Obsah (8)

§ 80§ 39§ 33§ 92§ 93§ 281§ 284§ 286

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2022, Tallinn Kohtuasja

) § 34 lg 1 järgi ebaseaduslik, kuna kostjatel puudus nii hageja kui ka sõidukit remontima pidanud Differ OÜ nõusolek ja õiguslik alus hagejale kuuluva sõiduki äraveoks Differ OÜ territooriumilt. Seega puudub kostjatel õiguslik alus sõiduki valdamiseks. Kostjate väited, et nad viisid sõiduki Differ OÜ töökoja territooriumilt ära hageja või Differ OÜ nõusolekul, on ebaõiged. Differ OÜ esindaja selgitas kostjale II, et ilma hageja, s.o omaniku nõusolekuta ei tohi sõidukit teisaldada. Kostja II esindaja Meelis Meemann aga ignoreeris seda nõuet ja otsustas siiski hakata sõidukit teisaldama. Selle kohta esitas hageja ka kuriteokaebuse. 1.7. Hageja ei ole kostjaga I ega kostjaga II sõlminud mistahes lepingut, sh töövõtulepingut, ega tellinud kostjatelt mistahes tööde tegemist sõiduki suhtes. Seega ei ole kostjatel tekkinud ega saagi tekkida õigust sõiduki kinnipidamiseks lepingulise suhte alusel. Isegi kui kostjate ja hageja vahel oleksid lepingulised suhted või kui võimalikud sõiduki eelmise omaniku ja kostja(

1. te)vahelised lepingud seoses sõiduki remonttöödega või lepingute õiguslikud tagajärjed läheks üle hagejale (millega hageja ei nõustu), poleks kostjatel tekkinud õigust sõidukit kinni pidada. Töövõtulepingu eseme kinnipidamisõigust ei saa teostada omavoliliselt valduse võtmise (hõivamise) teel. VÕS § 654 lg 1 kohaselt on kinnipidamisõiguse teostamise eelduseks see, et kinnipeetav ese on töövõtu eesmärgil tellija nõusolekul töövõtja valduses. Sõiduk ei olnud 6. mai 2020 seisuga kostja II kui töövõtja valduses ning seetõttu ei olnud kostjal II pandiõigust. Olukorras, kus väidetav töövõtja omavoliliselt hõivab asja, võttes selle omaniku ja valdaja nõusolekuta enda valdusesse, ei saa kinnipidamisõigust tekkida. 1.8. Lisaks eeldab pandiõigus VÕS 654 lg 1 järgi nõude olemasolu tellija vastu ning pandiõiguse esemeks saavad olla üksnes tellijale kuuluvad asjad. Kuna töövõtuleping sõlmiti X ja kostja II vahel, saaks pandiõigusega tagada üksnes nimetatud lepingust tulenevat rahalist nõuet. Kostjad ei ole esitanud mistahes nõuet ega väljastanud ühtegi arvet Xle. Seega ei saa rääkida X sissenõutavast kohustusest kostja(
2. te)ees. Samuti ei ole kostjad esitanud mistahes rahalist nõuet hageja vastu ega saagi esitada, sest hageja ei ole kunagi sõlminud ühtegi töövõtulepingut kostjaga II ega võtnud üle X ja kostja II vahel sõlmitud töövõtulepingust tulenevaid X kohustusi. Töövõtulepingu esemeks oleva asja omandi üleminekuga ei lähe töövõtuleping ega sellest tulenevad tellija kohustused üle asja omandajale. Kuna sõiduk ei ole alates 30. märtsist 2020 enam kostjaga II lepingu sõlminud X omandis, on täitmata ka eeldus, et pandiõiguse ese kuuluks tellijale. 1.9. Töövõtja pandiõiguse teostamiseks või mistahes muul põhjusel sõiduki kinnipidamiseks ei ole alust ka seetõttu, et kostjatel ei ole nõudeõigust. Hageja on selgitanud ja tõendanud endal kulude näol kahju tekkimist seoses kostja II hoolsuskohustuse rikkumisega remonditööde tellija ees. Hageja esitas tingimusliku tasaarvestamise avalduse, et tasaarvestada oma rahaline nõue kattuvas osas kostja II väidetava nõudega juhuks, kui kohus tuvastab kostjal II nõudeõiguse olemasolu. Sellega saab lugeda kostja II väidetava nõudeõiguse tervikuna lõppenuks. Olukorras, kus kostjal II puudub nõudeõigus, ei saa ka eksisteerida VÕS § 654 lg 1 alusel pandiõigust ega mistahes muud õigust, mis annaks kostjatele aluse keelduda sõiduki hagejale üleandmisest. 1.10. Hageja leiab, et tal

§ 80lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjatelt sõiduki väljaandmist.

Samuti on tal VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 6 kohaselt õigus nõuda valduse rikkumisega tekitatud 3 2-20-11264 kahju hüvitamist. Hagejale tekitatud kahjuks on kulutused, mida hageja on teinud teise sõiduki rentimisele. Ajavahemikul

1. mai 2020 kuni
2. juuli 2020 tasus hageja asendussõiduki rentimiseks kokku 2250 eurot.
3. veebruari
4. a menetlusdokumendis avaldas hageja, et pärast hagi esitamist on kulud suurenenud, moodustades
5. jaanuari
6. a seisuga kokku 7770 eurot.
7. augusti
8. a menetlusdokumendis avaldas hageja, et kulud on
9. juuli 2021 seisuga kokku 12 660 eurot. Hageja suurendas vastavalt oma kahju hüvitamise nõuet. Kostjate vastuväited
10. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2.
11. Kostja II sõlmis
12. veebruaril 2020 töövõtulepingu Xga sõiduki remondiks. X ja Viitina Tehnikaklubi soovil tegi kostja II tellimuse Viitina Tehnikaklubi nimele, kuna nimetatud ühingule on kostja II kehtestanud soodsamad hinnad varuosadele. 2.
13. Pärast remonti ilmnes proovisõidul kõrvaline heli ja tuvastati rike ka mootori alumises osas, mida tehtud remont ei hõlmanud. Klient soovis kinnitust, et rike pole seostatav kostja II tehtud mootori ülemise poole remondiga, ning soovis saata auto Differ OÜ töökotta defekteerimisele. Kuna klient polnud nõus tasuma arvet tehtud tööde eest enne ekspertiisi tulemust, leppis kostja II esindaja C ekspertiisi teostaja Differ OÜ esindajaga kokku, et pärast ekspertiisi ei anta kliendile autot üle enne, kui kostja II nõue on rahuldatud. Hageja heitis kostjale II ette remondi käigus hoolsuskohustuse täitmata jätmist ja nõudis, et kostja II remondiks täielikult selle mootori osa, mida eelnevalt kokkulepitud remont ei hõlmanud ning mille defektsuses polnud mingit osa kostja II tehtud töödel. Seoses eeltooduga ei ole kostjad nõus hageja väidetega, et sõiduki remont ebaõnnestus ja kostja on tekitanud nõuetele mittevastava remondiga sõiduki mootorile täiendavaid rikkeid. 2.
14. Kostja II polnud hageja nõudmistega nõus, aga vaidluse vältimiseks pakkus siiski kompromissi korras hinnaalandust 50% kogu tehtud tööde ja vahetatud varuosade hinnast. Hageja kompromissiga nõus ei olnud. Saades aru, et klient ei kavatse kostja II tehtud remondi eest maksta, leppis kostja II esindaja C Differ OÜ esindaja Fga kokku auto tagasi toomises. Auto teisaldati kostja I parklasse põhjusel, et Kehrast Tartusse kostja II parklasse oleks transport olnud oluliselt kallim ning lisaks on kostja I parklas klientide autode hoidmiseks paremad tingimused. Kuna auto viidi kostja II otsesest valdusest ekspertiisi kostja II organiseerimisel ja kuludega ning Differ OÜ esindaja lubadusega mitte autot kliendile väljastada, ei nõustu kostjad hageja väitega omavolilise ja alusetu auto enda valdusesse võtmise kohta. Auto oli algselt kostja II valduses vastavalt VÕS § 654 lg-s 1 sätestatud pandiõigusele, tagamaks kostja II nõude täitmist tema poolt tehtud tööde ja vahetatud varuosade eest. Vastavalt

§ 39

lg-le 2 ei lõpeta mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ning seega ei saa auto ekspertiisis olemist lugeda valduse lõppemiseks. 2.

1. Kostja II oli oma varasematele kogemustele tuginedes veendumusel, et mootori alumise osa rikke põhjuseks võivad olla jahutusvedeliku lekked või muu kulumisest tingitud viga (auto on 12 aastat vana) ning rikkel puudub seos kostja II tehtud mootori ülemise osa remondiga. Kostja II oli nõus viima auto ekspertiisi Differ OÜ-sse ainult tingimusel, et autot ei väljastata kliendile enne, kui hageja arve on tasutud. Differ OÜ esindaja F andis sellekohase kinnituse kirjalikult e-mailiga. Seda arvestades on kostjatele arusaamatud hageja väited ja tõendina esitatud Differ OÜ kiri, kus väidetakse, et auto teisaldati pärast ekspertiisi kostja II poolt tagasi ilma Differ OÜ nõusolekuta. Samas on ka kostja II juhatuse liige C ja temaga auto teisaldamisel kaasa olnud Z kinnitanud, et nii enne auto teisaldamist kui ka selle ajal ei teinud Differ OÜ esindaja F ühtegi keeldu ega hoiatust seoses ebaseadusliku käitumisega auto teisaldamisel. 4 2-20-11264 2.
2. Hageja väidab, et X tegi ettepaneku leida sõltumatu autoremonditöökoda, kes lisaks vea tuvastamisele teeks ka vajaliku remondi, mida kostja II on väidetavalt aktsepteerinud. Tegemist on valeväitega, kuna kostja II ootas Differ OÜ poolt üksnes ekspertiisi tegemist. Mingit nõusolekut, et remondi teeks Differ OÜ, pole kostja II andnud. 2.
3. On välja kujunenud tava, et auto otseselt valdajalt eeldatakse ka õigust sõlmida auto remondiks töövõtulepinguid. Seega on kostjad seisukohal, et liiklusregistri kanne sõiduki omaniku või kasutaja osas ei oma tähendust VÕS 654 lg 1 järgi pandiõiguse rakendamisel. 2.
4. Oma
5. veebruari
6. a seisukohas taotlesid kostjad kohtul jätta hagi läbi vaatamata, kuna hagejal puudus alus nõuda kostjatelt välja sõiduki valdust. Kostjad on seisukohal, et valduse üleandmist saab nõuda X või Differ OÜ, kellele kostja II andis ekspertiisi tegemiseks auto valduse ajutiselt üle. 2.
7. Hageja on enda väitel auto omanik alates
8. märtsist 2020, kuid Maanteeameti avalikest andmetest nähtuvalt on omanikuvahetus vormistatud alles
9. juunil
10. Hageja väitel on ta kaudne valdaja, kuid valdus saab liikuda üksnes otseste valdajate vahel. 2.
11. Kui kohus otsustab, et hagejal on õigus auto valdusest välja nõuda, peab kostjale II jääma õigus nõuda tasu autoremondi eest. 2.
12. Kostjad paluvad ekspertiisi ja hageja esitatud telefonikõnesid mitte arvestada. Ekspertiisiakt kinnitab samas kostjate seisukohta, et autoga remondijärgset proovisõitu tehes ilmnenud rike oli tekkinud enne kostja II poolt tehtud remonti. 2.
13. Kostjad on seisukohal, et hagejal pole õigust küsida kahju hüvitamisena asendusauto renti. Kuna hagejal pole õigust nõuda välja sõiduki valdust, ei ole tal õigust nõuda ka kahju hüvitamist valduse rikkumise eest. Sõiduki turuhinda arvestades on samaväärse auto rendi eest nõutav summa ebamõistlikult suur. Kostjatel on põhjendatud kahtlus, et hageja esitatud arved on fabritseeritud. Maakohtu otsus ja põhjendused
14. Harju Maakohus rahuldas
15. märtsi
16. a osaotsusega hagi vara valdusest väljaandmise nõudes, mõistes kostjate I ja II valdusest välja hagejale kuuluva sõiduki ning kohustades kostjaid I ja II andma sõiduki otsene valdus üle hagejale. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda. 3.
17. Kohus märkis, et asja lahendamiseks tuleb esmalt välja selgitada, millisel õiguslikul alusel on hagejale kuuluv sõiduk sattunud kostjate valdusesse. 3.
18. VÕS § 654 lg 1 järgi on töövõtjal oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui need on töövõtu eesmärgil tema valduses.

§ 33järgi võib valdus olla nii otsene kui ka kaudne.

Kohtu hinnangul on kostja II praegusel juhul vaidlusaluse sõiduki kaudne valdaja, sest kostja I hoiab sõidukit enda territooriumil kostja II juhiste alusel. 3.

1. Töövõtja pandiõiguse tekkimise eelduseks on töövõtja nõue tellija vastu. Vaidlus puudub selles, et kostja II väljastas töö tellija soovil tehtud tööde ja tarnitud varuosade eest arved kolmandatele isikutele. Praegusel juhul ei oma tähtsust see, kas kostja II esitas tehtud töö eest arve lepingujärgsele tellijale X-le või tema poolt nimetatud kolmandatele isikutele. Kostjal II on nõue tellija vastu. 5 2-20-11264 3.
2. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et neil oleks hagejaga lepingulisi suhteid. Kuivõrd hageja ja kostjate vahel ei ole töövõtulepingust tulenevaid suhteid, ei saa kohaldada sõidukile VÕS § 654 lg-st 1 tulenevat töövõtja pandiõigust. 3.
3. Kuna hageja ja kostjate vahel puudub töövõtuleping, mis annaks kostjatele nõudeõiguse hageja vastu ning seeläbi töövõtulepingust tuleneva pandiõiguse, tuleb hagi valduse tagastamise nõudes rahuldada. Sõiduki otsese valduse tagastamine hagejale ei lõpeta kostja nõudeõigust töö tellija vastu. Maakohus jätkab menetlust kahju hüvitamise nõude osas. 3.
4. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja menetluskulud, mis seonduvad sõiduki võõrast valdusest väljanõudmisega, solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
5. Kostjad esitasid maakohtu osaotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid selle tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi valduse tagastamise nõudes rahuldamata ning tühistada hagi tagamine või alternatiivselt saata tsiviilasi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Kostjad palusid jätta maa- ja ringkonnakohus kantud menetluskulud hageja kanda. 4.
6. Maakohtu järeldus, et vaidlus puudub selles, et sõiduki toonase omaniku nõusolekul viidi sõiduk
7. aprillil 2020 Differ OÜ-sse diagnostikaks ja remondiks, ei põhine poolte menetluses esitatud seisukohtadel ja tõenditel, kuna pooled on nende asjaolude osas olnud läbivalt erineval arvamusel. Kostjad on menetluses väitnud, et sõiduk viidi Differ OÜ-sse üksnes diagnostikaks. Kostjatele on selgusetu, millistest tõenditest ja seisukohtadest tulenevalt tegi maakohus järelduse, et pooltel puudus vaidlus sõiduki Differ OÜ-sse viimise eesmärkides. Vaidlus puudus üksnes selles, et kostja II viis sõiduki Differ OÜ-sse X nõusolekul. 4.
8. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et puudub vaidlus, et hageja on sõiduki omanik. Kohus on seda asjaolu tuvastades lähtunud hageja esitatud
9. juuni
10. a registreerimistunnistusest, mille kohaselt on sõiduki omanikuks hageja. Ainuüksi registrikanne ei muuda sõiduki omandiõiguse küsimust vaieldamatuks. Liiklusregistri kandel ei ole õiguslikku tähendust, tegemist on vaid informatiivse kandega. Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile (vt Riigikohtu
11. märtsi
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-3-1-94-09, p 12). Hageja ei ole esitanud kohtule muid sõiduki omandiõiguse kuuluvust tõendavaid dokumente. Lisaks jättis kohus otsust tehes täielikult tähelepanuta kostjate
13. veebruari
14. a menetlusdokumendis esitatud vastuväited hageja omandiõiguse tekkimise kohta. Ka hageja tõendamata seisukohad omandiõiguse tekkimise aja kohta on vastuolulised. Kostjad said sõiduki väidetavast omanikuvahetusest teada alles
15. mail 2020, kui hageja edastas kostjale II e-kirja, milles teavitas, et sõiduk kuulub alates
16. märtsist 2020 hagejale. Hageja ei ole kordagi saanud endale sõiduki valdust. Sellest tulenevalt on kohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldades ja tõendeid ühekülgselt hinnates ebaõigesti tuvastanud hagejal sõiduki omandiõiguse tekkimise. 4.
17. Kohus ei ole põhjendanud, mis põhjustel ei tekkinud kostjal II enne
18. juunit 2020 pandiõigust X kui töövõtja ja sõiduki varasema omaniku vastu. Pandiõiguse tekkimise korral ei ole kohus selgitanud, kuidas kaotas kostja II juba kord tekkinud pandiõiguse. 6 2-20-11264 4.
19. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et kostjal II on tellija vastu nõue. Samuti on kohus tuvastanud, et hiljemalt
20. juunil 2020 sai sõiduki omanikuks hageja. Kohtu tuvastatud asjaolude õigsust eeldades on täidetud kõik tingimused, mille kohaselt tekkis kostjal II enne
21. juunit 2020 töövõtja pandiõigus tööde tellija ja sõiduki omaniku X vastu. Tulenevalt pandiõiguse olemasolust viisid kostjad sõiduki Differ OÜ territooriumilt kostja I territooriumile
22. mail 2020 ehk ligi kuu aega enne, kui kohtu otsuse kohaselt sai hageja vaidlusaluse sõiduki omanikuks. 4.
23. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostjad ei saa rakendada töövõtja pandiõigust, mis on tekkinud enne
24. juunit 2020, kui sõiduki omanikuks sai hageja. Õiguskirjanduse kohaselt lõppeb pandiõigus valduse kaotusega. Praegusel juhul ei ole kostjad sõiduki valdust kaotanud ning hageja ei ole menetluses esitatud tõendite kohaselt kunagi sõiduki valdust saanud. Kohus ei ole tuvastanud ning ei eksisteeri mitte ühtegi alust, millest tulenevalt oleks kostjal II tekkinud käsipandiõigus lõppenud. Materiaalõiguse kohaselt ei lõpeta juba tekkinud käsipandiõigust asjaolu, et väidetavalt vahetub panditud eseme omanik. Vastustaja seisukoht
25. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu osaotsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda ja mõista hageja menetluskulud kostjatelt välja. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu osaotsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta ja täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Kostjate apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad solidaarselt kostjate kanda.
27. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle: - - X sõlmis
28. veebruaril 2020 kostjaga II töövõtulepingu sõiduki mootori remondiks; tellija soovil väljastas kostja II tööde ja tarnitud varuosade eest arved kolmandatele isikutele; X nõusolekul viidi sõiduk
29. aprillil 2020 Differ OÜ-sse (vaidlus on selle üle, kas sõiduk viidi sinna diagnostikaks (kostjate seisukoht) või lisaks ka remondiks (hageja seisukoht)); kostja II seaduslik esindaja C teisaldas sõiduki Differ OÜ-st kostja I parklasse; sõiduk on kostja I otseses ja kostja II kaudses valduses; sõiduki
30. juuni
31. a registreerimistunnistuse kohaselt on selle omanikuks hageja.
32. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud hageja nõude sõiduki valduse üleandmiseks

§ 80järgi.

Selle sätte 1. lõike kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.

§ 80

lg 2 kohaselt on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele. Hageja vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusteks on, et hageja oleks sõiduki omanik, sõiduk oleks kostjate valduses ja kostjad valdaksid sõidukit õigusliku aluseta.

1. Praegusel juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et sõiduk on kostja I otseses ja kostja II kaudses valduses. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja on sõiduki 7 2-20-11264 omanik ning kas kostjatel on õigus keelduda sõiduki väljaandmisest, tuginedes töövõtja pandiõigusele VÕS § 654 lg 1 järgi.
2. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja on sõiduki omanik, kuid täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 10.
3. Maakohus on sõiduki registreerimistunnistuse (tl-d 5–6) põhjal tuvastanud, et hiljemalt
4. juunil 2020 sai sõiduki omanikuks hageja. Kostjad ei olnud hageja väiteid sõiduki omandiõiguse saamise kohta maakohtus selgesõnaliselt omaks võtnud (TsMS § 231 lg 2). 10.
5. Apellatsioonkaebuses tõid kostjad põhjendatult esile, et ainuüksi registrikanne ei muuda sõiduki omaniku küsimust vaieldamatuks. Vabariigi Valitsuse
6. juuni
7. a määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Liiklusregistri puhul on tegemist informatiivse andmekoguga, mida kasutatakse avalike ülesannete täitmiseks. Liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile (Riigikohtu
8. märtsi
9. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 12). 10.
10. Apellatsioonimenetluses esitas hageja lisatõendina
11. märtsi
12. a müügilepingu (tl 172), mille ringkonnakohus võttis
13. novembri
14. a määrusega asja materjalide juurde. Sellest tõendist nähtuvalt on X võõrandanud vaidlusaluse sõiduki
15. märtsil 2020 hagejale. Müügilepingu p 4 kohaselt läheb omandiõigus sõidukile müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Müügileping on omakäeliselt allkirjastatud X poolt ja hageja esindajana Yi poolt. 10.
16. Kolleegium leiab, et sõiduki registreerimistunnistusest ja
17. märtsi
18. a müügilepingust kogumis saab järeldada, et hageja on sõiduki omanik. Seega on hageja õigustatud esitama hagi oma omandiõiguse tunnustamiseks ja asja väljanõudmiseks igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Praeguse kaebuse lahendamisel ei ole oluline see, millal täpselt sõiduki omandiõigus hagejale üle läks, kuna see toimus igal juhul enne hagi esitamist
19. augustil
20. Eeldusel, et müügileping allkirjastati selle päises märgitud kuupäeval, s.o
21. märtsil 2020, läks sõiduki omand lepingu p 4 järgi hagejale üle samal päeval. 10.
22. Hageja omandiõiguse tekkimist ei mõjuta kostjate viidatud asjaolu, et hageja ei ole saanud sõiduki otsest valdust.

§ 92

lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.

§ 93kohaselt on omandamine võimalik ka asja väljanõudeõiguse loovutamisega.

Sellest sättest tuleneb, et kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Sellisele kokkuleppele ei näe seadus ette vorminõuet, mistõttu selle võib sõlmida ka suuliselt. Kolleegium leiab, et võttes arvesse asjaolusid, et pooled olid

1. märtsi
2. a müügilepingu p-s 4 leppinud kokku omandiõiguse üleminekus ja hageja on sõiduki omanikuna kantud registrisse, oli X täitnud omandi üleandmise kohustuse sõiduki väljanõudeõiguse loovutamisega hagejale. See, et hageja oli saanud sõidukile kaudse valduse, nähtub ka Differ OÜ esindaja seletusest (tl 44, vt ka praeguse otsuse p 11.3.2) ja asjaolust, et hageja seaduslik esindaja oli saanud sõiduki võtmed (vt samas).
3. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et maakohus on ekslikult leidnud, et töövõtja pandiõigusele tuginemise VÕS § 654 lg 1 järgi välistab see, et hageja kui sõiduki uue omaniku ja kostjate vahel ei ole töövõtulepingust tulenevaid suhteid. Õige on siiski maakohtu lõppjäreldus, et kostjad ei saa keelduda sõiduki hagejale väljaandmisest töövõtja pandiõiguse 8 2-20-11264 alusel. Ringkonnakohus leiab, et kostjal II oli tekkinud töövõtja pandiõigus sõiduki suhtes ja see ei lõppenud sõiduki omaniku vahetumise tõttu, kuid pandiõigus lõppes sõiduki valduse kaotamisega. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 11.
4. VÕS § 654 lg 1 näeb ette, et töövõtjal on oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui need on töövõtu eesmärgil tema valduses. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II sai sõiduki valduse, kui selle eelmine omanik X viis sõiduki kostja II juurde remonti. Seega oli sõiduk kostja II valduses töövõtu eesmärgil. Pooled ei vaidle ka selle üle, et sõiduki remonti viimise ja seega töövõtulepingu sõlmimise ajal, s.o
5. veebruaril 2020 oli X sõiduki omanik. Seega oli sõiduki näol tegemist tellija vallasasjaga, millele töövõtja pandiõigus sai tekkida. Asjas esile toodust nähtuvalt on täidetud ka pandiõiguse tekkimise tingimus, et töövõtjal oleks tellija vastu töövõtulepingust tulenevaid nõudeid. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II oli tellitud remondi teinud (kokkulepitud tööd oli tehtud hiljemalt
6. märtsiks 2020 (vt ekirjavahetus tl 32), hageja enda sõnul enne
7. märtsi 2020 (vt apellatsioonkaebuse vastuse p 20)) ja selle eest on tasumata (vaidlus on remondi nõuetekohasuse üle). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjal II tekkis töövõtulepingu alusel nõue lepingujärgse tellija X vastu ja seda ei mõjuta asjaolu, et tellija soovil väljastas kostja II tehtud tööde ja varuosade eest arved kolmandatele isikutele. Hageja on ise välja toonud, et arve Viitina Tehnikaklubile vormistamise eesmärk oli saada kasu soodustusest, mille kostja II oli Viitina Tehnikaklubile ette näinud (vt hageja
8. septembri
9. a menetlusdokumendi p 4). Eelnevast tulenevalt olid eeldused kostjal II töövõtja pandiõiguse tekkimiseks täidetud. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et töövõtja peaks pandiõiguse tekkimiseks tegema sellekohase tahteavalduse (vt vastus apellatsioonkaebusele, p 21). Sellist nõuet seadusest ei tulene. 11.
10. Kostjal II tekkinud pandiõigus ei lõppenud sõiduki omandiõiguse üleminekuga Xlt hagejale. Ehkki võlaõigusseadus ei täpsusta töövõtja pandiõiguse lõppemise tingimusi, kohaldatakse

§ 281

lg 2 kohaselt käsipandi kohta sätestatut vastavalt ka seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigusele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käsipandi lõppemist reguleerivad

§-d 284–286. Nendest sätetest ei tulene, et käsipant lõpeks panditud vallasasja omaniku vahetumisega. Seega ei ole panditud asja omaniku vahetumine ka töövõtja pandiõiguse lõppemise aluseks.

§ 284

järgi lõpeb käsipant mh tagatud nõude lõppemisega, kuid praegusel juhul ei saa pandiõigus olla lõppenud ka hageja menetluses tehtud tingimusliku tasaarvestusavaldusega (vt

1. septembri
2. a menetlusdokumendi p 23), kuna väidetavate võlasuhete pooled ei kattu. 11.
3. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on kostjal II tekkinud töövõtja pandiõigus lõppenud seoses sõiduki valduse kaotamisega. 11.3.1.

§ 286

p 2 kohaselt lõpeb käsipant mh siis, kui panditud asi on pandipidaja valdusest välja läinud ja ta ei saa asja tagasi nõuda. See kehtib

§ 281lg 2 järgi ka töövõtja pandiõiguse kohta.

11.3.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et
2. aprillil 2020 viidi sõiduk kostja II juurest Differ OÜ-sse. Kolleegium nõustub hagejaga, et sellega läks sõiduk kostja II valdusest välja. Kuna sõiduki otseseks valdajaks sai Differ OÜ, oleks kostjale II saanud jääda vaid kaudne valdus

§ 33lg 2 tähenduses.

See oleks tulnud kõne alla eelkõige juhul, kui Differ OÜ ja kostja II vahel oleks olnud mingi õigussuhe, nt alltöövõtuleping, mille alusel kostja II oleks tellinud Differ OÜ-lt töid ja andnud nende tegemiseks sõiduki valduse ajutiselt Differ OÜ-le. Kostjad on ise märkinud, et sõiduki saatmine Differ OÜ töökotta defekteerimisele oli kliendi soov (vt hagi vastus, tl 28 pöördel). Asja materjalidest nähtub, et Differ OÜ valis teenuse osutamiseks välja 9 2-20-11264 X (vt Z ja X kirjavahetus, tl 32) ja lepingulised suhted olid sõiduki omaniku ja Differ OÜ vahel (vt nt tl 44, kus Differ OÜ juhatuse liige viitab sõiduki omanikule ja hageja seaduslikule esindajale kui kliendile ja toob välja, et klient tegi remonttöödega seotud otsuseid). Oma

1. märtsi
2. a kirjas Differ OÜ esindajale märgib ka kostja II seaduslik esindaja C, et kostja II saadab auto Differ OÜ-le „kliendi poolt tellitud ekspertiisi“ (tl 52). Differ OÜ esindaja väitel oli sõiduki omanik jätnud selle Differ OÜ territooriumile parkima ja sõiduki võtmed olid edastatud hageja seaduslikule esindajale (tl 44). Seega oli sõiduki kaudne valdus selle omanikul. Asjas esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et kostja II ja Differ OÜ vahel oleks olnud lepingulisi või muid õigussuhteid, mis oleks säilitanud kostjale II sõiduki kaudse valduse või andnud talle õiguse nõuda Differ OÜ-lt sõiduki valduse tagastamist. 11.3.
3. Eeltoodud järeldust ei mõjuta see, et sõiduki transpordi Differ OÜ töökotta tellis ja selle eest tasus kostja II (vt Treilamehed OÜ arve, tl 19). Kostjad on välja toonud, et nad pakkusid auto transpordiks välja Treilamehed OÜ koos hinnaga ja see sobis kliendile (vt kostjate
4. septembri
5. a seisukoha p 6). Sellest nähtuvalt oli otsustusõigus transpordiettevõtte valiku osas kliendil ja pole välistatud, et transpordi eest esitati (või kavatseti esitada) arve kliendile. Hageja väitel soovis kostja II teenuse ise tellida, kuna sai selle töö hageja välja pakutud vedajalt soodsamalt (hageja
6. septembri
7. a menetlusdokumendi p 10). Igal juhul ei anna üksnes transpordi tellimine alust väita, et sõiduk jäi kostja II valdusesse. 11.3.
8. Samuti ei saa kostja II valduse või väljanõudeõiguse säilimist sõiduki suhtes järeldada kostjate esitatud kirjavahetusest, millest nähtuvalt kostja II palus
9. märtsil 2020 Differ OÜ-lt kinnitust, et viimane ei väljasta sõidukit kliendile enne seda, kui Viitina Tehnikaklubi MTÜ on täitnud oma kohustused kostja II ees, ja Differ OÜ samal päeval kinnitas, et ei anna sõidukit enne kliendile kätte (tl 52). Sellest kirjavahetusest ei saa järeldada, et kostjal II oleks olnud õigus nõuda sõiduk Differ OÜ-lt välja. 11.3.
10. Asjas esitatud tõendid ei toeta kostjate väidet, et kostja II esindaja C leppis Differ OÜ esindaja Figa kokku auto tagasitoomises ja F ei teinud auto teisaldamisel takistusi (vt hagi vastus, tl 28 pöördel). Differ OÜ seadusliku esindaja Fi
11. mai
12. a kirjalikust seletusest nähtub, et kui kostja II esindaja C
13. mail 2020 File helistas ja teatas, et saadab sõidukile treileri järele, ütles F talle, et sõidukit ei või ilma selle omaniku nõusolekuta teisaldada, ning teatas sellest Yile. Kui samal päeval helistas File ka üks „treileri mees“, kes soovis tulla sõidukit teisaldama, vastas F ka talle, et seda ei tohi ilma kliendi nõusolekuta teha. Ka
14. mail 2020 Differ OÜ töökoja territooriumil selgitas F Cile, kes oli saabunud sõidukite veoks ettenähtud käruga autoga, et sõiduki äraviimine kliendi nõusolekuta on keelatud, ja palus tal lahkuda. Kui F pärast töökoja territooriumilt lahkumist Tallinnast tagasi sõites nägi sõidukit puksiirautol vastu tulemas, teatas ta sellest Yile. Fi sõnul informeeris ta Ci korduvalt, et tal ei ole õigust sõidukit Differ OÜ territooriumilt teisaldada ning F ei luba seda teha (tl 44). Fi seletusest nähtub, et kostjad viisid sõiduki Differ OÜ territooriumilt ära viimase nõusolekuta ning Differ OÜ esindaja selgitas kostjate esindajale korduvalt, et sõiduki teisaldamiseks on vaja selle omaniku nõusolekut. Seega nähtub tõendist, et kostjal II ei olnud Differ OÜ-ga mingit sellist õigussuhet, mis oleks andnud talle sõiduki suhtes kaudse valduse või õiguse sõiduk Differ OÜlt välja nõuda. Isegi kui kostjal II ja Differ OÜ-l oleks algselt olnud mingi kokkulepe, mis jätnuks kostjale II sõiduki kaudse valduse, siis kaudse valduse säilimiseks peab otsene valdaja vastavat õigussuhet tunnistama, st kui otsene valdaja keeldub asja tagastamast, siis kaudne valdus lõpeb (vt Varul, P. jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. § 33 komm, p 3.2). Fi seletusest ei nähtu, et Differ OÜ oleks kostja II kaudset valdust tunnistanud. Kohtul ei ole alust kahelda Fi kirjaliku seletuse usaldusväärsuses. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, mis Fi seletuse ümber lükkaks või kinnitaks kostjate versiooni sõiduki teisaldamise asjaoludest. Kostjad on esitanud kostja II seadusliku esindaja Ci
15. septembri
16. a seletuskirja (tl 53), 10 2-20-11264 mis on käsitatav menetlusosalise seletusena, mitte dokumentaalse tõendina, ja sõnumite väljavõtte (tl 53 pöördel). Ka Ci seletusest ja sõnumite väljavõttest ei nähtu, et F oleks sõiduki vabatahtlikult kostjatele üle andnud või lubanud seda teisaldada. 11.3.
17. Kostjate viide

§ 39

lg-le 2, mille kohaselt mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ei lõpeta, ei ole asjakohane. See paragrahv reguleerib otsese valdusega seonduvat (vt ka Varul, P. jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. § 39 komm, p-d 1 ja 3.1). Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et sõiduki otsene valdus oli 1. aprillil 2020 läinud üle Differ OÜ-le. 11.3.7. Eelnevast nähtuvalt oli sõiduk läinud 1. aprillil 2020 kostja II valdusest välja ja ta ei saanud asja tagasi nõuda. Sellega oli kostja II pandiõigus

§ 286p 2 järgi lõppenud.

11.

1. Ehkki pooled ei vaidle selle üle, et
2. mail 2020 on kostja II saanud taas sõiduki (kaudse) valduse, ei ole sellega kaasnenud töövõtja pandiõiguse (uuesti) tekkimist. VÕS § 654 lg 1 eeldused ei ole täidetud, kuna sõiduk ei ole sattunud kostjate valdusesse töövõtu eesmärgil. Kostja II võttis sõiduki kolmanda isiku Differ OÜ valdusest oma oletatava pandiõiguse teostamiseks, tehes seda hageja ja Differ OÜ nõusolekuta ning ilma, et hageja oleks kostjatelt mingeid töid tellinud. Kolleegium nõustub hagejaga, et sellises olukorras pandiõigust ei teki.
3. Kolleegium märgib, et pandiõiguse kõrval või pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist võib kostjatel olla õigus keelduda sõiduki valduse üleandmisest ka VÕS § 110 või § 111 alusel (vt Riigikohtu
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 44). Praegusel juhul aga välistab nendele sätetele tuginemise see, et kostjatel ei ole nõudeid hageja vastu, vaid kostjal II on lepinguline suhe ja võimalikud nõuded sõiduki eelmise omaniku X vastu. Ka Riigikohus on VÕS § 110 lg 1 kohta selgitanud, et selle sätte alusel saab täitmisest keelduda vaid juhul, kui valdajal on nõue just selle isiku (omaniku või varasema valdaja) vastu, kes esitab asja valduse väljaandmise nõude (vt samas, p 45.1).
6. Kostjad on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et sõiduk viidi
7. aprillil 2020 Differ OÜ-sse diagnostikaks ja remondiks. Kostjad on seisukohal, et sõiduk viidi Differ OÜ-sse üksnes diagnostikaks, et tuvastada mootori vea põhjus. Kolleegium nõustub kostjatega selles, et maakohus on ekslikult leidnud, et pooled ei vaidle selle üle, miks sõiduk Differ OÜ-sse viidi, arvestades, et selle üle oli maakohtus vaidlus. Samas nõustub kolleegium hagejaga, et apellatsioonkaebuse lahendamisel ei ole otsest tähtsust sellel, kas sõiduk viidi Differ OÜ-sse üksnes diagnostikaks või lisaks ka remontimiseks.
8. Maakohus märkis vaidlustatud otsuses õigesti, et see, et kostjad ei saa pandiõigusele tuginedes keelduda sõiduki väljaandmisest, ei tähenda, et kostja II oleks kaotanud õiguse nõuda sõidukile tehtud remondi eest töövõtulepingu järgset tasu Xlt kui tööde tellijalt.
9. Kostjad on taotlenud apellatsioonkaebuses hagi tagamise tühistamist. Maakohus tagas
10. augusti
11. a määrusega hagi, keelates kostjatel eemaldada hagejale kuuluv sõiduk Tallinnas Mooni tn 30 asuvalt kinnistult või anda sõiduki valdus üle mõnele kolmandale isikule, välja arvatud hagejale või hageja määratud isikule. Arvestades nii hagi tagamise abinõud kui ka hagi tagamise määruse põhjendusi, on hagi tagatud hageja sõiduki valduse väljaandmise nõude tagamiseks. Kuna maakohus tegi selle nõude osas vaidlustatud osaotsusega lõpplahendi, oleks maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 5 pidanud lahendama otsuse resolutsiooniga ka hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus seda ei teinud. Ringkonnakohus saab selle vea parandada. 11 2-20-11264 TsMS § 445 lg 2 kohaselt, kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Praegusel juhul ei ole hageja taotlenud hagi tagamise abinõu tühistamist. Kolleegium leiab, et hagi tagamise abinõu jõusse jätmine kohtulahendi täitmist tagava abinõuna on lahendi täitmise tagamiseks vajalik ja põhjendatud, kuna see tagab, et kostjad ei anna sõiduki valdust enne lahendi täitmist kellelegi teisele kui hagejale või hageja määratud isikule. Eelnevast tulenevalt näeb ringkonnakohus praeguse otsuse resolutsioonis ette, et maakohtu
12. augusti
13. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jäetakse jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus
14. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahenduse osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause).
15. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi solidaarselt kostjate kanda.
16. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
17. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur 12