← Eesti

3-23-1947/6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Kohtuasja number 3-23-1947 Määruse tegemise aeg ja koht 6. september 2023, Tartu Kohtuasi Xu taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks Mene

) § 62 lg 2 alusel haldusasja nr 3-23-1866 toimikust käesoleva haldusasja materjalide juurde Tartu Vangla

  1. augusti
  2. a otsuse nr 6-5/166-1, millega vangla otsustas paigutada Xi
  3. augustist 2023 karistuse edasise kandmiseks kinnisesse vanglasse, ning
  4. augusti
  5. a otsuse nr 6-1/522, millega X oli paigutatud avavanglast kinnisesse vanglasse ajutiselt. Samuti Tartu Halduskohtu
  6. septembri
  7. a kohtumääruse, millega kohus lahendas Xi esialgse õiguskaitse taotluse viidatud haldusasjas.
  8. Kohus mõistab Xi taotlust nii, et taotleja soovib esialgse õiguskaitse korras Tartu Vangla
  9. augusti
  10. a otsuse nr 6-5/166-1 täitmise peatamist ehk halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 251 lg 1 p-s 1 nimetatud abinõu kohaldamist. 5.

§ 249

lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal. Asja materjalidest nähtuvalt on taotleja ülal viidatud otsuse vaidlustanud vaidemenetluses, taotledes seejuures ka enda paigutamist tagasi avavanglasse (dtl 16-21). Tartu Vangla esitatud vastusest ilmneb, et vangla ei ole veel Xi vaiet lahendanud. Taotleja esialgse õiguskaitse taotlus on seega tulenevalt

§ 249lg-st 2 kohtus lubatav.

Taotleja on tasunud ka riigilõivu 20 eurot (dtl 9). 6. Taotleja heidab vanglale ette, et ta paigutati karistuse edasiseks kandmiseks kinnisesse vanglasse. Taotleja eesmärk on saavutada tema paigutamine tagasi avavanglasse, kuna kinnises vanglas viibimine takistab tema õpinguid Eesti Maaülikoolis ja ametioskusi andvatel kursustel. Seega on taotleja esialgse õiguskaitse taotluse eesmärk eelkõige suunatud hariduse ja ametioskuste omandamisele. 7.

§ 249

lg 1 ls-st 1 tulenevalt on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud, kui vastasel juhul võib taotleja õiguste kaitse hiljem kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Praegusel juhul ei saa eitada, et taotleja paigutamine avavanglast tagasi kinnisesse vanglasse mõjutab tema võimalust õppida Eesti Maaülikoolis ja osa võtta erialaoskusi õpetavatel kursustel. Taotleja arvates on see aga ebaproportsionaalne ja temale liiga ränk karistus.

  1. Selleks, et kohus saaks rahuldada esialgse õiguskaitse taotluse, peab taotlejal esinema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel tuleb arvestada abinõu kohaldamata jätmise vahetut ning faktilist mõju isiku olukorrale (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 12.05.
  2. a määrus haldusasjas nr 3-14-50441, p-d 10–11). Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab eelkõige ohtu, et selle kohaldamata jätmisel saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või 2

(4)3-23-1947 hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Samas tuleb kohtul esialgse õiguskaitse taotlust lahendades ka hoiduda põhivaidluse lahendamisest.
  1. Tartu Vangla ei ole
  2. augusti
  3. a otsusega nr 6-5/166-1 pidanud võimalikuks jätkata Xil karistuse kandmist avavanglas ning on seejuures pidanud vajalikuks paigutada kinnipeetav tagasi kinnise vangla eluosakonda, mis on vastustaja arvates kohane ning proportsionaalne vahend võimalike uute õigusrikkumiste ärahoidmiseks.
  4. Vangistusseaduse (VangS) § 21 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.
  5. Tartu Vangla
  6. augusti
  7. a otsusest nr 6-5/166-1 nähtub, et X on avavanglas kolmel korral distsiplinaarkorras karistatud, kuna ta on eiranud korduvalt kinnipeetavale sätestatud keeldusid ja kohustusi, kuritarvitades seejuures vangla usaldust. Nimelt karistati
  8. aprilli
  9. a käskirjaga nr 23/1-3/99 Xi distsiplinaarkorras noomitusega järelevalveta liikumise tingimuste rikkumise eest;
  10. juuni
  11. a käskkirjaga nr 2-23/1-3/99 karistati teda päevakava rikkumise eest noomitusega ning viimati käskkirjaga 2-23/1-3/274 samuti järelevalveta liikumise tingimuste rikkumise eest kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks, kohaldades katseaega kolm kuud. Vangla hinnangul võib taotleja õigusrikkuv käitumisviis ühtlasi ajendada ka kaaskinnipeetavaid kehtivat korda rikkuma, tajudes, et toimepandavatesse rikkumistesse suhtub vangla kergekäeliselt. Xi käitumisest nähtub, et ta paneb järjepidevalt toime uusi õigusrikkumisi. Vangla põhjenduste kohaselt seavad päevakava rikkumised ohtu vangla sisekorra ja järelevalveta liikumistega seotud rikkumised aga lisaks ka ühiskonna turvatunde, sh on kahjustunud oluliselt ka kinnipeetava suhtes usalduskrediit. Vangla on usaldanud kinnipeetava soodustuse korras järelevalveta liikuma, olles veendunud, et kinnipeetav järgib talle määratud kohustusi ja keelde, misläbi tagatakse ühiskonnaturvatunne.
  12. Vaidlust ei ole taotlejal kolme kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolus, kuid taotleja väitel on tal kahes esimeses asjas pooleli kohtuvaidlus ning kolmandas asjas ei ole ta veel jõudnud oma lõplikku seisukohta kujundada. Taotleja möönab ka, et tema kohta on tehtud erakordselt palju ettekandeid, mis aga taotleja arvates ei näita temast adekvaatset pilti, kuna suur osa ettekandeid on sisutühjad ja esitatud vaid esitamise pärast. Ka nõustub taotleja, et tema usalduskrediidi kahjustamine on ilmselge, kuid on seejuures veendunud, et see ei ole sedavõrd intensiivne, et põhjustaks täieliku usalduskaotuse. Taotleja märgib, et ei ole pannud toime kuriega väärtegu ja tema süüküsimus distsiplinaarasjades on veel taotleja arvates lahtine. Ühtlasi kahetseb taotleja siiralt kogu toimunut.
  13. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused on sätestatud VangS § 20 lg 1 ja justiitsministri
  14. märtsil
  15. a vastu võetud määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 koosmõjus. Kinnipeetaval puuudb subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist karistuse kandmiseks avavanglas (Riigikohtu määrus asjas nr 3-18-111, p 19). Kohus nõustub vastustajaga, et pannes toime korduvaid ja episoodilisi distsipliinirikkumisi avavanglas paiknemise ajal, on kinnipeetav kuritarvitanud vangla usaldust ning see on vastuolus täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 1 sätestatud avavangla põhimõtetega ja avavanglasse paigutamise eeldustega. Nimetatud sätte kohaselt peab avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav vastama järgmistele tingimustele: kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete 3
(4)3-23-1947 rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. VangS § 20 lg-s 1 on avavanglasse paigutamise määravaks kriteeriumiks, et kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Kohtu hinnangul kinnitab käesoleva asja materjalides esitatu, et taotleja nendele tingimustele ei vasta. Asjolu, et taotlejal on ülal mainitud distsiplinaarkaristuste osas kas käimas kohtuvaidlused või pole vaidlustamistähtaeg veel saabunud, ei saa iseenesest määratud karistuste õiguspärasust kahtluse alla seada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on kehtiv haldusakt haldusmenetluse seaduse § 61 tähenduses, kuni ei esine § 61 lg-s 2 loetletud kehtivust välistavaid asjaolusid. 15. Kohus möönab, et taotleja soov kanda karistust avavanglas ning seejuures omandada haridust ja ametioskusi on väga oluline, sh tema edasise taasühiskonnastumise seisukohast. Samas peab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestama lisaks taotleja huvidele ja õigustele ka teiste isikute õigusi ja avalikku huvi (

§ 249lg 3 ls 1).

Kohtu hinnangul ei ole taotleja huvi hariduse jätkamiseks väljaspool vanglat praegusel juhul siiski kaalukam avalikust huvist, et avavanglas karistust kandvad kinnipeetavad käituksid õiguskuulekalt ning vangla toimimisest ei lähtuks ohtu avalikkusele ning õiguskorrale ja riigi julgeolekule. Vanglal on tulenevalt tema ülesannetest vangistust täide viiva asutusena ulatuslik otsustusruum ohtude hindamisel ja nendega huvide kaalumisel arvestamisel (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 14). Kohus nõustub taotleja eelpool kirjeldatud käitumise pinnalt tehtud vastustaja järeldustega taotleja kinnisesse vanglasse paigutamise põhjendatuse osas. 16. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et esialgse õiguskaitse kohaldamine Tartu Vangla 31. augusti 2023. a otsuse nr 6-5/166-1 täitmise peatamiseks ei ole põhjendatud ning jätab taotluse rahuldamata. MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED 17.

§ 108lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Esialgse õiguskaitse taotlust lahendav määrus on praeguses asjas samuti menetluse lõpplahend, millele kohaldub

§ 108lg 1 ls 1.

Kuna taotlus jääb rahuldamata, jääb meneltuskulu (taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot) taotleja kanda. 18. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus taotleja nime tähemärgiga X (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.