4-22-1346 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. august 2022.a, Pärnu Väärteoasja number 4-22-1346 Kohtunik Rubo Kikerpill Kohtuistungi sekretär Anneli K

) § 227 lg 2 ja § 240 lg 1; Väärteomenetluse seadustiku § 2, § 132 p 1 kohus otsustas:

1. Jätta I.O kaebus rahuldamata.
2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna väärtegude ja varavastaste kuritegude menetlusgrupi uurija H. E poolt 08.04.2022.a koostatud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2670,22,001159 muutmata.
3. Rahatrahv 280 eurot tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE 891010220034796011 AS SEB Pank või a/a-le EE 932200221023778606 Swedbank (viitenumber
4. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse). Nõue rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.
5. Kohtuotsuse lõpposa kuulutamine: 24.08.2022.a.
6. Kohtuotsus saata teadmiseks kaebuse esitajale, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb 1

§ 50

lg 5 p-i 3 ja § 36 lg-t 6, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 227 lg 2 ja § 240 lg 1 järgi. 08.04.2022.a üldmenetluse otsusega nr 2670,22,001159 on määratud I.O-le kohtuvälise menetleja poolt eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest

§ 227lg 2 ja § 240 lg 1 alusel ning kohaldades Kar

S § 63 lõiget 1 karistuseks rahatrahv 70 trahviühiku ulatuses, so 280 eurot. Kaebuse sisu 25.04.2022.a esitasid I.O kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver ja advokaat Severinas Jakubauskas Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsuse tühistamiseks ning väärteomenetluse lõpetamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et menetleja on käesoleval juhul kaebaja au ja inimväärikust julmalt alandanud. Kui kaebaja peatati politsei poolt, sõitis kaebaja parasjagu Pärnu ringteel. Pärast peatamist saabus kaebaja juurde meessoost politseiametnik A-R. A (mitte väärteoprotokolli koostanud P. H), kes ennast kaebajale ei tutvustanud, vaid hakkas kaebajaga valjul toonil rääkima ning heitis kaebajale ette sõidukiiruse ületamist. Kaebaja palus A-R. A enda peale häält mitte tõsta, vaid rääkida rahulikul toonil, kuna autos viibis magav laps (esiistmel). Seepeale muutus ametnik veelgi kurjemaks, liikus arusaamatutel põhjustel auto paremale poolele (seal, kus laps magas) ning osundas et kaebaja avaks akna. Samas oli A-R. A ilmselt näha, et esiistmel magas õhukestes riietes väike laps. Kaebajale tundub, et selline osundusega tehtud nõue akna avamiseks oli alusetu, koguni pahatahtlik (ametnikul piisanuks üksnes oma hääle vaigistamisest või aknast sissevaatamiseks, kui tema eesmärgiks oleks olnud tuvastada lapse turvavarustuse nõuetekohasus). Kaebaja tegi akna siiski lahti ning nii tuli autosse külm õhk (väljas oli tol hetkel võrdlemisi külm), mis ohustas ilmselgelt väikese lapse tervist (arvestades eriti lapse õhukest riietust). Seejärel hakkas A-R. A lapse turvarihma tõmbama ja kostis valjul häälel, et „kõik rihmad on valesti“, seda siis üle magava lapse ja kaebaja suunas. Läbi lahtise akna küsis A-R. A (jällegi – põhjendamatult valjul toonil), et kes autos veel on. Kostja vastas, et tema mees (kes samuti magas). Ka tema aken tuli A-R. A korraldusel avada (veel rohkem külma õhku autosse). Käesoleval juhul on väärteoprotokollis kirjeldatud üksnes kaebajale etteheidetavate väärtegude objektiivne külg (seda samuti poolikult, sellest allpool). Olgugi et KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu (s.o tegu peab olema toime pandud vähemalt hooletusest, KarS § 18 lg 3), siis kaebaja hinnangul peab väärteoprotokoll siiskinsisaldama ka subjektiivset koosseisu sisustavaid asjaolusid. Praegu pole kaebajale nähtuvalt väärteoprotokollis märgitud, millise tahtluse või ettevaatamatuse liigiga (kui üldse) on tegemist. Esiteks – praegusel juhul rikkus kohtuväline menetleja kaebaja arvates

§ 313 lg 1 sätestatut.

Viidatud norm sätestab, et kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses, võib osaleda kohtuvõi kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta. Eelnõu seletuskirjas (375 SE) on leitud, et kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud (eelkõige näinud) väärteo objektiivse külje ehk teo väliseid asjaolusid, kirjeldab neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses, võib olla tõendiallikaks. Kaebaja tõlgendab antud normi nii: menetleja, kes pole väärteo vahetult tajutud tehiolusid väärteoprotokollis kirjeldanud, ei või olla tõendiallikaks. Käesolevas kaasuses on aga mõlemad ametnikud menetlejateks. Seda seetõttu, et A-R. A oli see, kes rakendas kiirusemõõteseadet – järelikult oli ta menetlejaks. P. H on menetlejaks aga seetõttu, et tema koostas väärteoprotokolli. Teiseks – liikluskorraldusvahend on

§ 2

p 29 kohaselt liiklust korraldav või suunav vahend, nt foor, liiklusmärk, teemärgis, vilkur, piire, kiirusepiiraja, künnis, hoiatuslint, tähispost, tähiskoonus, tõkkepuu, ohutussaar või muu selline. Protokollist ei nähtu, millise tõendiga on tõendatud, et protokollis viidatud teelõigul oli (liiklust korraldava vahendiga märgitud) suurimaks lubatud kiiruseks just 70 km/h. Üldmenetluse otsus peab rajanema asjas kogutud tõenditel. Väärteoprotokollile ega üldmenetluse otsusele 2

§ 227

lg 2 alusel õiguslikult võimalik, kuna kiiruse ületamise fakti tõendamine põhineb ühelt poolt lubamatul tõendil, teiselt poolt, kuna suurim lubatud sõidukiirus alal, kus kaebaja kiirust väidetavalt ületas, pole kaebaja arvates tõendatud.

§ 36

lg 6 rikkumise osas märgib kaebaja, et sõiduki esiistmel viibinud laps oli turvavarustusega igati nõuetekohaselt kinnitatud. Laps istus ilmselgelt selleks ettenähtud,

§ 36

lg-s 6 nimetatud kaalule ja pikkusele sobivas turvaseadmes ning oli sellesse ka nõuetekohaselt kinnitatud. väärteoprotokollis selgitatud, et

1. a)laps poleks sellises toolis istunud ning et
2. b)turvavarustus poleks olnud nõuetekohaselt kinnitatud. Protokolli on kantud üldsõnaline tõdemus, et laps polnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavarustusega jääb kaebajale etteheidetava ja siinarutatava koosseisu täitmiseks ilmselt väheseks. Protokollis tulnuks kirjeldada vähemalt seda, milles rikkumine täpsemalt seisnes (nt vöö oli lahti, polnud piisavalt kinni, turvaseadme mõõdud polnud õiged jms). Seda pole protokollis aga tehtud. Väide justkui koosseisuelemendi kirjelduse puudumine on ületatav kohtuvälise menetleja (antud juhul AR. A ) ütlustega ei pea ülalviidatud Riigikohtu praktika valguses ilmselt paika (palun vt kaebuse p 22). Riigikohus on korduvalt rõhutanud sellele, et väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Eelkirjeldatu rikkumine peab kaasa tooma kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Kuna antud juhul pole kohtuväline menetleja kaebuse p-s 36 toodud küsimustele vastanud, s.o kirjeldanud vähemalt seda, milles turvavarustuse nõuetekohasuse puudumine seisnes, pole kaebaja hinnangul tema karistamine antud teo eest õiguslikult võimalik. Väärteoprotokoll on vaadeldaval juhul järelduslikult puudulik – faktilised asjaolud on koosseisu täitmiseks vajaminevas ulatuses kirjeldamata ning kaebaja karistamine

§ 230lg 1 alusel pole ainuüksi seetõttu võimalik.

Kaitsjad leiavad, et otstarbekas oleks väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel . Isiku süü pole suur. Isikul pole ühtegi kehtivat karistust ning isiku karistamiseks puudub igasugune mõistlik vajadus, s.o isiku mõjutamiseks üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel hoiduma edasiste väärtegude toimepanemisest puudub vajadus. Samuti puudub käesoleva väärteoasja vastu ilmselgelt avalik menetlushuvi. Kaebaja ei nõustu kohtuvälise menetleja vastupidise seisukohaga. Menetleja märgib, et kaebaja karistamist õigustab Transpordiameti statistika, millest nähtuvalt on sõidukiiruse ületamine ning nõutava turvavarustuse puudumine tihtiesinev probleem Eesti liikluses ning see kujutab kõigile liiklejatele ohtu. Kõik süüteod kujutavad endast ohtu ning kvalitatiivse hinnangu andmine sellele, kumb süütegu on ohtlikum, kumb vähem, on tihti raske kui mitte võimatu. Oportuniteediprintsiibi mõtteks on seevastu isiku vabastamine karistusest, kelle süü pole suur ning kelle karistamiseks puudub avalik menetlushuvi. Avalik menetlushuvi puudub antud asjas ilmselgelt. Ka kaebaja süü (mida kaebaja ei leia endal siiski olevat) pole nii suur, et teda tuleks vältimatult karistada. Kaebajal pole ühtegi kehtivat karistust, mistahes tõendid ja põhistused tema üld- ja eripreventiivseks mõjutamiseks puuduvad. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et väärteomenetlus tuleb lõpetada ning vaidlustatav otsus tühistada ka VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna väärtegude ja varavastaste kuritegude menetlusgrupi uurija H. E oma 02.06.2022.a kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta väärteoasjas vastu võetud otsus muutmata ja I.O kaebus rahuldamata ning seda järgmistel põhjustel: Esitatud kaebus kattub suuremas osas varasemalt esitatud vastulausega, mida kohtuväline menetleja on põhjendanud väärteoasja otsuses. Kohtuväline menetleja jääb enda otsuses märgitud seisukohtadele ja neid enda seisukohas ei dubleeri. Kaebuse neljandas osas on kaebaja märkinud, et menetleja on tema au teotanud ja inimväärikust alandanud. Kaebaja esitatud vastulause ja kaebus kattuvad suures osas ja seega on väärteoasja otsuses kirjeldatud kohtuvälise menetleja seisukohta, selle juurde kohtuväline menetleja ka jääb. Kohtuväline menetleja lisab, et kui menetlusalune isik rikkus liikluseeskirju pidi ta möönma, et politseinikud võivad teostada teel liiklusjärelevalvet ja võivad ta rikkumiselt tabada, mis võib muuta menetlusaluse isiku jaoks olukorra emotsionaalseks ja pingeliseks. Politseinik suhtles isikuga ametlikul viisil, rääkides rikkumise asjaoludest, ohtlikkusest, faktidest. Isikule võib jääda mulje, et politseinik on halvasti meelestatud, kuid tegelikkuses politseinik räägib ametlikul 3

§ 227lg 2 1.1.

I.O-le pannakse süüks

§ 50

lg 5 p 3 nõude rikkumist ning sellega

§ 227

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemist, s.t lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest.

§ 50

lg 5 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

§ 227

lg 2 kohaselt on karistatav lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21–40 kilomeetrit tunnis. 1.

1. Kaitsjad vaidlustavad kohtuvälise menetleja otsust täies ulatuses. Kaitsjad on seisukohal, et menetleja, kes pole väärteo vahetult tajutud tehiolusid väärteoprotokollis kirjeldanud, ei või olla tõendiallikaks. Seega ei saa olla A-R. A ütlused käesolevas asjas tõendiks. Kohus leiab, et ekslik on kaitsjate seisukoht, et AR. A oli menetlejaks seetõttu, et ta rakendas kiirusemõõteseadet. Kohus selgitab, et kiirust mõõtnud ametnik on riikliku järelevalvet teinud ametnik, mitte menetleja. Menetlejaks käesolevas asjas on P. H . Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea. Väärteomenetluse praeguses praktikas kasutatakse kohtuvälise menetleja menetlustoiminguid teinud ametnikuga koos olnud teise ametniku ütlusi laialdaselt. 1.
2. Kaitsjad leiavad, et väärteootsuses ei ole väärteoprotokollist ei nähtu, millise tõendiga on tõendatud, et protokollis viidatud teelõigul oli (liiklust korraldava vahendiga märgitud) suurimaks lubatud kiiruseks just 70 km/h. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja A-R. A ütlustes, kes kohtuistungil selgitas, et märts keskel mõõtis ta kiirust x ristmikul, kui ühel hetkel tuli x tänava poolt sõiduk BMW X6, mille kiirus oli kuskil 100 km/h pluss, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 70 km/h. Tunnistaja ütluste kohaselt Ehitajate teel igal ristmikul on 70 märk, vastasel korral oleks tegu tavapärase asulasisese teega, kus on lubatud 50 km/h kiirus, mida asulates eraldi ei märgistata. Samuti on eluliselt usutav asjaolu, et politseiametnik enne tööülesandeid täitma asumist kontrollib töö ülesannete täitmise asukohta. Ka kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et rikkumine toimus Pärnu linnas. Eeltooduga on tõendatud suurim lubatus sõidukiirus alal, kus kaebaja kiirust ületas. 1.
3. 14.03.2022 koostatud väärteoprotokollist nähtub, et I.O juhtis 14.03.2022.a kella 16:54 ajal x tänava vahel suunaga x tänava poole mootorsõidukit BMW X6 registreerimismärgiga X teelõigul, kus oli suurimaks lubatud kiiruseks 70 km/h kiirusega 108 +/- 4 km/h, millega kaebaja ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 34 km/h. 1.
4. Väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemist kinnitab lisaks veel kiirusmõõturi heli- ja videovideosalvestis, millisega on tõendatud, et 14.03.2022.a kella 16:54 ajal mõõdeti I.O poolt juhitud mootorsõiduki BMW X6 registreerimismärgiga X sõidukiiruseks 108 km/h ± 4 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 70 km/h. Seega ületas I.O lubatud sõidukiirust vähemalt 34 km/h võrra. Väärteoasja materjalidest nähtub, et kiirusemõõteseade LaserCam4LE0026 oli taadeldud, taatlustunnistuse nr x ja kiirust mõõtis pädev ametnik. Kiiruse mõõtmisega seotud asjaolusid kinnitab ka tunnistaja A-R. A ütlused. 5

§ 227

lg 2 sätestatud süüteo objektiivsete tunnuste esinemine st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 kilomeetri tunnis. 1.

1. Subjektiivne kooseis. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. 1.
2. Kaitsjad leiavad, et subjektiivset koosseisu ei ole väärteoprotokollis märgitud ning seega on rikutud kaebaja õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse. Kohus on seisukohal, et antud juhtumi asjaolusid arvestades ei ole see siiski käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena. Kohus lähtub järgmistest kaalutlustest. Kohtupraktika kohaselt väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 ps 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (3-1-1-45-11 p 9). Vastavalt väärteootsusele on kohtuväline menetleja hinnanud, et menetlusalune isik on õigusrikkumise toime pannud tahtlikult. 1.
3. Kohus on seisukohal, et I.O pani väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus peab oluliseks ka asjaolu, et isegi kui I.O arvas, et antud teelõigul on lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h, siis kiirust ületas ta ikkagi lubatust rohkem. Seega on liikluseeskirja nõuete eiramine teadlik ja tahtlik. Kohus on seisukohal, et I.O pani väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega. 1.
4. Kohus leiab, et asjas kogutud materjalidega on tõendatud kaebaja süü

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises.

Käesolevas asjas puuduvad teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavad asjaolud ning tegu ise on koosseisupärane. 2.

§ 240lg 1 2.1.

I.O-le pannakse süüks ka

§ 36

lg 6 nõude rikkumist ning sellega

§ 240

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemist, s.t juhi poolt turvavöö või muu turvavarustuse abil nõuetekohaselt kinnitamata alla 16-aastase lapse sõidutamise eest.

§ 36

lg 6 kohaselt tuleb last autos sõidutades kinnitada turvavööga või turvaseadmega.

§ 33

lg 1 p 4 kohaselt on juhil keelatud sõidutada sõitjat, kes ei ole

§ 30

lg 1 kohaselt turvavööga kinnitatud või ei kasuta § 30 lõike 4 või § 36 lõike 6 kohast turvavarustust, kui tegemist ei ole hädaseisundiga. 2.2 Kaitsjad on seisukohal, et

§ 240

lg 1 koosseisu täitmiseks jääb ilmselt väheseks protokolli kantud üldsõnaline tõdemus, et laps polnud sõidu ajal kinnitatud nõuetekohaselt turvavarustusega. Kaitsjad leiavad, et protokollis tulnuks kirjeldada vähemalt seda, milles rikkumine täpsemalt seisnes (nt vöö oli lahti, polnud piisavalt kinni, turvaseadme mõõdud polnud õiged jms). 2.3. Kohus peab käesolevas asjas vajalikus viidata järgmistele Riigikohtu lahenditele. Riigikohus on 15.01.2008.a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-68-08 selgitanud, et väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt 6

§ 240

lg 1 koosseisu täitmiseks on käesolevalt väärteoprotokollis piisavalt kirjeldatud asjaolusid, mille alusel on võimalik lugeda süüteokooseis täidetuks. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis I.O 14.03.2022.a kella 16:54 ajal x tänava vahel suunaga x tänava poole mootorsõidukit BMW X6 registreerimismärgiga X ning sõidutas sõiduautos ka alla 16 aastast last, kes polnud sõidu ajal nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud. Kui ka öelda, et asjaolusid polnud piisavalt kirjeldatud, siis VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-119-12, p 6 ja RKKK 20.04.2015 otsus asjas nr 3-1-1-23-15). Kohus leiab, et asjas koostatud väärteoprotokolli sõnastus muudab teokirjelduse veidi raskesti jälgitavaks, ent kindlasti ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule

§ 240lg 1 järgi ette heidab.

Seetõttu ei ole eelnevalt käsitletud rikkumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes ega tingi kohtuotsuse tühistamist. 2.

1. Asjaolusid kinnitavad tunnistaja A-R. A ütlused. Väärteoprotokollis ei pea välja tooma, kuidas laps oleks pidanud olema siis turvaseadmesse kinnitatud. Tunnistaja A-R. A ütluste kohaselt märtsikuus, mõõtes kiirust Ehitajate tee ja Lina ristmikul, kui ühel hetkel tuli Niidu tänava poolt sõiduk BMW X6, mille kiirus oli kuskil 100 km pluss. Ta andis peatamismärguande sellele sõidukile, kuna seal teel on lubatud sõidukiirus vaid 70 km/h. Autos oli turvatoolis laps, kellele ei olnud kinnitatud ülemised rihmad. Need olid külje peale ära tõmmatud. Kui ta küsis sõiduki juhilt, et miks rihmad pole korrektselt kinnitatud, siis juht ütles, et see segavat lapsel magada. Kohtul ei ole põhjusi kahelda tunnistaja ütlustes, kuna need vastavad asjaoludele, samuti ei ole nad vastuolulised ja on kooskõlas väärteoasja materjalidega. Tunnistaja ütlused on järjepidevad ja alused neid mitte uskuda puuduvad. Väärteoprotokolli on koostanud patrullpolitseinik P. H ja seega on A-R. A tunnistajana antud ütlused igati lubatavaks tõendiks (vt ka käesoleva otsuse p 1.2). 2.
2. Subjektiivne kooseis. Kohus leiab, et kaebaja õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, ei ole rikutud (vt käesoleva otsuse p 1.8). Magavale lapsele nõuetekohaselt turvarihmade kinnitamine, nii, et kõik 5 punkti turvarihmad oleksid peal, mitte ülemised kõrvale lükatud, ei ole põhjendatav asjaoluga, et see segab lapse und. Selliselt liikluseeskirja nõuete eiramine on kohtu hinnangul teadlik ja tahtlik. Kohus on seisukohal, et I.O pani väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega. 2.
3. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et I.O on täitnud kõik

§ 240lg 1 objektiivse koosseisu tunnused.

Käesolevas asjas puuduvad teo õigusvastasust ja isiku süüd välistavad asjaolud ning tegu ise on koosseisupärane. Vastavalt asjaoludele ei olnud tegemist hädaseisundiga. 3. Kaebaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja on käesoleval juhul kaebaja au ja inimväärikust julmalt alandanud. Kohus sellega ei nõustu. Liikluseeskirju rikkudes pidi I.O teadma, et politseinikud võivad teostada teel liiklusjärelevalvet ja võivad ta rikkumiselt tabada, mis võis muuta menetlusaluse isiku jaoks olukorra emotsionaalseks ja pingeliseks. Politseinik A-R. A tunnistajana antud ütluste kohaselt suhtles ta konkreetse hääletooniga, kuna väärtegu oli seotud lapse osalusega ja kelle elu oli kaebaja tahtlikult ohtu seadnud. Tunnistaja kinnitas, et tema roll ei ole vaid inimestele protokoll koostada, trahvida, vaid ka selgitada, miks on antud rikkumine ohtlik. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et isikule võib jääda mulje, et politseinik on halvasti meelestatud, kuid tegelikult politseinik suhtleb ametlikul toonil, nii nagu ametnik käituma peaks. Isik võib tunda ebamugavust toimepandud rikkumise osas ja seejuures ametniku ametlik kõneviis ja käitumine võib tunduda isikule ründava käitumisena. 7

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Lisaks sellele võib

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt

§ 227

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

§ 240

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut. 5.3. Antud juhul on menetlusalune isik toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule ning kuivõrd erinevalt kvalifitseeritavad väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine

§ 227

lg 2 ettenähtud sanktsiooni kui raskeimat karistust ette nägeva seadusesätte alusel. 5.4. Hinnates menetlusaluse isiku süüd

§ 227

lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra,

§ 227

lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud alammäära lähedases määras, so 34 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda eelkõige süü suurusest ja seetõttu ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast suurema karistusega, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. 5.

1. Kohus on seisukohal, et I.O süü ei ole väike, ta täitis ühe süüteoga kaks väärteokoosseisu. Lisaks sellele oli ohustatud ka väikelaps, kes ei saa enda eest otsustada või teha kõike võimalikku, et end ohutuna tunda. Eelnev muudab isiku süü keskmisest suuremaks. Ka selline asjaolu peaks tingima ka karistuse määramise üle keskmise määra. 5.
2. I.O on küll varasemalt karistamata, kuid kohus on seisukohal, et ta on toime pannud raskeimad liiklusalased rikkumised. I.O on toime pannud

§ 227lg 2 sätestatud süüteo, ehk enamohtliku koosseisu.

Ka Riigikohus on selgitanud, et lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega ei saa väita, et lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt (RKKK 20.03.2017 otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 18-19). 5.7. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. I.O on varem karistamata isik, 8