← Eesti

2-23-77/23

Obsah (20)§ 606§ 448§ 629§ 632§ 663§ 657§ 442§ 463§ 2§ 4772§ 603§ 654§ 478§ 365§ 173§ 171§ 172§ 174§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 19. mai 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-77 Tsivii

) § 4772 lg-le 1 ja määras, et likvideerijal tuleb teatada kohtule kirjalikult likvideerimismenetluse lõpetamisest ja äriühingu registrist kustutamisest. Juhul, kui likvideerimist ei ole lõpetatud hiljemalt 5. oktoobriks 2023, tuleb likvideerijal teatada kohtule põhjused, miks likvideerimist ei ole lõpule viidud. Maakohus märkis, et tulenevalt

§ 606

lg-st 1 määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates juriidilisele isikule edastamisest. 8.

  1. Maakohtu
  2. aprillil 2023 tehtud täiendava määruse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu
  3. aprilli
  4. a määrtust analoogia alusel

§ 448

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi täiendada, kuna määruses on jäänud ekslikult võtmata seisukoht puudutatud isiku sundlõpetamise osas. Maakohus viitas ÄS § 390 lg 1 p-le 4 ja leidis, et kuivõrd puudutatud isik ei ole registripidaja 29. novembri 2021. a määruses märgitud ning kohtu 11. jaanuari 2023. a 4

(11)määruses antud tähtaja jooksul nõutud majandusaasta aruandeid esitanud, tuleb puudutatud isik sundlõpetada. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
  1. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada, lõpetada asjas menetlus või alternatiivselt jätta avaldus rahuldamata. Alternatiivselt palub puudutatud isik menetluse peatada kuni tsiviilasja nr 2-21-12005 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Alternatiivselt, kui kohus jätab puudutatud isiku eelnevad taotlused rahuldamata, siis määrata puudutatud isiku likvideerijaks JR. Menetluskulud palus puudutatud isik jätta avaldaja kanda. Koos määruskaebusega esitas puudutatud isik taotluse määruskaebuse tagamiseks. Maakohus on põhjendamatult jätnud resolutsiooniga lahendamata puudutatud isiku
  2. veebruari
  3. a taotlused. Olukorras, kus avaldus on esitatud seaduses sätestatud kuuekuulist tähtaega rikkudes ning taotletud ei ole tähtaja ennistamist, tulnuks maakohtul menetlus lõpetada või jätta avaldus rahuldamata. Seejuures on avaldus põhjendamata, sest selles ei ole märgitud väidetava võlasuhte alust ega võla suurust. Puudutatud isiku seisukohta toetab ÄS § 513 lg 31, mille sõnastus on sarnane enne
  4. veebruari 2023 kehtinud ÄS § 60 lg 2 sõnastusega. 9.
  5. Puudutatud isik vaidlustab ka maakohtu poolt määratud likvideerija isiku, kuivõrd maakohus on likvideerijaks määranud avaldaja jaoks lojaalse isiku. Maakohtul tulnuks likvideerijaks määrata puudutatud isiku juhatuse liige JR, kes saab kõige tulemuslikult kaitsta puudutatud isiku huve tsiviilasja nr 2-21-12005 menetluses. Puudutatud isiku hinnangul ei saa kohtu poolt määratud likvideerija esindada puudutatud isikut teises kohtumenetluses, kuivõrd see oleks vastuolus likvideerimise olemusega (ÄS § 209 lg 1). 9.
  6. Lisaks on puudutatud isik seisukohal, et praegusel juhul tuleb kohaldada pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p-te 1–
  7. Seoses vaidlustatud määruse resolutsiooni p-s 3 määratud tähtajaga, s.o
  8. oktoober 2023, ei ole maakohus arvestanud, et menetlusosaliste vahel on pooleli vaidlus tsiviilasjas nr 2-21-12005, mis eelduslikult kestab 3–5 aastat. ÄS § 218 lg 1 kohaselt ei saa selle aja jooksul likvideerimismenetlust lõpuni viia. 9.
  9. Puudutatud isiku hinnangul on avaldaja oma õigusi pahauskselt kasutanud, kuivõrd ta ei ole esitanud tsiviilasjas nr 2-21-12005 puudutatud isiku pankrotiavaldust. Avaldaja püüab temale lojaalse likvideerija määramisega kõrvaldada puudutatud isiku seaduslik esindaja tsiviilasja nr 2-21-12005 menetlusest. 9.
  10. Maakohus on vaidlustatud määruses ebaõigesti märkinud, et see kehtib ja kuulub

§ 606lg 1 kohaselt täitmisele alates selle juriidilisele isikule edastamisest.

Praegusel juhul on erinormiks

§ 629

lg 4, mille kohaselt sundlõpetamise määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest. Ka ei ole maakohus vaidlustatud määruses teinud otsustust puudutatud isiku sundlõpetamise kohta. Puudutatud isik palub menetluse peatada kuni tsiviilasjas nr 2-21-12005 tehtud lahendi jõustumiseni. Puudutatud isiku hinnangul sõltub praegune menetlus viidatud tsiviilasjas tehtud lahendist. Alternatiivselt palub puudutatud isik likvideerijaks määrata juhatuse liikme JR. Avaldaja ja maakohtu etteheited JR-le on alusetud. 9.5. Puudutatud isik esitas 26. aprillil 2023 määruskaebuse täienduse, milles palus tühistada ka maakohtu 26. aprilli 2023. a täiendav määrus. Puudutatud isiku hinnangul on maakohus ebaõigesti analoogia korras kohaldanud

§ 448lg 1 p-te 1 ja 2.

Täiendava määruse tegemise eeldused ei ole täidetud, samuti tuleneb

§ 632lg 3 mõttest, et täiendava määruse saab teha ainult kaebetähtaja jooksul.

Ka on maakohus viidatud määruse p-s 6 käsitlenud puudutatud isikut arusaamatult filiaalina.

  1. Avaldaja esitas
  2. aprillil 2023 seisukoha määruskaebuse suhtes, milles vaidleb sellele 5

(11)vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku kanda. Likvideerija P. Sepper teatas
  1. mail 2023, et toetab avaldaja seisukohti.
  2. Pärnu Maakohus jättis
  3. mai
  4. a määrusega rahuldamata puudutatud isiku määruskaebuse tagamise taotluse.
  5. Pärnu Maakohus võttis
  6. mail 2023 määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus puudutatud isiku sundlõpetamise ja likvideerimismenetluse algatamise kohta on õige, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada määruse põhjendusi (

§ 657

lg 1 p 21 koosmõjus

§-ga 659). Lisaks tuleb maakohtu määruse resolutsiooni täiendada otsustusega jätta puudutatud isiku taotlus menetluse peatamiseks rahuldamata ning resolutsioonist välja jätta otsustus määruse avaldajale, puudutatud isikule ja likvideerijale saatmise kohta (

§ 442

lg 5 koosmõjus

§ 463lg-ga 2).

Määruskaebus jääb rahuldamata.

  1. Määruskaebemenetluses on vaidlus jätkuvalt selle üle, kas puudutatud isik tuleb sundlõpetada ja viia läbi likvideerimismenetlus. Samuti on vaidlus maakohtu määratud likvideerija isiku osas. Puudutatud isiku hinnangul tulnuks maakohtul menetlus lõpetada või alternatiivselt jätta avaldus rahuldama, kuivõrd avaldaja esitas avalduse seaduses sätestatud tähtaega rikkudes, taotlemata seejuures tähtaja ennistamist. Alternatiivselt tulnuks puudutatud isiku hinnangul puudutatud isiku likvideerijaks määrata juhatuse liige JR.
  2. Kolleegiumi hinnangul on eeldused puudutatud isiku sundlõpetamiseks ning likvideerimismenetluse läbiviimiseks täidetud. Samuti on maakohus põhjendanud likvideerija isiku valikut. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
  3. Asja materjalidest nähtuvalt tegi registripidaja
  4. novembril 2021 määruse, millega määras puudutatud isikule kuuekuulise tähtaja 2017–
  5. a majandusaasta aruannete esitamiseks. Registripidaja hoiatas puudutatud isikut määruse täitmata jätmise tagajärgedest (dtl 3). Registripidaja avaldas
  6. juunil 2022 väljaandes Ametlikud Teadaanded puudutatud isiku sundlõpetamisteate (dtl 14). Avaldaja esitas
  7. detsembril 2022 (kell 17.59) registripidajale avalduse likvideerimismenetluse algatamiseks (dtl-d 10–13). Eelnevast tulenevalt on õige puudutatud isiku väide, et avalaja esitas avalduse enne
  8. veebruari 2023 kehtinud ÄS § 60 lg-s 2 sätestatud kuuekuulist tähtaega rikkudes, sest avaldus tulnuks esitada hiljemalt
  9. detsembril
  10. Vaatamata sellele leiab kolleegium, et menetlusökonoomia põhimõtet (

§ 2

) silmas pidades ei ole otstarbekas hakata välja selgitama tähtaja ennistamisega seonduvaid asjaolusid, sest maakohus sai

§ 629lg-st 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 40 lg-st 3 ning ÄS § 203 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka omal algatusel algatada puudutatud isiku sundlõpetamise, mistõttu ei oleks maakohus pidanud menetlust lõpetama isegi juhul, kui avalduse esitamise tähtaeg oli mõjuva põhjuseta mööda lastud. Lisaks leiab kolleegium, et praegusel juhul on täidetud ka äriühingu sundlõpetamise ja likvideerimismenetluse läbiviimise eeldused. 16.

  1. Esmalt märgib kolleegium, et enne
  2. veebruari 2023 kehtinud ÄS § 60 lg-te 2 ja 3 sõnastusest ei tulenenud, et kui äriühingu võlausaldaja ei taotle seaduses sätestatud kuuekuulise tähtaja jooksul äriühingu likvideerimist, siis ei saa kohus likvideerimismenetlust algatada ning äriühing tuleb registrist kustutada likvideerimismenetluseta. Samuti näeb ÄS § 205 üldise eeldusena ette, et osaühingu lõpetamisel toimub selle likvideerimine (likvideerimismenetlus), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seejuures on õiguskirjanduses selgitatud, et enamasti 6

(11)viiakse likvideerimismenetlus läbi ka sundlõpetamise korral (K. Saare jt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud, Tallinn 2015, nr 1582). 16.
  1. Vaidlus puudub selles, et puudutatud isik ei ole esitanud vaatamata registripidaja
  2. novembri
  3. a määrusele, väljaandes Ametlikud Teadaanded
  4. juunil 2022 avaldatud sundlõpetamisteatele ja maakohtu
  5. jaanuari
  6. a määrusele 2017–
  7. a majandusaasta aruandeid. Asja materjalidest ja äriregistrist nähtuvalt on esitamata ka
  8. a ja
  9. a majandusaasta aruanded. Puudutatud isik ei ole registripidajale ega ka maakohtule esitanud põhjendusi majandusaasta aruannete esitamata jätmise kohta. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus osaühing ei kõrvaldanud ÄS § 203 lg 3 järgi määratud tähtaja jooksul sundlõpetamise aluseks olevat asjaolu ning ta ei esitanud mõjuvaid põhjusi sundlõpetamise aluseks olnud asjaolu tähtajaks kõrvaldamata jätmise kohta, on kohtul alus otsustada osaühingu sundlõpetamine ÄS § 203 lg-te 1 ja 2 alusel ning määrata likvideerija (RKTKm 10.03.2021 219-11769, p 19). 16.
  10. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kohtu otsustuspädevus likvideerija määramisel ei ole piiratud üksnes juriidilise isiku likvideerimise vastu huvi üles näidanud isiku avalduse menetlemisega, vaid on laiem. Kohtu ülesanne on tagada seaduse nõuetele mittevastavate juriidiliste isikute tegevuse lõpetamine likvideerimismenetluse kaudu. Asjaolud juriidilise isiku sundlõpetamiseks ja sellega koos likvideerija määramiseks ilmnevad praktikas üldjuhul registrimenetluses ja vastavad andmed peab kohtule edastama registripidaja (

III komm

(2018),
  1. ptk, p 3). Praegusel juhul on registripidaja edastanud maakohtule avaldaja avalduse, mille kohaselt on avaldajal nõue puudutatud isiku vastu ning taotletud likvideerimismenetluse läbiviimist. Lihtsustatud korras, s.o likvideerimismenetlust läbi viimata, äriühingu registrist kustutamise eesmärk on kõrvaldada tsiviilõiguse subjektide hulgast sellised äriühingud, mis eelduslikult ei tegutse ja on varatud ning kellel ei ole võlausaldajaid (K. Saare jt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud, Tallinn 2015, nr 1584). Praegusel juhul ei ole tegemist kirjeldatud olukorraga, kuivõrd võlausaldaja on teada andnud oma nõudest äriühingu vastu. 16.
  2. Kolleegium leiab, et olukorras, kus võlausaldaja taotlus likvideerimismenetluse algatamiseks oli esitatud enne
  3. veebruari 2023 kehtinud ÄS § 60 lg-s 2 sätestatud tähtaega rikkudes, sai maakohus otsustada puudutatud isiku sundlõpetamise (sh likvideerimismenetluse algatamise) omal algatusel, sest sundlõpetamise eeldused olid täidetud. Selline õigus tuleneb kohtule nii

§ 629lg-st 1, mille kohaselt algatab kohus juriidilise isiku sundlõpetamise muuhulgas omal algatusel ning Ts

ÜS § 40 lg-st 3, mille kohaselt võib kohus sundlõpetamise otsustada omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Niisamuti sätestab ÄS § 203 lg 2 teine lause kohtu õiguse otsustada äriühingu sundlõpetamine omal algatusel. Ka Riigikohus on jaatanud kohtu õigust otsustada äriühingu sundlõpetamine omal algatusel (vt nt RKTKm 13.09.2017 2-16-17452, p 13). 16.

  1. Määruskaebuse väidetest võib aru saada, et puudutatud isiku hinnangul ei saanud likvideerimismenetlust algatada ka seetõttu, et avaldaja ja puudutatud isiku vahel on pooleli kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-21-12005, mis eelduslikult kestab 3–5 aastat. Õige on puudutatud isiku viide ÄS § 218 lg-le 1, mille kohaselt saab pärast likvideerimise lõpetamist osaühingu registrist kustutada muuhulgas eeldusel, et osaühing ei osale poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses (vt selle kohta ka RKTKm 19.12.2012 3-2-1-137-12, p 17). Küll aga ei välista viidatud säte likvideerimismenetluse algatamist ega selle läbiviimist. Kolleegium märgib, et maakohtu
  2. aprilli
  3. a määruse resolutsiooni p-s 3 määratud tähtaeg, s.o
  4. oktoober 2023, ei ole likvideerimismenetluse läbiviimise tähtaeg, vaid see tähtaeg on sätestatud likvideerija üle kohtu järelevalve funktsiooni tagamiseks (

§ 4772lg 1).

Kolleegiumi ei nõustu puudutatud isiku väitega, et avaldaja poolt likvideerimismenetluse algatamise avalduse esitamine on pahatahtlik. Avaldaja on kasutanud talle seadusest tulenevaid õigusi, sest puudutatud isiku kohta oli 1. veebruarini 2023 kehtinud ÄS § 60 lg 2 alusel avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded sundlõpetamisteade, milles kutsuti äriühingu 7

(11)võlausaldajaid üles teatama oma nõudest äriühingu vastu. Seega esitas avaldaja vastavalt avaldatud teatele oma õiguste kaitseks avalduse likvideerimismenetluse algatamiseks.
  1. Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku väitega, et avaldus on esitatud puudustega. Kuni
  2. veebruarini 2023 kehtinud ÄS § 60 lg-st 2 ei tulenenud võlausaldajale kohustust tõendada oma nõuet, sh tuua välja nõude suurus ja alus. Viidatud sätte järgi tuli võlausaldajal teatada oma nõudest, mida avaldaja praegusel juhul ka tegi. Kohus ei kontrolli likvideerimismenetluse algatamise otsustamisel võlausaldaja nõude olemasolu ega tõendatust ning nõuet tõendavad dokumendid tuleb kohtule esitada ÄS § 213 järgi likvideerimismenetluse käigus (vt RKTKm 10.03.2021 2-19-11769, p 18; K. Saare jt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud, Tallinn 2015, nr 1626). Puudutatud isiku viide ÄS § 513 lg-le 31 on asjakohatu, kuivõrd ÄS § 513 on rakendussäte, milles on ettenähtud eriregulatsioon äriregistrisse kandmata ettevõtete erakorraliseks ja massiliseks sundlõpetamiseks (vt ka RKTKo 16.12.2003 3-2-1-142-03, p 18). Ka on ebaõige puudutatud isiku arusaam nagu tuleks analoogia korras kohaldada pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p-te 1–
  3. Praegusel juhul ei ole tegemist pankrotimenetlusega, samuti ei esine seaduse lünka, mida oleks vaja analoogia korras ületada (TsÜS § 4).
  4. Kolleegiumi hinnangul on alusetud ka puudutatud isiku etteheited maakohtule seonduvalt maakohtu määratud likvideerija isikuga.

§ 603

lg 1 kohaselt tuli maakohtul kontrollida, et puudutatud isikule likvideerijaks määratav isik vastaks seaduses sätestatud nõuetele, ning põhjendada, miks kohus leiab, et valituks osutunud isik on võimeline oma ülesandeid vajalikul tasemel täitma. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, millesse kõrgem kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt RKTKm 07.06.2017 3-2-1-42-17, p 15). Maakohtu 6. aprilli 2023. a määrusest on maakohtu diskretsioon puudutatud isikule likvideerija määramise osas jälgitav ja arusaadav. Ka on maakohus põhjendanud, miks ei saanud puudutatud isiku likvideerijaks määrata juhatuse liiget. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea

§ 654

lg 6 alusel (koosmõjus

§-ga 659) vajalikuks neid täies ulatuses korrata. 18.1. Puudutatud isiku väidete kohaselt on maakohus likvideerijaks määranud avaldajale lojaalse isiku, kes võib oluliselt kahjustada puudutatud isiku huve menetlusosaliste vahel pooleliolevas vaidluses (tsiviilasi nr 2-21-12005). Kolleegiumi hinnangul on puudutatud isiku väited alusetud. Ka ei ole puudutatud isik määratud likvideerija isiku osas esile toonud, et isik ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Kolleegiumil puudub alus kahelda likvideerija pädevuses ja kavatsuses puudutatud isiku esindamisel pooleliolevas kohtumenetluses. Asjakohatu on puudutatud isiku väide, mille kohaselt puudub likvideerijal juurdepääs tsiviilasjas nr 2-2112005 tähtsust omavatele dokumentaalsetele tõenditele. ÄS § 209 lg 1 esimese lause kohaselt on likvideerijal juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise olemusega. Seega on likvideerija juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks ning juhib seda likvideerimisel juhatuse asemel (vt ka

III komm

(2018), § 602, p 3.5.1; K. Saare jt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud, Tallinn 2015, nr 1620). Seega on likvideerijal, kellel on muuhulgas osaühingu juhatuse liikme õigused, juurdepääs ka osaühinguga seotud dokumentidele jms. 18.2. Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku väitega nagu ei saaks likvideerija pooleliolevas kohtumenetluses puudutatud isikut esindada, kuivõrd see läheks vastuollu ÄS § 209 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga. Tulenevalt ÄS § 209 lg-st 2 lõpetab likvideerija osaühingu tegevuse, nõuab sisse võlad, müüb vara ja rahuldab võlausaldajate nõuded. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlevad menetlusosalised tsiviilasjas nr 2-21-12005 selle üle, kas avaldajal on rahaline nõue puudutatud isiku vastu. Arvestades ÄS §209 lg-st 2 tulenevaid likvideerija ülesandeid, ei näe kolleegium ÄS § 209 lg-tega 1 ja 3 vastuolu, kui likvideerija esindab puudutatud isikut tsiviilasja nr 2-21-12005 menetluses. Lisaks tuleb arvestada, et ÄS § 209 lg-st 3 tulenevalt on likvideerijate esindusõigus kolmandate isikute suhtes piiramatu (vt ka TsÜS komm
(2010)§ 41, p 3.4). 8
(11)
  1. Puudutatud isik on määruskaebuses maakohtule ette heitnud puudutatud isiku
  2. veebruaril 2023 esitatud taotluste nõuetekohaselt lahendamata jätmist (taotluse osas seisukoha võtmine lahendi resolutsioonis). Kolleegium nõustub puudutatud isiku etteheitega osaliselt. 19.
  3. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik esitanud
  4. veebruaril 2023 taotlused, mida puudutatud isik täpsustas
  5. märtsi
  6. a seisukohas järgmiselt: 1) lõpetada asjas menetlus või jätta avaldus rahuldamata, kuivõrd avaldaja avaldus on esitatud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes; 2) alternatiivselt peatada menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-21-12005 tehtava lahendi jõustumiseni; 3) alternatiivselt määrata puudutatud isiku likvideerijaks JR. 19.
  7. Maakohus on
  8. aprilli
  9. a määruse p-s 6 asunud puudutatud isiku menetluse peatamise taotluse osas seisukohale, et tsiviilasja peatamiseks ei ole alust. Kolleegium nõustub puudutatud isikuga, et maakohtul tulnuks

§ 442

lg 5 (koosmõjus

§ 463

lg-ga 2) järgi märkida otsustus taotluse rahuldamata jätmise kohta määruse resolutsioonis. Ringkonnakohus saab selle puuduse kõrvaldada, täiendades maakohtu

  1. aprilli
  2. a määruse resolutsiooni otsustusega jätta puudutatud isiku
  3. veebruaril 2023 (täpsustatud
  4. märtsil 2023) esitatud taotlus menetluse peatamiseks rahuldamata. 19.
  5. Muus osas ei ole puudutatud isiku etteheited maakohtule põhjendatud. Maakohus on
  6. aprilli
  7. a määruse p-s 6 õigesti leidnud, et ei esine menetluse lõpetamise eeldusi ning jätkanud asja menetlusega. Maakohus on vaidlustatud lahendi resolutsioonis määranud puudutatud isiku likvideerijaks P. Sepperi. Kolleegiumi hinnangul ei olnud tegemist selliste taotlustega, mis tulnuks lahendada määruse resolutsiooniga.
  8. Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu
  9. aprilli
  10. a määruse resolutsiooni muuta ka resolutsioon p 4 osas. Viidatud punktis on maakohus määranud määruse saatmise avaldajale, puudutatud isikule, likvideerijale ja Tartu Maakohtu registriosakonnale likvideerija kande tegemiseks.

§ 442

lg 5 (koosmõjus

§ 463

lg-ga 2) esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Viidatud sätte kohaselt ei ole määruse resolutsiooni kohustuslikuks osaks ostustus menetlusosalistele määruse saatmise kohta. Seetõttu tuleb maakohtu

  1. aprilli
  2. a määruse resolutsiooni p-st 4 välja jätta otsustus määruse avaldajale, puudutatud isikule ja likvideerijale saatmise kohta. Määruse resolutsiooni p 4 jääb alles otsustus määruse Tartu Maakohtu registriosakonnale likvideerija kande tegemiseks saatmise kohta (ÄS § 208 lg 2 ja § 371 lg 2, vt ka

III komm

(2018), § 629, p 3.8).
  1. Puudutatud isik on määruskaebuses välja toonud, et maakohus on puudutatud isikut
  2. aprilli
  3. a määruse p-s 6 arusaamatul põhjusel käsitanud filiaalina. Maakohus on sundõpetamise otsustuse põhjendamisel viidanud ÄS § 390 lg 1 p-le 4, mille kohaselt kustutatakse filiaal äriregistrist, kui filiaali juhataja ei esita ÄS §-s 388 nimetatud tähtaegade kestel nõutavat majandusaasta aruannet ega tee seda ka registripidaja määratud lisatähtaja jooksul. Kolleegium nõustub puudutatud isikuga, et kuivõrd puudutatud isiku näol ei ole tegemist filiaaliga, on maakohus ebaõigesti kohaldanud ÄS § 390 lg 1 p
  4. Tegemist ei ole aga sellise rikkumisega, mis tooks kaasa maakohtu määruse tühistamise. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada muutes maakohtu määruse põhjendusi. ÄS § 203 lg 1 loetleb alused, millal osaühing lõpetatakse kohtumäärusega. Viidatud sätte p 3 võimaldab osaühingu kohtumäärusega lõpetada muudel seaduses sätestatud juhtudel. Kuni
  5. veebruarini 2023 kehtinud ÄS § 60 nägi ette regulatsiooni majandusaasta aruande esitamata jätmisel äriühingu registrist kustutamise kohta. Kuivõrd praegusel juhul puudub vaidlus, et puudutatud isik ei ole esitanud perioodi 2017–
  6. a majandusaasta aruandeid ega ole ka põhjendanud nende esitamata jätmist, samuti on äriühingu võlausaldaja esitanud avalduse likvideerimismenetluse läbiviimiseks (sest tal on rahaline nõue puudutatud isiku vastu), 9
(11)esinevad eeldused äriühingu sundlõpetamiseks. Nagu kolleegiumi praeguse määruse p-s 14.2 viitas, siis ka Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus osaühing ei kõrvaldanud ÄS § 203 lg 3 järgi määratud tähtaja jooksul sundlõpetamise aluseks olevat asjaolu ning ta ei esitanud mõjuvaid põhjusi sundlõpetamise aluseks olnud asjaolu tähtajaks kõrvaldamata jätmise kohta, on kohtul alus otsustada osaühingu sundlõpetamine ÄS § 203 lg-te 1 ja 2 alusel ning määrata likvideerija (RKTKm 10.03.2021 2-19-11769, p 19). 22. Ka tuleb täpsustada maakohtu 6. aprilli 2023. a määrust selle kehtivuse ja täitmisele kuuluvuse osas. Maakohus on viidatud määruse p-s 15 märkinud, et kooskõlas

§ 606

lgga 1 määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates edastamisest juriidilisele isikule. Kolleegium nõustub puudutatud isikuga, et praegusel juhul kohaldub erinormina

§ 629

lg 4, mille kohaselt sundlõpetamise määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et kuigi hagita menetluses on määrused üldjuhul

§ 478

lg 4 järgi viivitamata täidetavad, siis kujutab

§ 629

lg 4 endast erinormi

§ 478lg 4 suhtes.

Seega ei hakka sundlõpetamise määrus kehtima ega kuulu täitmisele viivitamata, vaid alates jõustumisest. Samuti on erandiks kohtulahendid, millega kohus nimetab juriidilisele isikule likvideerija juriidilise isiku sundlõpetamise korral ning ka selline kohtulahend tuleb edastada registripidajale selle jõustumisel (

III komm

(2018), § 629, p 3.9; § 606, p 3.6).
  2. aprilli
  3. a määruskaebuse täienduse väidetest saab kolleegium aru nii, et puudutatud isiku hinnangul ei saanud maakohus praegusel juhul täiendavat, s.o
  4. aprillil 2023 määrust teha, kuna selle tegemise eeldused ei olnud täidetud, samuti on maakohus rikkunud täiendava määruse tegemise tähtaega. Kolleegium puudutatud isikuga ei nõustu. 23.1.

§ 448

lg 1 p 2 kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud lahendamata. Ka õiguskirjanduses on leitud, et kohtul on võimalik otsust muuhulgas omal algatusel täiendada otsuse (mh selle resolutsiooni) puuduse korral, esmajoones kui mingi küsimus on jäänud lahendamata (

II komm

(2017), § 448, p 3.1).

§ 463

lg 2 sätestab, et määrusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. 23.

  1. Praegusel juhul on maakohus
  2. aprillil 2023 teinud täiendava määruse, kuivõrd
  3. aprilli
  4. a määruses jäi ekslikult võtmata seisukoht puudutatud isiku sundlõpetamise osas. Sellele eksimusele on puudutatud isik ka ise määruskaebuses viidanud. Kolleegium märgib, et

§ 629

alusel tehtava määruse, millega kohus otsustab juriidilise isiku sundlõpetada, resolutsioonis tuleb muuhulgas märkida otsustus juriidilise isiku sundlõpetamise kohta (vt

III komm

(2018), § 629, p 3.8). Eelnevast tulenevalt oli maakohtu
  1. aprilli
  2. a määruse resolutsioon puudusega ning maakohus sai

§ 448

lg 1 p 2 (koosmõjus

§ 463lg-ga 2) alusel teha täiendava määruse.

Tulenevalt

§ 448

lg-st 2 (koosmõjus

§ 463

lg-ga 2) saab kohus täiendava määruse omal algatusel teha 20 päeva jooksul määruse avalikult teatavakstegemise alates. Arvestades, et põhimääruse tegi maakohus 6. aprillil 2023 ja täiendava määruse 26. aprillil 2023, ei rikkunud maakohus

§ 448lgs 2 sätestatud tähtaega.

Puudutatud isiku viide

§ 632

lg-le 3 ei ole asjakohane, kuivõrd viidatud säte reguleerib apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega täiendava otsuse tegemisel. Seega olid täiendava määruse tegemise eeldused täidetud. 24. Puudutatud isik on määruskaebuses esitanud menetluse peatamise taotluse, paludes menetlus peatada kuni tsiviilasjas nr 2-21-12005 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Puudutatud isiku hinnangul sõltub avaldaja avalduse esitamise õigus sellest, milline lahend tsiviilasjas nr 2-21-12005 tehakse. Kolleegiumi hinnangul ei esine aluseid menetluse peatamiseks. Kohtu otsustus likvideerimismenetluse algatamiseks ei sõltu

§ 365

lg 1 mõttes tsiviilasjas nr 2-21-12005 tehtavast lahendist, kuivõrd kohus saab

§ 629

lg-st 1 tulenevalt ka omal algatusel algatada juriidilise isiku sundlõpetamise (vt selle kohta ka kolleegiumi selgitusi määruse p-s 16 ja selle alapunktides). 10

(11)25. Puudutatud isik on määruskaebuses esitanud ka alternatiivse taotluse, paludes puudutatud isiku likvideerijaks määrata juhatuse liige JR. Kolleegium on määruse p-s 18 vastanud likvideerija isikut puudutavatele määruskaebuse väidetele. Kolleegium märgib täiendavalt, et õiguskirjanduses on leitud, et kui juriidilise isiku juhatuse liige ei ole oma juhtorgani liikme kohustusi täitnud nõutava hoolega, on korduvalt jätnud esitamata majandusaasta aruanded, siis peaks kohus kaaluma likvideerijaks muu isiku määramist (

III komm

(2018), § 603, p 3.3). Praegusel juhul on puudutatud isiku juhatuse liige jätnud esitamata 2017–
  1. a majandusaasta aruanded. Menetluskulude jaotus
  2. Kuigi ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, ei ole praegusel juhul vajadust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (

§ 173lg 3 esimene lause).

Puudutatud isik on palunud tühistada maakohtu määruse terves ulatuses, kuid ei ole menetluskulude jaotuse kohta sisulisi väiteid esitanud. 27.

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta

§ 171

lg 1 ja

§ 172lg 6 alusel puudutatud isiku kanda.

Ringkonnakohus täpsustab maakohtu määruse resolutsiooni sõnastust likvideerijale tasu ja tekkinud kulutuste hüvitamise osas selliselt, et kui likvideerija ei saa tasu ja tekkinud kulutusi katta puudutatud isiku vara arvel, määrab kohus likvideerija avalduse alusel tasu ja tekkinud kulutuste hüvitamise avaldaja poolt deposiiti tasutud ettemaksust. Likvideerija peab kohut teavitama, kui tema tasu ja tekkinud kulutusi ei saa katta puudutatud isiku vara arvel ning need ületavad deposiiti tasutud summat (1000 eurot). 28. Kuna maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis ei tee seda

§ 174lg-st 4 tulenevalt ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

29. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.