← Eesti

3-21-2756/13

Obsah (4)§ 158§ 108§ 109§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. mai 2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2756 Haldusasi Xi kaebus

§ 158lg 3).

  1. Riigikohus on selgitanud, et halduskohus saab diskretsiooni õiguspärasust kontrollida lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on halduse diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (Riigikohtu halduskolleegiumi 06.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02, punkt 11). Kohus leiab, et vastustaja on KodS § 21 lg 11 rakendamisel teinud olulisi kaalutlusvigu ning jätnud piisavalt täitmata haldusakti põhjendamiskohustuse.
  2. Kohus ei nõustu vastustaja kohtumenetluses esitatud väitega, mille kohaselt hinnatakse tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemisel: 1) kas kõnealused kuriteod võimaldavad erandi tegemist ning 2) kas kodakondsuse taotleja näitab selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Nimelt tuleb KodS § 21 lg 11 kohaselt kodakondsuse erandina andmisel arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Mitte ühestki õigusaktist ei tulene loetelu kuritegudest, milliste toimepanemise korral on vastustajal kaalutlusruum otsustamaks, kas erandi tegemine on võimalik või mitte. Seadusandja on pidanud võimalikuks, et vaatamata toimepandud kuriteole on isikul võimalik erandina kodakondsust Vastustaja kaebuse vastuse lisa 4 (karistusregistri väljavõte) ning lisad 5–8 (kohtuotsused). Vastustaja kaebuse vastuse lisa 4 (karistusregistri väljavõte). 3 Kaebuse lisa 1 (Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korraldus nr 368). 1 2 6

(10)taotleda ja seda saada. Ehkki vastustaja sõnastatud punkti 2 võiks lugeda osaks süüdlase isikule hinnangu andmisel, siis kohtule ei nähtu, et otsuses oleks hinnatud kaebaja soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Samuti ei nähtu otsusest või haldusmenetluses kogutud materjalidest, et vastustaja oleks kaebaja õiguskuulekust sisuliselt hinnanud.
  1. Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punkt 1 näeb ette, et kodakondsuse andmisel on õigus lähtuda ka karistusregistri arhiivis olevatest andmetest, kuna registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus muu hulgas kodakondsuse seaduses sätestatud menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Ka KodS § 21 lg 11 ise sätestab, et erandina kodakondsuse andmise eelduseks on asjaolu, et isiku sooritatud kuriteod on arhiivi kantud ning otsuse tegemisel hinnataksegi arhiivi kantud kuritegude asjaolusid. Sel põhjusel on vastustaja ka õiguspäraselt lähtunud kaebaja karistusregistri arhiivi andmetest. Küll aga märgib kohus, et KodS § 21 lg 11 kaalumisel ei ole lubatud arvestada isiku kustunud väärteokaristustega, kuivõrd seadusandja eesmärk ei olnud arhiiviandmetele juurdepääsu andmisel lubada arvestada KodS § 21 lg 11 kohaldamisel ka kustunud väärteokaristustega. Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punkti 1 kohaselt on registri andmetel õiguslik tähendus sama seaduse § 20 lõike 1 punktis 4 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel ja § 20 lõike 1 punktis 5 nimetatud asjaolude kontrollimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Võimalus saada KodS § 21 lg 1 punkti 4 kohaldamiseks, s.o kuritegude korduvuse tuvastamiseks, andmeid ka karistusregistri arhiivist, lisati karistusregistri seadusesse kodakondsuse seaduse, karistusregistri seaduse ja sellest tulenevalt riigilõivuseaduse muutmise seadusega
  2. aastal. Sama seadusega lisati KodS-i ka kaalutlusõigust sisaldav KodS § 21 lg
  3. Karistusregistri seaduse § 5 lg 2 punkti 1 sõnastusest nähtub, et kodakondsuse seaduses sätestatud menetluse läbiviimisel on karistusregistri andmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Säte ei nimeta väärtegusid ega süütegusid üleüldiselt. Ka eelnõu seletuskirjast tuleneb, et seadusandja eesmärk oli karistusregistri arhiivi kantud andmetele juurdepääsu andmisel anda haldusorganile vahendid KodS § 21 lg 1 punkti 4 teise alternatiivi, s.o korduva karistatuse tuvastamiseks
  4. Seletuskirjast ei nähtu, et juurdepääs oleks soovitud anda kõigile kustunud süütegude andmetele, vaid juurdepääsu eesmärk oli kitsalt kuritegude korduvuse tuvastamine KodS § 21 lg 1 punkti 4 kontekstis. Seletuskirjas on märgitud, et tähtsust ei oma mitte kõik karistusregistri arhiivi kantud andmed, vaid üksnes konkreetsetel juhtudel andmed korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise kohta. Seega ei ole KodS § 21 lg 11 kaalumisel lubatud arvestada isiku kustunud väärteokaristustega. Nimetatud järeldust ei väära asjaolu, et isiku iseloomustamisel ja tema õiguspärase käitumise tuvastamisel võib vastustaja hinnangul juurdepääs kustunud väärteokaristustele olla vajalik.
  5. Ehkki vastustajal oli õigus otsuse tegemisel lähtuda arhiveeritud kuritegude asjaoludest, siis ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks sisuliselt hinnanud ja otsuse tegemisel arvesse võtnud kuritegude toime panemise asjaolusid. Kuriteo kirjelduse ning kvalifikatsiooni välja toomine ei ole samaväärne KodS § 21 lg 11 sätestatud kohustusega võtta arvesse toime pandud kuritegude asjaolusid. Vastustaja on otsuses küll välja toonud andmed kaebaja kriminaalkorras karistamise kohta ning toonud välja ka 2001 ja 2003 toime pandud tegude osas, et kaebaja oli alaealine ja kohtuotsuste kohaselt kahetses kaebaja toimepandud tegusid, kuid
  6. aastal ja
  7. aastal toime pandud tegude osas ei ole vastustaja märkinud, kas ja kuidas kaebaja teosse suhtus. Seejuures nähtub nt
  8. aasta kohtuotsusest, et kaebaja tunnistas oma süüd ja kinnitas, et on kokkuleppest aru saanud. Kuigi vastustaja on kaebaja kõik süüteod otsuses välja toonud, siis ei nähtu otsusest, et 4 Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/download/01376542-c8b5-3182-a180-fae18f9338ff, lk
  9. 7
(10)vastustaja oleks hinnanud ja arvesse võtnud kuritegude toimepanemise asjaolusid ning kas ja kuidas kaebaja nende uurimisel käitus või kui vana ta kuritegude toimepanemisel oli. Kohtu hinnangul on kaebaja vanus kuritegude toimepanemisel ning samuti tema käitumine kriminaalmenetluses sellised asjaolud, mida vastustaja oleks pidanud otsuse tegemisel kaaluma, kuna tegemist on kuriteo toimepanemise ja süüdlase isikut kirjeldavate asjaoludega. Samuti oleks tulnud otsuse tegemisel arvesse võtta asjaolu, et kaebaja ei ole kordagi toime pandud kuritegude eest reaalset vanglakaristust kandunud, ehkki see oleks olnud võimalik ning lisaks ei karistatud kaebajat kordagi võimaliku karistuse ülemmääraga. Ka see on asjaolu, mis iseloomustab toime pandud kuritegu ning ühiskonna suhtumist sellesse. Kohtu hinnangul ei saanud vastustaja jätta kõrvale haldusmenetluses välja toodud asjaolu, et kaebaja ning kuriteo ohver (kaebaja endine elukaaslane) on leppinud. Need asjaolud kirjeldavad nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut. Ehkki kohus nõustub vastustajaga, mille kohaselt kodakondsuse andmise menetluses ei ole põhjust võtta arvesse ohvri seisukohta, kas kodakondsust taotlevale isikule tuleks kodakondsus anda või mitte, kuid ohvri suhtumine ning ohvri ja kurjategija omavaheline suhe on üks selline asjaolu, mida teadasaamisel tuleks kodakondsuse andmisel vähemalt kaaluda.
  1. Kuigi vastustaja viitas PS § 9 lg-st 1 tulenevale, mille kohaselt on põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel, siis PS-st tulenevate põhiõiguste realiseerimine võib isiku õiguslikust staatusest tulenevalt olla piiratud. Nagu kohus on eelnevalt korduvalt rõhutanud, siis eeldab KodS § 21 lg 11 ka isikuga seotud asjaolude arvestamist. Kaebaja ei ole välismaalane selle tavatähenduses (Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on välismaalane välisriigi kodanik või võõramaalane), vaid tegemist on kodakondsuseta isikuga, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust. Kaebaja on sündinud Eestis ja siin terve elu elanud. Kaebajal on alaealised lapsed, kes on Eesti kodanikud ja kelle ülalpidamiskohustus tal on. Iseenesest on õige vastustaja esindajate kohtuistungil toodud väide, et kaebaja saab pereelu elada ka ilma kodakondsuseta, samas võivad kaebaja õiguslikust staatusest tulenevad kitsendused omada olulist negatiivset mõju tema toimetulekule ja seeläbi pereelule. Võrreldes välismaalasega tavatähenduses, kellel on võimalus pöörduda tagasi oma kodakondsuse järgsesse riiki, peab kohtu arvates kaebaja kui kodakondsuseta isiku puhul kodakondsuse andmisest keeldumine olema iseäranis hästi kaalutud ja põhjendatud ning seda enam, et kaebaja on soovinud Eestis kodakondsust saada juba 3 korral ning ta sooritas kodakondsuse eksami juba aastal 2010 ja eesti keele B1 taseme eksami aastal
  3. Otsusest peab nähtuma, miks kuriteo toimepanemise asjaolud on praegu veel kaalukamad kui kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud, kuid reaalselt ei ole vastustaja kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid üldse hinnanud. Vaidlust ei ole, et otsuse tegemise ajaks oli kaebaja viimase kuriteo toimepanemisest möödas ca 10 aastat, mida ei saa kohtu hinnangul pidada õiguskuulekuse hindamisel liialt lühikeseks ajaks. Kohtu hinnangul puudub igasugune põhjus isiku õiguskuulekuse hindamisel võtta arvesse karistusandmete arhiivi kandmise aeg ning seda ei ole pidanud vajalikuks ka seadusandja Vabariigi Valitsusele erandina kodakondsuse andmise kehtestamisel. Kuivõrd KodS § 21 lg 11 on seatud sõltuvusse karistusandmete arhiivi kandmisega, siis järelikult on seadusandja pidanud isikut juhul, kui andmed on arhiivi kantud, piisavalt õiguskuulekaks, et temale erandina kodakondsuse andmist võimaldada. Kui Vabariigi Valitsus leiab, et piisav aeg ei ole kuritegude andmete arhiivi kandmise aeg ning vajalik on isiku õiguskuulekust hinnata täiendava aja jooksul, siis tuleb seda põhjendada. Praegusel juhul ei ole arusaadav, milliste kriteeriumide järgi vastustaja õiguskuulekust hindab, s.o kas kodakondsuse taotlejal ei tohi olla üldse mingeid õigusrikkumisi, tal ei tohi olla uuri õigusrikkumisi või kui tal on õigusrikkumises, siis kui 8
(10)kaua peab olema viimasest õigusrikkumisest möödunud, et oleks võimalik tema õiguskuulekuses veenduda.
  1. Kohus võrdles ka vaidlustatud otsust ning vastustaja
  2. aasta
  3. novembri otsust nr 4085, millega samuti keelduti kaebajale kodakondsuse andmisest. Kõrvutades vaidlustatud otsust ja otsust 408 omavahel, siis on need põhjenduste osas sisuliselt identsed ning ehkki otsuse siseselt on selles lõike osaliselt ümber tõstetud, siis põhimotiivid ei ole muutunud. Ka
  4. aasta otsuses tõi vastustaja välja, et möödunud ei ole piisavalt pikk aeg. Arvestades aga asjaolu, et aastaks 2021 oli möödunud varasema otsuse tegemisest ca 1 aasta, siis oleks pidanud otsusest nähtuma, miks möödunud aasta vastustaja otsustust ei muuda ja miks see ei muuda kuriteo toimepanemisest möödunud aega piisavaks. Olukorras, kus seadusandja on näinud ette võimaluse kodakondsuse taotlemiseks pärast andmete arhiveerimist, ei ole vastustaja tegevus, mis abstraktselt väidab piisava aja mittemöödumist, kooskõlas hea halduse põhimõttega.
  5. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et vastustaja esitatud põhjendused ei ole kohtu jaoks piisavalt kaalukad. Kohtu arvates riivab vaidlustatud otsus kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt ning sisuliselt on vastustaja jätnud täielikult tähelepanuta, et Eestis elu aeg elanud kaebajal puudub võimalus kasutada õigusi ja hüvesid, mis on omased kodakondsust omavatele isikutele (nt õigus valida riigikogu). Olukorras, kus kaebaja on pöördunud õiguskuulekale teele, on tema pikaks ajaks teadmatusse jätmine ‒ vastustaja ei ole välistanud kaebajale kodakondsuse andmist millalgi tulevikus ‒ probleemne ka põhiseaduslike väärtuste nagu õiguskindlus ja õiguspärane ootus seisukohast. Otsusest ei nähtu, et selle tegemisel oleks reaalselt hinnatud KodS § 21 lg-s 11 sätestatud asjaolusid ning sisuliselt ainus asjaolu, millest otsuse tegemisel lähtuti, oli kuritegude arhiivi kandmisest möödunud aeg. Kohtu hinnangul on vastustaja teinud kodakondsuse andmise otsustamisel olulisi kaalutlusvigu – jätnud arvestamata kuritegude toimepanemise asjaoludega ja karistuse kustumisest möödunud ajaga ning jätnud arvestamata sisuliselt kaebaja isikut iseloomustavad asjaolud, samuti arvestanud kaebaja kustunud väärteokaristustega. Nimetatud kaalumisvigade tõttu on kaebajale kodakondsuse andmisest keeldumise otsus õigusvastane ja Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 otsus tuleb tühistada. Korralduse tühistamise tõttu on kaebaja taotlus lahendamata ning vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata.
  6. Kuna kohus kohustab vastustaja kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama, siis peab kohus vajalikuks märkida, et praktikas väljakujunenud ärakuulamisõiguse realiseerimine ei ole kooskõlas ärakuulamisõiguse mõttega. Ärakuulamisõiguse teostamiseks edastati kaebajale kiri6, kus on kokku võetud KodS § 21 lg 11 ning nenditud fakti, et kaebaja on sooritanud 4 kuritegu ja 2 väärtegu, mis on kantud arhiivi ning seejärel mööndakse, et kaebajale võidakse keelduda Eestis kodakondsuse andmisest ning lõpliku otsuse kodakondsus anda või selle andmisest keelduda teeb Vabariigi Valitsus. Ärakuulamisõigus peaks võimaldama isikul põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga (Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-13, punkt 34). PPA kirjast ei nähtu, millised on vastustaja võimalikud põhjendused ning milline on otsuse resolutsioon. Samuti ei saa selle kirja põhjal otsustada, milliseid enda kasuks toodavaid argumente või vastuargumente haldusorgani seisukohtadele tuleks või oleks võimalik esitada. Seega selleks, et isik saaks reaalselt ärakuulamisõigust teostada, tuleks haldusorganil teavitada isikut kaalutavast resolutsioonist ja selle põhjendustest. 5 6 Vastustaja vastuse lisa
  7. Vastustaja vastuse lisa 3, lk 11 ja
  8. 9
(10)Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused 18.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja taotles menetluskulude vastustaja kanda jätmist. Kuna kaebaja menetluskuludeks on üksnes kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (15 eurot), siis tuleb see vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. 19. Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel tema nime tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.