1-23-4060/6

(21231501311)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. juuni
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Ainla (e-post XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. juuni
4. a määrus muutmata ja X lepingulise esindaja Raul Ainla esitatud kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 17.06.
6. a alustati menetlust KarS § 121 lg 1 tunnustel selles, et 17.06.2021 kella 21.10 paiku XXX ja YYY ristmiku lähedal lõi Y suusõnalise konflikti käigus X vastu nägu ja ülakeha, mille tagajärjel X kukkus maha. Pärast seda hüppas Y mõlema jalaga kõhuli maas lamava X selja peal. Sellise tegevusega põhjustas Y Xle füüsilist valu ja nähtavaid kehavigastusi. Seejärel võttis Y kätte sõrgkangi ja lõi sellega mitu korda vastu Xle kuuluvat sõiduautot Chrysler Grand Voyager, reg. märgiga XXXXXX. Peale seda haaras Y X auto süütelukust võtmed ja viskas need metsa, ise aga tagurdas oma autoga YYYle ning lahkus RRR tee suunas.
7. 12.04.
8. a lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel põhistamata määrusega, millele lisati 25.04.2023 kannatanu taotluse alusel põhistused.
9. 09.05.
10. a registreeriti Riigiprokuratuuris X lepingulise esindaja kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri 12.04.2023 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele. Kaebuses taotleti nimetatud määruse tühistamist ning kriminaalmenetluse uuendamist. Riigiprokuratuuri määrus 1

(9)1-23-4060 4. Riigiprokurör leidis, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 12.04.2023 kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus on seaduslik ja põhjendatud ning sellele esitatud kaebus jääb rahuldamata. Riigiprokurör tutvunud kriminaalasja materjalidega, nõustus prokuröriga, et toimunud episoodi osas on menetlusosaliste ütlused vastuolulised. Kannatanu X on ülekuulamisel selgitanud, et „Ma tulin autost välja tema vajaduste väljaselgitamiseks, kuid ei jõudnud enam midagi küsida, sest meesterahvas asus kohe mind väga kõvasti peksma vastu nägu ja ülakeha. Mingi hetk peale lööki ma kukkusin maha. Järgnevalt ma mäletan, et olin kõhuli maas ja tema hüppab mõlema jalaga minu selja peal. Ma suutsin tema alt välja ronida ja eemale hüpata.“ Tunnistaja W on ülekuulamisel selgitanud, et „Meie auto kõrvalistuja ukse juures Jaguari juht tuli kallale Xle, lõi X korduvalt rusikatega vastu nägu ja ülakeha, mille tagajärjel X kukkus maha.“ Tunnistaja Q on ülekuulamisel selgitanud, et „Kakluses osalesid kaks meesterahvast, kellest üks oli kõhnema kehaehitusega, teine tüsedama kehaehitusega. Kaklus oli vastastikune, kuid mulle tundus, et meesterahvas, kes oli tüsedama kehaehitusega, oli agressiivsemalt meelestatud. Kõhnem meesterahvas püüdis ennast kaitsta, kuid ei tundunud, et ta oleks ründajaks pooleks. Ma ei näinud, et kellelgi oleks midagi käes olnud, nad lihtsalt rusikatega kaklesid.“ Tunnistaja S on ülekuulamisel selgitanud, et „Kuulsin, et see mees hakkas minu meest sõimama erinevate sõnadega ja kui nad kohakuti jõudsid tolle auto juures, siis mina, istudes oma autos rooli taga, nägin, et mehed läksid omavahel rüselema, nad lõid teineteist, aga kähku läksid laiali.“ Kahtlustatav Y on ülekuulamisel avaldanud, et „See meesterahvas haaras kahe käega mu polosärgi rinnaesisest kinni ja tõukas mind oma auto suunas. Ma püüdsin ennast lahti rabelda ja teda endast eemale tõugata. See ei õnnestunud mul ning seejärel üritas too meesterahvas, kes oli minust tunduvalt suurem, mind lüüa. Tundub, et ma suutsin löögi eest kõrvale põigata, kuid me kukkusime koos maha, kus klammerdusime juba käsipidi kokku ning jagasime vastastikku hoope, kuid tõmbusime teineteisest kiiresti eemale.“ Ütlustest nähtub, et tunnistajad Q, Y ning kahtlustatav Y räägivad, et meeste vahel oli rüselus; Y ja Q hinnangul oli agressiivsemalt meelestatud ja ründajaks pooleks X, Y sõnul X sõimas tema meest erinevate sõnadega. Y kinnitab, et X haaras tal särgist ja tõukas ning üritas teda lüüa. Samas kannatanu X ja tema abikaasa, tunnistaja W leiavad, et ründajaks oli Y ning X Yt ei rünnanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et YWle esitatavate pretensioonide põhjuseks oli asjaolu, et X arvates oli Y sõitnud autoga erateele ja pidi sealt lahkuma. Y oli sündmuse kohas aga seetõttu, et otsis auto küljest kadunud osa ning see tegevus oli pooleli. Tunnistaja Q sõnul oli agressiivsemaks pooleks tüsedama kehaehitusega meesterahvas. Kriminaalasja materjalides on Häirekeskusesse tehtud kõne, milles X ütleb vene keeles „järgmisel korral ma tapan su, jäta see meelde!“. See asjaolu seab kahtluse alla, et kaebaja pöördus esialgu Y poole viisakalt ning rahulikult. Kaebuse esitaja toob välja sündmuse toimumist kinnitavad tõendid, kuid need ei kõrvalda vastuolu osapoolte ütlustes. Riigiprokurör leiab, et kannatanu versiooni toimunust seab kahtluse alla asjaolu, et keegi peale kannatanu ei väida, et Y hüppas jalgadega kannatanu seljal. Seda ei maininud oma ülekuulamises ka W, kes kaebuses toodud väite kohaselt pidi juhtunut pealt nägema. Samuti ei kinnita kannatanu seljas hüppamist tunnistaja Q, kes sellist tegevust oma ütlustes üldse ei maini. Kannatanu pöördus järgmisel päeval arsti juurde, kuid kriminaalasjas olevate dokumentide järgi ei tuvastanud arst kannatanu rindkerel ega kõhul mingeid vigastusi ega valu palpeerimisel. On raskesti usutav, et peale meesterahva poolt jalgadega ülakehal hüppamist puuduvad järgmisel päeval kannatanu kehal sellest mistahes jäljed ja valuaistingud. Kaebuse kohaselt on kriminaalasjas võimalik läbi viia ekspertiis, et saada eksperdiarvamus kehavigastuste tekkemehhanismi kohta, mis kinnitaks, et kannatanust sõideti autoga üle. Riigiprokurör juhtis tähelepanu, et ei kannatanu ega keegi teine kriminaalasjas ütlusi andnud isik ei ole siiani väitnud, et kannatanust sõideti autoga üle. Seetõttu on kaebuses toodud selgitus ekspertiisi määramiseks paljasõnaline ja põhjendamatu ning ei anna alust kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamiseks, kuid samas näitab, et kannatanu väited toimunud sündmuse asjaolude kohta on ebajärjekindlad ja ei ole usaldusväärsed. 2

(9)1-23-4060 Kaebuses leitakse, et prokurör on alusetult seadnud W ütlused kahtluse alla, kuna W tähelepanu pidi ilmselgelt olema suunatud meeste vahel toimuvale, sest kõik sündmuskohal viibinud isikud on rääkinud füüsilisele konfliktile eelnenud ägedast verbaalsest konfliktist. Prokurör märkis kriminaalmenetluse lõpetamise määruses, et W istus kallaletungi alguses auto tagaistmel ning püüdis autost väljuda juhi poolt küljest, s.o vastaspoolt ning seetõttu tekkis kahtlus, kas tunnistaja nägi juhtunut oma silmadega või kuulis sellest Xlt. Kaebuses toodud väidetega, et W pidi tahestahtmata konflikti nägema ning tema ütlusi ei saa kahtluse alla seada, ei saa nõustuda. Ühelgi tõendil ei ole KrMS § 61 lg 1 alusel ette kindlaksmääratud jõudu. W ütlustest tuleneb, et ta hakkas autost välja ronima peale seda, kui Y Xle kallale tuli, mis tähendab, et tunnistaja pööras tähelepanu autos kitsastes tingimustes liikumisele ning ka lastele, kes olid esiistmel ning hakkasid nutma. Lisaks väljus W sõidukist juhiukse kaudu, ehk ta asus vähemalt osa aega konflikti toimumisest teisel pool autot ning ei saanudki visuaalselt konflikti toimumist pidevalt jälgida. Seega ei ole eluliselt usutav, et W nägi toimunut kogu aeg pealt. W ütlustest tulenevalt kestis X peksmine, kuni ta jõudis autost välja ja ümber auto minnes X ja Yni, palus viimasel peksmine lõpetada, mille peale Y seda tegi. W kirjeldas konflikti alguses X käitumist kui viisakat pöördumist Y poole ning ründaja poolena Yt. Tunnistaja Q, kes konflikti eemalt jälgis, kirjeldas kaklust kui vastastikust ning X agressiivsemalt meelestatuna, Y püüdis ennast kaitsta ja ei tundunud, et ta oleks ründajaks pooleks. Eeltoodut arvesse võttes ei ole prokurör W ütlustesse kriitiliselt suhtudes teinud tõendite hindamisel vigu. Kaebuses leitakse, et Y ei väitnud, et X alustas rünnet, üritades lüüa Yt käega. Riigiprokurör ei nõustu kaebaja väitega. Ülekuulamisel on Y selgitanud, et „ütlesin talle, et dialoogi tuleb pidada meid solvamata. Seepeale tuli ta kätega kallale ja algatas kakluse. See meesterahvas haaras kahe käega mu polosärgi rinnaesisest kinni ja tõukas mind oma auto suunas. Ma püüdsin ennast lahti rabelda ja teda endast eemale tõugata. See ei õnnestunud mul ning seejärel üritas too meesterahvas, kes oli minust tunduvalt suurem, mind lüüa. Tundub, et ma suutsin löögi eest kõrvale põigata, kuid me kukkusime koos maha, kus klammerdusime juba käsipidi kokku ning jagasime vastastikku hoope, kuid tõmbusime teineteisest kiiresti eemale.“ Seega tuleneb Y ütlustest, et agressiivseks pooleks ja ründe algatajaks oli X, kes haaras tal rinnust ja püüdis teda lüüa. Kaebuses leitakse, et kriminaalasjas on üle kuulamata X. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Kriminaalasja materjalidest tulenevalt kuulati kaebaja 17.06.2021 üle kannatanuna. X on ülekuulamise protokolli allkirjastanud ning kinnitanud, et „ütlused on trükitud omakäeliselt ja vastavad tõele.“ Seega on X kriminaalasjas kannatanuna üle kuulatud ning kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistuste kohaselt ei ole tema antud ütlusi jäetud tähelepanuta. Seega ei ole X jäetud üle kuulamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal esinesid isiku läbivaatuse protokollis kajastatud kehavigastused, kuid kriminaalasja materjalidest tulenevalt ei ole välistatud, et need kehavigastused tekkisid rüseluse käigus, milles osalesid X ja Y. Riigiprokurör märkis, et kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtuvalt leidis tõendamist, et Y lõi X käega ning tekkis vastastikune rüselus, kuid Y tegevust saab hinnata hädakaitsena vahetult toimuva õigusvastase ründe tõrjumiseks. Kaebuse esitaja rõhutab, et arusaamatuks jääb, miks menetleja ei kasutanud võimalust üle kuulata X lapseealist poega. Kaebuse esitaja väidab, et eelkooliealised lapsed ei oska reeglina valetada, seega oleks X poja ütlus kindlasti objektiivseks tõendiks. Tõepoolest nähtub W ütlustest, et autos viibisid 2-aastane ja 4-aastane laps. Lapsi ei ole kriminaalasjas tunnistajatena üle kuulatud kuid riigiprokuröri hinnangul ei ole laste ülekuulamine käesoleval ajal otstarbekas, arvestades, et kuriteosündmus toimus 17.06.2021 ehk kaks aastat tagasi. Võttes arvesse sündmusest möödunud aega ja lapse vanust, ei pea riigiprokurör tõenäoliseks, et lapse ülekuulamine võiks anda olulist ja usaldusväärset tõenduslikku informatsiooni. Menetlustoimingu läbiviimist pelgalt põhjusel, et seda oleks juriidiliselt võimalik kriminaalmenetluse raames teostada, ei saa menetlusökonoomia 3

(9)1-23-4060 põhimõttest johtuvalt pidada põhjendatuks. Kaebusest nähtub, et X lapseealine poeg on tänaseni väga häiritud sellest, et tema isa rünnati. See väide viitab asjaolule, et vanemad on juhtunust lapsega rääkinud ning seda käesoleva ajani. Riigiprokurör leidis, et niivõrd väikese lapse ülekuulamisel mitu aastat hiljem on raske eristada fakte, mida laps ise mäletab, faktidest, mida nad on teada saanud neid ümbritsevatelt inimestelt. On üldteada asjaolu, et sellises vanuses laps on lapsevanema poolt mõjutatav. Seetõttu ei ole võimalik välistada kahtlust, et laps võib olla mõjutatud vanemate seisukohtadest ja emotsioonidest, mis on lapsele üle kantud. Lapsevanemate mõju laste poolt antud tunnistustele (ütlustele) on analüüsitud ka hiljuti avaldatud uuringus, kus on leitud, et just eeskätt eelkooliealised lapsed ei suuda eristada fakte, mida nad ise mäletavad, nendest, mida teavad vanemate kaudu. Mida rohkem aega on juhtunust möödunud, seda raskem on mälupilte taas luua ja seda moonutatum võib olla info. Lapse ülekuulamisel antud ütlused tekitaksid koheselt küsimusi nende usaldusväärsuses. Kaebuse esitaja leiab, et legaliteedipõhimõtte kohaselt tuleb menetlejal kriminaalmenetlust toimetada ning antud juhul on võimalik tõendeid juurde koguda. Lisaks ekspertiisi läbiviimisele ja lapseealise tunnistaja ülekuulamisele, mida on käsitletud ülalpool, on kaebaja hinnangul võimalik koguda video- ja audiomaterjali, samas nimetamata, millist video- või audiomaterjali koguda saab. Seetõttu jääb kaebus täiendavate tõendite kogumise võimalikkuse osas tagajärjetuks. Kuivõrd tõendite kogumise võimalused on ammendunud ja kriminaalmenetluses ei ole kõrvaldatud kahtlusi kahtlustatava süüdiolekus, siis tuleb vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada kriminaalasjas kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava kasuks. Kriminaalasjas ei otsustata selle üle, kelle versioon toimunust on usutavam, vaid isikut võib süüdistada ja süüdi mõista ainult olukorras, kus tema süü on tõsikindlalt tõendatud. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1. 29.06.
2. a esitas X lepinguline esindaja R. Ainla Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri 01.06.
3. a määrusele, milles palub tühistada Põhja Ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri määrus ning uuendada kriminaalasja menetlust. Kaebaja märgib, et ringkonnaprokurör on asunud kõigi tõenditega vastuollu minnes seisukohale, et X alustas rünnet üritades lüüa Yt käega. Seda ei väida isegi süüdistatav ning see asjaolu ei tulene ühestki asjas esitatud tõendist. Seega on prokurör lähtunud kuriteokoosseisu esinemisele hinnangu andmisel valest eeldusest, sest asjas on kogutud kahtlustatava süüd tõendavad tõendid. Prokurör räägib alusetult kahtlusest, mis tal tekkisid seoses sellega, kas W ikka nägi kuriteosündmust, kuna ta oli autos. Samas tuleb märkida, et autos istuja näeb reeglina auto akendest seda, mis toimub auto vahetus läheduses – selle kõrval. W pidi tahes-tahtmata nägema auto kõrval seisvate meeste vahelist konflikti, kuna Y tuli, olles ise erateel, auto juurde n-ö aru pärima. X väljus seejärel autost, millele järgnesid rusikalöögid Y poolt. W tähelepanu pidi ilmselgelt olema suunatud meeste vahel toimuvale, sest kõik sündmuskohal viibinud isikud on rääkinud füüsilisele konfliktile eelnenud ägedast verbaalsest konfliktist. Prokurör ei ole toonud välja ühtegi vastuolu ütluses ega põhjendatud kahtlust tekitavat muud asjaolu, mis võimaldaksid W ütlust kahtluse alla seada. W pole väitnud, et ta oleks tema enda silme all aset leidnud sündmuse kohta Xlt infot saanud. Asjas kogutud tõendite pinnalt ei saa kvalifitseerida Y tegevust hädakaitsena. Jääb arusaamatuks, miks prokurör väidab, et X lõi esimesena Y, kuigi isegi Y ei väida seda ning see ei tulene ka ühestki teisest asjas kogutud tõendist. Märkimisväärne on, et menetlus lõpetati ilma, et X oleks üle kuulatud. Kannatanu kui konflikti teise osapoole üle kuulamata jätmine tekitab kahtluse menetlejate objektiivsuses ja erapooletuses ning annab kindlasti aluse menetluse uuendamiseks, sest asjas kogumata on oluline tõend. Arusaamatuks jääb ka see, miks menetleja ei kasutanud võimalust üle kuulata X lapseealist poega, kes on tänaseni väga häiritud sellest, et tema isa rünnati. 4

(9)1-23-4060 Eelkooliealised lapsed ei oska reeglina valetada, seega oleks X poja ütlus kindlasti objektiivseks tõendiks. Kaebaja leiab, et Riigiprokuratuuri määruses avaldatust tuleneb, et tõendite vahel esineb vastuolu ja kahtluse all on, kas kannatanu pöördus Y poole esialgu viisakalt ja rahulikult. Isikute ütluste vahel esinevad vastuolud ei anna alust mittemenetlemiseks, sest kahtlustatava ja tema abikaasa ütlustesse tuleb reeglina suhtuda reservatsiooniga, sest kahtlustataval on õigus valetada ja tuleb eeldada, et tema abikaasa annab teda õigustavaid ütlusi. Asjaolust, kas kannatanu pöördus Y poole alguses viisakalt või mitte, ei olene kuriteo koosseis ega selle toime panemise tõendatus. Ka see, kes on sõnaliselt agressiivsem, ei ole iseenesest oluline, oluline on see, kes algatas esimesena füüsilise kontakti. Kaebaja rõhutab, et X väidab väga kindlalt, et teda pole menetluses üldse üle kuulatudki. Seega palub kindlasti kontrollida, kas väide X ülekuulamise kohta vastab tõele ning kui on vormistatud tema ülekuulamise protokoll, siis palun kontrollida, kas see on vormistatud kõiki nõudeid täites. Kuna X hilines toimikuga tutvumise taotluse esitamisega, siis polnud tal kahjuks võimalik kontrollida, kas toimik sisaldab tema ülekuulamise protokolli või mitte ning kas allkirjad protokollil on tema poolt antud. Kaebuses märgitakse ka, et kuna kannatanu ega keegi teine ülekuulatud isikutest pole väitnud, et kannatanust sõideti autoga üle, siis ei saa see tõenditest mittetulenev seisukoht seada kahtluse alla kannatanu väiteid. Juhul kui advokaadist esindaja sai valesti asjast aru või mingil muul põhjusel sattus kaebusesse väide, mida kannatanu pole esitanud, siis ei saa seda väidet omistada kannatanule ning see tuleb lihtsalt tähelepanuta jätta. Oluline ei saa olla, kas on eluliselt usutav, et W nägi toimunut kogu aeg pealt. Elulisest usutavusest ei piisa, et isiku vastuoludeta ja selgeid ütlusi ümber lükata. W ütlustest tuleneb, et Y viibis eramaal, tuli auto juurde, kus viibis X perega, ründas X esimesena ning peksis teda korduvalt rusikatega vastu nägu ja ülakeha. Samas tuleb märkida, et autos istuja näeb reeglina auto akendest seda, mis toimub auto vahetus läheduses – selle kõrval. W pidi tahes-tahtmata nägema auto kõrval seisvate meeste vahelise konflikti algust ja kulgu, kuna Y tuli (olles ise erateel), auto juurde n-ö aru pärima. X väljus seejärel autost, millele järgnesid rusikalöögid Y poolt Xle näkku ja ülakehasse. W tähelepanu pidi ilmselgelt olema suunatud meeste vahel toimuvale, sest kõik sündmuskohal viibinud isikud on rääkinud füüsilisele konfliktile eelnenud ägedast verbaalsest konfliktist. Prokurörid ei ole toonud välja ühtegi vastuolu ütluses ega põhjendatud kahtlust tekitavat muud asjaolu, mis võimaldaksid W ütlust kahtluse alla seada. W pole ka väitnud, et ta oleks tema enda silme all aset leidnud sündmuse kohta Xlt infot saanud. Q ütlused ei saa seada W ütlusi kahtluse alla, sest ta möödus autoga sündmuskohast alles siis, kui konflikt oli juba alanud. Kõige olulisemat – seda, kes ründas esimesena - ta ei näinud ega saanudki näha. Kui konflikt kujuneski vastastikuseks, siis see, et X asus rünnet tõrjuma, ei saa välistada seda, et Y tuli auto juurde, kus istus X perega (väikeste lastega) n-ö aru pärima (sisuliselt tüli norima) ja ründas X esimesena lüües teda näkku ja ülakehasse. Sama on X märkinud kuriteokaebuses. Kuna kaebaja pole toimikut näinud, siis lähtus ta ringkonnaprokuröri määruse põhjendustest, mis peaksid olema kõigi eelduste kohaselt õiged ja usaldusväärsed. Y ütlustest tuleneb, et läks ise sõiduki juurde, kus viibis X perega. Seda tuleb pidada iseenesest agressiivseks käitumiseks ning Y pole väitnud, et X oleks teda esimesena löönud. Küll aga on W väitnud, et nägi kuidas Y lõi Vommi esimesena näkku ja ülakehasse. Nagu riigiprokurör märgib, on tema arvates tõendatud, et Y lõi X käega ning tekkis rüselus. Sellest seisukohast saab järeldada, et rüselus algas Y löögist või löökidest. Kui prokuröri poolt tuvastatud Y poolt X esimesena löömise fakti kõrvale asetada ka Y enda poolt väidetu, et ta läks X auto juurde aru pärima (see asjaolu pole ühegi tõendiga kahtluse alla seatud), siis ei saa mõistlikult järeldada, et Y tõrjus õigusvastast rünnet. Viimane seisukoht on jäänud täielikult põhjendamata, rääkimata eeldatavast õiguslikust põhjendusest, mis toetuks karistusõiguse teooriale ja kohtupraktikale. 5

(9)1-23-4060 Ainuke õige järeldus saab antud juhul olla see, et Y lõi kätega X, millega ta pani toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kaebaja on endiselt seisukohal, et X 6-aastast poega, kes nägi sündmust vahetult ja sai sellest psüühilise trauma, on võimalik ja otstarbekas asjas üle kuulata. Kuna sündmus oli erakordne ja oma vägivaldsuse tõttu traumeeriv, siis on laps seda sündmust ise meenutanud, seda ka nuttes öösel ärgates. Reeglina ei oska sellises vanuses lapsed niimoodi valetada, et kogenud lastepsühholoogil pole võimalik valetamist tuvastada. Seega on lapse ütlus väärtuslik ja usaldusväärne tõendiallikas. Lisaks eeltoodule viitab kaebaja KrMS §-st 6 tulenevale legaliteedi põhimõttele, millest tulenevalt tuleb menetlejal kriminaalmenetlust alustada ja toimetada, mitte otsida põhjendusi selle alustamata jätmiseks. Selge on ka see, et antud juhul on võimalik tõendeid juurde koguda. Kaebuse esitaja leiab, et kogutud tõendite vahel esinevad vastuolud ei anna alust menetluse lõpetamiseks ning asjas on ka võimalik koguda isikulisi tõendeid. Kahtlustatava ja tema abikaasa ütlustesse tuleb reeglina suhtuda reservatsiooniga, sest kahtlustataval on õigus enda kaitseks valetada ja tuleb eeldada, et tema abikaasa annab teda õigustavaid ütlusi. Seega on põhjendamatu seisukoht, et tõendites esinevad vastuolud, mis võimaldavad menetluse lõpetamist ning et tõendeid pole võimalik koguda, kuna kõik võimalik on selleks juba tehtud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 01.06.
2. a määruse muutmiseks.
3. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Küll aga ei saa prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas, nagu seda märkis ka riigiprokurör. Sellest tulenevalt ei anna Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ka asjaolu, et kaebaja ei nõustu selles esitatud seisukohtadega, vaid selleks peab olema nt tegemata jäetud mõni asjas tähtsust omav menetlustoiming. Samuti vajab kaebuse esitajale selgitamist seegi, et ringkonnakohus saab anda hinnangu Riigiprokuratuuri määrusele, kuid ei saa tühistada Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrust, nagu seda taotleb kaebaja.
4. Kaebaja märgib, et isikute ütluste vahel esinevad vastuolud ei anna alust mittemenetlemiseks, sest kahtlustatava ja tema abikaasa ütlustesse tuleb reeglina suhtuda reservatsiooniga, sest kahtlustataval on õigus valetada ja tuleb eeldada, et tema abikaasa annab teda õigustavaid ütlusi. Ringkonnakohus selgitab kaebuse esitajale, et kriminaalasja menetlemiseks on põhjust olukorras, kus menetlustoimingute tegemise tagajärjel on võimalik koguda täiendavat informatsiooni toimunu kohta, mis aitaks asjaolude selgitamisele kaasa. Kui sündmuses osalenud poolte ütlused on vastuolulised ning nende vastuolude kõrvaldamiseks ei ole võimalik teha täiendavaid toiminguid, siis puudub alus kriminaalmenetluse jätkamiseks. Seisukoht, justkui tuleks kahtlustatava ja tema abikaasa ütlustesse suhtuda reservatsiooniga, kuna neil on õigus valetada, ei ole advokaadist esindajale kohane. Kahtlustataval on õigus keelduda ütluste andmisest, kuid see ei tähenda automaatselt, et ta võib (ja et tal oleks õigus) valetada. Tunnistajana valeütluste andmine on kriminaalkorras karistatav (KarS § 320). Nähtuvalt S tunnistajana ülekuulamise protokollist, on isikule vastav hoiatus ka tehtud. Üksnes kaebaja subjektiivse arvamuse pinnalt puudub alus pidada kahtlustatava või tema abikaasa ütlusi ebausaldusväärsemateks, kui seda on kannatanu või tema 6

(9)1-23-4060 abikaasa ütlused. Ringkonnakohus selgitab, et selleks, et seada ühe poole ütluste usaldusväärsus kahtluse alla, peaks olema menetluses kogutud tõendeid, mis tekitavad vastava kahtluse. Käesoleval juhul on tegemist sisuliselt sõna-sõna vastu olukorraga, kus ei saa pidada ühe poole ütlusi kuidagi vähem usaldusväärseks, kui teise omi. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi objektiivsele asjaolule, mis annaks lisaks kaebaja enda subjektiivsele hinnangule aluse kahtlustatava ütluste usaldusväärsuses kahelda. Kaebuse esitaja märgib, et asjaolust, kas kannatanu pöördus Y poole alguses viisakalt või mitte, ei olene kuriteo koosseis ega selle toime panemise tõendatus. Selle seisukohaga võib põhimõtteliselt nõustuda, aga ringkonnakohus märgib, et see ei ole olnud ka aluseks, miks menetleja on kriminaalmenetluse lõpetanud. Lisaks märgib kaebaja, et ka see, kes on sõnaliselt agressiivsem, ei ole iseenesest oluline, oluline on see, kes algatas esimesena füüsilise kontakti. Ka sellega võib nõustuda, kuid nagu prokurör välja on toonud, esineb konflikti osapoolte ütlustes vastuolu selles, kes oli ründajaks, mistõttu ei ole esimesena rünnanu tõsikindel tuvastamine käesoleval juhul võimalik.

1. Seejärel märgitakse kaebuses, et X väidab väga kindlalt, et teda pole menetluses üldse üle kuulatudki. Seega palub kaebaja kontrollida, kas väide X ülekuulamise kohta vastab tõele ning kui on vormistatud tema ülekuulamise protokoll, kas see on vormistatud kõiki nõudeid täites. Sellekohasele väitele on riigiprokurör oma määruses juba vastanud ning toonud välja, et X on kannatanuna üle kuulatud 17.06.
2. a, ülekuulamise kohta on koostatud protokoll, mille on X ise allkirjastanud. Ringkonnakohus, kriminaalasja materjalidega tutvudes, kinnitab, et riigiprokuröri poolt avaldatu vastab materjalidest nähtuvale.
3. Kaebaja märgib ka, et kuna kannatanu ega keegi teine ülekuulatud isikutest pole väitnud, et kannatanust sõideti autoga üle, siis ei saa see tõenditest mittetulenev seisukoht seada kahtluse alla kannatanu väiteid. Juhul kui advokaadist esindaja sai valesti asjast aru või mingil muul põhjusel sattus kaebusesse väide, mida kannatanu pole esitanud, siis ei saa seda väidet omistada kannatanule ning see tuleb lihtsalt tähelepanuta jätta. Sellekohane seisukoht jääb ringkonnakohtule arusaamatuks. Nimelt ei ole arusaadav, kas kaebaja avaldab, et ta märkis ekslikult, et kannatanust sõideti autoga üle ning tegelikkuses ei ole seda toimunud ning keegi pole seda ka väitnud. Juhul, kui lähtuda, et just see on kaebaja esitatud väite sisu, siis jääb see tagajärjetuks ka seetõttu, et riigiprokurör on vastuolu osapoolte ütlustes toonud välja selle pinnalt, et keegi peale kannatanu ei ole märkinud, et kahtlustatav oleks kannatanu seljal jalgadega hüpanud. Selles osas ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud. Riigiprokurör on seejuures toonudki välja, et materjalidest ei nähtu, et oleks toimunud autoga otsasõit, kuid see ei ole põhiliseks argumendiks, miks on vaidlustatavas määruses leitud, et kannatanu ütlused ei ole olnud järjepidevad.
4. Kaebuse esitaja märgib, et oluline ei saa olla, kas on eluliselt usutav, et W nägi toimunut kogu aeg pealt ning leiab, et elulisest usutavusest ei piisa, et isiku vastuoludeta ja selgeid ütlusi ümber lükata. Samas aga sisustab kaebaja seda, miks leiab, et W poolt antud ütlused on vastuoludeta, sisuliselt samuti elulise usutavusega ning selgitab seda sellega, et autos istuja näeb akendest seda, mis auto juures toimub ning et W tähelepanu pidi ilmselgelt olema suunatud meeste vahel toimuvale. Ka sellega võib ringkonnakohtu hinnangul põhilises osas nõustuda, kuid siinkohal tuleb märkida, nagu ka riigiprokurör seoses W ütlustega välja tõi, et KrMS § 61 lg 1 alusel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seejuures tõi riigiprokurör välja üksnes asjaolud, miks ei saa pidada W ütluseid teistest tõenditest kuidagi kindlamaks või usaldusväärsemaks. See ei tähenda, et tunnistaja antud ütlused oleks seatud kahtluse alla, vaid et nende hindamisel tuleb võtta arvesse olukorda, milles tunnistaja oli ning seda, kas esines asjaolusid, mis võisid mõjutada tunnistaja poolt olukorra vahetut tajumist. Samuti tuleb tunnistaja ütlusi hinnata koosmõjus teiste kogutud tõenditega, mida riigiprokurör on asjakohaselt ka teinud. Asjakohane on kaebuse esitaja poolt väljatoodu, et tunnistaja Q ei näinud pealt tekkinud konflikti algust ning seda, kes oli esimeseks ründajaks, kuid see ei anna iseenesest alust riigiprokuröri poolt tehtud lõppjärelduse ümberhindamiseks. 7

(9)1-23-4060

1. Kaebuses tuuakse ka välja, et Y ütlustest tuleneb, et läks ise sõiduki juurde, kus viibis X perega ning kaebaja leiab, et seda tuleb pidada iseenesest agressiivseks käitumiseks ning Y pole väitnud, et X oleks teda esimesena löönud. Küll aga on W väitnud, et nägi kuidas Y lõi X esimesena näkku ja ülakehasse. Seejuures märgib kaebuse esitaja, et ta ei ole ise toimikuga tutvunud, mis ringkonnakohtu hinnangul selgitab ka vastavat kaebuses esitatud seisukohta. Riigiprokurör on sisuliselt sellele aga vastanud, tuues seejuures välja Y poolt antud ütlused, millest nähtub, et kahtlustatav on väitnud, et X ründas teda füüsiliselt esimesena. Seega on täiesti asjakohatu kaebuse väide justkui pole Y väitnud, et X oleks teda esimesena löönud. Samuti on oletuslik ja subjektiivne kaebaja seisukoht, et Y poolt X sõiduki juurde minemist tuleb iseenesest pidada agressiivseks käitumiseks. Y on ülekuulamisel selgitanud, et ta oli oma autost väljunud ning uuris teed, kui X tema peale karjuma hakkas. Esmalt ei pööranud kahtlustatav enda ütluste kohaselt sellele tähelepanu, mh seetõttu, et oli mürarohke, kuid kui ta sai aru, et meesterahvas nende poole pöördub, otsustas ta lähemale minna, et selgitada välja, milles on probleem. Sellest kirjeldusest ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik järeldada, et auto poole liikumine oli juba iseenesest agressiivne käitumine. Kaebaja ei ole viidanud millelegi, mis annaks aluse vastupidist väita, vaid esitab üksnes oletuse.
2. Kaebaja toob välja, et ainuõige järeldus asjas on, et füüsiline konflikt sai alguse Y löögist või löökidest ning märgib, et kui prokuröri poolt tuvastatud Y poolt X esimesena löömise fakti kõrvale asetada ka Y enda poolt väidetu, et ta läks X auto juurde aru pärima (see asjaolu pole ühegi tõendiga kahtluse alla seatud), siis ei saa mõistlikult järeldada, et Y tõrjus õigusvastast rünnet. Esiteks tuleb rõhutada, et prokurör ei ole kordagi tuvastanud, et Y lõi X esimesena. See on kaebaja meelevaldne tõlgendus vaidlustatud määruses väljatoodust. Prokurör on märkinud, et vaidlus puudub selles, et rüselus toimus ja et Xl on tuvastatud vigastused. Seejuures on prokurör märkinud, et Y tegevust saab hinnata hädakaitsena vahetult toimuva õigusvastase ründe tõrjumiseks, milline järeldus on üheselt vastuolus kaebuses väljatooduga sellest, et prokurör oleks tuvastanud justkui oleks Y X esimesena löönud. Y poolt X sõiduki juurde liikumise osas on ringkonnakohus juba eelnevalt oma seisukoha avaldanud ning sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja järeldustega justkui ainuvõimalik ja õige järeldus on see, et Y pani toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3. Lisaks eeltoodule jäädakse kaebuses juba Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses avaldatu juurde, et X 6-aastast poega, kes nägi sündmust vahetult ja sai sellest psüühilise trauma, on võimalik ja otstarbekas asjas üle kuulata. Ringkonnakohtu hinnangul on riigiprokurör põhjalikult selgitanud, miks ei ole kriminaalmenetluse jätkamine ning alaealise ülekuulamine põhjendatud. Kuivõrd kaebaja ei esita riigiprokuröri poolt väljatoodule sisulisi vastuväiteid, ei korda ringkonnakohus selles osas riigiprokuröri seisukohti, vaid märgib üksnes, et nõustub nendega täielikult ja ei pea kriminaalmenetluse jätkamist sellest tulenevalt põhjendatuks. Kriminaalmenetluse jätkamiseks ei anna ringkonnakohtu hinnangul ka alust kaebuses legaliteedipõhimõttega seonduvaga väljatoodu. Ringkonnakohus märgib, et vaid kaebaja subjektiivse hinnangu pinnalt justkui esineks isiku tegevuses kuriteo tunnused, ei saa kohus menetlejat kohustada menetlust jätkama ning et kannatanul on õigus prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras, kuid tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist.
4. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg-test 1, 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 01.06.
5. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8

(9)1-23-4060 9