1-23-5059/7

(21730000149)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. juuli
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X OÜ (rk XXXXXXXX) lepinguline esindaja vandeadvokaat Risto Käbi (e-post XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. juuli
4. a määrus muutmata ja X OÜ lepingulise esindaja Risto Käbi esitatud kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 21.04.
6. a alustati menetlust X OÜ esindajate vandeadvokaatide Erki Vabametsa ja Risto Käbi kuriteokaebuse alusel KarS § 201 tunnustel selles, et investeerimisfirmat AS Q esindavad isikud on väidetavalt omastanud kliendile X OÜ-le kuuluva vara (C OÜ osa nimiväärtusega 1917 eurot, mis moodustab 50% ühingu osakapitalist). Kuriteokaebusest nähtuvalt andis klient X OÜ oma eelnimetatud vara (C OÜ osa) hoida investeerimisfirmale AS Q, kusjuures selle vara hoidmiseks ja haldamiseks sõlmisid klient X OÜ ja investeerimisfirma AS Q 25.07.
7. a varahaldusteenuste lepingu, mille lisad sõlmiti 21.08.
8. a ja 13.02.
9. a. Lepinguosaliste vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi investeerimisfirma AS Q hoidma kõnealust vara oma kliendikontol (investeerimisfirma poolt klientide vahendite hoidmiseks avatud kontol, sh väärtpaberikontol), kusjuures investeerimisfirma kohustus hoidma kliendi varasid eraldi enda (s.o investeerimisfirma) varadest ja teiste klientide varadest. Kuriteokaebusest nähtuvalt kandis investeerimisfirma AS Q 26.03.
10. a kliendi X OÜ kõnealuse vara ilma kliendi teadmata ja kliendi nõusolekut omamata oma lihtkontole (s.o investeerimisfirma AS Q lihtkontole), omastades seeläbi kliendi vara.
11. 14.06.
12. a koostas Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo eriasjade uurija kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, millele samal päeval on nõusoleku andnud Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör.
13. 27.06.
14. a registreeriti Riigiprokuratuuris X OÜ lepinguliste esindajate vandeadvokaatide Erki Vabametsa ja Risto Käbi kaebus prokuratuuri loal koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele. 1

(8)1-23-5059 Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokurör leidis, et PPA Põhja poolt 14.06.
2. a prokuratuuri loal koostatud määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu tuleb nimetatud määruse peale esitatud kaebus jätta rahuldamata.
3. Riigiprokurör osundas AS Q esindaja H 24.04.
4. a ütlustele, millistes tunnistaja on käsitletavat situatsiooni selgitanud alljärgnevalt: „/…/ Olen AS Q üks omanikest ning selle asutajatest. Täna olen ettevõtte ainuomanik /…/ Olin ettevõtte juhatuse liige kuni 16.02.2022.a. Praegu tegelen ettevõtte sisulise tegevjuhtimisega ning olen aktiivne omanik /…/ Seoses käesoleva kriminaalasja menetlemisega on AS Q esindaja vandeadvokaat Elmer Muna esitanud uurimisasutusele 08.07.2021.a. kuupäevaga pöördumise, milles kirjeldas lühidalt X OÜ ja AS Q vahel sõlmitud varahalduslepingu asjaolude kronoloogiat. Kinnitan seal välja toodut ning jään selle juurde /…/ AS-l Q on klientide varade hoidmiseks mitu väärtpaberite kontot, mis on kliendikontod X OÜ-ga sõlmitud varahalduslepingu mõistes – AS Q tegutses C OÜ osa üle kandes vastavuses kliendiga sõlmitud lepingule /…/ Kuna AS Q ja X OÜ vaheline kokkulepe C OÜ osade hoidmiseks tehti selleks, et varjata OÜ Z eest C OÜ tegelikku ostjat, siis AS Q hinnangul ei olnud õige C OÜ osade hoidmine kontol, mis on esindajakonto, ja AS Q kandis C OÜ osa AS Q kliendikontole, mis on lihtkonto /…/ AS Q ja X OÜ vahel C OÜ osade ostu-müügi lepingu sõlmimisel oligi X OÜ eesmärk, et korporatiivsetes küsimustes on kolmandatele pooltele C OÜ omanikuna nähtav AS Q /…/ Käesolevaks hetkeks on X OÜ kohustus AS Q ees koos viivistega 209 887 eurot. X OÜ ei ole täitnud oma kohustusi AS Q kliendina, muuhulgas kohustus kompenseerida AS-le Q OÜ-ga Z vaidluse õiguskulusid /…/ 12.10.2015.a. jõustus kohtuotsus asjas nr X-XX-XXXX, millega tunnistati AS Q ja OÜ Z vaheline C OÜ ostu-müügileping tühiseks. AS Q kasuks mõisteti Z OÜ-lt välja ostu-müügi üldlepingu alusel tasutud 500 000 eurot koos viivistega. Saades Z OÜ-lt 500 000 eurot koos viivistega peab AS Q tagastama Z OÜ-le 50% C OÜ osa, sest 17.08.2012.a. leping tuleb tagasi täita tulenevalt nii seadusest kui ka Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsusest kohtuasjas nr X-XX-XXXX /…/ Algne tehing, mille kohus tunnistas tühiseks, tuleb tagasi pöörata ja C OÜ 50% osa tagastamine on AS Q kohustus, mille me peame realiseerima siis, kui Z OÜ tagastab AS-le Q 500 000 eurot ja viivised. AS Q on küll tehingusse Z OÜ-ga läinud oma kliendi X OÜ huvides, kuid AS Q enda nimel ning kohtuasi ja sellest tulenevad kohustused, s.t. C OÜ osa tagastamine Z OÜ-le, on AS Q vastutus. Kuna X OÜ ei ole täitnud oma lepingulisi kohustusi AS Q ees, siis ei saa varahalduslepingut lõpetada ning C OÜ osa ja raha üle kanda. Lisaks, kuna C OÜ osa koormab X OÜ poolt nõutud arest, siis AS Q ei saa C OÜ osaga tehinguid teha, sh seda X OÜ-le kanda. Eelnevale punktile (kohtuasi nr X-XX-XXXX) viidates, on AS-l Q kohustus see C OÜ osa tagastada Z OÜ-le kohe, kui Z OÜ oma kohustused AS Q ees täidab /…/ Vaidlused X OÜ-ga lõpevad pärast varahalduse lepingu lõppemist, mille eelduseks on poolte vastastikuste nõuete äraklaarimine või tasaarveldamine /…/ Tahan siinjuures eraldi rõhutada, et AS Q ega selle juhtkond pole mitte kunagi X OÜ vara omastanud või seda plaaninud. AS Q ei ole C OÜ osaga oma kliendikontol teinud ühtegi tehingut, kliendikontot koormanud või kuidagi seda vara ohtu seadnud – ja see vara on jätkuvalt kliendikontol – ning me ei kavatse X OÜ vara meie kliendikontodel kunagi, ka siis kui see aresti alt vabastatakse, käsutada väljapool AS Q – X OÜ varahalduse lepingut /…/”.
5. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on AS Q esindaja lisanud omapoolse seisukoha, milles seonduvalt AS-le Q ette heidetava omastamisega märgiti, et „AS Q poolt varahaldusteenuste lepingu alusel X OÜ huvides omandatud C OÜ osa on alati olnud ja on siiani AS Q väärtpaberikontol“. Eelnimetatud AS Q seisukohas leiti, et „AS-l Q on küll olnud X OÜ-ga arvukalt tsiviilvaidlusi ja erimeelsusi, kuid mitte kordagi ega kunagi pole AS Q pööranud X OÜ vara enda või kolmandate isikute kasuks“ ning „X OÜ väide, nagu peaks AS Q hoidma C OÜ osa mitte lihtsalt väärtpaberikontol vaid AS Q esindajakontol, on vale“. Samuti leidis AS Q esindaja, et „AS Q on kasutanud kinnipidamisõigust, mis on sätestatud AS Q ja X OÜ vahel sõlmitud varahaldusteenuste lepingus ja selle üldtingimustes“, kusjuures AS Q esindaja väitel on 2

(8)1-23-5059 lepingupartnerit sellest teavitatud ja lepingupartnerile asjaolusid selgitatud. Osundatud seisukohas märgiti, et „varahalduslepingu üldtingimuste p 9.3 sätestab selgelt, et AS-l Q on õigus hoida kinni varahalduslepingu alusel AS Q käsutuses olevaid kliendi varasid, kuni kliendi lepingujärgsed kohustused AS Q ees on täidetud“. Esindaja leidis, et „lisaks varahaldusteenuste lepingust ja selle üldtingimustest tulenevale õigusele keelduda vara tagastamisest, on vara tagastamine olnud ja on siiani keelatud erinevate kohtumäärustega“.

1. Riigiprokurör märkis, et eelnevast nähtuvalt on AS Q esindaja selgitanud AS Q ja X OÜ vahelise varahaldusteenusega seonduvaid asjaolusid ja X OÜ esindajate mittenõustumine seesuguse selgitusega ei tähenda iseenesest veel kaugeltki seda, et AS Q esindaja oleks pannud toime X OÜ vara omastamise KarS § 201 mõttes.
2. Riigiprokurör rõhutas, et omastamise puhul vajab võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine selle faktilist manifesteerimist, kusjuures Riigikohtu hinnangul piisab, kui süüdlane peab asja endale ehk muudab selle endale kuuluvaks ja jätab senise omaniku talle kuulunud asjast kestvalt ilma. Käesoleval juhul nähtub kriminaalasja materjalidest, et kõnealune vara (s.o C OÜ osa) on jätkuvalt AS Q kliendikontol olemas, sellega pole tehtud ühtegi tehingut ning AS Q esindajad ei kavatsegi seda vara kasutada investeerimisfirma AS Q ja kliendi X OÜ vahelise varahalduslepingu väliselt. Riigiprokuröri hinnangul pole investeerimisfirma AS Q seega omastamistahet faktiliselt manifesteerinud ega jätnud vara senist omanikku X OÜ-d talle kuulunud varast kestvalt ilma. Ka AS Q esindaja H (nimetatud ettevõtte omanik) on sõnaselgelt öelnud, et AS Q ega selle juhtkond pole mitte kunagi X OÜ vara omastanud ega seda isegi mitte plaaninud ning ei kavatsegi kõnealust vara käsutada väljaspool X OÜ-ga sõlmitud varahalduslepingut.
3. Riigiprokurör märkis, et subjektiivsest küljest eeldab omastamine tahtlust, kuid AS Q esindaja (ja omaniku) H sõnul on nad seesugusest tahtmisest kaugel, kuna AS Q ega selle juhtkond pole mitte kunagi X OÜ vara omastanud ega üldse tahtnudki seda teha.
4. Riigiprokuröri hinnangul on käsitletaval juhul tegemist varahaldusteenuste lepingu osapoolte erineva nägemusega selle lepingu tingimustest ja lepinguga seotud asjaoludest (lepingu pooled tõlgendavad lepingu tingimusi ja lepingust tulenevaid asjaolusid erinevalt, kusjuures üks lepingupartner ei nõustu teise lepingupartneri seisukohtade ning selgitustega ja peab neid ebaõigeteks); väljavõte X OÜ esindajate kaebusest: „/…/ AS Q paljasõnalisi, arusaamatuid ja ebaloogilisi väiteid on eelistatud X OÜ õiguslikult põhistatud seisukohtadele /…/ AS Q avaldused menetlejale, samuti H 24.04.2023.a. ütlused loovad X OÜ ja AS Q ning seotud isikute suhetest moonutatud pildi, AS Q versiooni, millest paljuga X OÜ ei nõustu /…/“ ). Riigiprokurör märkis, et lepingu pinnalt tekkinud lepingupoolte erimeelsused (näiteks olukord, kus üks lepingupartner saab lepingu tingimustest ja lepingust tulenevatest asjaoludest aru ühtmoodi ja teine teistmoodi) lahendatakse lepingus määratletud korras esialgu kohtuväliselt ning kokkuleppele mittejõudmise korral kohtus.
5. Riigiprokurör viitas Tallinna Ringkonnakohtu poolt 12.04.
6. a kriminaalasjas nr 1-212031 tehtud lahendis väljendatud igati põhjendatud seisukohale: „Ringkonnakohus osutab, et KrMS § 208 lg 2 p 5 kohaselt tuleb menetluse lõpetamise vaidlustamisel märkida kaebuses kaebaja arvates alusetult tegemata jäetud menetlustoimingud. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tuleneb sellest sättest menetluse lõpetamise vaidlustaja kohustus näidata ära, kuidas on tema arvates võimalik koguda tõendeid selle asjaolu kohta, mille tuvastamata jätmist ta vaidlustab. See on põhjendatav sellega, et kui menetlus on lõpetatud põhjusel, et mingi tõendamiseseme asjaolu ei leidnud tuvastamist, on mõtet kohustada prokuratuuri jätkama selle asjaolu väljaselgitamiseks menetlust vaid juhul, kui selle asjaolu väljaselgitamiseks on realistlik võimalus. Kaebuse esitaja ei ole selgitanud, milliseid menetlustoiminguid saaks menetleja veel /…/ teha“. Riigiprokurör märkis, et ka kriminaalasja nr 21730000149 lõpetamise peale esitatud kaebuses pole sisuliselt ära nimetatud ühtegi tegemata jäetud menetlustoimingut ega kogumata jäetud tõendit. Kaebuse esitajate arvates 3

(8)1-23-5059 tuleks H ütlusi kontrollida. Riigiprokurör selgitas, et ühe menetlusosalise mittenõustumine teise menetlusosalise poolt antud ütlustega ei ole iseenesest asjaolu, mis need ütlused kahtluse alla seaks. Samas pole kaebaja osundanud sellele, et milliste konkreetsete menetlustoimingutega tuleks tunnistaja H ütlusi siis n-ö kontrollida. Riigiprokurör märkis, et AS Q esindaja H on eeluurimise ajal põhjalikult üle kuulatud, kusjuures isik on selgitanud kõnealuse varahaldusteenuste lepingu tingimusi ja selle lepinguga seotud asjaolusid ning riigiprokuröri arvates ei oleks kuigi mõttekas tunnistajalt sedasama veelkordselt üle küsida seetõttu, et lepingu teise poole X OÜ esindajad ei ole tunnistaja selgitustega nõus ja omavad sellest asjast teistsugust nägemust.

1. Kaebuses leitakse, et „AS Q ei ole pidanud arusaadavalt selgitama, mis põhjusel kanti X OÜ huvides omandatud C OÜ osalus esindajakontolt lihtkontole“ ning „AS Q ei ole selgitanud, et kui mitte omastamise eesmärki, siis millist teist eesmärki ja mis alusel tema tegevus kandis“, kusjuures kaebuse esitajate meelest „AS-l Q puudub arusaadav ja loogiline põhjendus“. Riigiprokurör asus seisukohale, et kui ühe menetlusosalise poolt antud selgitus jääb teisele menetlusosalisele subjektiivselt arusaamatuks või teine menetlusosaline subjektiivselt ei nõustu selles selgituses öelduga, ei sea see selgituse usaldusväärsust veel objektiivselt kahtluse alla.
2. Riigiprokuröri arvates ei taotle kaebuse esitajad kriminaalasjas nr 21730000149 tegelikult mitte ühegi uue täiendava tõendi kogumist, vaid soovivad lihtsalt olemasolevate tõendite (ja nendele rajatud järelduste) ümberhindamist kaebuse esitajatele (ja X OÜ-le) meelepärases suunas (väljavõte kaebusest: „/…/ AS Q paljasõnalisi, arusaamatuid ja ebaloogilisi väiteid on eelistatud X OÜ õiguslikult põhistatud seisukohtadele /…/“). Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et kriminaalasja nr 21730000149 materjalidest nähtuvalt ei ole AS Q esindaja H ega kellegi teise käitumises käsitletaval juhul tuvastatud KarS § 201 järgi kvalifitseeritava kuriteo (omastamise) ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnuseid. Seega on käesoleval juhul õigustatud menetluse osaline lõpetamine kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
3. 29.08.
4. a esitas X OÜ esindaja Risto Käbi, kes palub Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja kohustada prokuratuuri menetlust jätkama.
5. Kaebaja märgib, et kannatanu 26.06.2023 kaebuses, mille Riigiprokuratuur rahuldamata jättis, oli kaks põhiteesi. AS Q selgitused läbi tunnistaja H 24.04.2023 ülekuulamisel saadi õigusvastaselt, sest asjaolud näitavad, et ülekuulamise protokolli teksti sai H eelnevalt ette valmistada, ja kohapeal see varasem ettevalmistus lihtsalt vormistati, mitte ei viidud kogu ülekuulamist läbi kohapeal. Muuhulgas keeldus ka ülekuulamist läbi viinud uurija kinnitamast, et ülekuulamine toimus seaduses ettenähtud moel. Ükski AS Q selgitustest ei põhjenda ega õigusta X OÜ-le kuuluva C OÜ osaluse omavolilist ülekannet AS Q klientidele mõeldud esindajakontolt AS Q enda lihtkontole. Sh mistahes kinnipidamisõiguse teostamine vms ei vajanud X OÜ vara ülekannet AS Q enda vara hulka ja ükski AS Q toodud väidetavatest põhjustest ei aktualiseerunud
6. aasta kevadel, kui see samm AS Q poolt astuti. Riigiprokuratuuri määruses ei vastata kummalegi 26.06.2023 kaebuse põhiargumendile. H ülekuulamise läbiviimise nõuete rikkumise etteheite kohta puudub määruses üldse mistahes seisukoht. Kõik X OÜ 26.06.2023 kaebuses toodud argumendid AS Q selgituste vastu on Riigiprokuratuuri hinnangul ammendavalt tagasi lükatud AS Q paljasõnaliste avaldustega, et nad kuritegusid toime pannud ei ole ja seda teha ei taha, samuti Riigiprokuratuuri seisukohaga, et X OÜ esindajad lihtsalt ei suuda AS Q väiteid intellektuaalselt mõista või nendega nõustuda.
7. Kuriteokoosseisu täitmist ei lükka ümber pelgalt tõenäolise kahtlustatava süüd eitavad paljasõnalised ütlused, mis pealegi on kogutud seaduse nõudeid rikkudes Riigiprokuratuuri määrus rõhutab läbivalt, et kuritegu puudub, kuna AS Q esindaja H seda kinnitab, samuti on AS Q advokaat 4

(8)1-23-5059 teinud menetluses avaldusi, et AS Q midagi omastada ei ole soovinud ega soovi ja kõik on toimunud vastavuses AS Q ja X OÜ vahel sõlmitud lepinguga. 26.06.2023 kaebuses osundas kaebaja asjaoludele ja tõenditele, mis näitavad, et H 24.04.2023 ülekuulamine toimus viisil, kus protokolli tekst valmistati eelnevalt ette ja vaid vormistati kohapeal. Muuhulgas oli H eksinud ülekuulamisel AS Q juhatuse koosseisu kirjeldades, jättes märkimata vaid kolm päeva varem toimunud muudatused, millest ta ülekuulamisel pidi teadlik olema. Küsimus ei ole selles, et H oleks andnud valeütlusi, vaid enne AS Q juhatuse vahetust ette valmistatud protokolli tekst jäi ülekuulamisel muutmata. Riigiprokuratuuri määruses ei ole kaebuse väidetele seoses H ülekuulamisel toimunud rikkumistest üldse vastatud. Arvestades, kui olulise tähenduse annab Riigiprokuratuur ise H süüd eitavatele selgitustele on oluline tagada, et need ütlused oleksid saadud seaduses ette nähtud moel. Kui Riigiprokuratuuri arvates on varem ette valmistatud lehekülgede pikkuste tekstide vormistamine n-ö tavaliseks ülekuulamiseks täiesti seaduslik, oleks saanud seda määruses väljendada, mida aga tehtud ei ole. Sel juhul küll jääks arusaamatuks KrMS § 68 lg 3 piirang, mille kohaselt tunnistaja peab andma oma ütlused üldjuhul n-ö peast, mitte kasutama märkmeid. Kaebaja jääb enda juurde, et seadus ei luba juba KrMS § 68 lg 3 tulenevalt ülekuulamist korraldada viisil, kus seda protokollis märkimata saab tõenäoline kahtlustatav oma ütlused tervikuna eelnevalt ette valmistada.

1. AS Q esindajate väiteid tuleb objektiivselt hinnata, mida menetluses tehtud ei ole. Riigiprokuratuuri määruses leitakse, et pelgalt asjaolu, et X OÜ esindajad AS Q esitatud väidetega ei nõustu, ei tähenda kuriteo olemasolu. X OÜ ei olegi väitnud, et pelgalt kellegi hinnang annaks aluse kriminaalmenetluse toimetamiseks, vaid menetlejate roll on erinevate isikute esitatavaid erinevaid väiteid erapooletult hinnata. X OÜ 26.06.2023 kaebuses toodi esile konkreetsed teesid, miks AS Q selgitused nende tegevust C OÜ osaluse enda väärtpaberikontole kandmisel õigustada ei saa, kuid Riigiprokuratuur neid määruses analüüsinud ei ole. Ebaõiglane on väita, et X OÜ lihtsalt ei saa AS Q jutust aru või ei ole sellega lihtsalt nõus, kui X OÜ poolt on esitatud konkreetsed seisukohad, millega saab nõustuda või mille ümber lükata.
2. Riigiprokuratuur ja enne seda uurija on jätnud AS Q väited nende tegevuse selgitamiseks kriitiliselt hindamata ja uskunud neid küsimusi esitamata. Kriitiliseks hindamiseks ei ole nt see, kui AS Q kuriteotahe välistatakse vaid seetõttu, et AS Q juhtkond enda sõnul ei ole kunagi soovinud X OÜ vara omastada ega seda teinud. Selliselt kriminaalmenetluse toimetamisel pole võimalik kedagi süüdi tunnistada, sest oma tegude ja tahte paljasõnaline eitamine ei ole just keeruline.
3. X OÜ on toonud 26.06.2023 kaebuse põhiteesina esile, et
4. aasta kevadel toimunud tehing, millega X OÜ-le kuuluv C OÜ osalus viidi AS Q esindajakontolt AS Q enda väärtpaberikontolt oli X OÜ-ga kokku leppimata, kooskõlastamata ja sellel liigutusel puudus igasugune muu mõte, kui viia kliendi väärtuslik vara AS Q enda vara hulka. Riigiprokuratuuri määruses leitakse, et kui C OÜ osalus on endiselt AS Q väärtpaberikontol, siis omastamistahe puudub. Asjaolu, et väärtpaberikontode – klientide esindajakonto vs AS Q lihtkonto (ükskõik, milline nimi sellele kontole anda) - õiguslik režiim on väga erinev, on jäänud Riigiprokuratuuril tähelepanuta. Ometi on see keskne küsimus 12.04.2021 kuriteokaebuses, mille alusel menetlus algas. Riigiprokuratuur ei ole määruses samuti selgitanud, miks puudub omastamistahe selles, kui kliendi vara omavoliliselt ja vastava kokkuleppeta AS Q poolt liigutatakse. Selline tegevus väljendab omaniku arusaama, et AS Q ei vaja C OÜ osalusega toimetamisega teiste sisendit, sest teiste õigused puuduvad. 26.06.2023 kaebuses märkis kannatanu, et kui kujutleda väärtpabereid KarS § 201 järgse kuriteo objektina, ei saaks AS Q rohkem omastamistahte väljendamiseks teha, kui ta juba teinud on.
5. 26.06.2023 kaebuses tuuakse esile asjaolud mitte selle kohta, kuidas X OÜ ei suuda intellektuaalselt hoomata AS Q seisukohti, vaid kuidas AS Q põhjendused kas ei pea paika või neis puudub loogika. Peamiseks küsimuseks oli, mis põhjusel – kui selleks ei olnud C OÜ osaluse 5

(8)1-23-5059 kandmine klientide vara hulgast AS Q enda vara hulka – toimus 26.03.2021 väärtpaberiülekanne. Kui AS Q väidab, et see tulenes lepingust, saab uurija vaadata, millisest punktist täpselt ja tuvastada, et selline säte puudub. Kui H väidab, et see puudutas peale X OÜ veel teisigi kliente, saab menetluses kontrollida, kas sellised teised kliendid olid päriselt olemas või toimetas AS Q sedasi siiski vaid X OÜ varaga

1. H väidab, et klientide jaoks mõeldud esindajakontolt C OÜ osaluse AS Q väärtpaberikontole kandmine oli vajalik seetõttu, et C OÜ osalus omandati varjamaks, et see toimub X OÜ huvides, mistõttu ei sobinud osalust hoida AS Q klientidele mõeldud esindajakontol. Menetleja saab hinnata, kas esindajakonto mitte ei olegi mõeldud just klientide vara hoidmiseks (kui vara omandatakse kellegi teise huvides varjatult, siis on see kliendi vara) ja kuivõrd on loogiline seisukoht, et kliendi vara tuleb selleks ette nähtud väärtpaberikonto asemel ikkagi hoopis hoida AS Q enda väärtpaberikontol. Samuti saab küsida selgitust, et kui C OÜ osade müügilepingust oli taganetud ja juba 12.10.2015 jõustunud vastav kohtuotsus, siis miks muutus C OÜ omaniku varjamine aktuaalseks
2. aasta märtsis ja sedavõrd teravalt, et iga hinna eest tuli osalus esindajakontolt AS Q enda lihtväärtpaberikontole kanda. Huvi saab tunda ka selle kohta, kuidas on vara tegelik omanik võimaliku huvilise jaoks paremini nähtav AS Q esindajakontol, võrreldes lihtkontoga, kuigi mõlema konto omanikuna kajastub vaid AS Q, mitte klient. Kui H väidab, et AS-il Q oli alus keelduda oma kohustuste täitmisest X OÜ suhtes, saab menetleja hinnata, kas oma kohustuste mittetäitmine eeldab seda, et vara tuleb tingimata tõsta AS Q enda vara hulka. Ka C OÜ osaluse tagastamisest keeldumine ei eelda vähimalgi määral vajadust selle esindajakontolt oma vara hulka ära viimiseks. Kui C OÜ osaluse ülekanne ei ole selliseks eesmärgiks vajalik, ei saa see eesmärk olla AS Q tegevuse põhjuseks ja seda õigustada.
3. Kui H väidab, et ei ole X OÜ vara AS Q enda väärtpaberikontole kandes ohtu seadnud, saab hinnata, kas sama vara arestimine kolmanda isiku nõude AS Q vastu tagamiseks siiski ei ole ohtu seadmine. X OÜ vara kokku lepitud esindajakontol hoidmise korral AS Q poolt poleks selline olukord saanud tekkida. Kokkuvõttes on nii politsei kui Riigiprokuratuur nõustunud AS Q terve mõistuse vastase arusaamaga, et on täiesti loomulik asjade käik, et finantsjärelevalvele allutatud teenusepakkuja AS Q näol saab X OÜ kui kliendi väga väärtusliku varaga (1,2 miljonit eurot!) ringi käia nii nagu ise soovib, ja isegi vähegi konkreetseid selgitusi sellisele tegevusele esitama ei pea. Sealhulgas on senise menetluse tulemusena justnagu täiesti normaalne, et usaldust müüv teenusepakkuja otsustab suvalisel hetkel, kliendiga vastava kokkuleppe puudumisel ja igasuguse objektiivse vajaduseta, hoida talle usaldatud vara mitte klientide huvides seaduses ette nähtud esindajakontol, vaid kanda see oma vara hulka.
4. Kui kohus nõustub, et H 24.04.2023 tunnistajana ülekuulamine ei olnud läbi viidud sobivas vormis (võimalikku kahtlustatavat koheldakse tunnistajana) ega viisil (ülekuulamise protokoll lasti H-l endal eelnevalt ette valmistada, ehkki tegu polnud kirjaliku ülekuulamisega), tuleb esimese asjana korraldada H osas seaduse nõuetele vastav ülekuulamine. Ka menetlust lõpetades ei saa valdavas osas tugineda ebaseaduslikult kogutud tõendile. Igal juhul tuleb teha AS-le Q päring selle kohta, kas ja milliste teiste klientide vara kanti 26.03.2021 esindajakontolt AS Q enda väärtpaberikontole. Sellega saab kontrollida H ütluste väiteid, et see oli osa AS Q üldisest poliitikast. Kui see paika ei pea, on põhjust arvata, et AS Q tegevuse eesmärk seondus konkreetselt X OÜ-le kuuluva C OÜ osaluse enda vara hulka arvamisega. Samuti tuleb H-lt nõuda 26.03.2021 väärtpabertehingule ja selle põhjustele täpsemaid selgitusi vastavalt eeltoodud argumentidele, sh kuidas eeldas kinnipidamisõiguse teostamine X OÜ suhtes vältimatult C OÜ osaluse enda kontole kandmist, kuidas on kliendi vara hoidmine esindajakontol sobimatu, kui klient ei soovi oma isikut avaldada ja miks avaldus see vajadus X OÜ puhul just 26.03.
5. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6

(8)1-23-5059

1. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 26.07.
2. a määruse muutmiseks.
3. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Küll aga ei saa prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas, nagu seda märkis ka riigiprokurör. Sellest tulenevalt ei anna Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ka asjaolu, et kaebaja ei nõustu selles esitatud seisukohtadega, vaid selleks peab olema nt tegemata jäetud mõni asjas tähtsust omav menetlustoiming.
4. Kaebaja rõhutab, et H ülekuulamine ei toimunud seadusega kooskõlas, kuivõrd ütluste tekst oli eelnevalt ette valmistatud ja vormistati lihtsalt ülekuulamise protokolliks. Nagu kaebuses ka välja tuuakse, ei ole küsimus selles, et H oleks andnud valeütlusi. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust isikut uuesti üle kuulata, nagu seda taotleb kaebaja. Pole usutav, et ütluste sisu osas midagi kardinaalselt muutuks ning samuti, et isik avaldaks midagi sellist, mis annab aluse asuda Riigiprokuratuurist erinevale seisukohale kriminaalmenetluse lõpetamise osas. Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et kriminaalmenetluse jätkamiseks ning täiendavate menetlustoimingute tegemiseks on alust juhul, kui tehtav toiming võiks anda menetluse seisukohalt olulist objektiivset informatsiooni. Jääb selgusetuks, mille pinnalt kaebaja leiab, et tunnistaja ütlused olid eelnevalt ette valmistatud, aga isegi, kui see nii oli, siis ei saa asuda seisukohale, et tegemist oleks sellise menetlusliku rikkumisega, mis tingiks antud ütluste lubamatuks pidamise.
5. Kaebaja märgib vastuseks riigiprokuröri poolt väljatoodule, et X OÜ ei olegi väitnud, et pelgalt kellegi hinnang annaks aluse kriminaalmenetluse toimetamiseks, vaid menetlejate roll on isikute väiteid erapooletult hinnata. Kaebaja leiab, et praegusel juhul on menetleja üksnes AS Q selgitatu pinnalt asunud seisukohale, et kuriteokoosseisu tunnuseid nende tegevuses ei esine. Ringkonnakohus rõhutab, et menetleja ongi hinnanud nii kuriteokaebuse esitaja kui tunnistaja ütluseid ning nende pinnalt leidnud, et puudub alus kriminaalmenetluse jätkamiseks ning seda eelkõige seetõttu, et sisuliselt on tegemist vaidlusega lepingutingimuste tõlgendamise üle, mis aga tuleb lahendada tsiviilvaidluse korras. Menetleja on teinud päringu ka Finantsinspektsioonile, kes on selgitanud, et on teadlik AS Q ja X OÜ vahelisest vaidlusest, kuid ei ole alustanud järelevalvemenetlusi ega tuvastanud rikkumisi. Sellekohane informatsioon kinnitab mh H poolt antud ütlusi, millest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga justkui oleks kriminaalmenetluse lõpetamine kantud üksnes sellest, et AS Q kinnitab, et pole kuritegu toime pannud. Ringkonnakohtul ei teki kahtlust menetleja erapooletuses või objektiivsuses, nagu toob välja kaebaja.
6. Sisuliselt leitakse kaebuses, et kuivõrd X OÜ kuuluv C OÜ osalus viidi AS Q esindajakontolt AS Q enda väärtpaberikontole ilma seda eelnevalt kokku leppimata ja kooskõlastamata, on tegemist omastamisega. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri määruses tooduga, et kuivõrd C OÜ osalus on endiselt AS Q väärtpaberikontol, siis puudub omastamistahe. Nähtuvalt H antud ütlustest, on X OÜ vara jätkuvalt AS Q kliendikontol, sellega ei ole tehtud ühtegi tehingut ja väljaspool sõlmitud lepingut ei plaanita seda ka käsutada. Kaebaja ei ole toonud välja tõenditest nähtuvat informatsiooni, mis lükkaks H vastavad ütlused ümber. Seega nõustub ringkonnakohus riigiprokuröriga selles, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu tõendeid, mis kinnitaksid, et AS-i Q omastamistahet X OÜ vara suhtes. Asjaolu, et kaebaja tõlgendab sõlmitud lepingu tingimusi 7

(8)1-23-5059 erinevalt ning ei ole nõus tema varade liigutamisega ühelt kontolt teisele, ei saa pidada käesolevalt selliseks, mis annaks aluse kriminaalmenetlust jätkata. Vaidlused sellest, kas selline teguviis oli lubatav või mitte, tuleb lahendada tsiviilkorras. Seda seisukohta kinnitab ka asjaolu, et H ütluste kohaselt on nemad tegutsenud vastavalt sõlmitud lepingule. Kaebusest nähtuvalt X OÜ sellega küll ei nõustu ja leiab, et uurijal on võimalik kontrollida, millisest punktist täpselt väidetav õigus tekkida võis ning kas oli ka teisi kliente, keda see puudutas. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal, et vaidlused lepingutingimuste üle ei ole kriminaalmenetluse esemeks, seega ei ole alust heita uurijale ette, et ta ei ole asunud hindama lepingutingimusi ja nendest nähtuvaid õigusi või kohustusi. Seejuures viide teistele klientidele ja nende vara suhtes tehtu ei oma sisulist tähendust kriminaalmenetluse seisukohalt, kuivõrd iga kliendiga kokkulepitu on tõenäoliselt erinev. Isegi, kui kasutati samu tingimusi, ei anna teiste klientide varaga tehtu alust hinnata kuidagi teisiti X OÜ varaga seonduvat.

1. Kuigi kaebaja hinnates on nii politsei kui Riigiprokuratuur nõustunud kokkuvõttes, et on täiesti loomulik asjade käik, et finantsjärelevalvele allutatud teenusepakkuja AS Q näol saab X OÜ kui kliendi väga väärtusliku varaga ringi käia nii nagu ise soovib ja isegi vähegi konkreetseid selgitusi sellisele tegevusele esitama ei pea, ei nõustu ringkonnakohus sellise käsitlusega. Poolte vahel on sõlmitud leping, millest tulenevad tingimused, kuidas ja mis asjaoludel, milliseid toiminguid teha võib ja sellele vastavalt tulebki teenusepakkujal tegutseda ning vastavalt sellele ka anda selgitusi. See asjaolu aga ei tähenda automaatselt, et teenusepakkuja tegevus võiks vastata mõnele kuriteokoosseisule ning just see ongi keskne küsimus kriminaalmenetluses. Ei saa samastada vaidlust lepingu täitmise üle kuriteo toimepanemisega. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja eelviidatud järeldus on meeldevaldne ja subjektiivne ning ei anna kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise osas mingisugust objektiivset informatsiooni. Seejuures toob kaebaja korduvalt välja justkui märgiks riigiprokurör, et X OÜ esindaja ei suuda AS Q väiteid intellektuaalselt mõista või nendega nõustuda. Sellist seisukohta ei ole Riigiprokuratuuri määruses avaldatud, vaid avaldatud, et X OÜ esindaja käsitlus ja hinnang kuriteokaebuses väljatoodud asjaoludele on subjektiivne ning erinev AS Q esindaja seisukohast. Riigiprokuratuur ja menetleja ongi andnud omapoolse objektiivse seisukoha, mille kohaselt ei saa läbiviidud toimingute ja kogutud materjalide pinnalt kellegi tegevuses ühegi kuriteo tunnuseid käesoleval juhul jaatada. Seejuures ei esita kaebaja ka mingisuguseid uusi väiteid, vaid viitab ringkonnakohtule esitatud kaebuses läbivalt juba 26.06.2023 esitatud kaebuses väljatoodud seisukohtadele, millega on Riigiprokuratuur oma määruse tegemisel juba arvestanud.
2. Kaebaja poolt taotletud täiendavate menetlustoimingute osas on ringkonnakohus juba eelnevalt avaldanud, miks ei pea põhjendatuks kriminaalmenetluse jätkamist H uueks ülekuulamiseks ja teiste klientide varadega tehtud toimingute kohta andmete väljaselgitamiseks. Ringkonnakohus märgib, et kannatanul on õigus prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras, kuid tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja poolt taotletavad toimingud ei anna praegusel hetkel ka sellist täiendavat objektiivset informatsiooni, mis lükkaks ümber riigiprokuröri määruses toodud asjaolud, miks kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendatud on. Seega ei ole alust vaidlustatud määruse tühistamiseks.
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg-test 1, 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 26.07.
4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8