← Eesti

4-22-971/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev

  1. september 2020 Kohtuasja number 1-17-173 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtuasi XXX M.L-i (isikukood ) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
  2. augusti 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu M.L ja tema kaitsja Merike Allikmäe, määruskaebused Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja abiprokurör Lily Sandel Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. augusti 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
  5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Küünemäe&Partnerid M.L-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu 43 (nelikümmend kolm) eurot 20 senti, sealhulgas käibemaks 7 eurot 20 senti. suuruseks
  6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks M.L-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 43 eurot 20 senti. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
  7. Harju Maakohtu
  8. jaanuari 2017 otsusega tunnistati M.L süüdi karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p 7 järgi ja teda karistati 3 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Lühimenetluse tõttu vähendati seda vangistust kolmandiku võrra, st 2 aasta ja 4 kuuni. KarS § 65 lg 2 alusel omakorda suurendati seda vangistust M.L Harju Maakohtu
  9. aprilli 2015 otsuse järgi kandmata 2 kuu pikkuse vangistuse võrra ning tema liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 6 kuud vangistust. Selle karistusaja hulka loeti M.L-i eelvangistuse 3 päeva. Kujunenud kandmisele kuuluv vanglakaristus – 2 aastat 5 kuud 27 päeva – jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata, katseajaks määrati 3 aastat.
  10. Harju Maakohtu
  11. märtsi 2019 määrusega pöörati M.L-i vangistus 2 aastat 5 kuud 27 päeva täitmisele. M.L-i karistusaeg algas
  12. märtsil 2019 ja lõpeb
  13. augustil
  16. juunil 2020 saatis Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid M.L-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve kohaldamisega.
  17. Vangla ega prokuratuur M.L-i vabastamist ei toetanud. Vaidlustatud kohtumäärus
  18. Tartu Maakohus jättis
  19. augusti 2020 määrusega M.L-i vangistusest ennetähtaegselt vabastamata.
  20. Kohus tõi positiivsena välja, et süüdimõistetu on vanglas osalenud tagasilanguse ennetamise tugigrupis ja sõltuvusteemalistel loengutel, töötanud majandustöödel ning tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Samuti on head tema vabanemisjärgsed elutingimused. M.L saab elama asuda oma pere juurde Tallinnasse, tema suhted emaga on toetavad, tal on olemas töökoht ning talle oleks tagatud võimalus läbida ravi tervisekeskuses Elulootus.
  21. Maakohtu hinnangul ei ole süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine aga siiski võimalik. M.L-i on kriminaalkorras karistatud 7 korral, vanglas on ta neljandat korda. Kuritegusid on ta põhiliselt toime pannud varalise kasu saamise eesmärgil ja tema kuritegelikku käitumist on soodustanud uimastisõltuvus. Praegu kannab ta vangistust röövimise eest. Tema karistus jäeti esialgu tingimisi kohaldamata, kuid lisakohustuse rikkumise tõttu pöörati see täitmisele. Seega ei ole M.L varasemalt hinnanud talle antud võimalust kanda karistust vabaduses, ta on kohtu usaldust kuritarvitanud. Ka tema käitumist praeguse karistuse kandmise ajal saab pidada üksnes rahuldavaks. Ta ei ole individuaalset täitmiskava täitnud maksimaalsel võimalikul määral: ta on omal soovil katkestanud eesti keele õpingud, sest eelistab sportida ja kirikus käia.
  22. Kohus leidis ka, et kuigi süüdimõistetu vabanemisjärgseid elutingimusi võib pidada heaks, ei erine need oluliselt varasemast ega ole tema vabastamise üle otsustamisel määrava tähtsusega. Perekonna toetus ja kindel töökoht olid M.L ka varem, kuid need tegurid ei hoidnud teda kuritegusid sooritamast. Kohtuistungil väitis süüdimõistetu, et teda motiveerib korrektselt käituma soov olla eeskujuks oma lapsele. Samas nähtub materjalidest, et M.L-i laps on sündinud
  23. veebruaril 2016, pärast mida on ta pannud toime kuriteo ja lisaks rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid. Ka süüdimõistetu soov ja võimalus asuda sõltuvusravile ei ole tema vabastamise seisukohast määrava tähendusega. M.L juba on olnud ravil, kuid edutult. Harju Maakohtu
  24. jaanuari 2019 määrusega oli talle määratud kohustus läbida ravi SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses. Süüdimõistetu viibis keskuses
  25. jaanuarist kuni
  26. veebruarini 2019, mil ta katkestas ravi ja lahkus omal soovil haiglast. Kohtuistungil selgitusi jagades ei soovinud süüdimõistetu võtta vastutust ravi katkestamise eest, vaid pidas selle põhjuseks oma naise käitumist ja pereprobleeme. 2

(4)Määruskaebused
  1. Maakohtu määruse peale esitasid
  2. augustil ja
  3. septembril 2020 määruskaebused vastavalt M.L ja tema kaitsja Merike Allikmäe, kes paluvad lahendi tühistada ja süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vanglast elektroonilise valve alla vabastada.
  4. M.L-i hinnangul on ta vanglas teinud pingutusi ning tema püüdlused kinnitavad, et tegelikult võib teda tingimisi enne tähtaega vabastada. Kohus on jätnud märkamata, et narkomaania on raske haigus. Ta on esitanud tõendi selle kohta, et soovib minna ravile. Ta on küll ka varem ravil viibinud ja seda edutult, aga sellest ei saa ometi veel järeldada, et ka seekord jääks ravi tulemuseta. Ravikohustuse rikkumisel pöörataks tema karistus täitmisele. Kui ta ise oleks juba ette kindel, et satub tagasi vanglasse, siis ta vabastamist ju ei sooviks. Samuti on oluline, et käitumiskontrolli perioodil ei pannud ta toime uut kuritegu. Lisakohustuse mittetäitmist ei saa võrdsustada kuriteo sooritamisega.
  5. Kaitsja leiab, et M.L suudab ja tahab pärast karistuse osalist ärakandmist olla õiguskuulekas. Ta kahetseb puhtsüdamlikult kuritegu ja on teinud varasemast käitumisest õiged järeldused. Vanglal ei ole süüdimõistetule midagi tõsist ette heita, tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on töötanud majandustöödel ning osalenud tagasilanguse ennetamise tugigrupis ja sõltuvusteemalistel loengutel. Maakohus on seadnud kahtluse alla M.L-i soovi vabaneda narkootikumidest. Tegelikult on süüdimõistetu aga teinud kõik, et edaspidi sõltuvusprobleemiga tegeleda. Ta lubab minna sõltuvusravile ka vabaduses. Enda initsiatiivil on M.L ühendust võtnud tervisekeskusega Elulootus ning saanud võimaluse osaleda seal pakutavas programmis. Seega vaatamata varasematele tagasilangustele on ta seekord valmis läbima 6–9 kuu pikkuse rehabilitatsiooniprogrammi, mis ongi eeldus selleks, et tema elus saaks toimuda muutus. Ka on oluline, et M.L-i vabanemisjärgsed elutingimused on head. Ta asuks elama ema juurde ja tal oleks töökoht ettevõttes TLC Group OÜ kojamehena. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et M.L tuleb jätta karistust kandma vanglasse. On igati alust kahelda määruskaebustes esitatud väites, et M.L enam kuritegusid toime ei pane.
  7. Selliseks negatiivseks prognoosiks annavad kõigepealt aluse M.L-i karistusandmed: süüdimõistetut on kriminaalkorras karistatud korduvalt. Ka on ta vanglas viibinud suisa neli korda. Seega on süüdimõistetu korduvkurjategija, kes end seni karistamistest üldiselt ega vangistustest spetsiifiliselt mõjutada lasknud pole. Seega oleks põhjendamatu ja mõneti isegi naiivne arvata, et nüüdne vanglakaristus on olnud varasematest mõjusam ning teinud lõpu M.L-i kuritegudele.
  8. Peamine M.L-i retsidiivseks muutumise allikas on narkootikumid. M.L on narkootilisi aineid (kanep, heroiin, amfetamiin, ecstasy, opioidid) tarvitanud alates
  9. eluaastast, tal on olnud üledoose ja tal on diagnoositud sõltuvus fentanüülist. Jah, praeguses vangistuses on süüdimõistetu sõltuvuskäitumisega tegeletud: talle võimaldati osalemine tagasilanguse tugigrupis ja sõltuvusteemaliste loengute tsüklis. Vaatamata sellele on kaheldav, kas need tegevused on aluse pannud M.L-i muutumisele ja kas ta tõesti jätkab sõltuvuse seljatamise nimel ka vabaduses. Niisugust kindlust ei anna süüdimõistetu väljendatud motiveeritus probleemiga tegeleda, seda sh tervisekeskus Elulootus pakutavates programmides osalemisega. Nagu maakohus välja tõi, on süüdimõistetu
  10. aasta alguses olnud sõltuvusrehabilitatsioonil SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- rehabilitatsioonikeskuses. See ravikohustus pandi M.L-ile Harju Maakohtu
  11. jaanuari 2019 määrusega. 3
(4)Rehabilitatsioonil pidas ta vastu vaevalt kuu aega ning lahkus keskusest omal soovil. See, et ravi ei olnud küllaldane, näitab Harju Maakohtu
  1. märtsi 2019 määrus, millega pöörati kandmata vangistus täitmisele. Määruse kohaselt jätkas M.L ravilt ära tulemise järel narkootikumide – fentanüüli – tarvitamist. Süüdimõistetu enda sõnade kohaselt oli tarvitamine suisa igapäevane. Ringkonnakohtu hinnangul näitab eelmärgitu nii M.L-i sõltuvuskäitumise tõsidust kui sedagi, et tema kohustamine raviks ja rehabilitatsiooniks ei pruugi mingit tulemust anda ka nüüd. Nagu märgitud, on aga narkootikumide juurde tagasipöördumine tõsiseks uue kuriteo toimepanemise riskiteguriks. Nt nähtub vangla koostatud iseloomustusest, et süüdimõistetu enda sõnul pani ta viimase kuriteo toime narkojoobes.
  2. Eelmärgitu valguses ei veena ringkonnakohut M.L-i ennetähtaegselt vanglast vabastama tema osas selguv positiivne teave: distsiplinaarkaristuste puudumine, majandustöödel osalemine ning elu- ja töökoha, samuti toetavate lähedaste olemasolu. Nimelt ei sisenda eelmärgitu kindlust sellesse, et M.L seekord käitumiskontrolli tingimusi täidab ja kuritegudest hoidub. Olgu veel mainitud, et süüdimõistetu ise peab oluliseks asjaolu, et tema poolt selles kriminaalasjas kontrollnõuete ja kohustuste täitmata jätmine ei viinud uute kuritegudeni. See on küll positiivne, aga ülal öeldust tulenevalt on piisavalt alust karta, et tulevikus asjad nii hästi ei kulge.
  3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  4. augusti 2020 määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Kaitsja on palunud määrata OÜ-le Advokaadibüroo Küünemäe&Partnerid määruskaebemenetluses M.L-ile osutatud riigi õigusabi eest tasu 43,20 eurot, sh käibemaks 7,20 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks 40 minutit. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 2 esimese lause kohaselt määruskaebuse rahuldamata jätmise korral jääb menetluskulu isiku kanda, kelle huvides kaebus oli esitatud, ehk antud juhul on selleks M.L. M.L on palunud jätta kaitsjatasu riigi kanda. Ta märgib, et on maksejõuetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et osundatud sättest tulenevalt ei saa kohus süüdimõistetut vabastada menetluskulu tasumisest täielikult, s.o kogu kulusummat riigi kanda jättes. Seega ei ole M.L-i vastava taotluse täies ulatuses rahuldamine võimalik. Ringkonnakohus ei pea aga põhjendatuks ka osa kaitsjatasu summa riigi kanda jätmist. Nagu määruses märgitud, on M.L olnud võimalik vanglas töötada, samuti on teda rahaliselt toetanud ema. Seega ei saa väita, et menetluskulu 43 euro 20 sendi tasumine käiks talle ilmselt üle jõu. Ka ei ole M.L tõendanud, et tal pole muud vara, mille arvelt kaitsjatasu hüvitada. Erkki Hirsnik Maarika Kuusk Aarne Sarjas 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.