← Eesti

2-21-18033/27

Obsah (9)§ 163§ 651§ 652§ 429§ 431§ 168§ 174§ 171§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-21-18033 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. august 2023, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-

§ 163

lg1 alusel põhjendatuks jätta menetluskulud 97 % ulatuses kostja ja 3 % ulatuses hageja kanda. Kohus määrab, et kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 2987,6 eurot ja hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 34,2 eurot. Kohus tasaarvestab menetluskulude nõuded ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2953,40 eurot ja viivise. Apellatsioonkaebus

  1. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude osas. Kostja palub tühistatud osas jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 9
  2. Võlatunnistus on kinnistu müügilepingu osa. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et kuna võlatunnistuses oli lepitud kokku maksegraafik, siis on tegemist laenulepinguga ning laenulepingut on kestuslepinguna võimalik üles öelda. Deklaratiivne võlatunnistus ei võrdu automaatselt laenulepinguga. Pooled ei vormistanud võla tasumise kokkulepet. Kostja ei olnud hagejale võlatunnistuse väljastamise ajal midagi võlgu. Pooled leppisid kokku, et osa kinnistu ostuhinnast tasutakse maksegraafiku alusel. See on erinev olukorrast, kus sissenõutav kohustus vormistatakse ümber laenuks. Kuna tegemist ei ole laenulepinguga, siis ei saanud seda ka üles öelda. Vastus apellatsioonkaebusele
  3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse käik
  4. Hageja esitas 10.08.2023 kohtule hagist osaliselt loobumise avalduse põhjendusega, et kostja on tasunud hagejale alates 25.02.2022 kuni 25.07.2023 igakuiselt iga kuu
  5. kuupäevaks põhivõla katteks 1000 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 30 000 eurot, viivised 25.02.2022 seisuga 1611,42 eurot ja viivised seaduses sätestatud määras tasumata põhinõudelt alates 26.02.2022 kuni põhinõude täitmiseni arvestades kostja igakuiseid tasumisi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Maakohtu otsust on vaidlustatud osas, milles hagi osaliselt rahuldati ning kostjalt mõisteti välja põhivõlg 48 000 eurot, viivis 25.02.2022 seisuga 1611,42 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 26.02.
  7. Samuti on maakohtu otsust vaidlustatud menetluskulude osas. Muus osas ei ole maakohtu otsusele apellatsioonkaebust esitatud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust üksnes vaidlustatud osas (

§ 651lg 1).

35. Kostja esitas 01.08.2023 tõendina 22.04.2021 e-kirjavahetuse kostja ja C vahel. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tõendi vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata.

§ 652

lg 3 p 2 sätestab, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Kostja pole põhjendanud, et tal ei olnud võimalik esitada tõendit maakohtule. Kuna kostjal oli võimalik esitada tõend juba maakohtule, siis puudub alus selle esmakordseks esitamiseks ringkonnakohtule. Ülaltoodule tuginedes on tõend esitatud hilinenult, mistõttu tuleb selle vastuvõtmisest keelduda. 10

  1. Kostja vaidlustab maakohtu otsust hagi rahuldatud osas põhjendusega, et hageja ei saanud võlatunnistust üles öelda, kuna tegemist ei ole laenulepinguga, vaid kinnistu müügilepingu osaga. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hagejal ei olnud õiguslikult võimalik võlatunnistust eraldiseisvalt üles öelda, vaid teoreetiliselt oleks hagejal olnud võimalik taganeda ostu-müügilepingust kui tervikust. 05.05.2021 võlatunnistuses kinnitas kostja, et ta võlgneb hagejale võlatunnistuse andmise päeva seisuga 56 000 eurot ja tasub hagejale alates 2021 juunist järgneva 56 kuu jooksul igakuiste osamaksetena
  2. kuupäevaks 1000 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja leiab, et võlatunnistuse väljastamise ajal ei olnud ta hagejale midagi võlgu, vaid tegemist on kokkuleppega, et osa kinnistu müügihinnast tasutakse maksegraafiku alusel. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et võlatunnistuse väljastamise ajal ei olnud kostjal hagejale võlgnevust. Võlatunnistuses on kostja kinnitanud, et ta võlgneb hagejale võlatunnistuse andmise päeva seisuga 56 000 eurot. Ka juhul, kui 56 000 euro puhul oli tegemist kinnistu müügihinna osaga, ei tähendada see seda, et pooled ei saanud kokku leppida selles, et kostja annab tasumata müügihinna osa kohta välja võlatunnistuse, milles kinnitab, et ta on nimetatud rahasumma hagejale võlgu ja kohustub selle tasuma osade kaupa. Maakohus on põhjendatult leidnud, et käesoleval juhul saab deklaratiivse võlatunnistuse väljastamist käsitleda võlatunnistuses märgitud võlgnevuse tunnustamises laenuna VÕS § 396 lg 2 tähenduses. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus on 24.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 p-s 15 märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Riigikohus on
  3. juuni 2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-50307 p-s 19.1 selgitanud, et kui võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse iseloom, on see kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted. Kuna kostja on väljastanud võlatunnistuse, milles tunnistas võlgnevust ja kohustust tasuda see osamaksetena, siis kohaldub võlatunnistusele laenulepingu kohta sätestatu ning hagejal oli ringkonnakohtu hinnangul õiguslikult võimalik võlatunnistus eraldiseisvalt üles öelda.
  4. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja 27.09.2021 nõudekirja saab käsitleda võlatunnistuse ülesütlemise avaldusena. Samuti leidis maakohus õigesti, et hagejal oli võlgnevuse tõttu õiguslik alus võlatunnistuse ülesütlemiseks, ning et kostja poolt VÕS § 110 sätestatud kohustuse täitmisest keeldumise tingimused on tõendamata. Kostja ei ole nimetatud küsimustes maakohtu otsusele apellatsioonkaebuses ka sisulisi vastuväiteid esitanud. 11
  5. Ülaltoodule tuginedes leidis maakohus põhjendatult, et võlatunnistusest tulenev hageja nõue muutus ülesütlemise tagajärjel kogu ulatuses sissenõutavaks.
  6. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 48 000 eurot, viivise 25.02.2022 seisuga 1611,42 eurot ja viivise alates 26.02.2022 seaduses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Võlgnevuse arvutuslikule küljele ei ole kostja apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud.
  7. Alates maakohtu otsuse tegemisest 25.02.2022 kuni 25.07.2023 on kostja tasunud hagejale iga kuu
  8. kuupäevaks põhivõla katteks 1000 eurot (s.t kokku 18 000 eurot), millises osas hageja 10.08.2023 avalduses hagist loobus. Kostja ei vaielnud hagist loobumisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud osas tuleb hagist loobumine vastu võtta, menetlus lõpetada (

§ 429

lg 1) ning maakohtu otsus viidatud osas tühistada (

§ 431lg 2).

Seega jääb kostjalt väljamõistetavaks põhivõlaks 30 000 eurot.

  1. Kuna hageja loobus 10.08.2023 avalduses osaliselt hagist, siis tuleb muuta maakohtu otsust ka viivise osas. Maakohus mõistis kostjalt välja viivise 25.02.2022 seisuga 1611,42 eurot ja alates 26.02.2022 viivise seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni. Arvestades kostja poolt tehtud tasumisi põhivõla katteks (viimane tasumine 25.07.2023) ning lähtudes seadusjärgsest viivisemäärast, on viivise suurus 18.08.2023 seisuga kokku 6765,05 eurot. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista seaduses sätestatud viivis põhivõla tasumata osalt alates 19.08.2023 kuni põhivõla tasumiseni.
  2. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  3. Ringkonnakohtu hinnangul puudub vajadus muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Seda ei muuda ka asjaolu, et ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistab. Otsus tühistatakse osaliselt, kuna hageja loobus osaliselt hagist kostja poolt võlgnevuse osalise tasumise tõttu. Hagist osalisel loobumisel hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud vastavas osas kostja kanda (

§ 168lg 5).

44. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses konkreetselt vaidlustanud temalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust, st ta ei ole tuginenud sellele, et maakohus on temalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel rikkunud

§ 174lg 1 sätestatut.

Seega puudub alus muuta maakohtu otsust ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. 45. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (

§ 171lg 1).

  1. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud summas 1980 eurot (käibemaksuga). Samuti palus hageja menetluskuludelt välja mõista viivise. Menetluskulude nimekirja 12 kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonkaebuses menetlustoimingute tegemisele kokku 11 tundi. Lepingulise esindaja tunnitasu määr on 180 eurot (käibemaksuga). Hageja ei saa käibemaksu tagasi arvestada.
  2. Arvestades apellatsioonkaebuse ning selle vastuse sisu ja mahtu, peab ringkonnakohus apellatsioonkaebusega tutvumise, sellele vastuse koostamise ja nendega seotud menetlustoimingute põhjendatud ajakuluks kokku 5 tundi ja 10 minutit menetluskulude nimekirjas märgitud 7 tunni 10 minuti asemel. Muus osas peab kolleegium menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu põhjendatuks. Seega on hageja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 9 tundi. Samuti on põhjendatud hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 180 eurot käibemaksuga.
  3. Eeltoodule tuginedes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulude katteks 1620 eurot ja viivis menetluskuludelt

§ 177lg 4 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.