KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 12. mai 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-18971 Tsiviilasi OÜ Advokaadibüroo HE

) § 226 lg 1 kohaselt eeldatakse advokaadi puhul esindusõiguse olemasolu, mistõttu advokaat ei pea esitama kohtus esindusõigust tõendava dokumendina volikirja. Arvestades hageja esindajate kvalifikatsiooni ja vaidluse keerukust, on ülepaisutatud hagiavalduse koostamise ja esitamisega seotud toimingute, kostja hagivastusega tutvumisega ning seisukoha koostamisega seotud toimingute ning apellatsioonkaebusega tutvumise ning seisukoha koostamisega seotud toimingute ajakulu. Hageja õigusabikulu on põhjendatud kokku 15 t ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (1800 eurot), millele lisandub hagiavalduselt tasutud riigilõiv 200 eurot. MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS 5. Kostja esitas 10. novembril 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätta menetluskulud (v.a riigilõiv) hageja kanda. Sisuliselt vaidlustab kostja õigusabikulu 1800 eurot temalt väljamõistmist. Kostja jääb selle juurde, et hageja ei saa nõuda õigusabikulude hüvitamist.

§ 221

lg 2 järgselt tõendab lepingulise esindaja volitust volikiri, milles ei tehta advokaatidele erandeid ja mille peab esitama kohtule. Kuna volikirja ei esitatud, siis ei saa lugeda advokaadibüroo töötajaid lepingulisteks esindajateks. Tegemist on seaduslike esindajatega, kelle kuludest hüvitatakse ainult sõidukulud vastavalt

§ 175lg-le 2.

Kuna sõidukulud puuduvad, saab hageja nõuda ainult tasutud riigilõivu hüvitamist.

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja sellele vastamiseks. Hageja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
2. aprillil
3. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (

§ 659kaudu kohalduva § 657 lg 1 p 1).

Kostja kannab kaebusega seotud menetluskulud, mida pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. 8. Tulenevalt kostja väitest, et hageja esindajad ei tõendanud lepingulist suhet hagejaga, võimaldas ringkonnakohus hagejal esitada menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid (

§ 176lg 6 esimene lause).

Hageja esitas

1. aprillil 2023 advokaadiga Meeli Rondel
2. detsembril 2019 ja advokaadiga Teet Lehiste
3. mail 2021 sõlmitud käsunduslepingud. Ringkonnakohtu hinnangul on need dokumentaalsed tõendid asjakohased, tuleb võtta toimikusse ja vaidluse lahendamisel aluseks (

§ 662lg 3). 2

§ 176lg 6 teine lause).

Seega võis hageja esitada kõnealused dokumendid alles pärast ringkonnakohtult vastava juhise saamist.

1. Õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus (vt Riigikohtu
2. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 13 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Seega peab kohus kindlaks tegema, kas poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Asja materjalide põhjal ei ole ringkonnakohtul kahtlust, et hagejale on asjas õigusabi osutatud. Ringkonnakohtule esitatud lepingute kohaselt pidi hageja talle osutatud õigusteenuse eest tasuma. Kuivõrd õigusabi osutasid advokaadid, tuleb ka eeldada, et teenuse osutamine toimub tasu eest. Hageja esitas kohtutele menetluskulude nimekirjad, mille põhjal maakohus hindas õigesti kulude põhjendatust ja vajalikkust ning ringkonnakohtul ei ole alust seda muuta. Maakohus tegi kulusid kindlaks määrates kaalutlusotsuse, põhjendas seda kohaselt ega ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus nõustub, et 15 t on kohane aeg hagejale õigusabi osutamiseks käesolevas asjas. Samuti on põhjendatud tunnitasu määr 120 eurot. Hageja esindajate tunnitasu määr ei pidanud olema sama, millega osutati õigusabi kostjale.
3. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebusega seotud menetluskulud

§ 171

lg 1 alusel kostja kanda.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 12. Põhjendamatu on kostja etteheide, et hageja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tasunud riigilõivu.

§ 174

lg 2 annab maakohtule valikuõiguse, kas määrata menetluskulude suurus kindlaks asja lõpplahendis või hiljem eraldi määrusega. Mõlemal juhul tuleb seda teha menetlusosaliste esitatud menetluskulu nimekirjade alusel. Kulunimekirja esitamise kord on ette nähtud

§-s

1. Sama seadus ega riigilõivuseadus (RLS) sätesta, et menetluskulude nimekirja esitamisel tuleb menetlusosalisel tasuda riigilõivu.
2. Ekslik on ka kostja arvamus, et temalt on määruskaebuse esitamisel ebaseaduslikult nõutud riigilõivu tasumist. Praegusel juhul määras maakohus menetluskulud kindlaks määrusega ja RLS § 59 lg 14 alusel tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 70 eurot. Olukord ei oleks teistsugune, kui menetluskulud oleks kindlaks määratud põhimenetluses, sest RLS § 59 lg 16 järgi tasutakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu samuti 70 eurot. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kostja tasus määruskaebuse esitamisel riigilõivu ühel korral
3. märtsil
4. Riigilõiv on tasutud seaduses ettenähtud ulatuses ja määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kostja kanda, mistõttu ei ole alust tasutud riigilõivu talle tagastada.
5. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Riigilõivu tagastamata jätmist ei saa eraldi vaidlustada (

§ 150lg 8 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 3