lg 2 alusel välja mõista O.I-lt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 48,00( nelikümmend kaheksa) eurot. 1 Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest Maksuja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
S 65 lg 2 ja § 76 lg 8 alusel suurendas mõistetud karistust Harju Maakohtu 15.05.2015.a kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 8 päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõistis 1 aasta 8 kuud ja 8 päeva vangistust. Kohaldas O.I suhtes alates 16.01.2017 tõkendit vahistamine. Karistusaja alguseks luges 16.01.2017. Mõistis O.I-lt
lg 1 p 2 kohaselt välja sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 705 eurot ja
lg 1 ja 175 lg 1 p 4,3 alusel ekspertiisikulud 172 eurot, kaitsetasu 384 eurot, riigituludesse. Kohustas O.I tasuma väljamõistetud sundraha, ekspertiisikulud ja kaitsetasu 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 105.08 eurot. APELLATSIOONID: 3. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse karistuse osas. Leiab, et O.I on võimalik karistada üldkasuliku tööga. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusseadustiku nõudeid. Vaatamata sellele, et O.I on varem kohtulikult korduvalt karistatud, on võimalik karistada teda leebemalt. Arvestades isikut ja tema süü suurust on talle mõistetud karistus liialt karm. O.I allakäiku on hinnatud väljaspool süüdistuses nimetatud tegu. Ta ei ole andnud kohtule ennast õigustavaid ütlusi ega püüdnud oma süüd vähendada. Karistust mõistes ei ole kohus objektiivselt arvestanud kohtualuse isikut ja süüteo raskust. Mõistetud karistuse liik reaalse vangistuse näol võib olla õigustatud, kuid O.I puhul täidaks karistuse eesmärke ka lühemaajalisem vangistus. Ka kohus järeldas, et süüdistatavat võib karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Ta on oma süüd puhtsüdamlikult kahetsenud ning teinud järeldused, et ta soovib edaspidi elada seadusekuulekalt. Leiab, et mõistetud karistus, 1 aasta 8 kuud ja 8 päeva vangistust, ei vasta tema isikule ega kuriteo raskusele. Kohtuotsusest nähtub, et karistust kergendav asjaolu, puhtsüdamlik kahetsus, on küll märgitud, kuid karistuse kohaldamisel seda ei ole arvestatud. Kohus on lugenud puhtsüdamliku kahetsuse 3 karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuid karistuse valikul on jäänud tähelepanuta. Vastutust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. KarS § 57 lg 2 mõttes on võimalik arvestada ka seaduses loetlemata faktilisi asjaolusid, sealhulgas asjaolu, et O.I on isik, kes on kohtule kinnitanud, et rohkem kuritegusid ta toime ei pane. Kohus ei ole piisavalt arvestanud kohtualuse isikut ega süü suurust, kuna tähelepanuta on jäänud tõendid selle kohta, et kannatanud R ja RB ning HT, ei ole soovinud kohtualusele karmi karistust. KarS § 215 lg 2 p 1, § 424 episoodides ei ole O.I süü niivõrd suur kui hindas kohus. Nii on R ja RB kinnitanud, et sõiduk ei olnud lukustatud, et auto võtmed olid garaaži töötoas laua peal ning O.I enda sõnul oli ta RB-ga tuttav vaid üks nädal, kui ta sai samuti RBle kuuluvat sõiduautot Alfa Romeo GTV juhtida ning teda XXX ruumidesse usaldati jääda. Seega on kohtuotsuses jäänud arvestamata kuriteo soodusasjaolud, kuna kannatanute enda käitumine on samuti soodustanud O.I poolt kuritegude toimepanemist. O.I ja kannatanud on kinnitanud, et auto muutus taastuskõlbmatuks pärast seda kui autot hakati pukseerima sündmuskohalt politseiparklasse. Auto teisaldaja pööras auto katuse peale, mistõttu ka fotodelt on näha auto esmased vigastused ning fotod, kus sõiduki kere on sisse vajunud. O.I nõustub hagi suurusega 535.- eurot, kuna ta ei ole põhjustanud varalist kahju summas 1075.- eurot. O.I on enda jaoks karistusest järeldused teinud ning on selgitanud, et ta on minemas sõltuvusainetest võõrutuseks ravile. Ei nõustu kohtu järeldusega selles, et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt ta ei ole varasematest karistustest enda jaoks järeldusi teinud ning jätkas kuritegelikku käitumist, mis on kujunenud talle elustiiliks. Isik on 27 aastane ning just varasemad karistused on teda mõjutanud võõrutuseks abi otsima ning ta on suuteline loobuma süütegude toimepanemisest. O.I soovib elada seaduskuulekat elu. Kui kohus leidis, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega, siis tema puhul piisanuks ka üldkasuliku töö mõistmisest KarS § 69 järgi. O.I õigused saavad kaitstud kõigi tõendite ja asjaolude hindamisel ringkonnakohtu lahendiga. Saab tugineda asjas olevatele tõenditele ja uusi tõendeid esitada ei soovi. Juhindudes
lg 1, § 321, § 337 lg 1 p 4, § 338 ja § 340 palub tühistada Harju Maakohtu 16.01.2017 otsus O.I-le karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale leebem karistus. Süüdistatav ja tema kaitsja ei soovi osaleda ringkonnakohtus kriminaalasja arutamisel.
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.
lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Riigikohus on oma otsuses kriminaalasjas nr 3-11-105-12 selgitanud, et menetluskulusid määrates võtab kohus arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid. Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega, arvesse tuleb võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Kuna VangS § 37 lg 1 kohaselt peavad kinnipeetavad reeglina vanglas 5 töötama, ei saa välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et O.I esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele. O.I on täisealine ning temale ei ole määratud töövõime kaotust. Ei ole välistatud, et põhjus, miks O.I on võlad, on tingitud asjaolust, et tal ei ole olnud aastate jooksul püsivat töökohta. Töökoha leidmine on iseenesestmõistetavalt raskendatud, kui isik tarvitab narkootikume, kannab pidevalt toimepandud kuritegude eest karistusi või on tagaotsitav. Samuti ei tule seaduse kohaselt menetluskulude väljamõistmisel pidada silmas mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid menetluskulude tasumist puudutava küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdistatava isiku resotsialiseerumisväljavaadetest. O.I on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest ning käesolevas kriminaalasjas vaatluse all olevad kuriteod on toime pandud katseaja jooksul. Seega on O.I käitumine jätkuvalt õigusvastane, mis kinnitab prokuröri veendumust, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet O.I resotsialiseerumisväljavaadetele ja seetõttu tuleb need jätta tervikuna süüdistatava kanda. Eeltoodust tulenevalt palub prokurör jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus muutmata. Prokuratuur ei taotle suulist menetlust. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 6. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsioonidega ning prokuröri kirjaliku seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. 7. Kaitsja, vaidlustades otsust vaid karistuse osas, on märkinud, et maakohus on rikkunud menetlusõigust. Samas pole kaitsja viidanud ühelegi normile ega vähimalgi määral põhistanud milles kriminaalmenetlusõiguse rikkumine seisneb. Kaitsja poolt märgitud
340 lg 1, mis reguleerib ringkonnakohtu pädevust uue otsuse tegemisel, konkreetset rikkumist ei sätesta. Süüdistatav ei ole menetlusõiguse olulisele rikkumisele viidanud. 7.1. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-92-11 on sedastatud põhimõte, et kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus apellandi väiteid kontrollima. Kaitsja apellatsioonis on jäänud väide paljasõnaliseks ja sisustamata.
lg 2 kohaselt peab ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult peab ringkonnakohus väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Kolleegium leiab, et kohtuotsuse ja apellatsiooni pinnalt ei ole tuvastatav
lg 1 loetelusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tooks kohustuslikult kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks. 6 7.2. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
lg 2 mõttes on tegemist alles siis, kui kohus on kriminaalasja lahendamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja sellega on kaasnenud või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Kohtukolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt muud olulist menetlusõiguslikku minetust, mis oleks käsitatav olulise rikkumisena
S § 65 lg 2 alusel liitmise teel. Selliselt kandmisele kuuluva karistuse moodustamise ebaseaduslikkusele pole kaitsja viidanud ega vastavasisulist põhjendust esitanud. Kaitsja on leidnud, et kohtuotsusest nähtub karistust kergendav asjaolu, puhtsüdamlik kahetsus, kuid karistuse kohaldamisel sellega ei arvestatud. Süüdistatav on vaidlustanud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse. Teeb samuti viite puhtsüdamlikule kahetsusele ja leiab, et mõistatavaks karistuseks peaks olema 6 kuud vangistust. Kolleegium osutab, et KarS § 215 lg 2 p 1 ja § 424 järgi KarS § 63 alusel mõistetud 1 aasta ja 6 kuuline vangistus on normi keskmine määr. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud tema puhtsüdamlikku kahetsust. Tuvastamist on leidnud, et O.I, olles omavoliliselt ajutise kasutamise eesmärgil võtnud võõra sõiduauto, juhtis seda olles seejuures narkootilises joobes. Teod olid toime pandud kavatsetult. Narkootilises joobes mootorsõiduki juhtimisega asetas O.I ohtu mitte ainult enda vaid kõigi kaasliiklejate elu ja tervise. Samuti on tuvastatud, et vastutuse vältimiseks ta põgenes politsei eest ning peatus vaid siis, kui oli teinud avarii. Eeltoodud kuritegude toimepanemise asjaolud annavad aluse hinnata tema süüd keskmisest suuremaks, mistõttu just tema puhtsüdamlik kahetsus ongi kaasa toonud karistuse sanktsioonide keskmises määras, mistõttu kaitsja apellatsioonis esitatud väitega nõustuda ei saa. Kaitsja on leidnud, et arvestada tuleb, et O.I on isik, kes on kohtule kinnitanud, et rohkem kuritegusid toime ei pane. Kolleegium leiab, et eelnimetatud kinnitus ei anna alust mõistetud karistuse tühistamiseks ja leebema karistuse mõistmiseks. Antud juhul on O.I isikuks, kes on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ning ta on kuritegude toimepanemisi jätkanud ka kohtu poolt määratud katseajal kui ka asenduskaristuse kandmise ajal. Kaitsja on leidnud, et RB ja RB lõid kuritegude toimepanemiseks soodusolukorra. Kolleegium hindab kaitsja väidet asjakohatuks. Asjaolu, et RB usaldas süüdistatavat ja lubas tal kinnistul olevas garaažis viibida, pole hinnatav kuriteo toimepanemisele soodusolukorra loomisena. Asjaolu, et aiaga ümbritsetud eramaja hoovi pargitud sõiduk oli lukustamata ei õigusta mingilgi määral süüdistatava poolt kuritegude toimepanemisi. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi on maakohus mõistnud süüdlasele karistuseks 1 aastase vangistuse, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, milleks on 2 aastat ja 6 kuud vangistust. 7 Tuvastatud on, et kannatanu peksmine toimus pikema aja vältel, pea igapäevaselt, ilma igasuguse põhjuseta, olukorras, kus kannatanul puudus võimalus süüdistatava juurest lahkumiseks. Kolleegium leiab, et arvestades kuriteo asjaolusid ei ole alust rääkida süü suurust mittearvestava karistusmääraga. Kuigi süüdistatav on kinnitanud kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, kus ta eitas üldse kuriteo toimepanemist, siis on maakohus arvestanud siiski tema süü tunnistamisega, mis on üks puhtsüdamliku kahetsuse väljendustest, ning on karistust kergendava asjaoluna seda ka arvestanud. Seejuures on tegemist isikuga, kelle poolt varem toimepandud kuriteod on olnud samuti seotud vägivallaga ja seejuures on kannatuks olnud ka tema ema. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-5213, p 19). Maakohus on seadusega kooskõlas karistuse mõistmisel arvestanud süüdistatava isikuga ning arvestades tema järjepidevat kuritegude toimepanemist on jõudnud õigustatult järeldusele, et kuritegelik käitumine on kujunenud tema elustiiliks. Kolleegium on veendumusel, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista isegi keskmise süü tuvastamisel karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra. Antud juhul on KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistus sanktsiooni keskmine ja vägivallategude toimepanemiste eest tunduvalt alla keskmist määra. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-76-12 märkinud, et isiku poolt regulaarselt kuritegude toimepanemine, samuti tema teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Kohtukolleegium leiab, et karistuse mõistmisel on maakohus juhindunud KarS § 56 ettenähtust ning kohtukolleegium ei pea võimalikuks mõistetud karistusi muuta. 8.2. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et temale tuleb liitkaristus mõista KarS § 65 lg 1 alusel ja seejuures kohaldada kergema karistuse raskeimaga kaetuks lugemise põhimõtet. Kolleegium osutab, et O.I-le karistuse mõistmisel KarS § 65 lg 1 kohaldamiseks seaduslikud alused puuduvad. Maakohus on seaduslikult liitnud samaliigilised põhikaristused KarS § 64 lg 1 alusel ja suurendanud üksikkaristusest raskeimat ning mõistnud karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. Kolleegium leiab, et mõistetud liitkaristus on kooskõlas KarS § 56 ettenähtud karistuse mõistmise alustega ja KarS § 64 sätestatud põhimõtetega. Tegemist on erinevate õigushüvede vastu suunatud kuritegudega. Mõistetud liitkaristus vastab süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning apellatsioonis esitatu liitkaristuse muutmist kaasa ei too. Süüdistatava poolt taotletud printsiibi kohaldamine tooks kaasa olukorra, kus süüdlane jääks, teise isiku väärkohtlemise, eest täielikult karistamata, mis kolleegiumi veendumuse kohaselt oleks vastuolus karistuse mõistmise põhimõtetega ja kohtupraktikaga. KarS § 65 lg 2 ja 76 lg 8 alusel liitkaristuse mõistmise tõi kaasa asjaolu, et kuriteod olid toime pandud ajal, mil O.I oli osaliselt kandmata eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus. KarS § 65 lg 2 kehtestab, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud 8 karistust, eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, milleks oli 8 päeva. Seega on maakohtu poolt mõistetud liitkaristused kooskõlas seadusega ja muutmisele ei kuulu. 9. Süüdistatav ja kaitsja on taotlenud KarS § 69 alusel vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Kolleegium leiab, et taotlus rahuldamisele ei kuulu. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-83-12 sedastanud, et karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte
lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Seega näiteks, kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida
lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. Vaidlustatud kriminaalasjas ongi süüdistatavale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud 2 aasta ja 6 kuuline vangistus, millise muutmist ringkonnakohus seaduslikuks ja õigustatuks ei pea, mistõttu KarS § 69 kohaldamiseks eeldus puudub kuna üldkasuliku tööga saab asendada vaid kuni kaheaastast vangistust.
lg 3 alusel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda süüdistataval osaliselt ning esitanud ka tasumisele kuuluva igakuulise osa suuruse.
lg 1 p 7 alusel on leidnud, et vabatahtliku tasumise aega on võimalik ajatada 12 kuule. Seega on maakohus kaitsja poolt esitatud taotluse täies mahus rahuldanud. Samuti on maakohus, viidates Riigikohtu asjakohasele lahendile, esitanud oma kaalutlused osaliselt menetluskulude riigi kanda jätmise osas ning on õigustatult märkinud, et sellist taotlust pole esitatud ning mõjuvad põhjused, mis takistaksid süüdistataval menetluskulud kanda koguulatuses, pole tuvastatavad. Menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele. O.I on täisealine ning temale ei ole määratud töövõime kaotust. Asjaolu, et järjepidevalt kuritegude toimepanemistega seotud menetlused toovad kaasa uued rahalised kohustused, ei anna iseenesest alust osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Samuti on maakohus õigesti viidanud, et ka vangistuses viibimine pole asjaoluks, mis annaks aluse osa menetluskulude riigi kanda jätmiseks. Kolleegium leiab, et menetluskulude koguulatuses väljamõistmise osas maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes
jaanuari 2017 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 13. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist seoses apellatsiooni koostamisega 1 tunni eest, summas koos käibemaksuga 48,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletut saab pidada
lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning summat hüvitamisele kuuluvaks.
lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja apellatsioon oli esitatud O.I huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu, summas 48,00 eurot, O.I kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.