.05.2023 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on seaduslik ja põhjendatud ning sellele esitatud kaebus jääb rahuldamata. Riigiprokurör nõustus prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruses leituga, et käesolevas kriminaalmenetluses puudub

§ 197lg 1 kirjeldatud koosseisuline tagajärg, sest 1

(6)1-23-4804 22.05.2023 ekspertiisiaktist nr 23E-AOI0128 tulenevalt ei tuvastanud ekspert, et kaebaja tervisekahjustus on raske

§ 118lg 1 tähenduses.

Ekspert leidis, et arvestades tervisekahjustuse paranemise tavalist kulgu ja keskmist aega on põhjustatud tervisekahjustus, mis kestab rohkem kui neli nädalat kuni neli kuud.

§ 118

lg 1 p-s 2 on sätestatud, et raske tervisekahjustusega on tegemist kui tervisehäire kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime. Ka

§-s 118 lg 1 p 2 teist alternatiivset tunnust ehk osalist või puuduvat töövõimet ei esine, X-le ei ole tema ütluste põhjal osalist või puuduvat töövõimet määratud. Seega ei vastuta tööandja

§ 197lg 1 või § 198 lg 1 järgi, kuna puudub koosseisuline tagajärg.

Kaebuses leitakse, et ekspertiisiaktis on vaadeldud kannatanu terviseandmeid vaid osaliselt, kuid ei täpsustata, millised kannatanu terviseandmed on jäetud tähelepanuta. Riigiprokurör leidis, et puudub alus arvata, et eksperdile ei oleks esitatud küllaldast ekspertiisimaterjali ning kaebuses toodud seisukohad ei anna alust eksperdiarvamuse kummutamiseks. KrMS § 98 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et eksperdil on ekspertiisi tehes õigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist. Käesoleval juhul ei pidanud ekspert seda vajalikuks. Kui ekspert ei saa anda eksperdiarvamust, kuna ekspertiisimaterjal ei ole küllaldane, siis keeldub ekspert ekspertiisi tegemisest (KrMS § 98 lg 1 p 4). Antud juhul on ekspert ekspertiisi läbi viinud ning andnud eksperdiarvamuse. Ekspertiisimäärusest nähtub, et eksperdile esitati kuriteokaebus, fotod vigastustest, perearsti tõendid jm kriminaalasja juures olev materjal ning ekspertiisiks kasutati tervise infosüsteemi. Ekspertiisiakt on ammendav ja vastuoludeta, ekspert on vastanud ekspertiisimääruses eksperdile esitatud küsimustele, tõendeid ei ole arvestatud valikuliselt ning eksperdi arutluskäik on jälgitav. Riigiprokurör ei tuvastanud olulisi vigu ekspertiisiaktis ega selle järeldustes. Kaebuse kohaselt tuleb tööandja kriminaalvastutusele võtmiseks arvestada mitte keskmise vigastustest paranemise ajaga, vaid konkreetsel juhul X vigastuste paranemise ajaga, kuna kannatanu on noor, terve ja elujõuline inimene, kelle vigastused ei peaks paranema pikemalt kui muu keskmise isiku puhul. Kaebaja seisukoht, et eeltoodud põhimõtet tuleks eirata, ei ole kooskõlas kohtupraktika ega seaduse ühetaolise kohaldamise põhimõttega, mille kohaselt kohaldatakse seadust kõigile ühetaoliselt ning ei tehta kellelegi põhjendamatuid eeliseid. Riigiprokurör selgitas, et tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 5 lg 2 kohaselt peab ekspert tervisekahjustusest paranemise aja kindlaks määrama samalaadsetest tervisekahjustustest paranemise keskmise ajana ja seega teatud hüpoteetilise suurusena. Eelnev tähendab, et kui eksperdiarvamuse kohaselt on kannatanule põhjustatud raske kehaline haigus, mis kestab vähemalt neli kuud, on kestvalt alust rääkida raske tervisekahjustuse põhjustamisest ka olukorras, mil kannatanu tegelikult paranes näiteks 3 kuu jooksul. Seega nõustus riigiprokurör kriminaalmenetluse lõpetamise põhistustes Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-27-08 käsitlusega. Kaebuse kohaselt on ka menetleja nõustunud menetluse alustamisel, lähtudes perearsti tõendist, et hinnata tuleb tervisekahjustuse reaalset kestvust, mitte võimalike vigastuste keskmist kestvust. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalmenetlus alustatakse siis, kui menetleja arvates esineb piisavalt andmeid kuriteo toimepanemise kohta ehk esineb alus kriminaalmenetluse läbiviimiseks.

§ 197lg 1 koosseisuline tagajärg on raske tervisekahjustus.

Tervisekahjustus on raske, kui põhjustatud tervisehäire kestab vähemalt neli kuud (

§ 118lg 1 p 2).

Kriminaalmenetluse alustamise teatisest nähtub, et koosseisulist tagajärge kinnitavate tõenditena võeti arvesse perearsti tõendid, tööõnnetuse raport, mille kohaselt on tööõnnetuse raskusaste raske, avaldajale on määratud töövõimetus ning ka viis kuud hiljem ei ole vigastused paranenud. Selline info oli piisav kriminaalmenetluse alustamiseks, kuid tervisehäire kestuse kindlaksmääramisel saab lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest (M. Kurm: § 118 komm. 8.3 ˗ J. Sootak, P. Pikamäe (toim) Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne, 2021). Kehavigastuste raskusastme tuvastamiseks määrati kriminaalasjas kohtuarstlik ekspertiis ning eksperdiarvamuse kohaselt on kaebajale põhjustatud tervisekahjustus, mis kestab rohkem kui neli nädalat kuni neli kuud, mis omakorda tähendab, et tegemist ei ole raske tervisekahjustusega. 2

(6)1-23-4804 Kaebuses leitakse, et juhul, kui

§ 197

koosseis ei ole täidetud, siis tuleb analüüsida, kas võib olla täidetud mõni muu kuriteo koosseis, nt

§ 121lg 2 p 1 ja § 13 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

Riigiprokurör selgitas, et

§ 121koosseis eeldab subjektiivsest küljest tahtlust.

Toimepanija tahtlus avaldub

§ 121

koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (

§ 16lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist.

Kriminaalasja materjalidest lähtuvalt oli kaebaja ülesandeks peale fileetsehhis tootmise lõpetamist puhastada ja pesta nõelsoolamismasin Fomaco ja sellega piirnevad ning kaasnevad pinnad. Teda aitas ja juhendas selle töö juures tsehhi brigadir Q. Kaebaja ajas puhastusvahendid segamini ning jõudis enne, kui Q juhtis tema tähelepanu valele vahendile, seda kinnastatud käega segada. Tsehhis olid olemas kemikaalidega töötamiseks ettenähtud kaitsekindad, mille kasutamise vajadusest oli tootmisüksuste meistreid teavitatud, kuid tööõnnetuse uurimisel selgus, et töötajatelt nende kasutamist ei nõutud ja kasutamist ei kontrollitud. Tööõnnetuse uurimise raporti järgi puutuski X tõenäoliselt kange kemikaaliga kokku valet pesuainet käega segades. Eksperdiarvamuse kohaselt sai X söövitushaavad sõrme piirkonda tõenäoliselt kummikinda purunemisest, randme ja näo piirkonnas söövitava aine pritsmetest ning randme piirkonnas naha kokkupuutel söövitava ainega läbi puuvillase kinda randmeosa. Neid eksperdijäreldusi ei ole kaebuses vaidlustatud. See tähendab, et vigastuste tekkemehhanismis omas tähtsust kaitsevahendi purunemine ning söövitava aine kokkupuude nahaga, sh pritsimine nahale. Tööõnnetuse raportist nähtub, et töötaja tundis kätel kipitust või kihelust, kuid ei vahetanud kindaid ega loputanud ainega saastunud nahka kokkupuute järel. Kaebaja märgib, et „tööandja käitus äärmiselt hooletult raha kokkuhoiu eesmärgil“, tööandjal lasus kohustus tagada töökohas turvalisus, töötajaid koolitada ning tagada piisavad isikukaitsevahendid ning tööandja pidi aru saama, et mõnele töötajale võib tekkida tervisekahjustus, kui neid ei koolitata. Kuna antud juhul nähtub, et töötajale oli tagatud juhendamine ja olemas olid isikukaitsevahendid, sh keemiliste ainetega töötamiseks, mille kasutamist nõuti, kuid mille kasutamist ei kontrollitud, ei olnud need meetmed piisavad ära hoidmaks X-l tervisekahjustuse tekkimist, siis viitab selline käitumine tagajärje suhtes mitte tahtlikule tegevusele, vaid ettevaatamatusele, hoolsuskohustuse rikkumisele. Eeltoodut arvestades leidis riigiprokurör, et tööandjal puudus tahtlus tekitada kaebajale kehavigastusi või valu. Ettevaatamatusest kerge tervisekahjustuse tekitamine ei ole tulenevalt

§ 15lg-st 1 kriminaalkorras karistatav.

Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

  1. 11.08.
  2. a esitas X lepinguline esindaja C. R. Zobel Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri 11.07.
  3. a määrusele, milles palub tühistada kriminaalasja lõpetamise kaebuse rahuldamata jätmise määrus ja uuendada menetlust. Kaebaja märgib, et ka tööandja ehk kuriteo toime pannud isik käsitles kannatanu tervisekahjustusi rakse tervisekahjustusena. Tööandja ütles kannatanuga umbes kolm kuud peale juhtunut töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel ehk kui töötaja terviseseisund ei võimalda töösuhet jätkata. Sama sätte kohaselt töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja terviseseisund ei võimalda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul. Seega käsitles ka kuriteo toime pannud isik vigastust raske tervisekahjustusena ehk vähemalt neli kuud kestva tervisehäirena. Antud asjaolu on oluline ka subjektiivse koosseisu hindamisel. Kaebaja hinnangul on ekspert hinnanud suures osas vaid esimese kuu ulatuses vigastusi ja nendega seotud andmeid. Sel perioodil taotles kannatanu osalist töövõimetust, mida talle ei määratud põhjusel, et eeldati, et vigastused paranevad kuni nelja kuuga. Ka kannatanu ja tema arst olid vigastuse alguskuudel samal arvamusel. Seega informatsioon, mis oli teada vigastuste algusperioodil, võiski jätta väära mulje, et tegemist on tervisekahjustusega, mis kestab kuni neli kuud. Seega on inimlikult mõistetav, et ekspert jõudis väärale järeldusele, et vigastus paraneb kuni nelja kuuga. Olukorra progresseerumisel ja tervisekahjustuse jälgimisel selgus, et siiski ei ole tegemist vigastustega, mis paranevad nii kiirelt. Kannatanu arst ütles talle isegi, et vigastused ei 3

(6)1-23-4804 pruugigi aastaid paraneda ning kaitsekindaid tuleb ka edaspidi kanda. Kuna vigastuste kohta ei ole kolmandal ja neljandal kuul eriti sissekandeid haigusloosse, siis ei saanud ekspert neid asjaolusid hinnata. Ekspert oleks pidanud küsima kannatanu raviarstilt täiendavat informatsiooni vigastuste 3 – 5 kuu kohta ning vajadusel teostama ka kannatanu vigastuste arstliku läbivaatluse või laskma raviarstil seda teha. Kaebaja on Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses välja toonud, et kehtiva kohtupraktika kohaselt saab üksnes eksperthinnangu järgi hinnata kannatanu vigastuste perioodi siis, kui vigastused on paranenud kiiremini kui muud keskmised samasugused vigastused paraneksid. Riigiprokuratuur ei ole põhjendanud, miks peaks käesoleval juhul eksperthinnangu järgi hindama vigastuste perioodi kahtlustatava kahjuks, kui olemas on arsti tõend, mille kohaselt vigastused kestsid üle nelja kuu. Tõendeid tuleb hinnata kogumis. Olukorras, kus ekspertakti kohaselt oleksid vigastused pidanud paranema kuni nelja kuuga, kuid arsti tõendi kohaselt on vigastused kestnud üle nelja kuu ning ka võimaliku kuriteo toime pannud isik käsitles vigastusi niivõrd rasketena, et lõpetas nendest tulenevalt kannatanuga töölepingu, ei ole alust järeldada, et tõendatud on vigastuste kestvus kuni neli kuud ning selle alusel tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. Kannatanu ei vaidlustanud osalise töövõime languse mittemääramist, kuivõrd otsuse tegemise hetkel eeldas kannatanu, et vigastused paranevad kuni nelja kuuga. Alles hiljem sai arstidele ja kannatanule selgeks, et vigastused on reaalselt ulatuslikumad ning paranevad kauem. Reaalselt ei saanud kannatanu ka nelja kuu möödudes koduseid tegevusi mugavalt teha, rääkimata kätega töötamisest. Seega vaatamata asjaolule, et kannatanule ei ole määratud osalist töövõimet, esines tal reaalselt siiski töövõime langus. Kannatanu ei saanud tööle tagasi minna ka viiendal kuul peale vigastuste tekkimist. Väärib ka mainimist, et kannatanu ei ole pädev isik hindamaks, kas tema töövõime vähenes või mitte. Tegemist on umbes miinimumpalka saanud lihttöötajaga, kellel puudub mistahes juura ja tervise alased teadmised. Kannatanu ei oska vastavat küsimust isegi õigesti sisustada, rääkimata sellele küsimusele õigesti vastamisest. Ettevõte vastutab sisemiste süsteemide ja keskastme juhtide poolt korralduste edasi andmata jätmise eest samuti. Asjaolu, et keskastme juhid ei andnud vastavat infot edasi töötajatele, kes reaalselt kemikaalidega ohtlikke masinaid puhastasid, näitab selgelt tahtluse olemasolu, kuna kui juriidiline isik oleks käitunud hoolsalt, siis oleksid keskastme töötajad mõistnud, et tegemist on tööohutuse olulise küsimusega ning neil oleks meeles olnud seda infot ka edasi anda. Asjaolu, et info alluvate töötajateni ei jõudnud näitab, et ju öeldi ka keskastme töötajatele seda nii muuseas, et nad ei mõistnud tegevuse ohtlikkust. Seda enam, et eelnevalt töötasid kemikaalidega vaid oma ala spetsialistid ning teenust osteti sisse. Seega teadis juriidiline isik kui ohtlik tegevus see on, kuna kaasata tuli väljaõppinud kolmandad isikud, kuid oma ettevõtte sees vastava ülesande edasi andmisel ei näidanud üles mistahes hoolt. Samuti näitab juhtunu mistahes järelevalve puudumist, kuivõrd väidetavalt sai kannatanu kemikaalid segamini ajada, kasutada kaitsekindaid mitte kaitsval viisil ja mitte kasutada õigeid kaitsekindaid. Samuti ei reageerinud juriidiline isik kuidagi proportsionaalselt juhtumile, kuigi erinevalt töötajast oli juriidiline isik teadlik, et tegemist on ohtlike kemikaalidega. Seega esiteks ei andnud juriidiline isik tööohutuse alast infot töötajatele edasi ning teiseks ei teostanud järelevalvet, kas isikud on õigesti aru saanud tööohutusalasest juhendamisest (mida ei toimunud) ning ega neil ei ole probleeme tekkinud. Isegi vigastuse tekkimisel oli juriidilise isiku seisukoht ükskõikne, soovitades käsi pesta ning vajadusel arsti juurde minna. Juriidiline isik oleks võinud lugeda kasvõi kemikaalide peal olevat ohutusnõudeid, mis esiteks keelavad väljaõppeta inimestel vastavate kemikaalidega töötamise ning annavad juhised õnnetuse korral käitumiseks. Juriidiline isik oleks pidanud äärmisel juhul suunama töötaja koheselt erakorralise meditsiini osakonda. Sellisel juhul võiks kõne alla tulla ka ettevaatamatus. Kuriteo toime pannud isik ei teinud aga isegi mitte seda. 4
(6)1-23-4804 Kaebaja hinnangul tuleks üle kuulata kannatanu raviarstid, teostada kannatanu vigastuste vaatlus ning teostada uus ekspertiis. Kuid ka ilma vastavate toiminguteta saab kriminaalasjas kogutud materjalide pinnalt väita, et täidetud on kuriteo koosseis, kuivõrd esineb nii neli kuud kestnud tervisekahjustus kui ka kuriteo toime pannud isikul tahtlus. Siiski võivad kõne alla tulla ka

§ 121ja § 119 koossisud.

Kokkuvõtlikult jääb kannatanu oma varasema seisukoha juurde, et menetleja otsus menetlus lõpetada on õigusvastane ja põhjendamata. Praeguses olukorras ei saa järeldada, et puuduks kriminaalmenetluse alus ning teostamata on olulised menetlustoimingud. Põhjendatud ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine lähtudes KrMS § 199 lg 1 p 1 ja §

  1. Kahtlustatava tegevus täidab vähemalt ühe kuriteo koosseisu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 11.07.
  3. a määruse muutmiseks.
  4. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Küll aga ei saa prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas, nagu seda märkis ka riigiprokurör. Sellest tulenevalt ei anna Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ka asjaolu, et kaebaja ei nõustu selles esitatud seisukohtadega, vaid selleks peab olema nt tegemata jäetud mõni asjas tähtsust omav menetlustoiming.
  5. Kaebaja on endiselt seisukohal, et ekspert on hinnanud suures osas vaid esimese kuu ulatuses vigastusi ja nendega seotud andmeid, kuid oleks pidanud küsima kannatanu raviarstilt täiendavat informatsiooni vigastuste 3-5 kuu kohta ja vajadusel teostama kannatanu läbivaatuse. Ringkonnakohus selgitab, et ei kannatanu, kohus ega menetleja ei saa eksperdile ette kirjutada, mida arvamuse andmisel täpselt arvesse võtta ja mis ulatuses. Kaebaja ei ole toonud välja, et oleks andmeid, mida eksperdile poleks esitatud või millega ei oleks ekspert saanud mingil muul põhjusel arvestada. Nagu kaebuse esitaja ise ka märgib, et olnud vigastuste kohta kolmandal ja neljandal kuul eriti sissekandeid haigusloosse, seega ei saa öelda, et oleks jäetud midagi arvesse võtmata. Kuigi kaebaja leiab, et ekspert oleks pidanud selles osas küsima täiendavat informatsiooni kannatanu raviarstilt, pole esmalt selge, kas raviarstil oli mingit täiendavat informatsiooni ning isegi, kui oli, siis ei saa eksperdile heita ette, et olukorras, kus ta sellest teadlik polnud, ta seda ei küsinud. Ekspertiisiaktist nähtub, millised materjalid eksperdile edastati, pole mingisugust alust arvata, et ekspert nendega täies mahus tutvunud ei oleks. Kaebuse esitaja arvamus, et ekspert oleks pidanud täiendavalt veel küsima andmeid või teostama läbivaatuse, on subjektiivne. Eeltoodust tulenevalt ei anna kriminaalmenetluse jätkamiseks alust kaebaja seisukoht, et asjas tuleks teostada uus ekspertiis. Olukorras, kus kaebuse esitaja heidab eksperdile ette, et teostada oleks võinud täiendava läbivaatuse, jääb selgusetuks, millist informatsiooni peaks uus läbiviidav ekspertiis menetluses andma, kuivõrd praeguseks hetkeks, kus toimunust on möödas enam kui aasta, pole läbivaatuse teostamisel menetluse seisukohast ilmselt enam sisulist tähendust.
  6. Kaebaja märgib ka, et kehtiva kohtupraktika kohaselt saab üksnes eksperthinnangu järgi hinnata kannatanu vigastuste perioodi siis, kui vigastused on paranenud kiiremini kui muud keskmised samasugused vigastused paraneksid. Sellise käsitlusega ringkonnakohus ei nõustu. Nimelt on Riigikohus viidanud, et lahendamaks küsimust, milline on tervisekahjustuse kestus või 5

(6)1-23-4804 tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotus, saab kohus lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest. Just sellest põhimõttest Riigikohus lahendis 3-11-27-08 ka lähtus selgitades, et isegi, kui vigastused paranevad kiiremini, tuleb lähtuda eksperdi arvamusest. Seda on oma määruses selgitanud ka riigiprokurör. Küll aga ei saa tõlgendada avaldatut kaebajaga nõustuvalt nii, et vigastuste raskust tuleks hinnata n-ö kannatanule soodsamalt. Siinkohal ei oma sisulist tähendust kaebuse argumentatsioon sellest, et tööandja käsitles vigastusi niivõrd rasketena, et lõpetas nendest tulenevalt kannatanuga töölepingu. Esmalt on tegemist oletusliku seisukohaga, kuivõrd tööleping lõpetati, kuna töötaja tervislik seisund ei võimaldanud töösuhet jätkata. Selles ei ole nähtuvalt kaebusest ka vaidlust. Seejuures ei saa töölepingu lõpetamisest automaatselt tuletada tööandja hinnangut vigastuse raskusele. Teiseks aga ei ole tööandja arvamus vigastuse raskuse osas kuriteokoosseisu täidetuse kontekstis tähtsust omav, kuivõrd nagu eelpool selgitatud, saab vigastuste raskust hinnata oma ala ekspert ning tööandjal selleks vastavat pädevust polnud.
  1. Kaebuse esitaja toob ka välja, et kannatanu ei vaidlustanud osalise töövõime languse mittemääramist, kuid tal siiski esines reaalselt töövõime langus. Lisaks märgib kaebaja, et kannatanu ei ole pädev isik hindamaks, kas tema töövõime vähenes või mitte. Selles sisulist vaidlust kriminaalmenetluse seisukohalt ei ole ja see ei oma ringkonnakohtu hinnangul ka menetluse lõpetamise kontekstis tähendust. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas need asjaolud peaksid Riigiprokuratuuri lõppjärelduse ümber lükkama.
  2. Kaebuses märgitakse, et kuna tööandja ütles X-ga töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel tuleb sellest järeldada, et tööandja käsitles vigastust raske tervisekahjustusena, mis on oluline subjektiivse koosseisu hindamisel. Kuriteo subjektiivset koosseisu ei saa hinnata tööandja kuid hiljem asetleidnud tegevuse pinnalt. Riigiprokurör on toonud välja ja ringkonnakohus nõustub sellega, et tööandjal puudus tahtlus tekitada kaebajale kehavigastusi või valu ning asjaolu, et tööandja lõpetas isikuga töösuhte, ei anna alust vastupidiseks seisukohaks. Ka kaebuses väljatoodud etteheidetele seoses tööandja tegevusetusega (millest kaebaja hinnangul nähtub isiku tahtlus), on riigiprokurör oma määruses vastanud. Nimelt on välja toodud, et töötajale oli tagatud juhendamine ja olemas olid isikukaitsevahendid, sh keemiliste ainetega töötamiseks, mille kasutamist nõuti, kuid mille kasutamist ei kontrollitud. Sisuliselt märgib sama ka kaebaja, kes leiab, et kõne alla võiks tulla ka ettevaatamatus, mille osas on aga vaidlustatavas määruses märgitud, et ettevaatamatusest kerge tervisekahjustuse tekitamine ei ole tulenevalt

§ 15lg-st 1 kriminaalkorras karistatav.

  1. Kaebaja leiab, et praeguses olukorras ei saa järeldada, et puuduks kuriteokoosseis. Ringkonnakohus selgitab, et vaid kaebaja subjektiivse hinnangu pinnalt justkui esineks isiku tegevuses kuriteo tunnused, ei saa kohus menetlejat kohustada menetlust jätkama. Kannatanul on küll õigus prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras, kuid tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole aga õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja poolt taotletavad toimingud ei anna praegusel hetkel ka sellist täiendavat objektiivset informatsiooni, mis lükkaks ümber riigiprokuröri määruses toodud asjaolud, miks kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendatud on. Seega ei ole alust vaidlustatud määruse tühistamiseks.
  2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg-test 1, 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 11.07.
  3. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.