Obsah (7)

§ 27§ 34§ 141§ 210§ 211§ 25§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 10. august 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-4390 Tsiviilasja hind Mõlema hageja hagi 3500 eur

§ 27lg 2 p 2 mõttes, järelikult on ka sel põhjusel xxx kinnistu hageja lahusvara.

Kuna kinnisasi xxx oli hageja lahusvarana hageja omandis, ei saanud ta nimetatud tehinguga minna ühisvara koosseisu ning viide notariaalses lepingus ühisvara hulka omandamisele on ekslik. 03.05.2011 tehingu eesmärgiks oli vabastada laenu tagatis, kuna laen oli tagasi makstud ja parandada vale kinnistusraamatu kanne. Õigus kinnistusraamatu kande muutmiseks ehk kinnistu hageja nimele tagasi kandmiseks oli tekkinud enne abielu. Isegi, kui kohus leiab, et 03.05.2011 tehing oli xxx ½ mõttelise osa ostu-müügi tehing, siis tekkis õigus nimetatud tehingu tegemiseks hagejal enne abielu sõlmitud liisingulepingu ja selle alusel tasutud rahasummade täieliku tasumise tõttu. Õigus, mille alusel xxx ½ mõtteline osa omandati 03.05.2011, oli hageja lahusvarasse kuuluv õigus. Kostjal puudub seega asjaõiguslik nõudeõigus kinnistule xxx. Hageja taotleb kanda kinnistusraamatusse ½ kaasomandi osa kinnisasjast xxx (kinnistu nr XXX) ainuomanikuna T. L.. Hageja nõuab AÕS § 65 lg 1 alusel kostjalt nõusolekut kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks selliselt, et kinnisasja kaasomandi osa ainuomanikuks jääks üksnes hageja. Hageja palub asendada kostja nõusolek kohtuotsusega. Hageja leiab, et kostjal saaks teoreetiliselt olla abielu tõttu kinnisasjaga seonduvalt üksnes võlaõiguslik nõue. Nimelt tasus hageja viimased 36 liisingu osamakset perioodil 15.05.2008 kuni 15.04.2011 abielu kestel kokku summas 10 078,56 eurot. Seda saaks käsitleda ühisvara arvelt hageja lahusvarasse panustamiseks.

1. Kostja ei nõustunud hagiga osaliselt. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole kinnisasja kaasomandi osa hageja lahusvara. Sõiduk BMW on poolte ühisvara ja kostja on nõus selle hageja omandisse jätmisega, kuid leiab, et sõiduki väärtus on hageja väidetust suurem ning seega peaks olema hagis taotletust suurem ka omandi kaotuse hüvitis. Kostja ei nõustu hüvitise maksmisega alles kuue kuu möödudes kohtuotsuse jõustumisest. 4 2-21-4390 Hageja ja kostja tutvusid 13.03.1998 ning kolisid kokku elama juba mõned kuud hiljem. Hageja kolis elama kostja lahusvaraks olevasse korterisse xxx. Enne kostja juurde kolimist elas hageja koos oma emaga xxx majaosas, mis oli praktiliselt elamiskõlbmatu, sest elamu oli täielikult amortiseerunud (katus lasi läbi, eluruumides oli hallituse ja kopituse hais, puudusid elementaarsed mugavused (nt soe vesi, wc oli majas teise kaasomanikuga kahe peale jms). Poolte lapsed sündisid 06.07.2002 ja 09.06.
2. Pooled abiellusid 30.04.2008 ning lahutasid abielu 02.09.
3. Seega on pooled esmalt elanud abieluvälises kooselus, seejärel abiellunud ning edasi abielu lahutanud. Sellises olukorras tuleb abieluvara jagada perekonnaseaduse sätete alusel ja enne abielu kooselu ajal omandatud vara seltsingusätete alusel. Hageja leiab, et xxx asuv kinnisasja kaasomand osa on poolte ühisvara. Hageja müüs talle vallasvarana kuulunud elamu xxx ½ mõttelise osa 12.05.2003 AS-le Hansa Liising Eesti ning 14.05.2003 sõlmis liisingulepingu nr 0057461L. Hageja ja kostja olid selleks hetkeks koos elanud juba 5 aastat ning kostja oli esimese lapsega kodune. Kuigi liisingulepingu sõlmis hageja, siis selle eesmärgiks oli ühiselt ehitada xxx kinnistule uus majaosa, kuivõrd olemasolev oli elamiskõlbmatu. AS-le Hansa Liising ei olnud T. L. sissetulek liisingu andmiseks piisav ning nõuti lisakäendust. Kuna kostja oli jäänud liisingu võtmise hetkel ühise esimese lapsega lapsehoolduspuhkusele, siis kostja liisinguandjale käendajaks ei sobinud ning liisingu täiendavaks käendajaks sai kostja ema T. A.. Elamuosa võeti vundamendini maha ning pooled asusid ühiselt kinnisasjale uut elamuosa ehitama. Kostja leiab, et uue majaosa ehitusse panustasid nad hagejaga võrdselt ja ühiselt. Kostja panustas uue majaosa ehitusse oma lahusvarast saadava üürituluga, mis laekus otse hageja arveldusarvele või maksid üürnikud hagejale nimetatud üüri sularahas. Liisingumaksete tasumiseks andis kostja oma lahusvaraks oleva korteri aadressil xxx (edaspidi korter) üürile ning üürimaksed hakkasid laekuma hageja kontole. Esmalt oli üürnikuks M. M., kes tasus üürimakseid hagejale nii ülekandega kui ka sularahas. Ka eluruumi üürnik perioodil jaanuar 2004 kuni veebruar 2005 tasus üürimaksed hageja arveldusarvele. Hageja tasus seega liisingumakseid muu hulgas kostja lahusvara väljaüürimisest tuleneva tulu arvelt. Üürisumma kattis igakuise liisingumakse. Hageja on kostjale teadaolevalt kinnitanud ka liisingutaotluses, et lisaks töötasule on tema täiendavaks sissetulekuks ka xxx korteri üürist laekuv tulu. Hageja töötasu oli väiksem kui igakuine laenu tagasimakse. Seoses vana majaosa lammutamisega vajas majas elanud hageja ema uut elamispinda ning talle üüriti eluruum xxx majas, kus hageja ema elas alates 08.2003 kuni 09.
4. Kõik need aastad maksis hageja ema üüripinna eest ja ka üüripinnaga seotud kommunaalmaksed kostja. Hiljem elas hageja ema tasuta kostja lahusvaraks olevas korteris. Pooled elasid uue majaehituse ajal kostjale kuuluvas korteris aadressil xxx ning vahest ka xxx krundile ehitusajaks püstitatud kuuris. Hageja poolt kinkelepinguga omandatud majaosa ei saa pidada enam tema lahusvaraks, sest lammutatud majaosa asemele ehitati uus majaosa hageja ja kostja poolt ühiselt. Majaosa rekonstrueerimine kestis nii kooselu ajal kui ka abielu ajal. Kostja viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-109-14 p-s 22 toodud seisukohale ja leiab, et pooltevahelises sisesuhtes on vara ühisvaraks lugemise kriteeriumid täidetud, sest hageja ja kostja tegutsesid juba ka kooselu ajal ühise eesmärgi nimel, milleks oli xxx kinnistul vana majaosa lammutamine ja selle asemele uue ehitamine. Seega liising võeti seltsingulepingu raames. Ühist tegutsemist ja panustamist kinnitab asjaolu, et liisingu saamiseks hakkas kostja ema käendajaks, liisingmakseid teenindati kostja lahusvaraks olevast korterist saadava üüritulu arvelt, majaosa ehitamisse panustati ühiselt. Lisaks maksis kostja hageja ema uue elamispinna üüriarved aastatel 2003 kuni
5. 5 2-21-4390 Ebaõige ning tõendamata on hageja väide, et kõik xxx asuvad rajatised on hageja omavahenditest ehitatud. Hagejal puudusid mistahes rahalised vahendid xxx kinnistul majaosa ehitamiseks enne, kui sai sõlmitud liisinguleping ja hakatud ühiselt kostjaga uut majaosa ehitama. Väär on ka hageja väide, et xxx rekonstrueeritud hoone alune maa tagastati talle riigi poolt enne abielu. Hageja ei ole kunagi olnud xxx kinnistu ½ mõttelise osa omanik enne abielu, vaid sai kinnistu omanikuks esmakordselt koos kostjaga, kui sõlmiti 03.05.2011 asjaõigusleping ning kinnistu läks ühisvarasse, enne seda oli kinnistu omanikuks AS Hansa Liising Eesti, kellele see maa tagastati. Kostja leiab, et antud juhul ongi määrava tähtsusega asjaolu, et kostja ja hageja ühiselt ehitasid xxx kinnistule vallasvarana uue majaosa ning see majaosa läks nende ühisomandisse. Liisinguleping sõlmiti ajal, mil omandireformi ei olnud veel xxx maa osas läbi viidud ehk elamu, mille hageja ja kostja lammutasid ja mis enne seda oli müüdud hageja poolt liisinguandjale, oli vallasvara ning selle asemel ehitasid pooled ühiselt panustades uue majaosa. Seega kuigi liisingulepingust tulenes hagejale justkui varaline õigus majaosa tagasi osta pärast liisingumaksete tasumist, siis tegelikkuses oli faktiline olukord liisingulepingu ajal oluliselt muutunud, sest majaosa, mille tagasiostu õigus hagejal oli, enam ei eksisteerinud, selle asemel oli kostjaga ühiselt ehitatud uus majaosa. Sellises olukorras on abikaasade vahelisel ühisvara õiglasel jagamisel olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Samuti kuivõrd hageja ja kostja ehitasid uue majaosa ühiselt ning see tuleb lugeda nende ühisvaraks, siis nimetatud uue majaosa juurde kuuluv omandireformi käigus AS-le Hansa Liising Eesti tagastatud maa tuleb samuti lugeda ühisvaraks, sest maa osas omandireformi läbiviimise kõige olulisem põhimõte oli, et ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Ehitisealune maa ei kuulu teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse jätmisele, kui seadusest ei tulene teisiti (AÕSRS § 12 lg 1, § 13 lg 3). Hageja oli tunnistatud xxx (endine kinnistu nr xxx) maa pindalaga 1892 m2 tagastamise osas omandireformi õigustatud subjektiks ning ta võõrandas sellest ½ mõttelise osa maa tagastamise nõudeõigusest AS-le Hansa Liising Eesti, kellele seejärel nimetatud maa tagastati. MaaRS § 12 lg 2 sätestab, et kui tagastataval maal asub abikaasade ühisomandis olev ehitis, tagastatakse maa sellele abikaasale, kellel on õigus nõuda maa tagastamist. Tagastatava maa kandmisel kinnistusraamatusse kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Kui abikaasa, kellele maa tagastati, keeldub ühise avalduse esitamisest, on teisel abikaasal õigus nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse ehitise teenindamiseks vajaliku maa ühisomanikuna ning kinnistu jagamist. Seega kuna kostja tuleb lugeda xxx kinnistule ehitatud uue majaosa osas võrdväärselt hagejaga ühisomanikuks, tekkis tal ka õigus saada nimetatud ehitise aluse maa omanikuks omandireformi kaudu, vastavalt oma omandiosa suurusele. Seega ei ole notar märkinud ekslikult, et kinnisasi läks abikaasade ühisomandisse. Hageja ja AS Hansa Liising vahel sõlmitud kohustustehingud on muutunud kehtivaks 03.05.2011 sõlmitud asjaõiguslepinguga. Varasemate ühisvara jagamise läbirääkimiste käigus ei ole hageja kordagi väitnud, et kaasomandi osa on tema lahusvara. Hageja on aktsepteerinud kostja omandiõigust ning pakkunud talle omandi kaotuse hüvitist, seda küll põhjendamatult väikeses summas. Pooled abiellusid 30.04.2008 ning abielu kestel jätkasid liisingumaksete tagastamist kuni 03.05.2011, mil sõlmiti asjaõigusleping ning xxx kinnistu ½ mõttelises osas kanti ühisvarana kostja ja hageja omandisse. Kostja on nõus ühisvara hulka kuuluva kinnisasja jagamisega selliselt, et kinnisasi jääb hageja omandisse ning hageja tasub kostjale tema osa rahas. Kostja 6 2-21-4390 hinnangul puudub põhjus kalduda ühisvara jagamisel kõrvale võrdsuse põhimõttest. Õiglane hüvitis omandi kaotuse eest on 120 000 eurot. Kostja möönab, et kostja on saanud rahalise panuseta vaid poole xxx mõttelisest osast ehk siis ¼ kogu kinnisasjast on see, mille hageja on panustanud seoses oma õigustega enam kui kostja. Seega oleks õiglane, kui hageja saab kinnisasja jagamisel ¼ osa ulatuses rohkem raha kui kostja.
6. Kostja esitas 22.06.2021 vastuhagi. Kostja nõuab jätta rahuldamata T. L. hagi tuvastamise nõudes, et ½ mõttelist osa kinnistust xxx (kinnistu nr XXX) on T. L. lahusvara ning kohustamisnõudes A. L. vastu nõusoleku andmise asendamiseks, millega T. L. kantakse kinnistusraamatusse ainuomanikuna ½ mõttelises osas kinnistu xxx (kinnistu nr XXX); lugeda poolte ühisvara hulka kuuluvaks ½ mõttelist osa kinnisasjas xxx (kinnistu nr XXX) ning jagada nimetatud ühisvara järgmisel viisil: müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel; müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades; jätta sõiduauto BMW (reg nr xxx) hageja ainuomandisse kohustusega hüvitada kostjale 3750 eurot. Kostja jääb vastuhagis kõigi vastuväidete ja tõendite juurde, mis on esitatud kostja vastuses ning leiab, et xxx asuv kinnistu on ½ mõttelises osas poolte ühisvara. Kostja on vastuhagi asjaoludena toonud välja samad asjaolud, mis kostja vastuses vastuväidete esitamisel. Kostja ja hageja poolt ehitatud uus majaosa oli lahusvara kuni
7. aastani, mil selle majaosa alune maa tagastati AS-le Hansa Liising Eesti. Eeltoodust tulenevalt on väär hageja väide, et xxx rekonstrueeritud hoone alune maa tagastati talle riigi poolt enne abielu. Hageja ei ole kunagi olnud xxx kinnistu ½ mõttelise osa omanik enne abielu, vaid sai kinnistu omanikuks esmakordselt koos kostjaga, kui sõlmiti 03.05.2011 asjaõigusleping ning kinnistu läks ühisvarasse, enne seda oli kinnistu omanikuks AS Hansa Liising Eesti. Hageja väited selle kohta, et tema üksinda panustas oma rahaliste vahendite arvelt uue majaosa ehitusse on väärad ja ka tõendamata. Samaväärselt hagejaga panustas uue majaosa ehitusse ka kostja nii reaalselt oma tööga kui ka rahaliste vahenditega. Maja ehitamiseks ei kasutatud vaid laenuraha. Mõlemad poolel oli sissetulek, hageja töötas ja osa palgast maksti sularahas. Samuti hakkas kostja pärast lapse sõimeminekut raha teenima, asutas ettevõtte ja sai selle tegevusest tulu. Kostja tegi enne abielu ülekandeid hageja kontole oma sissetuleku arvelt, samuti panustas ehitusse rahaliselt. Kokku panustas kostja xxx elamuga seonduvalt 2003 kuni 2008 (kuni abieluni 30.04.2008) 112 715,91 Eesti krooni, millele lisandus veel xxx korteri üüritulu, mis laekus hageja kontole. Hagi lisa 6 kohaselt oli liisingueseme maksumuseks 05.04.2005 seisuga 18 373,96 eurot, mille kuluks koos intressiga kokku kujunes 20 221,03 eurot. Seetõttu jääb arusaamatuks hageja 12.07.2021 menetlusdokumendi punktis 3.14 toodud väide, et liisingulepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi kuulus lepingu järgi tagasimaksmiseks 43 821,27 eurot. Hageja arveldusarve väljavõtte kohaselt oli ta liisingumakseid 05.04.2005 seisuga tagastanud üksnes 75 825,28 eesti krooni ehk 4845 euro ulatuses ning sellele järgenvalt jäi veel tasuda kokku 20 221,03 eurot. Hageja on hagiavalduses ka kinnitanud, et pärast abiellumist oli liisingust vaja veel tagasi maksta kokku 10 078 eurot (periood 15.05.2008 kuni 15.04.2011). Kostja panus oli ka vahetu ning seondus ehitusega seotud tegevuse organiseerimisega. Kostja tegeles kogu organisatoorse poolega, milleks oli ehitusmaterjali tellimine, transport, vajaminevate uste ja akende mõõtude võtmine ja tellimine, abistamine lihtsamatel ehitustöödel, dokumentide ajamine jms. Ka see tegevus on käsitletav panusena ning reaalselt tehtud tööna, millel on samuti rahaline väärtus. 7 2-21-4390 Suurem osa majast oli poolte abiellumise hetkeks veel ehitamata ning ehitati välja abielu jooksul. Aastal 2003 ehitasid pooled valmis elamu vaid osaliselt, s.o kaks korrust mahus, mis jäi vana majaosa piiresse. Sealhulgas olid enne abielu tegemata maja sisetööd ning
8. a ehitatud majaosa välitööd. Suuremad ja kallimad ehitustööd tehti abielu ajal. Hageja ja kostja tegutsesid ühiselt ja eesmärgiga ehitada xxx kinnistule oma perele vana amortiseerunud maja vundamendile uus ja senisest oluliselt suurem kodu. Tegemist ei olnud mingi hageja enda lahusvara puudutava kinnisvaraprojektiga, sest sellisel juhul ei oleks hageja vajanud ei kostja korterist tulevat täiendavat sissetulekut ega ka kostja ema käendust. Samuti oleks ta sellisel juhul oma emale ise leidnud uue elamiskoha ja selle kulud ise tasunud ning üksinda organiseerinud maja ehitust. Samuti on kostja tasunud xxx elamuga seonduvad elektriarved ja veearved perioodil 2003-
9. Hageja ei ole enne hagi esitamist esitanud vastuväiteid selle osas, et kinnisasi läks poolte ühisomandisse ning hageja on ka pärast lahutust korduvalt kinnitanud, et kinnisasi on poolte ühisvara. Kostja leiab, et hageja poolt antud lisatagatis (hageja loovutas 02.02.
10. a maa tagastamise õiguse AS Hansa Liising Eestile) tuleb lugeda võrdväärseks kostja poolt antud tagatisega, milleks oli loobumine lahusvaraks oleva xxx korteri üüritulust ja selle üüritulu andmine hagejale, et hageja saaks liisingu. Hageja on elatise vaidluses tsiviilasjas nr 2-21-2594 väitnud, et tema sissetulek on alates 2020 oluliselt langenud ning pärast lastele elatise maksmist ta enam ei suudaks isegi endale esmatarbekaupu osta. Seetõttu on kostja arvates ainuvõimalik, et poolte ühisvara jagatakse müügiga avalikul enampakkumisel, sest tõenäoliselt ei suudaks hageja kostjale maksta hüvitist omandikaotuse eest ning seeläbi saada kinnisasja ainuomanikuks. Seetõttu taotleb kostja, et poolte ühisvaraks olev kinnisasi võõrandatakse kohtutäituri poolt avalikul enampakkumisel ning müügist saadud raha jagatakse poolte vahel võrdselt. Kostja leiab, et portaali auto24.ee väljavõtte kohaselt on sõiduki BMW 520-st aasta vanemate ja aasta nooremate samasuguste omadustega sõiduki keskmiseks väärtuseks 6783 eurot. Selle pooleks väärtuseks eelviidatud tõendi alusel on 3391,5 eurot. Hageja poolt toodud sarnaste sõidukite müügipakkumised Leedus ei ole asjakohased, kuna ei arvestata transpordikuluga, mis kaasneb sõiduki ära toomisega ega ka sõiduki Eestis arvele võtmisega. Kostja palub seetõttu mõista hagejalt välja hüvitis sõiduki omandikaotuse eest summas 3391,5 eurot. Kostja hinnangul puudub põhjus hageja poolt omandi kaotuse hüvitise maksmise edasilükkamiseks. Kui hageja leiab, et varalised õigused (enne abielu vallasvarana omandatud ½ mõtteline osa amortiseerunud elamust ja maa tagastamise nõudeõigus) olid tema lahusvara, mille võrra on hageja panustanud rohkem ühisvarasse, siis saab hageja

§ 34lg 2 alusel nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.

Hageja sellist nõuet esitanud ei ole. Kostjal on samas õigus nõuda

1995 § 14 lg 2 alusel, et hageja lahusvara tunnistataks poolte ühisvaraks, kuna selle väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Enne abielu olid pooled ehitanud eramu karbist ainult 60% ning elamu sisetööd ja kinnistu üldise väärtuse tõstmine (aed, kõrghaljastus, sissesõidutee) tehti alles abielu ajal. Hageja on enda panust näidanud suuremana, kui see tegelikult on. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks saanud laenu 550 000 Eesti krooni. Lepingu kohaselt tehti 350 000 Eesti krooni osas tasaarvestus liisingulepinguga ning pärast lepingu sõlmimist sai hageja üksnes 200 000 krooni. Teine osa laenust saadi hiljem, s.o pärast esimese majaosa piisava tasemeni ehitamist. Hindamisakt ei tõenda samas ulatuses laenu saamist. Samuti ei pruugi mitmed materjalid, mille hankimise kohta on esitatud tõendid, olla soetatud vaidlusaluse kinnisasja tarbeks, vaid hoopis seonduvalt hageja tegevusalaga- basseinide ehitus (kas siis X OÜ-ga või hageja „haltuura“ 8 2-21-4390 projektidega seonduvalt). Sellele viitavad ka ostude asukohad, mis jäävad Tallinnast kaugele. Ühest tõendist nähtub, et ülekanne on tehtud X OÜ arve tasumiseks. Samuti sisalduvad hageja poolt väidetud kinnisasja liisingu tagasimaksetes sõiduki tagasimaksed. Abiellumise hetkeks oli tõenditest nähtuvalt makstud tagasi liisingut 15 578 eurot. Maja ei olnud valdavalt valmis enne abielu; abiellumise hetkel oli uuest majaosast valmis alles puitkarkass. Hageja väited

1. a töölähetuses mitteviibimisele ei vasta tõele,
2. a valmis X ning hageja käis
3. a suve lõpus- sügise alguses seal oma tööandja kaudu vaegtöid parandamas. Samuti sai hageja 08.09.2003 Saaremaal liiklustrahvi. Maja ehituse ajal 2003 toimus ka töölähetus Inglismaale. Töötasu ehitajatele ei saanud olla nii suur, kui hageja väidab. Kostja panus enne abielu (periood 1998-29.04.2008) on suurem, kui hageja väidab. Ka kostja tasus xxx majaga seotud kindlustusmakseid ja maamaksu. Kuna ka kostja panustas maa ehitusse tööga, siis tuleb lugeda tema panuseks vähemalt 10 000 krooni (100 krooni päevas). Kostja leiab, et esitatud tõendite pinnalt saab hageja panus olla enne abielu mitte suurem kui 421 407 krooni ning kostja panus samal ajal 381 831 krooni. Seega on panused sarnased. Liisingu tagasimaksed toimusid ka pärast abielu sõlmimist kostja korterist saadava üüritulu arvelt. Seda arvestades on kostja panustanud maja ehitusse isegi rohkem kui hageja. Abikaasade osade võrdsusest hageja kasuks kõrvalekaldumine ei ole põhjendatud, kuna pooled on võrdselt panustanud ühisvara väärtuse kasvu nii abielu ajal kui ka enne abielu seltsingulepingu alusel. Kostja asus ametlikult tööle juba aastal 2004 ning töötas koduselt mitteametlikult alates
4. a lõpust. Kostja teist last pidas ülal ka lapse isa. Ka kostja kandis poolte ühise lapsega seotud kulusid. Pooltevaheline seltsinguleping sõlmiti laenu võtmisega liisingult ja see leping sai täidetud, kui liising võõrandas 2011 aastal kinnistu poolte ühisomandisse. Seltsingulepingu alusel loodu sai jagatud sellega võrdselt poolte vahel ja läks poolte ühisvarasse. Lisaks abiellumisele leppisid pooled kokku, et xxx kinnisasi saab pärast laenumaksete tasumist nende ühisvaraks. Kostja leiab, et hageja ning tema ema vahel sõlmitud lepingud (eramu kui vallasasja kinkeleping, maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping) ei saanud olla kinkelepingud, kuna tegemist ei olnud emapoolse sooviga rikastada poega ilma poja poolt vastutasu saamata. Kui teise poole rikastumine toimub vastusoorituse saamise tingimusel, ei ole tegemist kinkelepinguga. Hageja ema soovis vastusoorituseks, et talle organiseeritaks uus elamispind. Kostja tasus aastaid hageja ema elamispinna üüri, hiljem elas hageja ema kostjale kuuluvas korteris. Kostja täitis hageja kohustust kolmanda isikuna ning tegi seda ühise tegutsemise nimel seltsingulepingu raames.
5. Hageja ei nõustunud kostja vastuhagiga ning palus jätta selle rahuldamata. Hageja leiab, et pooled ei ole sõlminud seltsingulepingut. Seltsinguleping kinnisasja soetamiseks oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud. Vorminõude täitmata jätmise korral on seltsinguleping tühine ning ka seltsingu likvideerimise sätteid ei ole sel juhul võimalik kohaldada. Ka ehitise kui vallasasja omandamise leping oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud. Abieluväline kooselu ei muuda poolte omandisuhteid, kumbki pool jääb enda vara omanikuks. Isegi kui poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping, ei saanud majaosast tekkida poolte ühisomandit, sest valitseva kohtupraktika järgi kohalduvad abieluvälise kooselu kestel omandatud esemete jagamisele üksnes seltsingu likvideerimise sätted, mitte seltsingulepingu regulatsioon tervikuna. Isegi kui poolte vahel oli seltsinguleping (mida pooled ei sõlminud), ei saanud seltsingulepingu alusel tekkida poolte ühisomandit kinnisasja näol. Kuigi pooled elasid vabaabielus ning neil oli ühine majapidamine, ei anna see asjaolu alust seltsingulepingu sätete kohaldamiseks. Ühiste finantsotsuste tegemine on kooselus elavate isikute puhul tavapärane, 9 2-21-4390 kuid see ei tähenda, et tegemist oleks seltsinguga. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ühist majapidamist. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel ning sellist tahet käesoleval juhul pooltel ka ei esinenud. Hagejal ei olnud xxx kinnistu ehitamise ajal soovi luua kostjaga ühisvara. Hageja võttis majaosa ehitamiseks vajalik laenu ainuisikuliselt. Kui poolte eesmärgiks oleks olnud omandada uus rekonstrueeritav majaosa ühiselt, siis oleks pooled ka laenulepingu sõlminud ühiselt ning jäänud laenu teenindamise eest vastutama solidaarselt. Juhul, kui poolte eesmärgiks oleks olnud ühise vara kestev loomine, oleksid pooled abiellunud. Pooled abiellusid alles 30.04.2008 ehk pärast 10 aastat kestnud kooselu. Puudub mistahes alus eeldamaks, et pooled soovisid ühise vara loomist enne abiellumist. Kostja omandas 23.05.2002, s.o poolte kooselu ajal vahetult enne majaosa rekonstrueerimist korteriomandi asukohaga xxx. Seega kuulusid hagejale xxx kinnistul asuvad hooned ning kostjale kuulus x tee korteriomand. Nimetatud olukorras ei olnud hagejal mingit huvi sõlmida kostjaga seltsinguleping, mille tulemusel moodustub hageja varast seltsingu vara, kuid kostja vara jääb kostjale. Hagejale jääb ebaselgeks, millisel õiguslikul alusel on kostja nõudnud kinnisasja ühisvarana jagamist. Hageja mõistab kostja väiteid selliselt, et kinnistul asuv majaosa on seltsinguvara ja kinnistu poolte ühisvara. Samas nõuab kostja kogu kinnistu jagamist üksnes

sätete alusel. Arusaamatuks jääb, millal kostja poolt väidetud seltsing lõppes ja kuhu kadus väidetava seltsingu vara. Samuti jääb hagejale mõistmatuks, kuidas said pooled abikaasadena omandada seltsingu vara ilma seltsingut likvideerimata. Seltsinguvara ja ühisvara jagatakse erinevalt. Seltsingu likvideerimisel tuleb seltsinguvarast esmajärjekorras täita seltsingu kohustused (VÕS § 602), seejärel tagastada seltsinglaste panused (VÕS § 603) ning pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara kuulub seltsinglastele vastavalt nende osadele kasumi jaotamises (VÕS § 604). Seltsinguvara tuleb likvideerimisel müüa niivõrd, kuivõrd see on vajalik seltsingu kohustuste täitmiseks ja panuste tagastamiseks (VÕS § 600 lg 2). Kohtupraktika kohaselt on peetud võimalikuks üksnes abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete jagamisele kohaldada analoogia korras seltsingu likvideerimise sätteid. Seega ei loeta abieluvälise kooselu kestel omandatud esemeid VÕS § 589 lg 1 alusel ühisvaraks, vaid abieluvälise kooselu kestel omandatud esemetele saab analoogia korras kohaldada üksnes seltsingu likvideerimise regulatsiooni ehk VÕS §-i 600 jj. Tulenevalt eeltoodust on ebaõige vastuhagi punktis 18 esitatud väide, mille kohaselt kuulus majaosa poolte ühisomandisse, kuivõrd hageja ja kostja olevat selle ehitanud ühiselt. Isegi kui lugeda kostja väiteid tõendatuks, ei saa vaidlusalust majaosa lugeda kohtupraktikast tulenevalt poolte ühisomandisse kuuluvaks. Kostjal oleks isegi oma väidete tõendatuse korral võimalik nõuda üksnes seltsingu likvideerimist. Seega on kinnisasja ühisvaraks lugemise nõue alusetu. Paljasõnalised, tõendamata ja ebatõesed on kostja väited, et kostja on majaosa rekonstrueerimisse hagejaga võrdväärselt panustanud. Hageja võttis 02.05.

1. a sõlmitud liisingulepinguga laenu kokku 550 000 krooni ehk 35 151 eurot kinnistul asuva elumaja rekonstrueerimiseks. Liisingulepingu lisaks oleva maksegraafiku järgi kuulus lepingu järgi tagasimaksmiseks 43 821,27 eurot. Kuni poolte abiellumiseni 30.04.2008 tasus hageja kõik liisingumakseid ainuisikuliselt, tasudes 12.05.2003-29.04.2008 liisingut 285 586,13 krooni. Perioodil 23.05.2005-29.04.2008 tasus hageja laenu kindlustusmakseid kokku 7282 krooni. Hageja tasus ka maamaksu perioodil
2. a-29.04.2008 kokku 2987 krooni. 10 2-21-4390 Majaosa renoveerimiseks kulus oluliselt suurem summa, kui laenatud 35 151 eurot. Hageja hinnangul on ilmselge, et vastava summa eest ei ole võimalik majaosa rekonstrueerida. Ka kõik kulud, mis ületasid maja rekonstrueerimise maksumust, kandis hageja. Aastal 2003, kui toimus maja rekonstrueerimine, oli kostja poolte ühise lapsega kodune ning tal puudus sissetulek, mille arvelt ta oleks saanud tasuda majaosa rekonstrueerimise eest. Kuna kostjal puudus sissetulek, kandis hageja kostjale jooksvate kulude katmiseks regulaarselt raha. Kostja varaline olukord ei võimaldanud tal seega panustada majaosa rekonstrueerimisse. Maja ehituse korraldamise ja sellega seotud asjaajamisega on tegelenud hageja, kostjal puudusid vastavad teadmised. 04.04.2003 koostatud hindamisakti kohaselt oli xxx eramu ½ mõttelise osa turuväärtus 550 000 krooni. Maa tagastamise nõudeõiguse väärtus oli 283 800 krooni. Seega kuulus enne xxx asuva eramu renoveerimist hagejale vara väärtusega 833 800 krooni, s.o 53 290 eurot. Maja oli renoveeritud 2003.a lõpuks. 17.10.2003 koostatud eksperthinnangu kohaselt oli eramu valmidusastmeks 60%-65%. Maja välisfassaadi remont oli lõpetatud, majas teostati veel vaid sisetöid. Kaks tuba oli juba valmis, sh oli tehtud ka nende tubade siseviimistlus. Eksperthinnangu kohaselt oli eramu turuhind kerkinud 850 000 kroonini ning maja väärtus kerkis 04.04.2003-17.10.2003 300 000 krooni võrra. Turuväärtuse tõus tulenes laenuraha kasutamisest elamu renoveerimiseks ning kostja väidetava tegevusega ei ole kinnistu turuväärtuse tõusul mingit seost. Maja renoveerimisega seotud tegevused võib jagada tinglikult kolmeks perioodiks. Esimene periood oli 2003, mil lammutati vana majaosa ning ehitati uus majaosa selle asemele. Teine periood oli 2005 – 2006 aastatel, mil hageja tegi oma töövälisest ajast ehitustöid maja parendamiseks. Kolmas periood oli
3. aasta lõpust kuni poolte abiellumiseni 30.04.2008, mil hageja lasi ehitada majale laienduse. Aastal 2003 kulus maja ehitamiseks pangalaen 550 000 krooni ning ehitaja R. K.le tasus hageja 20 000 krooni töötasu. Aastatel 2005-2006 kandis hageja maja renoveerimisega seotud kulusid kokku 11 932,25 krooni ning tegi ehitustöid ise. Perioodil
4. a lõpust kuni poolte abiellumiseni, s.o 29.04.2008 alustati majale laienduse ehitamisega. Hageja maksis ehitajatele palka ja ostis materjale, kokku summas 91 429,91 krooni. Samuti panustas hageja isiklikult ehitustöödes. Aastal 2003 hageja töölähetustel ei käinud, hageja tööaeg oli E-R 8 tundi päevas ning töö toimus Harjumaa piires. Kokku on hagejapoolne rahaline panus 1 273,138 krooni ehk 81 368 eurot, millele lisandub mittevaraline panus ehitustööde näol. Lisaks kanti paljud kulud sularahas, kuid nende kulude kohta ei ole kuludokumente säilinud. Kostja asutas ettevõtte Katteekspert 05.04.2006, ettevõte kostjale sissetulekut ei toonud ning palgatööl kostja ei käinud. Kui kostja teenis üüritulu, siis oli see vajalik kostjale endale äraelamiseks. Tõendamata on, et üüritulu kasutati liisingumaksete tasumiseks või kinnisasja parendamiseks. Samuti tuli kostjal oma sissetulekust pidada ülal kahte alaealist last. Hageja on perioodil 2003-29.04.2008 teinud kostjale või kostja emale ülekandeid kokku 92 225,76 krooni ning on tasunud ka ühise lapsega seotud kulusid. Tõendamata on kostjapoolne panus ja selle väärtus. Tõendatud ei ole, et kostjale kuulunud korteri üürist saadud ja hageja arveldusarvele laekunud raha kasutati liisingumaksete tasumiseks või majaosa rekonstrueerimiseks. Poolte kui pere kuludeks ei olnud ainult maja rekonstrueerimisega seotud kulud, vaid pooltel tuli kanda ka kõik muud tavapärased kulud nagu kommunaalmaksed, kulutused toidule, lapse ülalpidamisega seotud kulud, transpordikulud, kulutused riietele jne. Ka kõik need kulud tasus poolte kooselu ajal hageja. Kostjale kuuluva korteri üürist saadud 500 krooni kuus ei ole ligilähedaseltki võrdväärne liisingu tagasimakse ning kõikide hageja poolt ühise majapidamise eest tasutud summadega. Hageja igakuine sissetulek oli mitu korda suurem kui liisingumakse. Kostja 11 2-21-4390 sissetulek ei olnud piisav selleks, et sellest maksta ka hageja ema eluaseme üürimakseid ja kommunaalkulusid. xxx kinnistu ei saanud ühelgi juhul kuuluda poolte ühisvarasse seltsingulepingu sätete alusel, sest juhul, kui väidetava seltsingu eesmärk oli kostja sõnul suunatud kinnisasja kui terviku omandamisele, oleks selline seltsinguleping kohtupraktikast tulenevalt vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. Kostja viited erastamise sätetele on asjakohatud, kuna pooled ei ole majaosa alust maad erastanud. xxx majaosa aluse maa omandamise võlaõiguslikuks aluseks oli hageja ja AS-i Hansa Liising Eesti vahel sõlmitud liisinguleping, mille alusel omandas AS Hansa Liising liisinguandjana kinnistul asuvad hoone vallasasjana ja andis selle hageja kasutusse koos õigusega liisingumaksete tasumise vastu hoone tagasi osta. Samuti oli xxx majaosa aluse maa omandamise aluseks AS-i Hansa Liising Eesti ja hageja vahel sõlmitud 04.02.2005.a lepingu punkt 8.1, millega hageja omandas xx kinnistu juurde kuuluva maa tagasinõude õiguse. Kuna hagejale kuulusid nii vaidlusalusel kinnistul asuvad hooned, kuid ka kinnistu tagastamise nõudeõigus, omandas hageja xxx kinnistu oma lahusvarasse kuulunud õiguse alusel, millest tulenevalt on ka kinnistu

§ 27lg 2 p 3 alusel hageja lahusvara.

Maa tagastamise õiguse tekkimise ajaks ei olnud pooled abielus, seega kuulus antud õigus hageja lahusvarasse. Maa erastamisele ning õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele kehtivad erinevad sätted ning tagastamisega seotu nõudeõigus ei olnud seotud isikuga, kellele kuulusid vastaval kinnistul olevad hooned (nagu see oli erastamise puhul), vaid selline nõudeõigus oli üksnes isikul, kelle vara oli temalt eelnevalt õigusvastaselt ära võetud, samuti sellise isiku pärijal. Samuti nägi alates 01.01.1995 jõustunud

§ 141ette, et tagastatavast maast ei teki abikaasade ühisomandit.

Kuna xxx hooned ei ole kunagi olnud abikaasade ühisvara, ei ole asjakohased ka viited MaaRS § 12 lg-le

1. Valitseva Riigikohtu praktika kohaselt ei ole abieluvälist kooselu võimalik käsitleda seltsinguna ning seda ka siis, kui pooltel on ühine laps ja ühine majapidamine. Kostja poolt esitatud tõendis sõiduki väärtuse kohta ei ole võetud arvesse konkreetse sõiduki omadusi (läbisõit, lisavarustus, üldine tehniline seisukord ja muud olulised näitajad). Sõiduk BMW 520 on registreerimisaastaga 2010, manuaalkäigukastiga ja mootori võimsus on 2 liitrit. Tegemist on vanema keremudeliga E
2. Hageja leidis võrdlusobjektid Leedust, nende müügihind oli 4599, 4799 ja 4800 eurot. Keskmine hind on 4733 eurot ning kostjale tuleks tasuda omandi kaotuse hüvitis 2366,33 eurot. Hageja hinnangul on välismaalt toodud sõidukit alati raskem müüa, kui vaid Eestis kasutatud sõidukit, sest potentsiaalsed ostjad pelgavad välismaalt pärinevaid sõidukeid osta ning muretsevad selle pärast, et selle ajalugu ei ole võimalik kontrollida. Seega on õigem lähtuda Leedu turuväärtusest, vaidlusalune sõiduk on ka sealt ostetud. xxx kinnisasja kaasomandi osa turuväärtus jaanuar 2023 seisuga on 261 000 eurot ning krundi turuväärtus 146 500 eurot. Krundi turuväärtus moodustab kogu kinnisasja kaasomandi osa väärtusest seega 53,13%. Hageja esitas 03.03.2023 alternatiivse taotluse aegumise kohaldamiseks (III tl 5). Hageja leiab, et kostja võimalik seltsingulepingust tulenev nõue oleks kõigi eelduste kohaselt aegunud. Nimelt oleks tegu lepingust tuleneva nõudega, mis aegub TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 3 aastaga. Seltsingulepingust tulenev nõue muutub TsÜS § 147 lg 1 ja 2 järgi sissenõutavaks alates hetkest, mil seltsinglasel on õigus nõuda seltsingu vara jagamist. VÕS § 600 lg 1 kohaselt toimub pärast seltsingu lõppemist selle likvideerimine. Eeltoodu tõttu on hageja seisukohal, et seltsingulepingust tulenev nõue muutub sissenõutavaks seltsingu lõppemisega kuivõrd siis tekib seltsinglasel õigus nõuda seltsingu likvideerimist. Kuigi kostja pole täpsustanud, millal kostja hinnangul väidetav seltsing lõppes, saab hageja hinnangul väita, et seltsing pidi hiljemalt 30.04.2008 ehk poolte abielu ajaks olema lõppenud. Seega oli kostjal hageja hinnangul õigus 12 2-21-4390 esitada väidetavast seltsingulepingust tulenev nõue ja/või seltsingu likvideerimise sätete kohaldamise nõue hiljemalt 3 aasta jooksul poolte abiellumisest alates. Seda kostja aga teinud ei ole. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et ½ xxx kinnistust ei ole poolte ühisvara, kuid mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise (nt sõiduki hageja omandisse jätmise eest või mistahes muul alusel), siis ei soovi hageja täita kohtuotsust kinnistu enampakkumisel müümisega, vaid hageja palub võimaliku hüvitise välja mõistmise korral määrata kohtulahendis kindlaks, et hageja kohustub tasuma kostjale hüvitise 12 kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest alates. Kohtuotsuse täitmise kord hageja poolt taotletud viisil võimaldaks hagejal juhul, kui kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise, tasumisele kuuluv hüvitis koguda ning eelduslikult ei oleks hagejal vajadust kinnistut müüa. Kohtuotsuse põhjendused
3. Hageja esitas hagi 07.04.2021 täpsustuses nõude lugeda abielu ajal kostja lahusvara aadressil xxx väärtuse tõstmiseks (korteri renoveerimiseks) võetud laen ühisvara hulka kuuluvaks ning kohustada kostjat hüvitama hagejale pool laenukohustusest kokku 9746,25 eurot. Hageja võttis 20.02.
4. a menetlusdokumendis esitatud nõude tagasi. Kohus jätab nõude TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata.
5. Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et mõlemad hagid tuleb rahuldada osaliselt ning hageja tuvastusnõue ja tahteavalduse asendamise nõue tuleb jätta rahuldamata.
6. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: Poolte kooselu sai alguse aastal
7. Pooled sõlmisid abielu 30.04.2008 ja lahutus jõustus 02.09.2019 (I kd, tl 29). Hageja on omandanud oma emalt kinkelepinguga 04.12.1995 ½ mõttelise osa aadressil xxx asuvatest hoonetest ja rajatistest (I kd, tl 5-6). Hageja sõlmis 02.05.2003 AS-iga Hansa Liising Eesti liisingulepingu nr 0057461L (I kd, tl 5460), mille alusel hageja sai enda käsutusse liisingusumma kokku 320 000 krooni xxx kinnisasjal asunud elamu renoveerimiseks. Liisinguleping andis hagejale õiguse perioodiliste liisingumaksete tasumise vastu korter omandada. Liisingulepingu 25.04.2005 lisaga 6 muudeti maksegraafikut (I kd, tl 24-26). Liisingulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid AS Hansa Liising Eesti ja T. A. 08.05.2003 käenduslepingu (I kd, tl 77) Hageja ning AS Hansa Liising Eesti sõlmisid 12.05.2003 notariaalse elamu mõttelise osa müügi lepingu ning kasutuskorra seadmise lepingu, mille alusel müüs hageja müüjana AS-ile Hansa Liising Eesti xxx asuva elamu ½ mõttelise osa. Hageja jätkas kinnisasja kasutamist liisingulepingu alusel (I kd, tl 7-20). 02.05.2005 sõlmisid hageja ning AS Hansa Liising Eesti notariaalse xxx hoone aluse maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega hageja loovutas AS-ile Hansa Liising Eesti tasuta kinnisasja aluse maa tagastamise nõudeõiguse. 04.02.2005 sõlmisid hageja ning AS Hansa Liising Eesti täiendava lepingu, millega hageja võttis kohustuse erastada liisingulepingu esemeks oleva hoone alune maa ning tasuda kõik erastamisega seotud kulutused (I kd, tl 21-22). Pärast xxx kinnisasja kinnistamist AS-i Hansa Liising Eesti nimele ja liisingumaksete tasumist sõlmisid AS Hansa Liising Eesti ja hageja 03.05.2011 notariaalse kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu xxx kinnisasja omandamiseks (I kd, tl 30-37). Lepingu kohaselt omandati kinnisasi abikaasade ühisvara hulka. Kinnisasi kinnistati kinnistusraamatus poolte nimele (I kd, tl 48). 13 2-21-4390 Poolte vahel puudub vaidlus selles, et poolte ühisvara hulka kuulub sõiduauto BMW
8. Pooled vaidlevad sõiduki väärtuse üle. Poolte vahel on vaidlus selles, kas xxx kinnisasi kuulub poolte ühisvara hulka või mitte.
9. Kohtu hinnangul kuulub xxx kinnisasi poolte ühisvara hulka. Kohus põhjendab enda seisukohta alljärgnevalt. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01.07.2010

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 01.07.2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), alates 01.07.2010 kohaldus poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (

§ 211

lg 1).

§ 210

lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 01.07.2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

(

§ 210lg 1) (vt nt Riigikohtu 29.

mai

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9;
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 16). See tähendab, et kui üks või teine abikaasa soetas abielu kestel enne 01.07.2010 mingi eseme, tuleb selle otsustamisel, kas ese kuulub lahusvara või ühisvara hulka, kohaldada

1995. Kuna ühisvara jagamise hagi esitati pärast

-i jõustumist 01.07.2010, kohaldub ka enne seda kuupäeva soetatud ühisvara jagamisele

§ 211

lg 1 järgi

(vt ka nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 16). Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25

järgi.

§ 25

kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Ühisvara koosseis määratakse

§ 37lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

Kuna xxx kinnisasi omandati abielu ajal 03.05.2011, tuleb eeldada seaduse järgi selle kuulumist ühisvarasse (

§ 27lg 6 esimene lause).

03.05.2011 notariaalses lepingus on märge, et kinnisasi läheb abikaasade ühisomandisse ning notar esitab lepingu ärakirja kinnistusosakonnale. Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg-le 1 eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. 9. Hageja on leidnud, et notaril puudus võimalus hinnata seda, kas tegemist oli poolte lahusvaraga või mitte ning et seetõttu puudus notaril võimalus teha teistsugust kannet. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Tõestamisseaduse § 22 lg-s 2 on sätestatud, et asjaõiguslepingu tõestamisel märgib notar notariaalakti tehingu eseme omandaja perekonnaseisu ja selle tuvastamise alused. Kui tehingu ese hakkab kuuluma abikaasade ühisvara hulka, märgib notar notariaalakti lisaks asjaolud, mille alusel ta selle tuvastas. Tehingu eseme omandajateks märgib notar sellisel juhul mõlemad abikaasad. Antud sätte sõnastusest ei tulene, et juhul, kui tehingu eseme omandajad on abielus ning neil on varaühisus, siis ei ole võimalik märkida, et tehingu ese ei hakka kuuluma ühisvara hulka. Nimelt ei kuulu lahusvara hulka muu hulgas esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel (

§ 27lg 2 p 3).

Kui tehingu tegemisel on selline alus notarile välja toodud, on notaril võimalik märkida tehingu eseme omandamise ühe abikaasa lahusvara hulka. Alternatiivselt oleks pooled võinud (juhul, kui nad leidsid, et tegemist oli hageja lahusvaraga) sõlmida abieluvaralepingu, milles määrata, et xxx kinnisasi kuulub hageja lahusvara hulka. Pooled kumbagi eeltoodud võimalust ei kasutanud. Asjaolu, et hageja ei ole notariaalse lepingu sõlmimisel selgitanud, et tegemist on tema lahusvaraga ega esitanud vastuväiteid sellele, et kinnisasi omandati abikaasade ühisvarana, tõendab seda, et täpselt sellisena pooled tol hetkel 14 2-21-4390 omavahelisi õigussuhteid ka käsitlesid - et kinnisasi omandati abikaasade ühisomandisse. Hageja on lepingu allkirjastamisega kinnitanud, et on sellega tutvunud ning kõigi lepingus käsitletud tingimustega nõus. Hageja ei saa tugineda sellele, et notariaalakti sisu oli talle teadmata või et ta allkirjastas selle, olenemata nõus notariaalaktis märgituga.

1. Samas ei ole kinnisasja lugemisel ühis- või lahusvaraks määrav kinnistusraamatu kanne ühe või mõlema abikaasa omanikuna sissekandmise kohta. Omandi tekkimine on määratletud seadusega ning ei sõltu isikute endi hinnangutest. Samuti ei saa osundatud tehingutes sisalduvaid poolte kinnitusi käsitleda varasuhte muutmisele suunatud tahteavaldustena. Hageja on välja toonud, et kinnisasi ei läinud tegelikult AS-i Hansa Liising Eesti omandisse, vaid tegemist oli n-ö sale and lease back lepinguga, mille puhul on sisuliselt kinnisasja tagatisel saadud laenu ning majanduslikult on see sarnane laenu- ja pandilepingu kombinatsiooniga. Hageja leiab, et eeltoodust tulenevalt oli liisingulepingust tulenev õigus hagejal enne abielu tekkinud õigus ning seetõttu ei saanud kinnisasi minna 03.05.2011 tehingu alusel ka abikaasade ühisomandisse. Kohus hagejaga ei nõustu. Liisingu esemeks olnud eramu vallasasjana ning hageja ema poolt hagejale kinkelepingu alusel loovutatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigus kuulusid hagejale lahusvarana ning liisingueseme väljaostuõigus kuulus hageja lahusvara hulka, kuid sellest ei tulene, et liisingulepingu lõppemisel sai liisingulepingu kehtivuse ajal kinnistatud kinnisasi minna üksnes hageja ainuomandisse. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-18828 tehtud 25.10.
2. a otsuse punktis nr 27 leidnud, et kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme

§ 27lg 2 p 3 järgi.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Praegusel juhul oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu jõuda järeldusele, et kinnisasi ei läinud 03.05.2011 tehingu alusel abikaasade ühisomandisse ning et ekslikud on 03.05.2011 notariaalses lepingus märgitud omandiõiguse kuuluvus ning kinnistusraamatu kanne, mille kohaselt omandati xxx kinnisasi abikaasade ühisomandisse (I kd, tl 48). Vastuolu hea usu põhimõttega ilmneb mitme põhjuse koosmõjus.

1. Esmalt nõustub kohus kostjaga selles, et 03.05.2011 soetatud kinnisasja näol ei olnud enam tegemist päris sama esemega, mis võõrandati hageja poolt liisinguandjale. Vaidlus puudub selles, et uue elamu soetamiseks tuli lammutada vana elamu maha kuni vundamendini ning vanast elamust ongi säilinud vaid vundament. Kumbki pool ei ole välja toonud, et kinnisasjal oleks liisingulepingu sõlmimise hetkel olnud muid hooneid või rajatisi, mis oleks seal ka praegusel hetkel ja mille väärtus mõjutaks kogu kinnisasja väärtust praegusel hetkel. Eksperthinnangu (II kd, tl 81-105) kohaselt on xxx ½ kaasomandi osa hooneosa netopindala 117,2m
2. Hagi lisana 2 (I kd, tl 7-14) toodud lepingu kohaselt oli kogu xxx asunud hoone kasulik pind 95,9m, sealhulgas eluruumide pind 70m
3. Kuna hagejale kuulus eramust ½, sai temale kuulunud osa pind olla maksimaalselt 35m
4. Seega on hoone renoveerimise läbi suurenenud eluruumide pind enam kui kolmekordselt. Hageja on välja toonud, et krundi (ehk siis kinnisasi ilma seal asuvate hooneteta, hoone alune maa) turuväärtus moodustab kogu kinnisasja kaasomandi osa väärtusest 53,13%. Arvestades kinnisasja turuväärtust 261 000 eurot ning hoonestuseta kinnisasja turuväärtust 146 500 eurot on maa osakaal siiski suurem, 56,13%. Oma väärtus on kindlasti ka vana majaosa vundamendil, mida kasutati hoone renoveerimiseks, kuid selle osakaal kogu ehitise väärtusest ei saa olla kuigi suur. 15 2-21-4390 Kinnisasjale ehitatud hoone väärtus moodustab kogu kinnisasja väärtusest seega 43,87%. Hoone on ehitatud kinnisasjale esmalt poolte abielueelse kooselu ja seejärel poolte abielu ajal. Hageja väite kohaselt tegi hoone ehitamiseks panuseid vaid hageja ning kostjapoolseks panuseks saaks lugeda vaid abielu ajal ühisvara arvelt tasutud liisingumakseid. Kostja väite kohaselt tegid hoone ehitamisel panuseid mõlemad pooled, sealhulgas oli kostja panus nii rahaline kui ka töine. Kohtu hinnangul saab järeldada, et poolte ühiste panuste läbi on kinnisasja olulised omadused oluliselt muutunud (selle väärtus oluliselt suurenenud) ning rääkida ei saa enam päriselt samade omadustega liisinguesemest.
5. Hageja on ise 03.05.2011 lepingus kinnitanud, et kinnisasi omandatakse abikaasade ühisomandisse. Hagejal puudus vajadus antud kinnituse andmiseks, hageja oleks võinud (teistsuguse arusaama korral pooltevaheliste varasuhete olemusest) kinnitada, et tegemist on tema lahusvara arvelt omandatud varaga, mis hakkab kuuluma temale lahusvarana. Esitatud teabest nähtub selgelt, et hageja ei ole enne hagi esitamist leidnud, et kinnisasja näol ei olnud tegemist poolte ühisvaraga. Olukord on olnud tegelikult vastupidi, hageja kirjast kostjale ning ühisvara jagamise kokkuleppe ettepanekust (I kd, tl 85, 159) nähtub selgelt, et hageja on käsitlenud kinnisasja ühisomandina. Hageja on ühisvara jagamise kokkuleppe ettepaneku kohta küll väitnud, et ei ole seda dokumenti koostanud, kuid dokumendi andmetest nähtub, et selle koostaja on K. R., kes kostja vaidlustamata väite ja rahvastikuregistri järgi on hageja abikaasa. Eluliselt usutav ei ole, et hageja tulevane abikaasa esitas kostjale hageja nimel hageja teadmata vara jagamise ettepaneku. Näib ilmne, et taolised vastuväited (et tegemist ei ole ühisvaraga) on tekkinud soovist välistada kostjale mistahes hüvitise maksmine kostjapoolse panuse eest poolte endise ühise kodu ehitamisel.
6. Hageja on leidnud, et tal ei olnud xxx kinnisasja ehitamise ajal soovi luua kostjaga ühisvara; hageja võttis kinnistule majaosa ehitamiseks vajamineva laenu ainuisikuliselt; kui poolte eesmärgiks oleks olnud omandada uus rekonstrueeritav majaosa ühiselt, siis oleks pooled ka laenulepingu sõlminud ühiselt ning jäänud laenu teenindamise eest vastutama solidaarselt; juhul, kui poolte eesmärgiks oleks olnud ühise vara kestev loomine, oleksid pooled abiellunud kohe ja mitte alles pärast 10 aastat kestnud kooselu; puudub mistahes alus eeldamaks, et pooled soovisid ühise vara loomist enne abiellumist. Kohus ei nõustu hageja eeltoodud väidete ja nendest tulenevate järeldustega. Hageja on korduvalt viidanud sellele, et tol ajal käis asjaajamine teisiti, sh tasuti osa hageja töötasu sularahas, ehitajatele maksti sularahas jne. Kohus leiab, et eluliselt usutav on, et ka varasuhetes võis tollal olla inimestel arusaam, et kõike ei ole vajalik nõuetekohaselt vormistada ja küll saab asjad hiljem kohaselt fikseerida. Samuti võisid pooled leida, et tegemist on küll ühise kohustusega (sellele viitab kostjapoolne sisuline kohustuse täitmine, s.o üürilepingust tulenevate summade hageja arvelduskontole kandmine), kuid vajalik ei ole selle kohustuse vormistamine ametlikult ka kostja nimele. Samuti on kostja välja toonud (ja hageja ei ole esitanud vastuväiteid), et kostja ei olnud liisinguettevõtte jaoks lapsehoolduspuhkuse tõttu käendajana aktsepteeritav ning seega ei oleks ta olnud ilmselt aktsepteeritav ka laenusaajana. Samuti ei ole võimalik jõuda järeldustele, et abielu sõlmimise otsustamise põhiline indikatsioon on ilmtingimata varaliste suhete fikseerimine. Abielu sõlmimine on vähemalt üldlevinud arusaama kohaselt eeskätt üksteist armastavate inimeste otsus sõlmida ametlik liit ning kinnitada sellega pühendumust üksteisele ning lubadust hoolitseda teineteise eest nii heas kui halvas. Varaliste suhete reguleerimiseks on ka muid viise.
7. Hageja on leidnud, et kummalgi abikaasal oli oma kinnisvara ning algusest saati ei ole kumbki abikaasa pretendeerinud teise abikaasa kinnisvarale. Kohus leiab, et hageja ei ole välja 16 2-21-4390 toonud, et kostja poolt korteri soetamine oleks toimunud mingilgi moel ühiste vahendite arvelt (mis võiks viidata ühiste vahendite jagamisele omavahelise kokkuleppe alusel). See, et kostja soetas endale korteri enne abielu enda olemasolevate vahendite arvelt, ei saa kuidagi mõjutada seda, millised kavatsused olid pooltel seoses hagejale kuulunud kinnisasja renoveerimisega ühise eluaseme loomisel.
8. Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks (VÕS § 7 lg 1). Kohtu hinnangul ei saanud olukorras, kus tõenditest nähtuvalt on pooled käsitlenud hageja kinnisasja kui vähemalt mingis ulatuses ühist projekti oma kodu loomiseks ning sellist arusaama on hageja kinnitanud ka
9. a notariaalses lepingus, hageja mõistlikult võttes eeldada, et kostjapoolne panuse on kostjapoolne kingitus hageja enda varalise võimekuse suurendamiseks ja hageja ema ülalpidamiseks, ilma et sellest suureneks ka kostja vara. Miski ei viita taolisele arusaamale pooltevahelistes suhetes.
10. Kohtu hinnangul tuleb lugeda tõendatuks, et pooled on ise käsitlenud hoone ehitust ja selle finantseerimist mõlema poole vahenditest, samuti oma töise panuse andmist kui oma ühise varalise eesmärgi (kinnisasja parendamine ja selle (taas)omandamine) saavutamise nimel ühiselt tegutsemist. Kohtu hinnangul ei viita miski sellele, et pooled on käsitlenud liisingulepingu alusel tulevikus omandatavat kinnisasja kui hageja isiklikku kinnisvaraprojekti, mis puudutab vaid hageja enda lahusvara.
11. Samuti viitab poolte ühise eesmärgi nimel ühise tegutsemise soovile asjaolu, et kostja ema andis liisingulepingule käenduse (I kd, tl 77). Kohus nõustub hageja väitega selle kohta, et oma lähedase isiku kohustuse käendamine on tsiviilpraktikas tavaline. Samas ei taga ükski mõistlik inimene kellegi muu kui oma lähedase isiku kohustust. Lähedaseks isikuks saab lugeda tütart, kuid tütre abikaasat üldreeglina mitte (ning praegusel juhul ei nähtu erandlik alus). Asjaolu, et kostja ema siiski liisingulepingule käenduse andis, viitab justnimelt sellele, et laenu võtmine eramu ehitamiseks oli poolte ühine tegutsemine, kohustus seega sisuliselt ühine kohustus ning eesmärgiks oli parendada eramut ja omandada see hiljem poolte ühisvara hulka. Kui tegemist oleks olnud poolte arusaama kohaselt hageja isikliku kinnisvaraprojektiga, siis ei oleks kostja emal olnud mingit mõistlikku põhjust kohustust käendada.
12. Vaidlus puudub selles, et pooled on pidanud ühist majapidamist alates aastast 1998, kui nad asusid koos elama. Esitatud tõendite pinnalt on üheselt selge, et pooled on ühise perekonnana nii abielu ajal kui ka enne seda panustanud ühiselt oma ühise kodu loomisele ning pere kulude kandmisele. Tulenevalt pooltevahelisest kohustuste jaotusest jäi lapse sündimisel
13. a lapsega koju kostja, kes seeläbi kaotas mõneks ajaks töise sissetuleku. Hageja poolt on kohatu antud olukorras viidata kostjapoolsele sissetuleku puudumisele. Sama hästi oleks lapsega võinud koju jääda hageja ning teenivaks ja seega otseselt rahaliselt panustavaks pooleks oleks sel juhul olnud kostja. Seega ei saa tekkida olulist erisust kooselu korral ühise majapidamise korraldamise ja väikeste laste kasvatamise puhul sellest, kes antud kohustused enda peale võttis, loobudes sellega isikliku sissetuleku saamise võimalusest. Sellises olukorras ei oleks õige ega õiglane järeldus, et kostja varaline panus ühiste väärtuste loomisel oli hageja omast oluliselt väiksem.
14. Samuti viitab ühisele eesmärgile asjaolu, et kostja ei kasutanud maja ehitamise ajal enda korterit seal ise elamiseks, vaid üüris selle välja ning elas (koos hagejaga ja ühise lapsega) vähenõudlikes tingimustes, võimaldamaks kasutada üürisummat liisingumaksete tasumiseks (sellest hiljem lähemalt). Kui üürisumma näol ei olnud tegemist liisingumaksetega ning seda raha vajas kostja ise enda ülalpidamiseks, siis puudub igasugune mõistlik põhjus selle kandmiseks hageja arvelduskontole, kui kostja oleks igapäevavajaduste kandmiseks saanud seda kasutada enda kontolt. 17 2-21-4390
15. Kui lähtuda hageja loogikast, siis peaks kohus jõudma järeldusele, et olenemata sellest, et maja renoveerimine vundamendist kuni täisvalmiduseni toimus poolte kooselu ja hiljem abielu ajal, selleks panustasid mõlemad elukaaslased/hiljem abikaasad oma ühises majapidamises omavahelise rollijaotuse (kostja jäi lapsega koju ning hageja sai jätkata sissetuleku teenimist) ja kummagi poolt saadud sissetulekute läbi, poolte ühiste rahaliste ja mitterahaliste panuste läbi (sealhulgas kandis kostja hageja ema eluasemega seonduvad kulud, I kd tl 106-109) ning olulisel määral on tõusnud hageja kinnisvara väärtus, ei ole kostja siiski õigustatud ühise kooselu lõppemisel saama osa ühiselt loodud varalisest väärtusest. Sellisele järeldusele jõudmine ei ole õiglane ega kooskõlas hea usu põhimõttega.
16. Vaidlus puudub selles, et mingis ulatuses on maja renoveeritud ka abielu ajal, kasutades selleks ühiseid rahalisi vahendeid. Vaidluse all on see, millises ulatuses oli maja valmis abielu sõlmimise ajaks ning millises ulatuses kasutati eramu renoveerimiseks kummagi poole vahendeid. Olukorras, kus osaliselt valmis eramu poolte abielu ajal ning osaliselt enne abielu, kuid ühise kooselu ja ühise majapidamise ajal, ei saa kohtu hinnangul jõuda järeldusele, et enne abielu omandatud vara ei saa käsitleda varana, mille jagamise korral on õigustatud saama oma osa ka kostja. Praegusel juhul tuleb lugeda tuvastatuks, et pooltel oli maja renoveerimisel ühine varaline eesmärk, milleks mõlemad pooled andsid märkimisväärse, olulise ja majanduslikult võrreldava panuse (nii töise kui ka varalise, sh on üks abikaasa loobunud ühise lapse kasvatamise tõttu mingiks ajaks omaenda sissetulekust; kohus käsitleb panuste suurust hiljem) ning pooltel oli eramut parendades ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Seega on täidetud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-109-14 (p 22) toodud seltsingu sätete kohaldamise eeldused ning jagada saaks mitte ainult abielu kestel omandatud vara, vaid ka enne abielu kooselu ajal omandatud vara.
17. Kohtupraktika kohaselt ei tohiks vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kohus leiab, et kui hageja oleks liisingulepingu sõlmimise asemel saanud laenu eluasemelepingu alusel, siis oleks pooltele olnud üheselt selge, et kinnisasja omandamiseks kas siis täies ulatuses või vähemalt mingis ulatuses ühisomandisse oleks olnud vajalik pooltevaheliste varasuhete konkreetne määratlemine lepingu alusel (näiteks abieluvaraleping). Esitatud teabe pinnalt on eluliselt usutav, et mõlemad pooled on mõistnud omavahelisi varalisi suhteid selliselt, et ühiselt loodavad väärtused lähevad vähemalt mingis ulatuses ühisomandisse ning kuna omandivormi saab määratleda liisingulepingu lõppemisel, ei ole vajalik varasem suhete ametlik määratlemine. Juhul, kui tegemist oleks olnud eluasemelaenuga, oleks kostjale olnud ilmsem, et oma õiguste kaitseks on otstarbekas ühise kodu omandistaatuse varasem reguleerimine. Või siis juhul, kui hageja ei oleks sellega nõustunud, oleks eelduslikult jäänud ära kostjapoolne varaline ja töine panus ühiste väärtuste loomiseks, kostja oleks saanud panustada omaenda vara suurendamisse ning hagejale ei oleks kuulunud sedavõrd suure väärtusega vara, kui kuulub praegu.
18. Kohus nõustub kostjaga selles, et ühise majandusliku eesmärgi nimel tegutsemisele viitab ka see, et ilma kostjapoolse panuseta (üüritulu laekumine hageja kontole, kostja ema poolne käendus) ei oleks hageja laenu eramu renoveerimiseks saanud ega oleks saanud samaaegselt ehitada maja ning tasuda laenumakseid. Asjaolu saab lugeda tõendatuks juba ainuüksi selle pinnalt, et liising vajas lisatagatist käenduse näol.
19. Kostja on välja toonud ja tõendanud (I kd, tl 153-158), et ta on tasunud xxx kinnisasjaga seonduvaid arveid. Kohus leiab, et eraldi väljatooduna ei pruugi see asjaolu viidata ühise tegutsemise tahtele, kuna kostja kasutas kinnisasja ning seega oli mõistetav, kui ta tasus ka 18 2-21-4390 kinnisasja kasutamisega seonduvaid jooksvaid kulusid. Kooskõlas teiste asjaoludega saab siiski lugeda, et ka see tõendab poolte ühist tegutsemist ühise eesmärgi nimel.
20. Kehtiva

§ 210

lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest.

1995 § 14 lg 1 kohaselt võis kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Tegemist on küll kohtu võimalusega õigust kohaldada, kuid samuti võis kostja heas usus tegutsedes mõistlikult eeldada, et kuna hagejale vallasasjana kuuluva lahusvara väärtus on abielu kestel abikaasade töö ja rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud, siis olid kostja varalised huvid kaitstud selle sätte läbi, mis kehtis vastavate kulutuste tegemise ajal. Ka see argument toetab järeldust, et kinnisasi tuleb lugeda 03.05.2011 abikaasade ühisomandisse omandatuks, kuna vastupidine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. See, et vara väärtus suurenes oluliselt pärast abielu sõlmimist, nähtub selgelt kostja esitatud fotodelt, millest nähtuvalt ei olnud abielu sõlmimise ajal uuest majaosast ehitatud enamat kui vundament ja puitsõrestik, samuti oli juba valmisehitatud osal veel vaja teha ehitustöid, sh paigaldada välisvooder (pulmapilt III kd, tl 124). Ka 13.07.2008 seisuga (I kd, tl 171, foto nr 1) oli uuest majaosast valmis vaid sõrestik. Kohus leiab, et kostja on veenvalt põhistanud, et enne abielu sõlmimist sai maja ehitatud valmis vaid osaliselt, s.o valmisid elamu kaks korrust mahus, mis jäi vana olemasoleva vundamendi piiridesse. Hageja enda selgituse kohaselt alustas hageja

1. a lõpus majale laienduse ehitamisega ning palkas ehitustööde tegemiseks P.P., E.-V. T. ja G.K.. G. K. enda kinnitusel (II kd, tl 40) oli tema poolt teostatud töödeks maja laienduse tööd (lisaks ka pööningu soojustamine, fassaaditööd ja mõned sisetööd), kuid ta teostas neid alates 11.
2. Seega saab jõuda järeldusele, et 11.2008 seisuga ei olnud maja laiendustööd veel lõpule viidud. Seega vastavad tõele kostja väited, mille kohaselt ei olnud maja ehitus abiellumise ajaks veel olulises osas lõpule viidud. Juurdeehituse tegemine ning vana majaosa ehituse lõpuleviimine suurendas kindlasti oluliselt kinnisasja väärtust. Kuna need tööd said suures ulatuses tehtud alles abielu ajal, saab jõuda järeldusele, et maja on oluliselt parendatud abielu kestel ja sellega on kinnisasja väärtust samuti oluliselt suurenenud just abielu kestel ühiste rahaliste panuste tulemustena.
3. Kostja selgituse kohaselt leppisid pooled kokku, et liisingumaksete tasumise järgselt saab kinnisasi poolte ühisvaraks. Hageja sellise väitega nõus ei ole olnud, kuid hageja väiteid ei saa ka pidada kuigi usaldusväärseteks tulenevalt nende vastuolust esitatud tõenditega (sellest hiljem). Hea usu põhimõttega kooskõlas on antud asjaoludel korral lugeda, et 03.05.2011 omandati kinnisasi abikaasade ühisomandisse. Seega saab rahuldada kostja vastuhagis toodud nõude lugeda kinnisasi poolte ühisvara hulka kuuluvaks. Rahuldamata tuleb jätta hageja nõue lugeda kinnisasi hageja lahusvara hulka kuuluvaks, samuti tahteavalduse asendamise nõue.
4. Kuna hagejapoolne varaline panus on olnud ühiste väärtuste loomisel kostja omast oluliselt suurem (kostja ei vaidle sellele ka vastu), siis võiks kinnisasja lugemine abikaasade ühisomandisse kuuluvaks olla ebaõiglane juhul, kui ühisvara saaks jagada vaid abikaasade vahel võrdselt. Samas on hageja huvid tagatud selle läbi, et hageja võib nõuda oma lahusvara ühisvara huvides kasutamise hüvitamist ühisvara arvel. Hageja on kogu aeg menetluses väitnud, et tema panus kinnisasja praeguses väärtuses tugineb hageja lahusvarale (kinkena saadud maja kui vallasasi ning hagejale loovutatud maa tagastamise nõue) ning ka kinnisasja parendamiseks on valdavas ulatuses panustanud hageja, seda nii varaliselt kui ka tööga. Hageja on esitanud ka vastavad arvestused, millises ulatuses on 19 2-21-4390 hageja panustanud. Kohus leiab, et hageja väiteid saab käsitleda sisuliselt poolte võrdsusest kõrvalekaldumisest tuleneva tasaarvestusavaldusena (VÕS § 197 lg 1 mõttes) kostja vastunõudele. Ei ole määrav, et hageja ei ole ise oma nõuet ega tasaarvestusele tuginemist selgelt sellisena formuleerinud. Tema tahe on piisavalt mõistetav. Rahalise vastunõude esitamiseks rahalisele nõudele ei pea esitama vastuhagi. Kohtu hinnangul esineb praegusel juhul alus poolte osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Seda põhjusel, et tõendatud on vara soetamine suuremas ulatuses hageja lahusvara arvelt.
5. Vaidlus puudub selles, et elamu kuulus vallasasjana hagejale. Samuti puudub vaidlus selles, et hagejale lahusvarana kuulus ka hoone aluse maa tagastamise nõudeõigus. Hageja esitatud eksperthinnangu (II kd, tl 81-105) kohaselt oli xxx kinnisasja ½ kaasomandi osa turuväärtus 06.01.
6. a seisuga 261 000 eurot hoonestatud kinnistuna ja 146 500 eurot eeldusel, et kinnistu on hoonestamata. Eeltoodust nähtub, et kinnisasja väärtusest moodustab 56,13% hoonealune maa ning seega on vähemalt selles ulatuses soetatud kinnisasi hageja lahusvara arvelt.
7. Vaidlus puudub selles, et kinnisasjal asuv eramu ei olnud abielu sõlmimise ajaks valmis; vaidlus on selles, milline osa ehitustöödest sai tehtud enne ja milline pärast abielu sõlmimist. Vaidlus puudub ka selles, et ehituse käigus lammutati vana amortiseerunud elamu kuni vundamendini, seega on kinnisasjal asuv eramu pea kogu ulatuses ehitatud poolte kooselu ja hiljem abielu ajal. Alates abielu sõlmimisest panustatut ei saa enam käsitleda lahusvara arvelt panustamisena; kumbki pool ei ole ka välja toonud, et mingid abielu sõlmimise järgsed kulutused oleks tehtud enne abielu olemas olnud lahusvara arvelt. Seega saab asjassepuutuv olla üksnes abielu sõlmimisele eelnevalt panustatu. Tõendatuks tuleb lugeda, et hoonet on parendatud enne abielu sõlmimist nii liisingulepingu alusel saadud laenu, poolte täiendavate rahaliste vahendite kui ka poolte töise panuse arvelt, seda käsitleb kohus järgnevalt.
8. Kostja väite kohaselt tuleb temapoolseks panuseks lugeda muu hulgas töine panus, mis seisnes ehituse seotud tegevuse organiseerimisega. Kostja väitel viibis ta aktiivse ehitamise perioodil aastal 2003 pidevalt ehituse juures ning panustas igapäevaselt. Hageja on esitanud vastuväiteid, leides, et maja ehituse korraldamise ja sellega seotud asjaajamisega on tegelenud üksnes hageja, kostjal puudusid vastavad teadmised. Kostja selgituse kohaselt viibis hageja sageli lähetustes ning igapäevaselt tegeles ehituse korraldamise, s.o ehitajatega suhtlemise ja vajaliku materjali hankimisega kostja. Ka hagejal puuduvad ehitusalased teadmised (hageja kinnitus I kd, tl 139 pöördel), on vaid selle valdkonna kogemus. Samas ei olnud pooltel piisavalt vahendeid sellisteks toiminguteks spetsialisti palgata ning kõik vajalik ehitamise korraldamiseks tehti ära poolte endi poolt.
9. Kohus leiab, et asjakohatud on hageja väited selle kohta, et kostja ei saanud ehitusega seotud tegevust organiseerida, sest kostjal puudus vastav ehitusvaldkonna pädevus. Kostja ei olegi väitnud, et ta juhtis elamu ehituse ehitustehnilist poolt ja otsustas, kuidas ehitada. Kostja selgituse kohaselt tegid ehitustehnilise töö ehitajad. Kostja tegeles kogu organisatoorse poolega, milleks oli ehitusmaterjali tellimine, transport, vajaminevate uste ja akende mõõtude võtmine ja tellimine, abistamine lihtsamates ehitustöödel, dokumentide hankimine jms. Kostja selgitas 29.11.
10. a eelistungil, et pooled otsustasid, et kostja jääb väikese lapsega kinnisasjal asuvasse kuuri elama, siis saab teha ehitusmeestele söögi ja seal silma peal hoida. Kostja suhtles ka arhitektiga, tegeles ehitusloa taotlemise ning tuletõrje kooskõlastustega. Kui ehituseks läks, siis tuli välja mõõta vajalik materjalikogus, aknad ära mõõta, kõik asjad ära tellida, materjalid vastu võtta, et need oleksid õigel ajal objektil, et ehitusmehed saaksid tööd teha. 20 2-21-4390
11. Kostja olulist töist panust ehitustegevuse organiseerimisel kinnitavad ka tunnistaja ütlused. M. S. on 09.05.
12. a istungil andnud ütlusi selle kohta, et kostja oli kohapeal, tema organiseeris materjalide toomise, ehitusprahi äraviimise, siis ka meie kui tööliste toitlustamist organiseeris ja valmistas seda. Ikkagi A. oli rohkem kohal. T. oli ka olemas, aga ta oli rohkem nädalavahetustel, kuna ta oli komandeeringutes, sest siis oli ehituse kõrgaeg ja T. oli oma töökohustustega hästi palju kodust eemal. Sama tunnistaja ütluste kohaselt andis tööülesandeid põhiliselt kostja ning kostja vaatas ka igapäevaselt üle tehtud töö (III kd, tl 35 pöördel).
13. Kohtu hinnangul ei tõenda kostja töise panuse puudumist hageja esitatud tõend (II kd, tl 29), mille kohaselt hageja aastal 2003 töölähetustel ei käinud, hageja tööaeg oli E-R 8 tundi päevas ning töö toimus Harjumaa piires. Esiteks on A. J. kinnitus sõnastatud selliselt, et sellest ei saa välja lugeda, et hageja üldse lähetustel ei viibinud. Viidatud on vaid hageja palvele teda lähetustele mitte saata. Hageja väide lähetustes mitteviibimise kohta aastal 2003 on vastuolus ka hageja kontoväljavõttest nähtuvaga. Kostja on õigesti välja toonud, et hageja komandeeringus viibimist kinnitab AS Swedbank poolt esitatud väljavõte hageja sissetulekute kohta, mille järgi X OÜ hüvitas talle 20.06, 20.10 ja 05.11.2003 komandeeringuga seotud kulusid (III kd, tl 44, samuti III kd, tl 71). Samuti on väide komandeeringutel mitteviibimise kohta vastuolus tunnistajate ütlustega. M. S. on 09.05.
14. a istungil andnud ütlusi, et ehitusobjektil viibis kogu aeg kostja; et tunnistaja suhtles ehituse küsimustes peamiselt kostjaga ning hagejaga toimus suhtlemine vaid siis kui ta oli seal maja juures, kas siis nädalalõppudel või mõnikord tööpäeva lõpus, kui ta komandeeringus ei olnud. Samas on tunnistaja andnud ütluseid, et hageja oli ka olemas, aga ta oli rohkem nädalavahetustel, kuna ta oli komandeeringutes, sest siis oli ehituse kõrgaeg ja T. oli oma töökohustustega hästi palju kodust eemal. (III kd, tl 35 pöördel); T. tuli nädalavahetusel ja vaatas, mis tehtud on, kui ta oli komandeeringus, kui ta ei olnud, siis ta tuli õhtuti ja koos A.ga vaatasid mõlemad töö üle (III kd, tl 36). Lähetuste kohta on tunnistaja kinnitanud veel, et hagejat ei olnud olemas reaalselt ehitusel. Sellel hetkel, kui mina ehitasin, siis teda ei olnud. Kui ma teen kella 19-20ni tööd, siis teda ei olnud ja hommikul teda samuti ei olnud kohal. Ma tean, et ta oli komandeeringus, ta ise ütles. Vahest ütles seda A., et T. on jälle läinud komandeeringusse, Saaremaale ja kus iganes (III kd, tl 36-36 pöördel). Kohus märgib, et ei nõustu hageja kriitikaga tunnistaja M. S. ütluste usaldusväärsuse kohta. See, et üürimaksed olid vajalikud soovitud summas liisingu saamiseks ei välista, et tunnistajale räägiti antud asjaolust juba hetkel, mil esimene osa liisingusummast oli välja makstud. Seda enam, et täiendava laenusumma väljamaksmine toimus alles hiljem, pärast mitme kuu üürimaksete hageja kontole kandmist. Asjaolu, et hageja ja M. S. ei olnud sõbrad ega isegi mitte head tuttavad, ei välista samuti hageja poolt antud teabe jagamist (isegi kui hageja selle teabe jagamist enam ei mäleta). Ka ei ole üürniku elukaaslase poolt üürisumma arvele kandmise põhjenduse selgitamine käsitletav usaldusliku finantsandmete jagamisena, nagu hageja on viidanud. Kohus loeb tunnistaja ütlused usaldusväärseteks.
15. Seega on kostja veenvalt tõendanud, et elamu ehituse aktiivses faasis, s.o
16. a viibis hageja vähemalt mõningas ulatuses lähetustes ning tõele ei vasta hageja väited
17. a lähetuste puudumise kohta. Hageja ei ole väitnud, et viibis tööpäevadel kodus ja organiseeris vahetult ehitustegevust. Hageja väited ehituse korraldamise kohta telefoni teel ei pruugi olla valeväited, kuid kindlasti ei ole võimalik korraldada igapäevast ehitustegevust, hankida selleks materjale, neid saabumisel vastu võtta jne telefoni teel.
18. Hageja väited kostjapoolse töise panuse puudumise kohta elamu ehitusel ei ole seega osutunud tõesteks. Hageja on esitanud varasemalt valeväiteid ka saadud laenusumma kohta 21 2-21-4390 (550 000 krooni vs 320 000 krooni), abikaasade poolt võetud laenu kasutamise kohta kostja lahusvara parendamiseks (millega seotu nõude hageja tagasi võttis) ja lähetustes mitteviibimiste kohta. Hageja väidete suur vastuolu esitatud tõenditest nähtuvaga seab kahtluse alla ka hageja kõigi teiste väidete tõelevastavuse. Kostja väidete korral ei ole kohus selliseid vastuolusid esitatud tõenditega tuvastanud ning sellest tulenevalt saab väidete vastuolu korral lugeda kostja väited (nii töise panuse osas kui ka muudes küsimustes) usaldusväärsemateks.
19. Hageja on leidnud, et perioodil 04.04.2003-17.10.2003 tõusis hoone turuväärtus 300 000 krooni võrra, turuväärtuse tõus tulenes laenuraha kasutamisest elamu renoveerimiseks ning kostja väidetava tegevusega ei ole kinnistu turuväärtuse tõusul mingit seost. Kohus ei nõustu hageja loogikaga. Laenuraha ei materialiseeru renoveeritud hooneks ilma ehitustöödeta ja selleks materjalide kasutamiseta. Laenuraha eest saab osta materjale ning tasuda ehitustööde eest. Ka selleks on vaja korraldada ehitamisega seonduvat. Usutav ei ole, et ehituse organiseerimist oli võimalik korraldada telefoni teel, nagu on leidnud hageja 29.11.
20. a eelistungil. Kostja on veenvalt põhistanud ja ka tõendanud, et kostjapoolne panus elamu renoveerimisel ei ole olnud väike. Vaidlus puudub selles, et pooltel puudusid sellised rahalised vahendid, mille arvelt tellida n.ö „võtmed kätte“ hoone ilma omapoolse korraldusliku panuseta. Ka hageja on välja toonud, et on teinud ise ehitustöid. Kostja on veenvalt põhistanud ja ka tõendanud, et hageja töö iseloomu tõttu viibis hageja sagedasti eemal ning ehitustööde korraldamisega tegeles kostja.
21. Kostja on oma väidete kohaselt andnud parendamisel ka olulise rahalise panuse. Suurima rahalise panusena on kostja välja toonud, et kinnisasja ehitamiseks võetud liisingumakseid on tasutud kostja üüritulu arvelt. Kostja on 09.06.
22. a menetlusdokumendis välja toonud, et ajavahemikul juuni 2003-mai 2009 on hagejale laekunud 256 112 krooni. Kinnistusraamatu päringust nähtuvalt (I kd, tl 122) oli kostja omandis ajavahemikus 2002-2021 korter asukohaga XXX. Swedbank AS arvelduskontolt (III kd, tl 44-48) nähtub hageja arvelduskontole järgmine kostja korteri üürimisega seotud summade kandmine ajavahemikus juuni 2003-aprill 2008: 23 118 krooni üürnik M. M. perioodil juuni 2003-detsember 2023; 49 854 krooni üürnik J. K. ja tema elukaaslane I. H. perioodil detsember 2003-veebruar 2004; 61 800 krooni üürnik T. K. (hiljem M.) ja Ü. M. perioodil aprill 2005-oktoober 2006 (kohus ei arvesta ülekannetega, millel on viited gaasi, vee või elektri eest tasumisele); 12 600 krooni üürnik K. P. perioodil november 2006- jaanuar 2007; 58 800 krooni üürnik E. T. (hiljem A.) ja A. A. perioodil veebruar 2007aprill
23. Kokku on 06.2003-04.2008 laekunud summa 206 172 krooni. Kohus saab lugeda selles ulatuses tõendatuks kostjale kuulunud korteri üürimaksete kandmise hageja kontole enne poolte abielu sõlmimist. See, et kõik regulaarselt laekuvad ülekanded tuleb lugeda üürisummade tasumiseks, nähtub nii sellest, et hageja ei ole tõendanud ega ole esitanud usutavat selgitus selle kohta, miks nimetatud isikud oleks pidanud talle neid summasid kandma; samuti sellest, et summade suurus on kuude lõikes enamasti sama, s.o alguses 2800 krooni ja hiljem järk-järgult suurenedes. Ajal, mil ülekanded ühelt üürnikult on lõppenud, on alanud ülekanded järgmiselt üürnikult. M. M. poolt kostjale kuulunud korteriga seonduvalt üüri tasumist hageja kontole on kinnitanud ka tunnistaja M. S. oma ütlustega (III kd, tl 35 pöördel). Oluline ei ole ka see, et M. M. registreeritud elukoht oli tollal mujal; üldtuntud asjaoluks saab lugeda selle, et paljud inimesed ei ela aadressil, mis on nende registreeritud elukoht. Kohus leiab, et hagejale laekunud kostja korteri üürisummad tuleb arvestada kostja rahaliseks panuseks olenemata sellest, kas hageja tasus selle eest reaalselt liisingumakseid või osteti selle eest ehitusmaterjale ning tasuti ehitajatele töötasu. Kui tegemist oleks olnud kostja enda isiklike 22 2-21-4390 ehitusega mitteseonduvate kulude kandmiseks vajalike summadega, siis ei oleks olnud mingit tarvidust kanda neid hageja arvelduskontole. Tõendatud ei ole ka nende summade kandmine hageja kontole mingil muul eesmärgil. Ka kostja väike ametlik sissetulek ei tõenda, et üürisummasid ei kantud hageja arvelduskontole kostja panusena ühiste kulude kandmiseks seonduvalt maja ehitamisega.
24. Kostja väite kohaselt tuleb tema panusena käsitleda ka hageja ema eluasemega seotud kulud kandmist perioodil 2003-
25. Kostja on tõendanud nende kulude kandmist kontoväljavõtetega (I kd, tl 79-82, 106-109), millest nähtuvalt on kostja tasunud V. B.le xxx kinnisasjaga seonduvalt üüri ajavahemikus august 2003-aprill 2008 kogusummas 26 500 krooni ning KÜ-le xxx korteri hooldustasu ja kommunaalteenuste eest kokku 18 240,70 krooni. Hageja vastuväidete kohaselt ei saa neid ülekandeid lugeda ühiseks panuseks, kuna hageja ema oli majanduslikult iseseisev inimene ning teisalt ei olnud kostjal nii suurt sissetulekut, et selle arvelt veel hageja ema kulusid tasuda. Kohus ei saa hageja väiteid tõeseks pidada. Kui hageja ema oli majanduslikult iseseisev, siis oleks ilmselt just tema võinud olla liisingulepingu käendajaks. Samuti ei ole eluliselt usutav, et keegi tasub (enda vahendite piiratuse korral) elukaaslase ema elamiskulusid ilma mingisuguse selge vajaduseta. Eluliselt usutav ei ole ka, et eksisteeris mingisugune konkreetne vajadus nende kulude kandmiseks just kostja kontolt, samuti kokkulepe nende kulude hilisema hüvitamise kohta (selle kohta puuduvad ka tõendid). Eriti just hageja enda viidatud kostja isiklike varaliste vahendite piiratus viitab sellele, et taolise kulu kandmine oli vajalik ühiste varaliste väärtuste loomise eesmärgil- et hageja ema nõustuks loobuma kinnisasja kasutamise õigusest ning pooled saaksid ehitada amortiseerunud maja asemele uue ja korraliku. Seega saab lugeda, et kostjapoolne varaline panus ühiste varaliste väärtuste loomisel on hageja ema eest tasutud üüri- ja kommunaalmaksete summa 44 760,70 krooni.
26. Kostja on välja toonud ja tõendanud (I kd, tl 153-158, II kd, tl 162-163; IIkd, tl 195-205), et ta on tasunud xxx kinnisasjaga seonduvaid kommunaalteenuste ja sideteenuste arveid, maamaksu ja kindlustust. Kohtu hinnangul ei saa lugeda kommunaal- ja sideteenuste arvete tasumist otseseks varaliseks panuseks (kuigi tõendab ühiste varaliste väärtuste loomise nimel tegutsemist). Seda põhjusel, et kostja kasutas ka ise antud kinnisasja eluasemena ja kommunaalning sidekulud oleks kostjal olnud ka juhul, kui kostja oleks elanud endale kuuluvas korteris. Samal põhjusel ei saa kohus lugeda oma lahusvara arvelt panustamiseks hageja poolt xxx elektri- ja veearvete tasumist. Ka Riigikohtu praktika kohaselt ei saa lugeda jooksvate kulude kandmist panuseks VÕS § 580 lg 1 tähenduses. Maamaksu ja kindlustuse tasumine on siiski pigem omaniku kohustus, seega saab kindlustuse kulu 4240 krooni (II kd, tl 161-162) ja maamaksu kulu 235 krooni lugeda ühiste väärtuste loomiseks tehtud varaliseks panuseks. Kostja väite kohaselt on ka tema soetanud maja ehitusega seonduvalt ehitusmaterjale. Kohus loeb kostja esitatud konto väljavõtte (II kd, tl 194) pinnalt tõendatuks 1727,20 krooni ulatuses ehitusmaterjalide ostmise vaidlusaluse maja ehituse tarbeks. Ehitusloa riigilõivu kulu 1000 krooni ei saa lugeda kohus tõendatuks ega nõustu kostja käsitlusega, et kuivõrd kostja korraldas kõik ehitusloa saamiseks vajalikud dokumendid, peaks panus olema võrdne. Tegemist ei saa olla varalise panusega ning asjaajamine kuulub kostja töise panuse alla. Kogu kostja varaliselt hinnatava panuse xxx maja parendamiseks saab lugeda tõendatuks summas (206 172+44 760,70+4240+235+1727,20) 257 134,90 krooni.
27. Mis puutub hageja väidetesse selle kohta, et kostjal ei saanud olla piisavalt isiklikku sissetulekut, et kanda ühiste väärtuste loomisega seotud kulusid, siis kostja on välja toonud, et 23 2-21-4390 asus alates
28. a lõpust kodus töötama ning alates 2004 töötas ka ametlikult. Kodus töötamise ajal nii aastal 2003 kui ka hiljem tegi kostja kodus saunavihtasid, samuti õmbles kostja kodus lasteriideid ja mööblikatteid vastavalt tellimustele. Kostja on tõendanud antud väiteid kontoväljavõtetega (tl 166-173), millest nähtuvalt on kostjal olnud ametlik sissetulek 03.04.2004, 06.2004, 10.2004, 04.2005, 07.-09.2005, 02.2007-04.2008 ning oma kontoväljavõttega perioodi 07.2005-06.2007 kohta, millest nähtuvad kanded eraisikutelt selgitusega, mis viitab rõivaste müügile hageja poolt. Antud kontoväljavõttest nähtuvad ka V.O. regulaarsed ülekanded kostjale kostja vanema lapse ülalpidamiseks. Hageja on korduvalt viidanud sellele, et ajastule omaselt tasuti mitmed summad sularahas, seda nii hageja töötasu kui ka töötasu ehitajatele. Kohtu hinnangul on sama usutav kostja väide, et ta töötas kodus, talle on tasutud sularahas ning seda raha on kasutatud poolte ühistes huvides, sh eramu ehitamiseks. Seega ei ole tõene hageja väide, et kostja ei panustanud ühiste varaliste väärtuste loomisel põhjusel, et kostjal puudus selleks isiklik sissetulek.
29. Ka hageja on oma väite kohaselt panustanud eramu parendamisse oma lahusvara arvelt. Hageja väite kohaselt tasus kuni poolte abiellumiseni 30.04.2008 just hageja kõik liisingumaksed ning tegi seda ainuisikuliselt ja oma lahusvara arvelt. Hageja selgituse kohaselt on ta tasunud liisingumakseid kokku 285 586 krooni. Kohtu hinnangul nähtub hageja esitatud kontoväljavõttest (II kd, tl 31-32), et hageja on enne abielu sõlmimist tasunud liisingumakseid seonduvalt liisingulepinguga nr 0057461L kogusummas 243 746,95 krooni (kohus arvestab väljavõttes toodud summadest maha maamaksu, enamtasutud summa laekumise ja teise liisingulepinguga seotud kanded). Kohus märgib ühtlasi, et eeltoodust nähtub, et hageja väited selle kohta, et
30. a kulus ära maja ehitamiseks kogu võetud laen 550 000 krooni (06.01.2023 seisukoha punkt 3.33) ei ole olnud tõesed, kuna sellises summas ei ole laenu saadud ega ka tagasi makstud. Kostja väite kohaselt on liisingumaksed tasutud osaliselt kostja korteri üüri arvelt. Kohus loeb kostja väited põhjendatuks. Seega saab hageja enda varalise panusena eramu parendamisse käsitleda liisingumakseid (243 746,95-206 172) 37 574,95 krooni. Kui jõuda ka järeldusele, et kostja korteri üürimisest saadud summa ei kulunud hagejal otseselt liisingumaksete tasumiseks, siis saab kostja korteri üürisummad ikkagi lugeda ehitusega seotud kulude kandmiseks ja seeläbi ühiste varaliste väärtuste loomisesse panustamiseks. Vastupidisel juhul puuduks igasugune mõistlik põhjendus, miks need summad just hageja kontole kanti.
31. Hageja selgituse kohaselt ei olnud üürisummade kandmine hagejale vajalik ei liisingu saamiseks ega liisingumaksete tasumiseks, kuna hagejal oli endal piisav sissetulek. Hageja on toonud 09.06.
32. a menetlusdokumendis välja, et tema sissetulek oli aastal 2003 vastavalt Swedbank AS väljavõttele (III kd, tl 44-48) keskmiselt 5363 krooni kuus; töötasu on igal aastal suurenenud kuni keskmiselt 25 732 kroonini kuus aastal
33. Hageja selgituse kohaselt maksti aastatel 2003-2006 tööandja poolt osa töötasust sularahas. Kohus märgib, et hageja sai küll laenu oma sissetulekule tuginedes (pank ei saanud ilmselt arvestada kontole mittelaekuva sularahas tasutava sissetulekuga), kuid arvestades lisatagatise nõudmist ei saanud hageja enda sissetulekut pidada taolises summas laenu saamiseks piisavaks. Sellele, et hageja sissetulek selleks piisav ei olnud, viitab täiendava tagatise vajadus (kostja ema käendajana) kui ka asjaolu, et kostja korteri üürisummad tasuti hageja arvelduskontole. Ka tunnistaja M. S. on andnud ütlusi selle kohta (III kd, tl 35 pöördel), et tunnistaja elukaslane üüris kostja korterit ning maksis üürisumma hageja kontole kuna hageja pidi pangale tõestama seda, et ta laenu saaks. 24 2-21-4390
34. Hageja on toonud välja ka muud kulutused maja ehitamiseks peale saadud liisingumaksete tasumise. Hageja selgituse kohaselt kulutati kogu saadud liisingusumma ära aastal 2003 ning edasi on tehtud kulutusi hageja lahusvara (sissetuleku) arvelt. 43.1 Kostja ei ole esitanud vastuväiteid ja hageja tehtud kulutused maja ehitamiseks saab lugeda tõendatuks järgmiste 06.01.
35. a menetlusdokumendi punktis 3.40 toodud tabeli kirjete osas: maja kindlustusmaksed 7282 krooni, maamaks 2987 krooni, ehitusloa riigilõiv 1000 krooni, maja keldriaknad 3645 krooni, E.-V. T.le tasutud 5100 krooni, aknad ettevõttest X AS 9689 krooni, maja katuseplekid 10 000 krooni, A. M.le tasutud 26 000 krooni, seega kokku 65 703 krooni. 43.2 Kostja on esitanud vastuväiteid ja osaliselt või täielikult põhjendatuks võib lugeda järgmised viidatud tabeli kirjed: Töötasu ehitajale R. K. summas 20 000 krooni. R. K. selgituse (II kd, tl 36) kohaselt tegi ta ehitustöid majas „suvest 2003 kuni aasta lõpuni“ ning töötasu oli ca 2000 krooni kuus. Kostja ei vaidle vastu töötasu igakuisele suurusele, küll aga ajalisele kestusele. Kohus nõustub kostjaga selle, et „suvest 2003 aasta lõpuni“ ei saa kuidagi olla 10 kuud, vaid maksimaalselt 7 kuud. Kohtul puudub võimalus veenduda, kas maja esimese etapi valmimisel oktoobris 2003 oli veel täiendavaid igapäevaseid ehitustöid; vaidlus puudub samas, et maja ehitustööd valmis ei olnud. Seetõttu loeb kohus tõendatuks R. K. töötasu 14 000 krooni ulatuses. Ehitusmaterjal aastatel 2005-2006 summas 11 932 krooni. Kostja vastuväidete kohaselt on põhjendatud vaid summas 11 042,15 krooni, kuna hageja 06.01.
36. a seisukohas lisas 11 (II kd, tl 37) toodud kulutused on osaliselt seotud hageja tegevusega X OÜ-s või haltuurana ning antud asjaolu nähtub muu hulgas sellest, et kulutused ei ole tehtud Tallinnas, vaid tööpäeval ja linnades, kus asuvad ka SPAd. Kohus nõustub kostjaga selles, et kulutuste tegemise aeg ja koht viitab sellele, et tegemist ei olnud omaenda maja ehitamise tarbeks tehtud kulutustega. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et juhul, kui tegemist oleks olnud OÜ X jaoks vajalike asjade soetamisega, siis nähtuks nende kulude hüvitamine arvelduskontolt. Assjaolust, et esimest korda nähtub OÜ X poolt hagejale hageja poolt kantud kulude hüvitamine 22.11.2006, ei saa järeldada, et kulusid ei ole varasemalt hüvitatud sularahas. Nimelt on hageja ise selgitanud, et talle on mitmel aastal makstud töötasu ka sularahas, seega on usutav, et ka kulude tasaarvestus teostati sularahas. Kuna kostja ei ole vastuväiteid esitanud summa osas 11 042,15 krooni loeb kohus 2005-2006 soetatud ehitusmaterjalile kulutatud summa tõendatuks 11 042,15 krooni. Veepumba kulu 5310 krooni. Kostja kinnitusel majal sellist pumpa ei ole, hageja selgituse kohaselt majal on selline pump seoses vajadusega pumbata keldrikorruselt vett. Kohus ei saa kontrollida, kas taoline pump tõepoolest eksisteerib. Pumpa ei ole soetatud ka mõnest teisest linnast, kus võinuks toimuda basseini ehitustööd. Kohus loeb selle tõendatud kuluks. Ehitusmaterjalid 5690 krooni. Kostja hinnangul saab xxx maja ehitusega olla seotud üksnes 3542,80 krooni. Hageja selgituse kohaselt on tööandja sel perioodil hüvitanud hagejale muid kulusid. Kohus nõustub kostja kriitikaga ning leiab, et väljaspool Tallinnat tehtud kulutuste puhul ei saa lugeda tõendatuks kulude kandmist xxx maja ehitamise tarbeks. Seega loeb kohus tõendatuks kulude kandmise summas 3542,80 krooni. Ehitusmaterjalid poest Espak 20 162 krooni. Kostja hinnangul saab xxx maja ehitusega olla seotud üksnes 19 820 krooni. Samal põhjusel, mis eelmise kulu korral, ei loe kohus tõendatuks Tartus tehtud ostu kulu ning loeb põhjendatuks ulatuses, milles kostja ei ole vastuväiteid esitanud, s.o 19 820 krooni (II kd, tl 48). 43.3 Tõendamatuks või lahusvara arvelt mittekantuks loeb kohus järgmised kirjed: G. K. kinnituse kohaselt (II kd, tl 40) teostas ta ehitustöid 11.2008-07.2009, seega poolte abielu ajal. Seega ei saa G. K.le makstud summasid lugeda lahusvara arvelt tehtud kulutuseks. 25 2-21-4390 Maja laienduse puitosa 10 000 krooni. Hageja esitatud maksekorraldusest (II kd, tl 45) nähtub vaid ülekanne E. K.le selgitusega „Ülekanne“. Ei nähtu, millega seonduvalt antud ülekanne tehti. Kohus ei saa lugeda seda tõendatud kulutuseks maja ehitamiseks. Ehitusmaterjal FEB Pärnu 3030 krooni (II kd, tl 49). Kohus nõustub kostja kriitikaga, mille kohaselt ei saa eeldada, et Pärnus tehtud kulutus on seotud oma maja ehitamise ja mitte töiste kohustustega, kohus ei loe selle kulutuse seotust vaidlusaluse maja ehitusega tõendatuks. Kandetalad ja postid 6149,90 krooni (II kd, tl 54). Antud maksekorralduse selgitusest nähtub „arve nr 80010 X OÜ“. Kohus ei saa sellise selgitusega ülekannet lugeda vaidlusaluse maja ehitusega seotuks.
37. Kohtu hinnangul ei ole kummagi poole ülekanded teise poole kontole käsitletavad varalise panusena ehitise parendamisse, kuivõrd selge ei ole, milleks need summad kulutatud on. Seetõttu ei käsitle kohus neid ülekandeid.
38. Kokkuvõtlikult saab lugeda tõendatuks hageja lahusvara arvelt tehtud kulutused Liiva tn 8 maja parendamiseks kogusummas (37 574,95+7282+2987+1000+14 000+11 042,15+5310+3645+5100+3542,80+19 820+9689+10 000+26 000) 156 992,90 krooni. Seega saaks jõuda järeldusele, et kostja on ühiste varaliste väärtuste loomisse panustanud varaliselt enam, kui hageja. Juhul, kui lugeda, et liisingumaksed tasus hageja siiski enda sissetuleku arvelt ning kasutas kostja sissetulekut muude jooksvate ehituskulude kandmiseks, oleks proportsioon veidi teistsugune, s.o hageja kulutused saaks lugeda tõendatuks liisingumaksete osas 37 574,95 krooni asemel summas 243 746,95 ning kogu varaline panus Liiva tn 8 eramu parendamisse oleks seega (156 992,90-37 574,95+243 746,95) 363 164,90 krooni ehk kostja omast mõnevõrra suurem.
39. Olenemata sellest, kas otsene rahaline panus on ühe või teise poole poolt tõendatud suuremas ulatuses, ei pea kohus põhjendatuks jõuda järeldusele, et poolte rahalised panused abielule eelnevalt olid olulises ulatuses üksteisest erinevad. Seda ka juhul, kui mitte lugeda üüri arvelt tasutuks olulises ulatuses liisingumakseid ning lugeda, et liisingumaksed on valdavalt tasutud hageja enda sissetuleku arvelt. Lähtudes hageja suuremast sissetulekust võiks jõuda järeldusele, et hagejal oli võimalik tegelikkuses varaliselt enam panustada. Samas jäi väikese lapsega koju poolte kokkuleppe kohaselt kostja. Kostja loobus seega omavahelisel kokkuleppel omaenda isikliku sissetuleku saamise võimalusest. Üldtuntud asjaoluks saab lugeda, et lapsega koju jääval vanemal on üldreeglina keerulisem ka pärast lapsepuhkuse lõppemist ametialast karjääri teha ja saada sama suurt sissetulekut kui vanemal, kelle ametialane karjäär lapsehoolduse tõttu katkenud ei ole. Puudub võimalus hinnata, milline oleks kostjapoolne reaalne panus olnud võrreldes hagejapoolse reaalse panusega hüpoteetilises olukorras, kus lapsega oleks jäänud koju hageja. Seega loeb kohus poolte rahalised panused xxx maja parendamisel enne abielu võrdseks.
40. Kohus märgib täiendavalt, et olukorras, kus ei saaks lugeda, et kostja sai kinnisasja omanikuks 03.05.2011 tehinguga, võiks kostja õigus omada kinnisasja tuleneda AÕS § 123 lgtest 1 ja 2 igamise läbi. Seda juhul, kui on täidetud kinnisasja igamise kaudu omandamise eeldused. Menetlusdokumentidest nähtub nimelt, et kostja on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja kaasomandi eseme ühisomanikuna 03.05.2011 asjaõiguslepingu alusel, vähemalt 31.05.2021 seisuga on kostja märkinud oma elukohaks jätkuvalt xxx ning ka 12.07.
41. a menetlusdokumendis on hageja jätkuvalt kinnitanud kostja elukohana xxx. Praegusel juhul ei ole kostja igamisele tuginenud ega vastavaid eelduseid välja toonud. Kuna kohus leiab, et kostja on saanud kinnisasja omanikuks 03.05.2011 tehingu alusel, ei pea kohus otstarbekaks menetlust uuendada, andmaks kostjale võimalust tugineda vastuhagi esitamisel igamisele. 26 2-21-4390
42. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et poolte panuseid tuleb arvestada ühisvara jagamisel selliselt, et lugeda kinnisasjast xxx 60% soetatuks hageja lahusvara arvelt ning 40% poolte ühisvara arvelt. Kohus arvestab sealjuures asjaoluga, et 56,13% kinnisasja praegusest väärtusest moodustab hoonealune maa (mille hageja on saanud lahusvarana) ning mõningane väärtus oli hagejale kuulunud vana hoone vundamendil, mida sai uue maja ehitamiseks kasutada. 49.

§ 37

lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel.

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kostja on vastuhagis taotlenud jagada kinnisvara selle müügiga avalikul enampakkumisel. Hageja on muutnud 29.11.2022 eelistungil oma nõuet selliselt, et on taotlenud juhul, kui kohus ei tuvasta lahendis, et kinnisasi on hageja lahusvara, müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel. Kuivõrd mõlemal poolel on õigus nõuda ühisvara jagamist ning ühisvara jagamise taotletud viis vastab AÕS § 77 lg-s 2 toodud jagamise viisile, on põhjendatud kostja nõue jagada ühisvara hulka kuuluv kinnisasi selliselt, et müüa see avalikul enampakkumisel ning jagada saadud raha poolte vahel vastavalt nende osa suurusele, s.o hagejale 80 % (hageja lahusvara osa 60% ja ühisvara osa 20%) ja kostjale 20%.

1. Mõlemad pooled on taotlenud ka sõiduki jagamist ühisvarana. Vaidlus puudub selles, et sõiduauto BMW numbrimärgiga XXX kuulub abikaasade ühisvara hulka, et sõiduk tuleks ühisvara jagamisel jätta hageja omandisse kohustusega hüvitada kostjale 50% selle turuväärtusest. Pooled on eriarvamusel sõiduki väärtuse osas. Hageja väitel on sõiduki turuväärtus 4733 eurot ning hüvitise suurus peaks seega olema 2366,33 eurot. Kostja väitel on sõiduki turuväärtus 6783 eurot ning hüvitise suurus peaks seega olema 3391,50 eurot. Hageja selgituse kohaselt on sõiduk BMW 520 registreerimisaastaga 2010, manuaalkäigukastiga ja mootori võimsus on 2 liitrit; tegemist on vanema keremudeliga E
2. Hageja on leidnud, et kostja poolt esitatud tõendis sõiduki väärtuse kohta ei ole võetud arvesse konkreetse sõiduki omadusi (läbisõit, lisavarustus, üldine tehniline seisukord ja muud olulised näitajad). Hageja leidis võrdlusobjektid Leedust, nende müügihind oli 4599, 4799 ja 4800 eurot, keskmine hind seega 4733 eurot (II kd,tl 73-78). Kohtu hinnangul ei ole tõendatud ega ka põhjendatud hageja väide, mille kohaselt on välismaalt toodud sõidukit alati raskem müüa, kui vaid Eestis kasutatud sõidukit. Üldtuntuks ei saa lugeda, et potentsiaalsed ostjad pelgavad välismaalt pärinevaid sõidukeid osta ning muretsevad selle pärast, et selle ajalugu ei ole võimalik kontrollida. Kohus ei saa lugeda põhjendatuks ka hageja väidet, et õigem on lähtuda Leedu turuväärtusest, kuna vaidlusalune sõiduk on ka sealt ostetud. Kuna sõiduk asub Eestis, tuleb selle turuväärtuse kindlaksmääramisel lähtuda kohtu hinnangul ikkagi Eesti turuolukorrast. Kohus nõustub ka sellega, et välismaalt sõidukite Eestisse transportimisega kaasneks täiendav kulu, mis omakorda suurendab sõiduki tegelikku hinda; transpordikulusid ei teki vaid Eestis müüdavate sõidukitega. Kostja esitatud portaali auto24.ee väljavõtte (I kd, tl 200) kohaselt on sõiduki BMW 520-st aasta vanemate ja aasta nooremate samasuguste omadustega sõiduki keskmiseks väärtuseks 6783 eurot. Antud väljavõttes on valdavalt vaidlusalusest sõidukist vanemad sõidukid, mis teeb keskmise hinna automaatselt madalamaks. Seega on kostja hinnang sõiduki väärtusele olnud pigem tagasihoidlik. Hageja esitatud teave sõiduki konkreetsete omaduste kohta on napp ega anna kuigi palju võimalust võrrelda konkreetse sõiduki omadusi tõenditest nähtuvate sõidukite omadustega. Kohus leiab, et kostja esitatud tõendite pinnalt on tõendatud, et sõiduki turuväärtus on 6783 eurot. Kuna hüvitise väljamõistmisel tuleb lähtuda abikaasade võrdsuse põhimõttest, on põhjendatud välja mõista hüvitis (6783/2) 3391,50 eurot. 27 2-21-4390
3. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et tuvastatud on nii kinnisasja kui ka sõiduki kuulumise abikaasade ühisvara hulka, mõlemal poolel on õigus nõuda ühisvara jagamist ning ühisvara jagamise taotletud viis vastab mõlema varaeseme puhul AÕS § 77 lg-s 2 toodud jagamise viisile, on kohtu hinnangul mõlema hagi nõuded põhjendatud osaliselt, s.o selliselt, et hageja omandisse jääb sõiduk BMW, hagejalt mõistetakse välja omandi kaotuse hüvitis kostja kasuks 3391,50 eurot; kinnisasi xxx võõrandatakse avalikul enampakkumisel ja kinnisasja müügist saadud raha jagatakse selliselt, et 80% tuleb maksta hagejale ning 20% kostjale.
4. Hageja on taotlenud hüvitise tasumise ajatamist juhul, kui kohus asub seisukohale, et ½ xxx kinnistust ei ole poolte ühisvara, kuid mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise (nt sõiduki hageja omandisse jätmise eest või mistahes muul alusel). Kohus ei ole asunud seisukohale, et ½ Liiva tn kinnisasi ei ole poolte ühisvara. Seega ei vaata kohus läbi ka taotlust võimaldada tasuda hüvitis 12 kuu jooksul. Kohus märgib, et sellise taotluse rahuldamiseks puuduks ka sisuline põhjus, s.o välja ei ole toodud selliseid erilisi asjaolusid, mille tõttu peaks hageja saama võimaluse hüvitada omandi kaotuse pika perioodi vältel. Eelduslikult on hagejal võimalik tasuda hüvitis sõiduki eest kinnisasja müügist saadud raha arvelt. Kinnisasja müüki on omakorda pooltel võimalik (omavahelisel kokkuleppel) teostada ka omal käel, s.o pooled ei ole kohustatud koheselt pöörduma kohtulahendi täitmiseks kohtutäituri poole.
5. Kuna kohus on lugenud kinnisasja poolte ühisvara hulka kuuluvaks, saab lugeda et abielu ajal on liisingumaksed tehtud poolte ühisvara huvides. Seega ei ole neid summasid kasutatud hageja lahusvara huvides ning puudub alus nende väljamõistmiseks. Kohus jätab seega rahuldamata hageja nõude kohustada hagejat hüvitama kostjale 5039,28 eurot.
6. Poolte muud väited ei oma kohtu hinnangul asjas tähtsust ja kohus jätab need seetõttu käsitlemata.
7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kumbki pool on taotlenud jätta menetluskulud vastaspoole kanda. Kostja on leidnud, et hageja on esitanud alusetu nõude, mille on hiljem tagasi võtnud ning millisele nõudele vastuväidete esitamise ja nende tõendamisega on kostja kandnud märkimisväärseid kulusid. Kostja leiab, et kostja menetluskulu, mille on põhjustanud hageja pahatahtlik käitumine alusetu nõude ja ebaõigete faktiväidete esitamisel, tuleks jätta hageja kanda. Hageja leiab, et hageja nõue kuulus läbivaatamisele hagilise abieluasjana, kuid kostja nõue VÕS alusel ning sellisel juhul sõltub menetluskulude jaotus asja tulemusest. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohtu hinnangul ei muuda vaidlust muud liiki asjaks see, et vara jagamist on kostja poolt taotletud osaliselt

ja osaliselt seltsingu sätete alusel. Sisu poolest on ikkagi tegemist perekonnaõiguslikest suhetest tulenevate nõuetega ning seega hagilise abieluasjaga. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda, välja need kostja menetluskulud, mis olid seotud hageja poolt tagasi võetud nõude läbivaatamisega. Kohus nõustub kostjaga selles, et kuna hageja nimetatud nõue oli esitatud teadlikult valedele asjaoludele tuginedes, oleks ebaõiglane jätta alusetu nõude esitamisega seonduvad kostja menetluskulud kostja enda kanda.

1. Hageja leiab, et kostja ei ole selgelt välja toonud, milline menetluskulu seondub just selle nõudega ning seetõttu ei ole kostja menetluskulude taotlus põhjendatud ka selle nõude osas, mille hageja tagasi võttis. Kostja on 09.05.
2. a taotluses leidnud, et taoline menetluskulu on 1/3 kogu kostja poolt kantud menetluskulust. Kohtu hinnangul on võimalik ja põhjendatud lähtuda sellest, kuni väitest loobumiseni hageja 06.01.
3. a menetlusdokumendis moodustas kostja vastuse esitamisega seotud menetluskulust 1/3 just selle nõudega seonduv menetluskulu. Nimelt oli hageja esitanud sisuliselt kolm nõuet (kinnisasja, sõidukit ja väidetavat laenu 28 2-21-4390 puudutav). Pärast 06.01.2023 kantud menetluskulu ei saa samas enam selle nõudega seonduda. Kohus ei arvesta ka seda menetluskulu, mis oli otseselt seotud kostja vastuhagi esitamisega. Hageja 09.05.
4. a menetluskulude taotluses esitatud menetluskulude nimekirjast saab seega lugeda põhjendatuks järgmised kirjed vastavas ulatuses: 17.05.2021 kirja (teabenõue jt) 1h 30min; 18.05.2021 ja 19.05.2021 vastuse koostamine hagiavaldusele kokku 6h; 28.05.2021 vastuse täiendamine 1h; 16.06.2021 kliendiarutelu ja suhtlus hagejaga kompromissi osas 30min; 28.11.2022 ettevalmistus kohtuistungiks 2h; osalemine kohtuistungil 1h 15min; 06.01.2023 seisukoha koostamine 9h 45min. Kokku seega 19 tundi, mis kostja lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (lisandub käibemaks) arvestades on 3192 eurot, millest 1/3 on 1064 eurot. Seega mõistab kohus vastavalt menetluskulude jaotusele hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 1064 eurot ning ülejäänud menetluskulu jätab kohus poolte endi kanda.
5. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 29