Obsah (11)

§ 52§ 410§ 4062§ 416§ 164§ 195§ 108§ 4034§ 94§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2023, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-21-133899 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ

1132 lõikes 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste p-st 7.

1. Hageja sissenõudekulude summa 50 eurot kujunemine: esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega 3 tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Seega on sissenõudmisega seotud kulud kokku 50 eurot.
2. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale
3. mail 2023 kätte Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja ei vastanud hagile ega esitanud menetluse jooksul seisukohti. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Placet Group OÜ ja kostja sõlmisid XXX laenulepingu nr XXX (dtl 35-38, üldtingimused dtl 39-42). Laenuleping nr XXX (edaspidi laenuleping) on võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Laenuleping on sõlmitud

§ 52

lg 1 tähenduses sidevahendi abil, s.o kostja laenutaotlus on esitatud elektrooniliselt laenuandja kodulehe vahendusel. Laenuandja on tuvastanud kostja isiku (dtl 136-140) ning enne laenulepingu sõlmimist edastanud kostjale tutvumiseks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe ja lepingueelse täiendava teabe (dtl 153-160). Pärast laenulepingu sõlmimist on laenuandja väljastanud laenu ja edastanud kostjale laenulepingu tingimused, hinnakirja, euroteabelehe ja arve (dtl 161-172). Seega on täidetud

§ 410lg 1 teises lauses sätestatud nõue.

Kostja ei vaidlusta laenulepingu sõlmimist ega laenu väljastamist.

1. Hagiavaldusele lisatud laenulepingu ja maksegraafiku kohaselt kohustus kostja tagastama krediidisumma 3750 eurot osamaksetena alates
2. juulist 2020 kuni
3. maini
4. Laenulepingu kohaselt on aastane intressimäär 34,90%, krediidi kulukuse määr 45,83%, viivise määr 0,10% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest, summa maksmiseks kokku 8159,10 eurot. Kostja ei vaidlustanud krediidi kulukuse määra suurust. Laenulepingu sõlmimise ajal, s.o
5. juunil 2020 oli Eesti Panga poolt avaldatud info (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102) kohaselt tarbimislaenude krediidi kulukuse määraks 20,52% ning selle kolmekordne määr on 61,56%. Laenulepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr 45,83% ei ületa seega krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenuleping ei ole seega

§ 4062lg 1 alusel tühine.

1. Hagiavalduse kohaselt ei tasunud kostja laenulepingu alusel ühtegi osamakset. Kostja ei esitanud sellele vastuväiteid. Kostja rikkus seega laenulepingut sellega, et jättis laenulepingust tulenevad osamaksed alates esimesest, s.o
2. juuli 2020 osamaksest tasumata.
3. Hagiavalduse ja kohtule esitatud tõendite kohaselt saatis Placet Group OÜ alates
4. juulist 2020 kostjale korduvaid meeldetuletusi võlgnevuse tasumiseks (dtl 49-64) ning
5. septembril 2020 saatis Placet Group OÜ kostjale teate laenulepingu ülesütlemise kohta, kui kostja ei tasu oma võlgnevust täiendava tähtaja jooksul (dtl 45). Kuna kostja jättis laenulepingu järgi tasumisele kuuluvad osamaksed alates
6. juuli 2020 osamaksest tasumata, oli kostja
7. septembri 2020 seisuga viivituses laenulepingust tuleneva nelja järjestikuse osamakse tasumisega. Viidatud teatest nähtub, et Placet Group OÜ andis kostjale võla tasumiseks tähtaja 14 päeva alates kirja saatmisest, paludes võlgnevus tasuda hiljemalt
8. septembriks
9. Placet Group OÜ hoiatas kostjat, et võla tasumata jätmise korral ütleb Placet Group OÜ laenulepingu üles alates
10. oktoobrist
11. Kostja ei väitnud, et ta ei ole
12. septembri 2020 4 teadet kätte saanud. Laenuleping on

§ 416lg 1 ja § 195 lg 1 alusel seega 1.

oktoobril 2020 üles öeldud.

1. Hagiavaldusele lisatud nõude loovutamise teatisest (dtl 46) nähtub, et Placet Group OÜ loovutas laenulepingust tulenevad nõuded
2. oktoobril 2020 hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja ei esitanud nõude loovutamisele vastuväiteid. Hageja on

§ 164

lg 1 ja 2 ning § 170 kohaselt seega õigustatud nõudma Placet Group OÜ asemel kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. 9. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine

§ 195lg 2 järgi mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse

§ 416

lg 3 järgi vastavalt kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete tasumata kogusummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled

§ 195

lg 5 ja § 189 lg 1 järgi tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. 10. Hageja võib eeltoodust tulenevalt ning laenulepingu ja

§ 108

lg 1 alusel seega nõuda kostjalt enne laenulepingu ülesütlemist ja lepingu ülesütlemise tulemusena sissenõutavaks muutunud põhiosamaksete tasumist kokku summas 3750 eurot. See nõue tuleb rahuldada. 11. Laenulepingu kohaselt on pooled kokku leppinud intressimääras 34,90% aastas ning hageja nõuab kostjalt intressi tasumist summas 325 eurot 14 senti. Krediidiandja on

§ 4034

lg 1 järgi kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidivõimelisuse hindamiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 2 ja 4 kohaselt omandama ennekõike tarbijalt endalt aga ka muudelt isikutelt või asutustelt teabe asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas andmed tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, varaliste kohustuste, regulaarsete majapidamiskulude ja varasemate maksekohustuste täitmise kohta. Tarbija peab

§ 4034

lg 3 järgi esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidiandja ei saa tarbija krediidivõime kontrollimisel

§ 4034

lg 4 kohaselt tugineda üksnes tarbija väidetele, vaid ta peab nende õigsust ka kontrollima. Tarbija andmete kontrollimiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 4 ja krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigete 3 ja 4 kohaselt tegema mõistlikke pingutusi, arvestades krediidiandjate ja -vahendajate seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral krediidiandja iseseisvalt kättesaadavale teabele, ning, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks, tuginema võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab

§ 4034lg 13 järgi vaidluse korral tõendama krediidiandja, st antud juhul hageja.

5 Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kohtul on kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt
3. märtsi 2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Kohus andis
4. veebruari 2023 määrusega hagejale võimaluse esitada oma seisukohad ning tõendid seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimisega. Hageja leiab, et ta on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja märgib, et laenuandja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase ja registreid. Kostja laenutaotlusest (dtl 147-148) nähtub, et kostja on märkinud oma sissetulekuks töötasu ning selle suuruseks 1900 eurot, kostja on laenu taotlenud igapäevasteks kulutusteks ning olemasolevate majapidamiskuludena märkinud 600 eurot. Kohtule esitatud taust.ee väljatrükilt (dtl 152) ilmneb, et laenulepingu sõlmimise ajal
5. juunil 2020 ei olnud kostjal üleval ühtki nõuet, kuid juba järgneval kuul on tekkinud kolm nõuet, sh kaks neist nõudega üle 10 000 euro. Hageja ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist ning selle alusel enne laenulepingu sõlmimist analüüsinud kostja tegelikke tulusid ja kulusid, sh olemasolevaid kohustusi teiste finantsasutuste ees. Hageja poolt kohtule esitatud dokumendi „Otsuse tegemise aluseks olevad päringud“ (dtl 149-151) järgi on kostja tulude lahtrisse märgitud kuude lõikes erinevad summad alates 1039,67 eurost kuni 4045,49 euroni, kuid kohtule ei ole esitatud 6 vähimaidki selgitusi ega tõendeid selle kohta, kust vastavad andmed pärinevad. Kostja pangakonto väljavõtet kohtule esitatud ei ole. Väljavõtet pensioniregistrist kohtule esitatud ei ole. Hageja koostatud dokumendis „Otsuse tegemise aluseks olevad päringud“ on märgitud, et pensioniregistri andmed puuduvad. Samuti pole hageja esitanud selgitusi ega tõendeid selle kohta, kust pärinevad viidatud dokumendis kostja kulude lahtrisse kantud andmed. Hageja enda poolt koostatud dokumenti ei saa käsitleda tõendina kostja tulude ja kulude kohta. Lähtudes kohtule esitatud tõenditest on kohus seisukohal, et kostja ei ole enne laenulepingu sõlmimist piisavalt kontrollinud kostja krediidivõimelisust ega tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist, millise asjaolu tõendamise kohustus lasus hagejal

§ 4034

lg 13 alusel.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodil olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud. Hageja nõue kostjalt intressi 325 euro 14 sendi väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. 12.

§ 113

lg 1 alusel võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 4034

lg 7 ja Eesti Panga poolt avaldatud info (https://www.eestipank.ee/volasuheteintressimaar) alusel on antud juhul laenulepingu intressimääraks kuni 31. detsembrini 2022 0,00%. Seega on tulenevalt

§ 113lg 1 antud juhul viivisemääraks 8% aastas kuni 31.

7 detsembrini

1. Alates
2. jaanuarist 2023 on intressimääraks 2,50% aastas ja viivisemääraks seega 10,5% aastas. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast
3. oktoobrist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni
4. detsembril 2021 ning alates
5. detsembrist 2021 kuni põhinõude summas 3750 eurot täitmiseni. Viivis põhinõudelt 3750 eurolt moodustab
6. detsembril 2021 seisuga 373 eurot 77 senti (vt viivisekalkulaator.ee). Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb rahuldada seega summas 373 eurot 77 senti. Alates
7. detsembrist 2021 kuni põhinõude 3750 euro tasumiseni on hagejal õigus viivisele

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

13. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast laenulepingu ülesütlemist tekkinud võla sissenõudmise kulud summas 50 eurot.

§ 1132

lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et võlausaldaja on saatnud kostjale võlateatiseid enne laenulepingu ülesütlemist (dtl 49-64). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et Placet Group OÜ või hageja oleks kostjale saatnud meeldetuletuskirju pärast laenulepingu ülesütlemist, s.o alates

1. oktoobrist
2. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et laenuandja Placet Group OÜ on pärast laenulepingu ülesütlemist saatnud kostjale vaid teatise nõude loovutamise kohta
3. oktoobril 2020 (dtl 46). Nõude loovutamise teatist ei saa pidada pärast lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjaks. Hageja nõue pärast laenulepingu ülesütlemist tekkinud võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks tuleb seega jätta rahuldamata.
4. Arvestades eeltoodut tuleb hagiavaldus rahuldada osaliselt. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 3750 eurot, viivis põhinõudelt 3750 eurolt
5. detsembri 2021 seisuga 373 eurot 77 senti ja alates
6. detsembrist 2021 kuni põhinõude 3750 euro tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata intressi 325 euro 14 sendi ja pärast laenulepingu ülesütlemist tekkinud võla sissenõudmiskulude hüvitise 50 euro kostjalt väljamõistmise nõudes. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Hagi rahuldati ligikaudu 72% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 4 alusel 72% ulatuses kostja ja 28% ulatuses hageja kanda.
2. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulu riigilõiv 475 eurot ja esindajakulu 1140 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas hageja esindaja hagiavalduse koostamiseks, lisade kogumiseks ja komplekteerimiseks, hagiavalduse kohtule esitamiseks 4 töötundi, hageja seisukoha koostamiseks 5 töötundi ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 0,5 tundi, kokku 6,5 tundi. Hageja esindaja tunnitasu on 120 eurot käibemaksuta. Kohus täpsustab, et hageja lepingulise esindaja töötunde kokku liites ei ole summaks 6,5, vaid 9,5 töötundi.
3. Riigilõiv 475 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi põhjendatud menetluskulu. 8 Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas hagiavalduse tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõla, intressi, viivise ning võla sissenõudmiskulude hüvitise saamiseks. Tegemist ei ole õiguslikult keerulise vaidlusega. Tegemist ei ole ka mahuka asjaga. Hageja lepinguline esindaja koostab ja esitab sarnaseid tarbijakrediidilepingust tulenevaid hagiavaldusi kohtusse väga sageli, mistõttu on lepingulise esindaja tegelik töö eelnevalt väljatöötatud tüüphagiga vähene. Hagejale pidi täiendava seisukoha esitamise ajaks olema asja materjalidega juba tuttav, kuna ilma vastavat infot omamata ei oleks hageja lepinguline esindaja saanud otsustada ka kohtusse pöördumist ega koostada hagivaldust. Kohus leiab sellest tulenevalt, et hageja esindajatasu on põhjendatud ja vajalik kokku 4 töötunni, s.o 480 euro ulatuses. Hageja menetluskulud tuleb TsMS § 174 lg 10 järgi hüvitada käibemaksuta. Kostja menetluses ei osalenud. Kostjal ei ole TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaksmääratavaid menetluskulusid.
4. Kuna kohus jättis 72% menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud 687,60 eurot [(475 + 480) * 0,72]. Hageja ülejäänud menetluskulud jäävad hageja kanda.
5. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtuotsuse kättetoimetamine
6. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada kohtule teadaolevatel kostja aadressidel ega kostja sidevahendite andmeid kasutades. Kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete väljaselgitamiseks tehti päring rahvastikuregistrisse, e-maksuametisse, kostja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ning Politsei- ja Piirivalveametile. Kohtul ei õnnestunud välja selgitada kostja kehtivaid elukoha ja muude sidevahendite andmeid, mis oleksid viinud dokumentide kostjale kättetoimetamiseni. Kohtule ei ole menetluse käigus saanud teatavaks täiendavaid kostja elukoha ega muude sidevahendite andmeid. Rahvastikuregistrisse ega e-maksuametisse ei ole kostja kohta täiendavaid andmeid laekunud. Kohtuotsus tuleb toimetada kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte otsuse resolutsiooni väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Väljavõttes tuleb TsMS § 317 lg 4 järgi märkida asja arutav kohus, menetlusosalised ja menetluse ese ning otsuse resolutsiooni punktid 1-3 ja 6-8 ning selgitused apellatsioonkaebuse esitamise ja menetlusabi taotlemise kohta. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 9