3-12-2084/23

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2084 Otsuse kuupäev

1. jaanuar 2013 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi XX kaebus Viru Vangla 10.08.2012 käskkirjade nr 61/565-KP ja nr 6-1/567-KP tühistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 17.01.2013 Menetlusosalised Kaebaja: XX, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, esindaja Eve Kangro Resolutsioon Jätta XX kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 04.03.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 10.08.2012 koostati Viru Vanglas käskkirjad nr 6-1/565-KP ja nr 6-1/567-KP (tl 39-42 ja 75-76) milledega kohaldati kinnipeetav XX suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse ning kehakultuuriga tegelemise piiramist ja igakordsel kambrisse sisenemisel käeraudade pealepanemist. 06.09.2012 vaideotsusega nr 6-12/312-2 (tl 37-38) jäeti nende käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 44-50) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 02.10.2012 edastas XX Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-19), milles palus tühistada tema suhtes Viru Vanglas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta 10.08.2012 tehtud käskkirjad. Kaebaja leidis põhiseaduse § 3 lg 1, § 11, § 18 lg 1, EIÕK artikkel 3, Euroopa vanglareeglistiku punkt 68.1 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikale viidates, et vaidlustatud haldusaktid on formaalselt ja materiaalselt õigusvastased, kaalutlusvigased, ebaproportsionaalsed ning rikuvad tema põhiõigusi ja vabadusi ja vangistusseadusest tulenevaid õigusi. Neid seisukohti põhjendas ta muuhulgas väidetega, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist püütakse põhjendada tema varasemate tegude ja karistustega, kuid vangistusseaduse § 69 lg 1 seda ette ei näe ja tema puhul ei esinenud selles sättes loetletud asjaolusid. Veel väitis kaebaja, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on kohaldatud enam kui seitse kuud, kuigi ta pole juba üle aasta korda rikkunud, käeraudade kasutamine on motiveerimata ja üldse keelatud ning lisas, et rikutud on ka haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 kehtestatud ärakuulamisõigust.
5. Viru Vangla vastuses (tl 62-64) paluti kaebust mitte rahuldada ning esitati oma seisukohad nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjendatuse kui kaebaja väidete suhtes. Muuhulgas selgitati vangistusseaduse § 66 lg 1 ja § 69 lg 1 tuginedes, et üldise julgeoleku tagamine vanglas pole soovitus vaid vangla kohustus ja täiendavaid julgeolekuabinõusid saab kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Seejuures nõustuti kaebaja väitega, et ta pole distsipliinirikkumisi toime pannud, kuid leiti, et alus täiendava julgeolekuabinõu kohaldamiseks võib tuleneda ka isiku varasemast käitumisest ning seejuures pole tegemist karistamise vaid ennetuslikku laadi meetmega. Veel märgiti, et XX võimaldati seisukohti esitada ja lisati, et teiste kinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnike õigus elule ja tervisele kaalub üles tema õiguse vabaks suhtlemiseks ja liikumiseks.
6. Kohtuistungil jäi XX oma kaebuse väidete ja nõude juurde, palus hüvitada riigilõivu tasumisega kantud 30 euro suurune menetluskulu ega esitanud olulisi täiendusi. Viru Vangla esindaja ei täiendanud samuti kirjalikult juba esitatut. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Viru Vangla vaidlustatud käskkirjadega (tl 39-42 ja 75-76) on vangistusseaduse § 69 lg 1 ja 2 tuginedes kohaldatud XX suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning ohjeldusmeetmena käeraudade peale panemist igakordsel kambrisse sisenemisel. Nimetatud sätetest tulenevalt kohaldatakse neid täiendavaid julgeolekuabinõusid raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Vaidlustatud käskkirjades kirjeldatust nähtuvalt oli täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine XX suhtes tingitud 11.02.2012 aset leidnud ründest kaaskinnipeetavale, 30.05.2012 telefonikõnes Justiitsministeeriumi ametnikule edastatud ähvardusest rünnata vanglaametnikku (tl 88) ning ka tema poolt toime pandud kuritegude ja varasemate distsipliinirikkumiste asjaoludest. Seejuures nähtub, et varasemad kuriteod ja distsipliinirikkumised pole olnud mitte täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otseseks põhjuseks ega varasemate rikkumiste eest määratud karistuseks vaid andsid koos inspektor-kontaktiisiku poolt koostatud riskihindamises väljatooduga aluse järeldada, et tegemist on äärmiselt ettearvamatu, agressiivse ja vägivaldse kinnipeetavaga, kes on oma käitumises ohtlik nii teistele kinnipeetavatele kui vanglaametnikele ja kelle suhtes ei saa vangla olla veendunud, et 13.02.2012 käskkirjaga nr 6-1/93-KP (tl 65 pöördel - 66) kohaldatud julgeolekuabinõude lõpetamisel ei pane ta toime uut kuritegu. Kohtumenetluses pole XX esitanud midagi niisugust, mis saaks selle veendumuse ümber lükata. Kogu oma käskkirjades kirjeldatud käitumisega on ta näidanud, et vägivald kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike suhtes ei ole tema poolt välistatud ning asjaolu, et ta pole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestel uusi õiguserikkumisi toime pannud üksnes kinnitab valitud meetmete õigsust. Vangistusseaduse § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine need põhjustanud asjaolude äralangemisel. XX on nii teisi kinnipeetavaid kui vanglaametnikke 2 varasemalt korduvalt rünnanud ning käesoleval hetkel ei kinnita miski, et vaatamata juba mitmeid kuid kestnud piirangutele oli temast tulenev oht Viru Vanglas viibivate kinnipeetavate või vanglaametnike elule ja tervisele käskkirjade andmise hetkeks või on käesolevaks ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Kuna kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate vanglateenistuse ametnike pädevuses, ei saa XX väited oma positiivsest muutumisest (tl 2), kinnipeetavate allkirjadega avaldus (tl 24-25) ega miski muu sarnane kinnitada, et vanglaametnike poolt tema kohta antud hinnang oli väär ning puudusid üldse igasugused alused ennetavat laadi julgeolekumeetmete kohaldamiseks ja jätkuvaks rakendamiseks. Alust pole kahelda ka vanglaametniku vastu suunatud ähvarduste kohta Justiitsministeeriumi ametniku poolt esitatud väidetes (tl 88), kaebaja ähvardusi eitavad väited on aga käsitletavad pelga piirangutest vabastamise eesmärgil enda tagantjärele õigustamisena.
8. Vangistusseaduse § 66 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavate järelevalve kohaldada viisil, mis tagab seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning on iseenesest mõistetav, et vastav kohustus hõlmab nii vanglas viibivate kinnipeetavate, vanglateenistuse ametnike kui ka vanglat külastavate isikute julgeoleku tagamise. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-33-10 asunud seisukohale, et vangistusseaduse § 69 lg 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud abinõudest. Seetõttu on kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel piiratud, sest kohus saab kontrollida üksnes seda, kas täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu või mitte ega saa seejuures kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. Lahendis nr 3-3-1-63-09 on Riigikohtu halduskolleegium samuti leidnud, et kohus ei saa täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse hindamisel lähtuda otstarbekuse kriteeriumist ega hinnata millist meedet tuli kohaldada ning kas käeraudade ohjeldusmeetmena kohaldamine oli otstarbekas või mitte. Veel on kolleegium samas lahendis leidnud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline, selle hilisem tegelik saabumine ei ole oluline, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse puhul ennetavaid meetmeid kasutama.
9. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Täiendavate julgeolekuabinõude eriti aga ohjeldusmeetmete puhul piiratakse kinnipeetava õigusi eriti ulatuslikult, seetõttu peavad nende rakendamiseks esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. XX puhul see nii ka on, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis ta enda konkreetne tegu temaga üleolevalt käitunud teise kinnipeetava suhtes toime pandud ründe näol ja sellele abinõude rakendamise ajal lisatud ähvardus rünnata ka vanglaametnikku (tl 88). Vaidlustatud käskkirjadest nähtuvalt on vangla vastavate otsustuste langetamisel lähtunud nii kaebaja tegude kui iseloomuga seotust, kaalunud tema ja teiste vanglas viibivate isikute huve ning leidnud, et valitud abinõud aitavad kõige tõhusamal viisil ära hoida uue sarnase ründe võimalust nii teiste kinnipeetavate kui vangla personali suhtes, on seega nende elu ja tervise säilitamise huvides igati vajalikud ja mõõdukad ning kaaluvad üles kaebaja enda vaba liikumise ja suhtlemise õigustele rakenduvad piirangud ja alternatiivse variandina kogu avatud osakonna sulgemise. XX on küll väitnud kaebuses (tl 3-11), et käskkirjad on kaalutlusvigased, kuid on seejuures viidanud vaid varasematele karistustele ja julgeolekuabinõudele toetumise lubamatusele ega ole arvestanud, et 3 käesoleva juhtumi puhul on tegemist ennetava meetmega, mille puhul saab ja peabki hinnangud kujundama kinnipeetava varasemale käitumisele tuginedes. Seega ei nähtu, et vangla oleks jätnud olulised asjaolud ja huvid kaalumata, neid valesti kaalunud või diskretsiooni piire ületanud. Mõlemad vaidlusalused käskkirjad lähtuvad justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 12 lg 1 alusel üksuse juhile antud pädevusest ning sisaldavad otsustatu sisust arusaamiseks vajalikul hulgal faktilisi asjaolusid ja õiguslikke põhjendusi.
10. Kaebuse esitamisel on XX õigusliku alusena viidanud põhiseaduse § 18 ja EIÕK artiklist 3 on tulenevale piinamise keelule (tl 3). Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud, et
11. 11 1991 Eesti suhtes jõustunud ÜRO piinamisvastase konventsiooni artiklis 1 sätestatud definitsiooni kohaselt ei hõlma piinamine seaduslike sanktsioonide kohaldamisest tulenevaid või nendega juhuslikult kaasnevaid kannatusi ning ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt pole käeraudade või teiste ohjeldusmeetmete kasutamine reeglina hõlmatud EIÕK artikkel 3 kaitsealaga. Ka ahelaisse ja raudu panekut keelava Euroopa vanglareeglistiku punkt 68.1 tuginedes on kaebaja arvestamata jätnud järgneva punkt 68.2, mis lubab käeraudade kasutamist ettevaatusabinõuna või juhul, kui muudest ohjeldusmeetmetest ei piisa kinnipeetava enda või teiste isikute kaitsmiseks vigastuste eest. Lisaks kõigele muule on XX oma kaebuse esitamise põhjusena välja toonud ka asjaolu, et tema ärakuulamine toimus selleks pädevust mitteomava isiku poolt (tl 16-17). Kohustus kuulata menetlusosaline enne teda koormava haldusakti andmist ära sisaldub haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 ning seejuures ei ole seaduseandja kehtestanud midagi selle kohta, milline konkreetne ametnik on õigustatud vastavat menetlustoimingut sooritama. Seda ei tulene ka vangistusseadusest ega selle alusel antud muudest õigusaktidest. Seega ei ole tähtis, kes vanglateenistuse ametnikest enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kinnipeetava ära kuulab. Oluline on vaid see, et tal oli olemas võimalus asja kohta oma arvamus ja vastuväited esitada ning need tehti otsuse langetajale teatavaks. XX puhul on sellest põhimõttest täiel määral kinni peetud, sest enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamist vestles temaga julgeolekuosakonna spetsialist (tl 65), vestluse sisu leidis vastavas käskkirjas kajastamist (tl 41) ning kohtuistungil ei nimetanud ta midagi sellist, mis tal tema arvates mittepädeva ametnikuga vestlemise tõttu teatavaks tegemata jäi (tl 100). Eelnevalt juba käsitatu kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamine vanglateenistuse kaalutlusotsus ning kinnipeetav ise ei ole pädev vastavate asjaolude olemasolu ja neist tulenevat otsustuste õigsust hindama.
12. Eeltoodud järeldustel ei ole Tartu Halduskohtul põhjust XX kaebust kummagi selles vaidlustatud käskkirja osas rahuldada. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jäävad kaebuse esitamisel makstud kokku 30 euro suurused riigilõivud (tl 34) halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel need kaebaja eest tasunud isiku kanda. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud (tl 101). /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Kohtunik 4