KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-18-3402

) § 821 lg 1 p 1 järgi muutusid kostja nõuded hageja vastu sissenõutavaks vastavalt 13.01.2018 ja 01.03.

1. Hageja ei ole tasaarvestusavaldusele esitanud vastuväiteid, mis välistaks kostja nõude maksmapaneku. Seega on kostja kehtivalt tasaarvestanud hageja nõude enda nõudega hageja vastu. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu 15.06.2022 otsuse ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 3 2-18-3402 6.
3. Puudub vaidlus, et kostja tasus 12.12.2017 hagejale 736,89 euro võrra lepingujärgsest summast enam. Kohus ei ole otsuse tegemisel aga arvestanud sellega, et otsuse tegemise ajaks oli möödunud garantii tagatise tagasimaksmise tähtaeg ja enammaksud summa on osa tagastamisele kuuluvast tagatisrahast. Lepingu järgi oli garantiiperioodi kestus 24 kuud alates tööde üleandmisest ehitise omanikule. 16.01.2018 sõlmisid pooled tööde üleandmisevastuvõtmise akti, mille kohaselt oli aktis näidatud garantiitagatise summaks 1981,41 eurot. Selle summa tagasinõude tähtaeg oli 28.04.
4. Kostja tasus osa garantiitagatisest (736,89 eurot) ette ning tasuda jäi veel 1244,52 eurot. See, et kostja tasus osa tagatisrahast ennetähtaegselt tagasi, nähtub kostja 28.06.2018 menetlusdokumendi p-st 1.9.2, mille kohaselt kostja nõustub võlasummaga 5603,25 eurot. Kohus ei ole selle asjaoluga arvestanud. 6.
5. Kohus jättis otsuses käsitlemata hageja vastuväited kostja tasaarvestusavaldusele. Pooled sõlmisid lepingu 2 täitmiseks 13.12.2017 täiendava kokkuleppe, mis nägi ette, et kostja tasub hageja eest liiva, killustiku ja mehhanismide rendi arved ja kostjal on õigus teha tasaarvestus hagejale väljamaksmisele kuuluvatest summadest. Maakohus leidis ebaõigesti, et pooled sõlmisid müügilepingu materjalide müümiseks. Maakohus ei ole täitnud ringkonnakohtu otsusest tulenevat juhist selgitada välja lepingust 2 tulenevad vastastikused rahalised nõuded. Kohus on kaevatavas otsuses lähtunud kostja väitest, et materjalide ostmine ja tehnika rentimine on eraldiseisev tasaarvestuse alus lepingu 2 järgsete tööde tegemisest tulenevatest nõuetest, kuna tegemist on pooltevahelise suulise müügilepinguga. Sellist lepingut hageja ja kostja ei sõlminud. Pooled koostasid tööde kohta aktid, milles arvestasid tehtud tööde maksumusest maha materjalide ja seadmete rendi maksumuse, mille kostja oli hageja eest tasunud. Selliselt arvestati välja hagejale töö eest välja makstav summa. Hageja esitas kostjale arve ja kostja tasus aktidel nr 1–3 kajastatud tööde eest. Vaidlus on ainult aktil toodud nr 4 lisatööde ja nende maksumuse üle, kusjuures kostja ise on selles aktis arvestanud materjalide ja tehnika rendi maksumust nii lepingujärgse töö kui ka lisatöö tegemise eest, kuid lisatöö enda eest ei ole kostja nõus tasuma. 6.
6. Kohus leidis, et hageja kasutas greiderit kokku 76 tundi. See arvestus ei ole täpne. Vaidlust ei ole greideri töötundides perioodil 23.–30.11.
7. Vahemikus 01.–04.12.2017 töötas greider seitse tundi: 01.12.2017 viis tundi ja 01.04.2012 kaks tundi. Kostja on selle perioodi greideri töölehele kirja pannud ka inimtööjõu tunnid (greideri hooldamine, tankimine ning töötaja objektile ja tagasi sõitmine), mis ei ole seotud hageja jaoks tehtud tööga. Inimtööjõu tunde ei võtnud kostja arvesse perioodil 23.–30.11.2017 ega ka mitte eelnevate, tasutud tööde arvestuses. 6.
8. Kostja võlgneb Raplas tehtud tööde eest hagejale palju suurema summa kui praeguses asjas hageja nõutav summa. Hageja esitas praeguses asjas hagi täienduse oma nõude suurendamiseks, kuid kohus ei võtnud seda nõuet menetlusse. Seetõttu esitas hageja kostja vastu hagi Raplas tehtud tööde eest tasumiseks (tsiviilasi nr 2-22-7230). Seega vaidlevad pooled samade töödega seotud asjaolude üle kahes erinevas tsiviilasjas. Protsessiökonoomikast tulenevalt oleks mõistlik neid asju koos menetleda. Vastustaja seisukoht
9. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 7.
10. Kostja tasus 12.12.2017 hagejale 736,89 eurot arvel näidatud summast enam. Arusaamatu on hageja etteheide, et maakohus oleks pidanud arvesse võtma, et lepingu 1 alusel tasutud garantiiperioodi tagatise (1244,52 eurot), mille hagejale tagastamise tähtaeg oli maakohtu 4 2-18-3402 15.06.2022 otsuse tegemise ajaks saabunud. Praeguses asjas ei ole hagi esemeks lepingu 1 alusel tasutud garantiiperioodi tagatise tagastamise nõue. Selle nõude on hageja esitanud tsiviilasjas nr 2-20-
11. 7.
12. Hageja nõue on ülejäänud osas (4866,36 eurot) kehtivalt tasaarvestatud lepingust 2 tuleneva kostja nõudega materjalide ja tehnika kasutamise eest. Hageja on tunnustanud kostja vastavat nõuet vähemalt 94 771,70 euro ulatuses (78 976,42 eurot + käibemaks). Seega ei pea kostja selles ulatuses oma nõuet tõendama. 7.
13. Kostja on kohtule esitanud greideri töölehed, mis tõendavad, et hageja kasutas greiderit 76 tundi (aktides 2 ja 3 kajastamata ulatuses). Apellatsioonkaebuse väide, et hageja kasutas greiderit vähem, on põhjendamatu. Kostja arvestus sisaldab masina tööaega, sh ooteaega (aeg, mil masin on koos juhiga objektil, kuid ootab tööjärge). 7.
14. Kuivõrd puudub vaidlus, et kostjal on õigus saada tasu materjalide ja tehnika kasutamise eest, ei oma tasaarvestuse seisukohast tähtsust, millise võlasuhte alusel hageja materjale ja tehnikat kasutas. 7.
15. Kostja ei leppinud hagejaga kokku jooksvas arves. Kostja esitas hagi nõuetega seotud tasaarvestusavalduse 02.03.
16. Kostja nõue hagi ületavas osas muutus sissenõutavaks 13.01.2018 ehk enne seda, kui muutus sissenõutavaks hagi esemeks olev nõue. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu seisukohti kostja tasunõude sissenõutavaks muutumise aja osas. Ükski hageja lepingust 2 tulenevatest väidetavatest tasunõuetest ei muutunud sissenõutavaks enne hagi esemeks oleva nõude sissenõutavaks muutumist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid selle põhjendusi tuleb täiendada ja osaliselt muuta (kostja nõuete sissenõutavaks muutumise aja osas). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 9.

§ 197

lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (

§ 197lg 2 I lause).

Tasaarvestuse õigus tekib ja tasaarvestus on võimalik alates ajahetkest, mil tasaarvestava poole (teise poole vastu suunatud) nõude täitmise tähtaeg on saabunud (nõue on sissenõutav) ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu. Nõue, mida tasaarvestatakse, peab

§ 197

lg 1 kohaselt olema täidetav ehk teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele (RKTKo 28.09.2011, 3-2-1-60-11, p 28;

I komm

§ 200

lg 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid (vt RKTKo 15.06.2021, nr 2-19-15657, p 12 ja selles viidatud lahendid). 5 2-18-3402

1. Hageja esitas 12.01.2018 kostjale arve nr TT2018008 (I kd, tl 13) lepingu 1 alusel tehtud tööde eest 23 645,88 euro tasumiseks. Arve kohaselt oli maksetähtaeg 15 päeva, s.o arve tuli tasuda hiljemalt 29.01.2018 (arvestades tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-s 8 sätestatut). Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 30.01.
2. 15.01.2018 ja 24.01.2018 tasaarvestusavaldustega nr T00014 ja T00019 (I kd, tl 20–21) tasaarvestas kostja oma nõuded hageja vastu kokku 18 042,63 euro ulatuses, s.o nende avaldustega tehtud tasaarvestus ei katnud 5603,25 euro suurust summat. Puudub vaidlus, et 23.11.2017 arve nr TT2017042 (III kd, tl 79) kohaselt pidi kostja hagejale tasuma 14 000,91 eurot (arve summa koos käibemaksuga 14 737,80 eurot, millest on maha arvatud garantiitagatis 736,89 eurot), kuid kostja tasus 12.12.2017 hagejale 14 737,80 eurot (III kd, tl 8), s.o 736,89 eurot arvel näidatud summast enam. Hageja leiab, et nimetatud ulatuses tasus kostja osa garantiiperioodi tagatisest (1981,41 eurot) hagejale ette. Apellatsioonkaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud otsuse tegemisel arvestama sellega, et maakohtu otsuse tegemise ajaks oli möödunud garantiiperioodi tagatise tagasimaksmise tähtaeg ning enammakstud summa oli osa tagastamisele kuuluvast tagatisrahast. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ühestki asjas esitatud tõendist ega menetlusdokumendist, sh kostja 28.06.2018 vastusest hagiavaldusele, järeldada, et enammaksega soovis kostja garantiitagatise osaliselt ennetähtaegselt tagastada. Tagatise tagasimaksmise tähtaeg saabus hageja väitel alles 28.04.2020, s.o enam kui kaks aastat pärast enammakse tegemist. Alusetult makstud osas oli kostjal hageja vastu raha tagastamise nõue (

§ 1028lg 1).

Seega on maakohus õigesti arvanud 736,89 euro suuruse enammakse hagejale võlgnetavast summast maha (5603,25 – 736,89 = 4866,36).

1. 13.12.2017 kuupäeva kandva ja tagasiulatuvalt alates 31.07.2017 jõustunud kokkuleppe (I kd, tl 116–117) järgi oli kostjal õigus arvata lepingu 2 täitmiseks kasutatavate materjalide soetamise ja masinate rentimise eest tasutud või tasumisele kuuluvad summad maha sama lepingu alusel tehtavate tööde eest hagejale tasumisele kuuluvatest summadest. 11.
2. Vaidlust ei ole selles, et hageja kasutas lepingu 2 täitmisel liiva ja kruusa ning greiderit, buldooserit ja roverit, mille tagas kostja. Lepingu 2 eritingimuste (I kd, tl 58–59 pöördel) p 2.1.3 kohaselt kohustus hageja tegema mullatöid koos transpordiga ning katenditöid koos materjali tarnega. Maakohus leidis, et materjalide kasutamiseks sõlmiti hageja ja kostja vahel müügileping (

§ 208

) ning tehnika kasutamiseks rendileping (

§ 339). Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et kostja ei olnud materjali müüja.

Samas ei vaidlusta hageja seda, et kostja hankis töödeks materjalid, millele tehtud kulutused pidi hageja kostjale hüvitama. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja müüs materjalid hagejale müügilepingu alusel. See, kust ehitusmaterjalid pärinesid, ei oma hageja ja kostja vahelise õigussuhte kvalifitseerimisel tähtsust. Vaidlust ei ole ka materjalide koguse ja hinna üle, samuti buldooseri ja roveri kasutamise tundide ja maksumuse üle. Hageja vaidleb vastu vaid perioodil 23.11.– 04.12.2017 greideri kasutamise mahule 59 tundi ületavas osas. 11.

1. Kostja esitas kohtule greideri töölehed (III kd, tl 78–78 pöördel, tl 194), millelt nähtub, et perioodil 23.–30.11.2017 töötas greider Rapla objektil 56 tundi ning perioodil 01.–04.12.2017 20 tundi, sh masina ooteaeg. Ooteaja arvestamine töötundide hulka on põhjendatud, kuivõrd samal ajal ei saanud kostja greiderit muul objektil kasutada. Seega saab lugeda tõendatuks, et hageja kasutas vahemikus 23.11.–04.12.2017 greiderit kokku 76 tundi. Pooled ei vaidle greideri rendihinna üle (75 eurot/tund). Rapla objektil novembris tehtud tööd kajastuvad aktil nr 4, millest kohtule on esitatud hageja ja kostja versioonid (hageja: I kd, tl 202; kostja: II kd, tl 110– 113 pöördel). 6 2-18-3402
2. Kostja teavitas hagejat 02.03.2018 kirjas (I kd, tl 120–121) materjalide kasutamise ja tehnika rendi kuludest 81 028 euro (lisandub käibemaks) ulatuses ning tegi kirjas tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas mh lepingust 1 tuleneva hageja tasu maksmise nõude materjali müügist ja tehnika rendist tuleneva 81 028 euro suuruse nõudega. Hageja on tunnustanud kostja vastavat nõuet vähemalt 94 771,70 euro ulatuses, s.o 78 976,42 eurot + käibemaks (hageja 22.05.2018 kiri (I kd, tl 122–123), hageja 18.07.2018 menetlusdokument (I kd, tl 178–180). Tsiviilasjas nr 2-22-7230 esitatud hagiavaldusest nähtuvalt tunnustab hageja kostja kõnealust nõuet 97 662 euro ulatuses (IV kd, tl 89–93). Kostja on 02.03.2018 kirjas toonud välja ka töö mittetähtaegsest lõpetamisest tulenevate kulude hüvitamise nõude ja leppetrahvinõude, kuid tugineb praeguses asjas kostja nõude tasaarvestamisele materjalide ja tehnika kasutamisest tuleneva nõudega. Osas, milles hageja on nõustunud kostja nõude aluseks olevate asjaoludega, ei pea kostja neid asjaolusid TsMS § 231 lg 2 järgi tõendama.
3. Ringkonnakohus märkis praeguses asjas 19.10.2020 tehtud otsuses, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kas 13.12.2017 kokkuleppest tulenes üksnes kostja õigus arvata lepingu 2 alusel tasumisele kuuluvatest summadest maha materjali müügi ja masinate rendi eest makstavad summad või tuli kostjale makstavad summad igal juhul hagejale lepingu 2 alusel tasumisele kuuluvast summast maha arvata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus peab ka kontrollima, kas pooled leppisid 13.12.2017 kokku jooksvas arves

§ 203

tähenduses.

§ 203

lg 1 sätestab, et kui mõlema poole püsivas ärisuhtes sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused tuleb summeerida (jooksev arve), loetakse tasaarvestus summeerimisega toimunuks. Sel juhul võlgnetakse nõuete ja kohustuste vahe (saldo). Hageja arvates ei vasta 13.12.2017 kokkulepe jooksva arve kokkuleppele, sest selle kohaselt esitas hageja kostjale arve tehtud töö eest, kostja esitas omakorda arve kasutatud materjalide ja seadmete eest ning tegi tasaarvestuse, tasudes hagejale hageja arve ja enda arve summade vahe. Ka kostja on seisukohal, et pooled ei leppinud kokku jooksvas arves, kuivõrd 13.12.2017 kokkulepe ei näinud ette nõuete ja kohustuste summeerimist ning tasaarvestuse summeerimisega toimunuks lugemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulenenud kokkuleppest kostjale ka kohustust mahaarvamisi teha ega piirangut teha tasaarvestust üksnes hageja lepingust 2 tulenevate nõuetega. 14. Hageja kasutatud materjalide kogus ja tehnika kasutamise maht koos maksumustega kajastub tehtud tööde aktides. Oma versiooni aktist nr 4 edastas kostja hagejale 14.12.2017 (III kd, tl 92). Kostja 30.01.2018 kirjas (I kd, tl 118–119) on toodud täiendavad liiva ja killustiku kogused, mis selgusid kostjale pärast akti nr 4 edastamist. Kostja hinnangul on 14.12.2017 edastatud akt nr 4 ja 30.01.2018 kiri makseettepanekud

§ 821lg 1 p 1 tähenduses.

Nimetatud sättest tuleneb, et kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel arve või muu sellise makseettepaneku võlgniku kätte jõudmisest.

§ 821

lg 1 p 1 alusel leidis maakohus, et materjali ja tehnika kasutamisest tulenevad kostja nõuded muutusid sissenõutavaks aktis nr 4 kajastatud osas 13.01.2018 ja 30.01.2018 kirjas toodud mahtude osas 01.03.

1. 14.
2. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel (

§ 82lg 7 I ja II lause).

Kui vastastikuse lepingu puhul ei ole tasu maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul (

§ 82

lg 3), kuid hiljemalt 30 päeva möödumisel

§ 821

lg 1 p-des 1–3 nimetatud sündmustest (

§ 821lg 1).

Selleks, et kohustus muutuks sissenõutavaks

§ 821

lg 1 alusel, peab võlausaldaja 7 2-18-3402 esitama võlgnikule arve või muu makseettepaneku. Kui võlausaldaja võlgnikule arvet või makseettepanekut ei esita, võib tasu maksmise kohustus sissenõutavaks muutuda

§ 82

lg 3 alusel (

I komm

§ 82

lg 3 alusel ning mõistlik aeg ei ületa praegusel juhul 30 päeva akti nr 4 ja 30.01.2018 kirja edastamisest. 14.

1. Kuna aktis nr 4 kajastatud materjalide ja tehnika rendi osas langes 30-päevase tähtaja viimane päev
2. a
3. jaanuarile, mis oli laupäev, tuleb TsÜS § 136 lg 8 alusel lugeda kohustuse täitmise viimaseks päevaks 15.01.
4. Seega muutus kostja nõue vastavas osas sissenõutavaks 16.01.
5. 30.01.2018 kirjas kajastatud nõue liiva ja kruusa täiendavate mahtude eest tuli täita hiljemalt 01.03.2018 ning vastav nõue muutus seega sissenõutavaks 02.03.
6. Nimetatud kuupäeval edastas kostja hagejale avalduse materjalide ja tehnika kasutamisest tuleneva nõude tasaarvestamiseks hageja nõuetega, sh arvest nr TT2018008 tulenev nõue.
7. Hageja vaidleb kostja tasaarvestuse vastuväitele vastu, leides, et temal oli kostja vastu omakorda lepingust 2 tulenev nõue tööde eest tasu saamiseks. Lepingu 2 eritingimuste p 2.2.4 järgi oli lepinguliste tööde eest tasumise tähtaeg 30 päeva arve esitamisest. Puudub vaidlus, et aktides 1, 2 ja 3 näidatud tööde eest on kostja hagejale tasunud vastavalt aktides ja arvetel näidatud summadele (II kd, tl 152–174). Hageja vastas kostja 14.12.2017 e-kirjale (akti nr 4 edastamine) 19.12.2017 e-kirjaga (III kd, tl 89–89 pöördel), milles juhib tähelepanu, et kostja ei ole aktis kajastanud tasu lisatööde eest. Lisatööde maksumuse on hageja toonud välja 22.05.2018 kirjas (I kd, tl 122–123). Selle kirja kohaselt on Rapla objekti Kastani ja Koidu tänava väljakaeve ja tagasitäite tööde maksumus 89 479,20 eurot (sh käibemaks), millest kostja on tasunud oktoobrikuu arve alusel 9926,40 eurot (8272 eurot + käibemaks), st tasuda jäi veel 79 552,80 eurot (66 294 eurot + käibemaks); Mahlamäe tänava lisatööde maksumus on hageja kohaselt 19 538,40 eurot (16 282 eurot + käibemaks) ning muude lisatööde maksumus 2752,80 eurot (2294 eurot + käibemaks). Samuti märgib hageja 22.05.2018 kirjas, et kostjal on tasumata ka aktis 4 näidatud tööde (ei sisalda lisatöid) eest 85 236,23 eurot (71 030,19 eurot + käibemaks). Toimikust ei nähtu, et hageja oleks lisatööde kalkulatsiooni kostjale esitanud enne 22.05.
8. Kostja edastatud aktis 4 märgitud liiva mahust, ehitustööde päevikust ega muudest hageja 19.07.2018 ja 18.03.2019 menetlusdokumentide lisadest ei saa üheselt tuletada lisatööde mahtu ja maksumust. Arvestada tuleb ka sellega, et lepingu 2 eritingimuste järgi ei loeta lisatööks töö mahu suurenemist kuni 10% ulatuses lepingus kokkulepitud mahust ning lepingu 2 üldtingimuste (I kd, tl 60–67 pöördel) p-dest 5.1.8 ja 5.1.9 tulenevalt võis hageja projektdokumentatsioonist kõrvale kalduda ning muudatuste eest tasu nõuda üksnes juhul, kui kostja oli selle kohta andnud kirjaliku nõusoleku. Järelikult ei saanud lisatööde tasu nõue muutuda sissenõutavaks enne 22.05.
9. Isegi kui asuda seisukohale, et lepingus 2 kokku lepitud ulatuses tehtud tööde eest tasumisele kuuluvas ulatuses (s.o 85 236,23 eurot) muutus hageja nõue sissenõutavaks enne 22.05.2018 nõudekirja esitamist, on kostja nõue hageja vastu, mis tuleneb materjalide ja tehnika kasutamisest, suurem kui see nõue ja lepingust 1 tulenev nõue kokku (94 771,70 - 85 236,23 - 4866,36 = 4 669,11). Seega sai kostja oma nõude hagi nõudega tasaarvestada ning hageja nõue lõppes selle tulemusel

§ 186

p 2 alusel juba enne hageja põhinõude ning muude praeguses asjas nimetatud väidetavate nõuete sissenõutavaks muutumist. Seetõttu puudub ka alus viiviste väljamõistmiseks. 8 2-18-3402 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
2. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 I lause). (allkirjastatud digitaalselt) 9