Obsah (9)

§ 396§ 398§ 1043§ 1045§ 1050§ 127§ 134§ 128§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 13. juuni 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-21

§ 396lg 1), mille alusel sai kostja hagejalt laenu 2700 eurot.

Hageja esitas kostjale nõude laenusumma tagastamiseks hiljemalt

1. septembril
2. Kostja ei ole ülesütlemisavaldusele vastuväiteid esitanud. Seega on hageja nõue laenu tagastamiseks summas 2700 eurot muutunud sissenõutavaks. Arvestades seda, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu laenuleping ning

§ 398

lg 1 esimese lause järgi tekkis kostjal laenusumma tagasimaksmise kohustus alles pärast laenulepingu lõppemist selle ülesütlemise tagajärjel, ei ole kohtu hinnangul hageja laenulepingu ülesütlemisavalduse koostamiseks kantud kulu väljamõistmine kostjalt õiguslikult põhjendatud. Kostja esitas hageja vastu tasaarvestusavalduse kogu nõude ulatuses seoses varalise ja mittevaralise kahju tekitamisega.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega (p 2) ja kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse rikkumisega (p 5). Inimese keha ja tervis on absoluutne õigushüve, mille kahjustamine on keelatud ehk õigusvastane. Mittevaralise hüvitise saamiseks tervisekahjustuse tekitamise korral ei pea kannatanu tõendama muud, kui et kahju tekitaja on kahjustanud tema tervist ning ta vastutab selle eest. Kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti (

§ 1050lg 1).

Maakohtu hinnangul on lähisuhtevägivalla asjaolude väljaselgitamine, arvestades ajafaktorit (ligi 4 aastat hiljem) ja muude esmaste tõendite (nt politsei väljakutsumine, EMO-sse pöördumine vms) puudumist, komplitseeritud. Hageja ja kostja vande all antud seletused toimunu kohta on vastuolulised. Kuna kostjal puudusid muud tõendid

1. juulil 2018 toimunu tõendamiseks, kuulas kohus
2. detsembril 2021 kohtuistungil vande all üle hageja, kostja ja tunnistaja T. K.. Tunnistaja kohtus kostjaga
3. juulil 2018 pärast kostja kirjeldatud vägivalla intsidenti. Tunnistaja ise sündmust pealt ei näinud. Tunnistaja T. K. ütluste kohaselt nägi ta kostjat samal päeval Lõunakeskuses, kostja oli näost ära ja ta oli nutnud. Kostja oli rääkinud, et hageja tuli talle kallale ning näitas tunnistajale oma käsi, mis olid muljutud, randmete juures olid punased laigud, mis hakkasid siniseks minema. Oli näha, et jõudu oli kasutatud. Hageja seletuse kohaselt oli poolte vahel arusaamatusi ja lahkhelisid. Samas hageja ei mäleta, mis lahkhelid poolte vahel olid ning miks kostja päevapealt, just
4. juulil 2018 ühisest üürikorterist lahkus. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja ei mäleta, mis põhjusel kostja ühisest üürikorterist välja kolis ja nende kooselu lõppes. Maakohus luges kostja vande all antud seletuse ja tunnistaja T. K. ütlustega tõendatuks, et hageja tarvitas
5. juulil 2018 kostja suhtes füüsilist vägivalda. 3 Mittevaralise kahju tekkimise korral otsustab hüvitise suuruse kohus kaalutlusõiguse alusel arvestades rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (

§ 127

lg 6,

§ 134

lg 5).

§ 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma (

§ 134lg 2).

Arvestades hageja ründe ulatust ja laadi, samuti asjaolu, et kostja esitas mittevaralise kahju hüvitamise nõude alles kaks aastat pärast ründe toimumist seoses asjaoluga, et hageja nõudis kostjalt laenulepingu täitmist, on põhjendatud määrata kostja mittevaralise kahju suuruseks 300 eurot. Tasaarvestusavalduse kohaselt lõhkus hageja

1. juuli 2018 intsidendi käigus kostjale kuuluva arvuti, mille väärtuseks võib poolte kokkuleppel lugeda 344 eurot. Hageja eitab kostja arvuti lõhkumist. Kostja ütluste kohaselt tuli hageja köögilaua juurde, võttis arvuti ja peksis mitu korda vastu lauaäärt puruks. Tunnistaja T. K. ütluste kohaselt oli kostja öelnud tunnistajale, et A. P. „lõi tal selle arvuti sealt eest ära, puru.“. Tunnistaja ei mäleta, et ta oleks pärast intsidenti katkist arvutit näinud. Arvestades seda, et kostja ja tunnistaja kirjeldused arvuti lõhkumise viisi osas on erinevad ning tunnistaja ei mäleta, et ta oleks väidetavalt lõhutud arvutit vahetult pärast intsidenti näinud, ei saa esitatud tõendite pinnalt lugeda tõendatuks, et hageja lõhkus kostja arvuti
2. juulil
3. Kostja väitel ei rääkinud ta
4. aprillil 2018 toiminud intsidendist lähedastele, sest tal oli piinlik. Maakohus märkis, et
5. aprilli 2018 sündmuse kohta on hageja ja kostja poolt antud vande all ütlused, mis on vastandlikud. Muid tõendeid toimunu kohta ei ole. Seega ei ole kohtule esitatu alusel tõendatud, et hageja tungis kostjale
6. aprillil 2018 kallale ja tekitas tervisekahjustuse.

§ 197

lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisti. Kohus on tunnustanud kostja tasaarvestavat nõuet 300 euro ulatuses, mistõttu on alates

1. septembrist 2020 lõppenud hageja rahaline nõue kostja vastu samas ulatuses. Tasaarvestamata ulatuses, so summas 2400 eurot kuulub hagi rahuldamisele. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõue on rahuldatud 86,6 % ulatuses. Arvestades tsiviilasja asjaolusid ja hagi osalist rahuldamist, on põhjendatud jagada hageja tasutud riigilõiv poolte vahel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusele ning muud menetluskulud jätta poolte endi kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Maakohus on mittevaralise kahju suuruse määramisel kohaldanud ebaõigesti

§ 134lg-d 2, 5 ja 6.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise aeg ei oma õiguslikku tähendust. Kohus ei ole selgitanud, miks ta arvestab summa vähendamisel asjaolu, et kostja on kahe aasta möödumisel ja pärast tema vastu nõude esitamist teinud tasaarvestusavalduse. Aegumistähtaja 4 raames esitatud tasaarvestusnõude puhul ei seo ükski õigusakt sellist asjaolu hüvitise vähendamise võimalusega. Kohtu tunnustatud 300 euro suurune mittevaraline kahju on ebaproportsionaalne nt 10 000 euro suuruse mittevaralise kahjuga, mis mõisteti välja tuntud poliitikule (Eerik-Niiles Kross). Maakohus on alusetult jätnud vastu võtmata asitõendina sülearvuti ja hindamata sülearvuti lõhkumist tõendavad fotod, kuid on lugenud vastava arvuti lõhkumisega seonduva kahju mittetõendatuks. Maakohus on põhjendamatult lugenud mittetõendatuks

1. aprilli 2018 lähisuhtevägivalla episoodi ja jätnud tunnustamata sellega seotud tasaarvestusavalduse. Kostja on vande all kirjeldanud seda juhtumit, mis tõendab selle toimumist.
2. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti hagi rahuldamata. Hageja palub tühistatud osas teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on vääralt tuvastanud, et kostjal on nõue hageja vastu. Maakohus on lugenud ebaõigesti tunnistaja T. K. ütlused usaldusväärseks. Tunnistaja T. K. on kostja kauaaegne sõbranna ning ta ei näinud ise pealt
3. juulil 2018 juhtunut. Vägivalla jäljed kehal ei ole tõendatud objektiivsete tõenditega. Kui lugeda tõendatuks muljumise jäljed kehal, ei ole siiski tõendatud, et need põhjustas hageja. Kostja ei ole enne, kui tema vastu esitati hagi, esitanud hagejale enda nõuet. Maakohus on rikkunud TsMS § 163 lg-t
4. Kõik menetluskulud oleks tulnud jaotada üheviisiliselt.
5. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal on nõue hageja vastu. Teadaolevalt ei ole lähisuhtevägivalla ohver alati valmis toimunust koheselt rääkima, seda isegi mitte lähedastele. Seega apellatsioonkaebuses rõhutatud ajafaktor, millal hageja teabe enda ründamise kohta edastas, ei ole kindlasti põhjus, miks kohus peaks kogumis tõendid hindamata jätma või tegema teistsuguse ebaloogilise järelduse. Samuti on eluliselt arusaadav, et koheselt pärast toimunut avaldati vastavad asjaolud üksnes parimale sõbrannale. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele varalise kahjuhüvitise tasaarvestuse osas. Vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus jättis tõendamatuse tõttu rahuldamata kostja tasaarvestusnõude varalise kahju osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi uue otsuse, millega tasaarvestab hageja nõude täiendavalt kostja vastunõudega 344 eurot. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust ja jätab menetluskulud poolte endi kanda.
7. Hageja esitas kostja vastu laenulepingu täitmise 2700 euro ja kohtueelsete õigusabikulude 72 euro väljamõistmise nõude. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust 72 euro rahuldamata jätmise osas. Maakohus tuvastas, et hagejal on laenulepingust tulenev nõue 2700 eurot ja selle üle pooled ringkonnakohtus ei vaidle. Apellatsioonimenetluses vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, milles maakohus tuvastas, et kostja tehtud tasaarvestusega lõppes hageja nõue 300 euro ulatuses. Kostja vaidlustas 5 maakohtu otsuse osas, milles maakohus ei tuvastanud kostja tasaarvestuse aluseks olevat nõuet 300 eurot ületavas osas. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1).
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas vägivalla episoodi
9. juulil 2018 (maakohtu otsuse p-d 8, 10) ning osas, milles maakohus ei tuvastanud, et hageja tekitas kostjale kahju
10. aprillil 2018 (maakohtu otsuse p 16). Ringkonnakohus ei korda maakohtu otsuse põhjendusi vägivalla episoodide tuvastamise osas TsMS § 654 lg 6 alusel.
11. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus
12. aprill 2008, 3-2-1-19-08, p13). Käesolevas asjas lasus vägivalla episoodide tõendamiskoormis kostjal. Maakohus märkis õigesti, et kui sama faktilise asjaolu kohta annavad pooled vande all vastukäivaid seletusi, ei saa kohus seda faktilist asjaolu tõendatuks lugeda. Maakohus leidis põhjendatult, et
13. aprilli 2018 toimunud vägivalla episood ei ole tõendatud, kuna hageja kinnitas vande all, et tema sel kuupäeval vägivalda kostja suhtes ei kasutanud, kostja kinnitas, et kasutas, kuid muid tõendeid ei esitatud.
14. Maakohus tuvastas õigesti
15. juuli 2018 lähisuhtevägivalla episoodi toimumise tuginedes tunnistaja T. K. ütlustele. Hageja on tunnistaja ütluste usaldusväärsuse seadnud kahtluse alla põhjusel, et tunnistaja on kostja sõbranna ja ta ei näinud vägivalla kasutamist pealt. Ringkonnakohus märgib, et hageja arvamus tunnistaja ütluse ebausaldusväärsuse kohta ei ole piisav, et jätta tõendiga arvestamata. Kostja avaldas sensitiivset ja delikaatset teavet, mistõttu on usutav, et ta avaldas seda sõbrannale. Hageja oleks pidanud tunnistaja ütluste kahtluse alla seadmiseks esitama omapoolsed tõendid, kuid hageja seda ei teinud.
16. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust kostja varalise kahju osas. Kostja andis vande all seletuse ning tunnistaja T. K. andis ütlusi selle kohta, et kostja avaldas talle, et hageja lõhkus
17. juulil 2018 kostja arvuti. Arvestades ajavahemikku sündmuse toimumise ning poole ja tunnistaja vande all ülekuulamise vahel on usutav, et arvuti lõhkumise kirjeldused võisid mõneti erineda. Maakohus võttis asja juurde kostja esitatud fotod lõhutud arvutist (dtl 39 ja 40). Õige on kostja seisukoht, et maakohus käitus vastuoluliselt arvuti lõhkumise, kui faktilise asjaolu tuvastamisel. Maakohus ei nõustunud arvuti vaatlemisega, öeldes, et see ei ole vajalik ja tagastas arvuti, samas leidis kohtuotsuses, et asja juurde võetud tõendid ei ole arvuti lõhkumise tuvastamiseks piisavad. Ringkonnakohus leiab, et kui maakohus ei pidanud kostja esitatud tõendeid arvuti lõhkumise kohta piisavaks, siis oleks kohus saanud lõhutud arvutit vaadelda. TsMS § 653 kohaselt, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja ja tunnistaja kirjeldused arvuti lõhkumise viisi osas on oluliselt erinevad. Kõrvutades ütlusi saab järeldada, et kostja ja tunnistaja T. K. ütlused on kooskõlas. Kostja vande all antud ütluste järgi „See oli hommikul, sõin hommikust. Sülearvuti oli köögilaual. Oli sõnavahetus. Ta tuli köögilaua juurde, võttis arvuti ja peksis mitu korda vastu lauaäärt puruks.(dtl 63)“ Tunnistaja T. K. ütluste järgi „T. rääkis, et oli kodus, tegi arvutiga tööd. Ta oli köögis olnud. Ma ei tea, mis mudel arvuti tal oli, mingi must. Ta lihtsalt ütles, et arvuti on katki. Ma ei mäleta, et oleksin seda arvutit pärast näinud. (dtl 64)“ 6 Ringkonnakohus peab kostja vande all antud seletust, tunnistaja ütlusi ja fotosid piisavaks, et tuvastada, et hageja lõhkus kostja arvuti ja tekitas sellega kostjale varalise kahju 344 eurot, mille kostja tasaarvestas hageja nõudega.
18. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu poolt määratud mittevaraline kahjuhüvitis 300 eurot on ebaproportsionaalne võrreldes näiteks tuntud poliitikule väljamõistetud hüvitisega 10 000 eurot või KarS § 121 alusel määratud kahjuhüvitistega.. Ringkonnakohtu istungil kohus selgitas, et viidatud 10 000 euro suurune hüvitis mõisteti välja

§ 134

lg 6 alusel.

§ 134

lg-s 6 on sätestatud võimalus määrata nn karistuslik kahjuhüvitis eelkõige meediaettevõttele jt juriidilistele isikutele. Nimetatud säte ei kuulu kohaldamisele käesolevas asjas, kus hagejale etteheidetav tegu on kõige sarnasem KarS § 121 lg-s 1 sätestatud valu tekitava kehalise väärkohtlemisega. 14. Mittevaralise kahju tekkimise korral otsustab hüvitise suuruse kohus kaalutlusõiguse alusel arvestades rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (

§ 127

lg 6,

§ 134

lg 5).

§ 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma (

§ 134lg 2). Riigikohus on märkinud, et Ts

MS § 366 annab poolele õiguse nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-85-08, p 13).
3. Võlaõigusseadus ei sätesta mittevaralise kahju määramiseks ammendavaid kriteeriume ega rahalist skaalat, millega kohtud peaksid diskretsiooni kasutamisel arvestama. Iga juhtumit hinnatakse eraldi ning mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb kohtul arvestada kõikide asjaoludega, sealhulgas süü astme, kahjutekitaja maksevõimega, samuti tuleb hinnata konkreetse juhtumi raskust, kestvust ja selle tagajärgi kahju kannatanule. Eesti õiguses on rahaline skaala toodud üksnes liikluskindlustusseaduses (LKindlS) § 32 lg-s 3 ja selle kohaselt eeldatakse isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju nõude korral, et mittevaralise kahju suurus on kerge tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 100 eurot. Käesolevas asjas on tõendatud kostja vastu seina lükkamine, randmetest kinnihoidmine, mille tagajärjel jäid kätele muljumisjäljed ning ründe ajal valu tundmine, mida saab lugeda kergeks tervisekahjustuseks.
4. Tõendatud ei ole kostja väited ründele järgnenud pikaajaliste üleelamiste, kannatuse ja hirmu tundmise osas. Tunnistaja T. K. ütluste kohaselt: „tal (kostjal) on viimasel ajal toitumisega probleeme, et tuleb okserefleks. See on pigem peale seda intsidenti olnud.“ Tunnistaja T. K. ütlused ei kinnita kostja väiteid, et tal oli pärast vägivalla episoode tervisega probleeme. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et
5. juuli 2018 vägivalla episoodiga tekkinud mittevaralise kahju suuruse määramisel tuleb arvestada sellega, et kostja ei pidanud vajalikuks hageja suhtes menetluse alustamist, ta ei pöördunud arsti poole, ei fikseerinud vigastusi ega kasutanud psühholoogilist nõustamist ega tuge. Kostja väide, et ta tundis suurt häbi ja seepärast ei rääkinud juhtunust kellelegi on vastuolus tunnistaja T. K. ütlustega, et kostja rääkis
6. juulil juhtunust talle, „kindlasti minu ühele õele ja minu emale ka rääkis“. 7
7. Hageja on eitanud vägivalla kasutamist, kuid ei ole vaidlustanud, et maakohus hindas kostja mittevaralise kahju suurust ebaõigesti, seetõttu ei ole käesoleval juhul eraldi vajalik hinnata hageja majanduslikku olukorda, küll saab anda hinnangu vägivalla episoodi kestvusele, see oli esitatud tõendite kohaselt lühiajaline ja ühekordne. Kostja ei ole vaidlustanud, et hageja ei takistanud teda väljakolimisel, hageja väitel kasutati selleks ka hageja autot. Kostja ei ole esitanud faktiväiteid selle kohta, et hagejast lähtus oht ka pärast
8. juuli 2018 toimunut. Kostja väide, et ta kardab hagejat ja siiani jälgib, kes sõidab autoga tema taga, on paljasõnaline ning asjas ei ole esitatud faktilisi asjaolusid, mis selle väite eluliselt usutavaks muudaksid.
9. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid poolte esindajad, et nad ei tea, milline on kohtupraktika mittevaralise kahjunõude suuruse määramise osas. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasjades puudub kohtupraktika, mis annaks aluse lähisuhtevägivalla juhtumites määrata mittevaralise kahju suurus sarnastel asjaoludel võrreldavas suuruses. Võrdlusena saab lähtuda mittevaralise kahju hüvitistest. Aastatel 2014–2016 jäid väiksemate ja lühiajaliste vigastuste korral väljamõistetud hüvitised tsiviilasjades vahemikku 100–1500 eurot. Aastatel 2018-2019 oli väikseim tervisekahjustamisest tingitud mittevaralise kahju hüvitis 200 eurot, kergete vigastuste korral olid kahjuhüvitised veel 448 ja 500 eurot ( täpsemalt Riigikohtu kohtupraktika analüüs mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–2019). Ringkonnakohus leiab, et ka käesolevas otsuses täiendavalt esile toodud kahju suuruse määramise asjaolusid arvestades määras maakohus põhjendatult kostja mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 300 eurot. Eelnevat arvesse võttes kuulub hagi rahuldamisele 2056 (2700300-344) euro ulatuses.
10. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Asjas tuvastati, et hageja kasutas kostja suhtes vägivalda, mis annab iseseisva aluse kalduda kõrvale hagi rahuldamise ulatuse proportsioonist menetluskuluse jaotamisel. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja ainus kulu oli kaebuselt tasutud riigilõiv, muid kulusid kostja kinnitusel ei kaasnenud. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb samuti jätta poolte endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ 8