Obsah (8)

§ 646§ 656§ 641§ 405§ 122§ 217§ 350§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 9. august 2023 Tsiviilasja number 2-23-1

) § 405 lg 1 järgi tegemist lihtmenetluses lahendatava hagiga. Maakohus leidis et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Perekonnaseaduse (PKS) §-de 96 ja 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. PKS § 101 lg-te 1–5 kohaselt ei või igakuine elatis olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Välja mõistetava elatise suuruse kindlaksmääramisel on arvestatud nii kohustatud vanema sissetulekuga, kui ka asjaoluga, et osa hageja vajadustest on kaetud riikliku peretoetusega. Hageja palub välja mõista 2 kostjalt elatise miinimummääras. Kuni

1. märtsini 2023 oli elatise summaks 225 eurot 64 senti ja alates
2. aprillist 2023 on hagejale makstav elatis 260 eurot 33 senti. Kostja väitel viibib laps ühes kuus tema juures keskmiselt 10 päeva kuus ning selle võrra tuleks elatise suurust vähendada (PKS § 101 lg 6). Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab tuginema kohustatud vanem, ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama. Väljamõistetava elatise puhul võib mõjuv põhjus olla muu hulgas asjaolu, millele on viidatud PKS § 101 lg-tes 5–7 (Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p-d 15.2., 15.3.). Kostja ei ole tõendanud, et hageja viibib väidetud aja tema juures. Kostja ei ole välja toonud ka seda, milliseid kulutusi ta teeb vahetult lapse vajaduste rahuldamiseks aja jooksul, mil laps viibib tema juures. Hageja seaduslik esindaja on lapse viibimisele kostja juures vastu vaielnud. Maksu- ja Tolliameti vastuse järgi on kostja viimase aasta sissetulek 4709 eurot 20 senti, s.o kuus keskmiselt 392 eurot 43 senti (sh palk 3703 eurot 23 senti, Haigekassa ajutise töövõimetuse hüvitis 149 eurot 25 senti, vanemahüvitis 623 eurot 20 senti ja Töötukassa töötuskindlustushüvitis 233 eurot 52 senti). Kostja pangakonto väljavõttest täiendavaid sissetulekuid ei nähtu. Kinnisvara ja mootorsõidukeid kostjale ei kuulu. Eeltoodust tuleneb, et kostja varaline seisund, eelkõige sissetulek, ei võimalda tal elatist tasuda PKS § 101 alusel arvutatud summa ulatuses. Muu vara, mille arvelt elatist tasuda, kostjal puudub. Kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis (Riigikohtu
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 13). Samas ei vabane vanem lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu
7. veebruari
8. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Maakohus leidis, et täisealine isik ei suuda toime tulla, kui tal jääb enda esmavajaduste rahuldamiseks 132 eurot kuus (392–260). Maakohtu hinnangul on kostja võimeline tasuma elatist 150 eurot kuus, mis võimaldab kasutada tema käsutuses olevaid rahalisi vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks samaväärselt. Vanemat ei saa panna olukorda, kus ta ei ole võimeline ise toime tulema ega suuda kohtuotsust täita. Arvestades ka teise vanema ülalpidamiskohustusega, saavad lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.
9. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis 255 eurot 64 senti alates
10. jaanuarist 2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Elatist indekseeritakse iga aasta
11. aprillil vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja
12. Hageja palub kanda elatis üle I.P. arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is jooksva kuu
13. kuupäevaks ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus otsust põhjendanud. Kohtu järeldused pole jälgitavad ega kontrollitavad. Kostja varatus ei ole elatise minimaalse suuruse vähendamiseks. Kostja väide, et hageja veedab ja/või hakkab veetma aega kostjaga, on vastuolus tegelikkusega. Kostja ei osale ega väljenda soovi osaleda hageja kasvatamises. Kostja osalemine hageja kasvatamises on äärmiselt problemaatiline, kuna kostjat on kriminaalkorras karistatud narkokuriteo eest, määratud katseaega on ka pikendatud. See viitab lapse viibimise ohtlikkusele kostjaga. Hageja soovib asja arutamist istungil suulises üldmenetluses mitte lihtmenetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 3
14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja asi lahendada

§ 646alusel üksnes kaebuse põhjal.

Viru Maakohtu

1. mai
2. a otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 1 ja § 656 lg 2 teise lause alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. 7.

§ 646

alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea

§ 646

kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (

§ 641lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24.

jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

§ 656

lg 1 p-de 1 ja 5 kohaselt ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet ning otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

§ 656

lg 2 teise lause järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

1. Asja materjalidest nähtuvalt lahendas maakohus asja lihtmenetluses (maakohtu
2. märtsi
3. a menetlusse võtmise määrus, dtl 50–52, maakohtu
4. mai
5. a e-kiri pooltele, dtl 135, maakohtu
6. mai
7. a vastus hageja lepingulisele esindajale). Maakohus leidis ekslikult, et asja saab lahendada lihtmenetluses.

§ 405

lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Samas paragrahvis on sätestatud, millistest üldiselt kehtivatest menetlusreeglitest on kohtul õigus lihtmenetluse puhul kõrvale kalduda. Maakohus määras tsiviilasja hinnaks 2300 eurot 76 senti. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et tegemist ei ole tavapärase rahalise nõudega, vaid korduva kohustusega, ehk elatise nõudega. Riigikohus selgitas 17. oktoobril 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-96-16 tehtud otsuses, et

§ 405

lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks tuleb lähtuda esmajoones

§ 122

lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat.

§ 405

lg 1 tähenduses saab lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja, milles nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot (Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul kehtib sama arusaam ka alates
3. jaanuarist 2022 kehtima hakanud lihtmenetluse piirmäärade puhul. Käesolevas asjas palus hageja mõista välja elatise 255 eurot 64 senti kuni täisealiseks saamiseni. Hageja saab täisealiseks
4. jaanuaril
5. Järelikult on hageja nõude koguväärtus suurem kui

§ 405lg 1 esimeses lauses sätestatud varalise nõude ülempiir.

Maakohus leidis ekslikult, et tegemist on lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 tähenduses.

4

1. Hageja seaduslik esindaja teatas
2. mail 2023, et lihtmenetluse kohaldamine lapse elatise asjas võib kahjustada lapse huve ning sisuliselt võtab hagejalt ära apellatsioonkaebuse esitamise võimaluse. Hageja seaduslik esindaja soovis väljendada hageja seisukohti istungil (dtl 137).
3. mail 2023 pöördus maakohtu poole hageja nimel hageja lepinguline esindaja, paludes võimaldada osaleda nii lepingulisel kui ka seaduslikul esindajal istungil / ärakuulamisel video teel (dtl 140). Maakohus vastas hageja lepingulisele esindajale
4. mail 2023, et tegemist pole istungiga ja esindajal puudub vajadus kohal viibida. Tegemist on lihtmenetluses hageja ärakuulamisega tema taotlusel. Video teel ei ole võimalik osaleda (dtl 148). Hageja seaduslik esindaja teavitas kohut
5. mail 2023, et kuna tal puuduvad õigusalased teadmised, ei saa ta ärakuulamisel osaleda (dtl 150).

§ 217

lg-te 1–3 kohaselt võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Isiklik osavõtt asjast ei võta menetlusosaliselt õigust omada selles asjas esindajat või nõustajat. Esindaja osavõtt asjast ei piira tsiviilkohtumenetlusteovõimelise menetlusosalise isiklikku osavõttu asjast. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus tema seaduslik esindaja. Õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumine

§ 656lg 1 p 1 mõttes võib seisneda ka selles, kui isik ei saa kasutada esindajat.

Kuigi kohus kohustas hageja seaduslikku esindajat isiklikult kohtusse ilmuma, ei võtnud see hagejalt õigust kasutada ka lepingulise esindaja abi. Maakohus ei lubanud hageja lepingulisel ega seaduslikul esindajal osaleda ärakuulamisel video teel, kuid ei ole seda põhjendanud. Maakohus on sellega rikkunud

§ 350

lg-t 1, mille kohaselt võib kohus korraldada istungi menetluskonverentsina selliselt, et menetlusosalisel või tema esindajal või nõustajal on võimalik viibida istungi ajal muus kohas ja teha sealt reaalajas menetlustoiminguid. Kirjeldatust nähtub, et maakohus ei taganud hagejale ega tema seaduslikule esindajale võimalust olla ärakuulatud. Lisaks lahendas maakohus asja lihtmenetluses, kuigi hageja nõuete väärtus ületab lihtmenetluses lahendatavate asjade nõuete suuruse piiri.

1. Maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus ei ole selgitamiskohustust täitnud. Elatise alla miinimummäära väljamõistmisel ei tuginenud maakohus kostja väitele, et hageja viibib kostjaga keskmiselt 10 päeva kuus, pidades seda kostja väidet tõendamatuks. Maakohus kogus tõendeid kostja majandusliku seisundi kohta, s.o edastas päringuid krediidiasutustele ja Maksu- ja Tolliametile. Maakohus, tuginedes kogutud andmetele, mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise miinimummäärast väiksemas ulatuses, s.o summas 150 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu poolt väljamõistetud summa kujunemine selge. Vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Ka hageja tugineb apellatsioonkaebuses asjaolule, et kostja väidetav varatus ei ole elatise vähendamise aluseks. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuvale põhjusele PKS § 102 lg 2 mõttes peab aga tuginema kohustatud vanem ehk kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 219-19160, p 15.2). Maakohus ei ole seda tõendamiskohustust kostjale selgitanud, kostja ei ole mõjuvat põhjust välja toonud ega seda tõendanud, kuid sellele vaatamata vähendas maakohus väljamõistetavat elatist alla miinimummäära. 5 Maakohus leidis, et kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et sellisel alusel elatise alla miinimummäära väljamõistmisel tuleb arvestada ka lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne (vt Riigikohtu
6. veebruari
7. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 13). Maakohus ei ole läbi viinud elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks vajalikku lapse ja vanema huvide kaalumist. Arvestada tuleb sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund. Lisaks tuleb lapse vajadusi hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu
8. veebruari
9. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14). Maakohus ei ole hageja vajadusi hinnanud. Eelnevast tulenevalt on maakohus jätnud asja lahendamisel välja selgitamata olulised asjaolud, rikkudes selliselt ka eelmenetluse ülesandeid elatisnõude lahendamisel.
10. Kirjeldatud rikkumised toovad

§ 656

lg 1 p-de 1 ja 2 ja lg 2 alusel kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise eelmenetluse staadiumis. Kuna asjas on eelmenetlus nõuetekohaselt lõpuni viimata, ei saaks ringkonnakohus praegusel juhul maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb asjas korraldada istung. 12. Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke 6