Obsah (4)

§ 18§ 20§ 16§ 233

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 25. august 2023, Tallinn Haldusas

) § 232 lg 3 kohaselt ei arvatud

-i

1. a
2. aprillil vastuvõetud redaktsiooni jõustumisest kuni
3. a
4. detsembrini sissetuleku hulka loovisikule laekuvat sissetulekut või töövõimetoetust või osalise töövõime kaotuse korral makstavat töövõimetuspensioni, mille suurus ei ületanud ühte

§ 18lg-s 5 nimetatud loometoetuse suurust kuus ja tulumaksuseaduse (Tu

MS) § 19 lg-tes 3, 5 ja 6 nimetatud tulumaksuga mittemaksustatavat tulu; 2) Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmete kohaselt sai X ajavahemikul 1. detsember 2021 – 31. detsember 2021 tulu üle

§-ga 233 lubatud määra. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) tegi X-le 2021. a detsembris väljamakse 1144,98 eurot, millelt pidas kinni tulumaksu 229 eurot; 3) X oli kohustatud EEL-i teavitama eespool nimetatud asjaolust (

§ 18lg 9).

Seejärel oleks EEL saanud lõpetada toetuse maksmise; 4) kuna X sai loometoetust olukorras, kus ta seda saada ei tohtinud, ning ta ei teavitanud nimetatud asjaolust EEL-i, tuleb toetuse maksmine lõpetada 30. novembrist 2021 ning tagasi tuleb nõuda alusetult makstud summa (

§ 20lg 1; haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 2 p 3).

1. EEL jättis
2. aprilli
3. a vaideotsusega nr 202 X vaide rahuldamata.
4. X nõuab kaebuses EEL-i
5. märtsi
6. a otsuse ja
7. aprilli
8. a vaideotsuse tühistamist. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) kaebajal on sõlmitud PRIA-ga leping, mille alusel on kaebaja kohustatud niitma kord aastas (kas juunis või juulis) heinamaad. Toetust selle eest makstakse tavaliselt detsembris; 2) PRIA-st öeldi kaebajale, et tasu jaguneb maist kuni detsembrini. Kuna PRIA toetus laekub detsembris, siis pidas vastustaja seda ainult detsembri sissetulekuks. Kaebaja ei saanud seda toetust detsembrikuu eest; 3) kui kaebaja oleks teadnud, et PRIA maksab toetuse detsembris, oleks ta vastustajat sellest eelnevalt teavitanud.
9. EEL taotleb vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1)

§ 20

lg 1 kohaselt tuleb loometoetuse maksmine lõpetada, kui loovisik ei vasta

§-s 16 sätestatud tingimustele; 2) kaebaja oleks pidanud võtma ühendust vastustajaga; 3) seadusandja ei ole ette näinud erisust sissetuleku osas, mida on saadud pikema perioodi eest, kuid makstakse välja ühe maksena. Seega ei ole vastustajal võimalik arvestada asjaoluga, kui kaebuse esitaja on saanud sissetulekut PRIA toetuse näol, mida on arvestatud terve aasta eest, kuid makstakse välja ühekordse maksena. PRIA deklareerib MTA-s väljamakse suuruse kuu kohta, kuid seal ei kajastu info, mis perioodi eest vastav tasu on kogunenud; 4) loometoetuse tagasinõude aluseks on HMS § 66 lg 2 p 3. 2

on loodud vabakutselistele loovisikutele sissetuleku kaotamisel sotsiaalse ja majandusliku kindluse ajutiseks tagamiseks.

-i kohane toetus on miinimumpalga suurune (

§ 18lg 5), mis 2021.

a-l oli 584 eurot ja 2022. a-l 654 eurot. Tavapäraselt võis isik lisaks toetusele teenida tulu kuni ½ toetusest (

§ 16lg 1 p 3).

Seadusandja täiendas COVID-19 viirushaiguse mõjude tõttu 14. aprillil 2021

-i §-ga 232, mis võimaldab loovisikul ühes kuus toetusele lisaks tulu teenida ühe miinimumpalga ulatuses. Tingimuste ajutise leevendusega soovitakse suunata täiendavad vahendid loovisikute majandusliku jätkusuutlikkuse parandamisele eesmärgiga, et kriisist väljudes oleks suurem hulk kultuuriprofessionaale võimelised loometegevusega jätkama; 4) kaebaja võis 2021. a detsembris teenida 584+584=1168 eurot tulu. Nagu öeldud, ei sea vastustaja kahtluse alla, et oma iseloomult on ühtne pindalatoetus perioodiline toetus. Seetõttu rakendas vastustaja vääralt

§ 233lg-t 3, kui leidis, et kaebaja on 2021.

a detsembris selle piirmäära ületanud. Kui jagada PRIA toetus terve 2021. a peale (1144,98÷12), siis teenis kaebaja ühes kuus lisatulu 95,415 eurot. Järelikult järgis kaebaja

§ 233

lg 3 nõuet ning puudus alus loometoetuse maksmise lõpetamiseks; 5) puudus alus väljamakstud toetuse tagasinõudmiseks. Vastustaja ei tõlgendanud

§ 233lg-t 3 eesmärgipäraselt.

Kaebaja ei saanud PRIA toetusega sellisel määral täiendavat sissetulekut, mis oleks õigustanud tema toetusest ilmajätmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. EEL taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) ekslik on kohtu järeldus , et loovisiku loometoetus on käsitatav

§ 233

lg 3 mõttes võlaõigusliku lepingu alusel saadava tulu või töövõimetoetuse või osalise töövõime kaotuse korral makstava töövõimetuspensionina. Kaebaja võis saada küll 584 eurot loometoetust ja kuni 584 eurot tulu võlaõigusliku lepingu alusel, kuid kontrollimisel, kas isik vastab loometoetuse saamise tingimustele, sai vastustaja lähtuda ainult

§ 233lg-s 3 nimetatud sissetulekutest; 2) kaebaja ei võinud 2021.

a detsembris teenida tulu 1168 eurot. Loometoetus ei ole käsitatav loometegevusest saadava sissetulekuna

§-i 16 mõttes. Kaebaja ületas

§ 233lg-s 3 sätestatud määra; 3) PRIA antud toetust ei ole lubatud jagada 12 kuuga.

PRIA toetuse eesmärgiks on kompenseerida põllumajandustootja kulusid ja neid kulusid ei ole võimalik kanda sarnases suuruses terve aasta vältel. 3

§ 233lg 3.

1. EEL määras kaebajale vabakutselise loovisiku loometoetus perioodiks
2. juuni 2021 –
3. detsember 2021 ja pikendas seda kuni
4. juunini
5. 11.

§ 20

lg 1 sätestab, et loometoetuse maksmine lõpetatakse, kui vabakutseline loovisik ei vasta enam

§-s 16 sätestatud tingimustele. Kuni 4. märtsini 2022 kehtinud

§ 16

lg 2 p 3 sätestas, et vabakutselise loovisiku loometoetust on õigus saada vabakutselisel loovisikul, kes ei ole saanud tulu võlaõigusliku lepingu alusel vähemalt loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul. Alates 5. märtsist 2022 kehtiva

§ 16

lg 2 p 3 redaktsiooni kohaselt on vabakutselise loovisiku loometoetust õigus saada vabakutselisel loovisikul, kes ei ole saanud loometoetuse taotlemisele eelnenud kuul ega saa loometoetuse maksmise perioodil igas kuus tulumaksuga maksustatavat tulu rohkem kui pool

§ 18lg-s 5 nimetatud loometoetuse suurusest.

Loometoetuse suuruseks oli Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär ühes kuus (

§ 18lg 5).

12.

§ 233

lg 3 sätestas, et

-i

1. a
2. aprillil vastuvõetud redaktsiooni jõustumisest kuni
3. a
4. detsembrini ei arvatud sissetuleku hulka loovisikule laekuvat sissetulekut või töövõimetoetust või osalise töövõime kaotuse korral makstavat töövõimetuspensioni, mille suurus ei ületanud ühte

§ 18lg-s 5 nimetatud loometoetuse suurust kuus ja Tu

MS § 19 lgtes 3, 5 ja 6 nimetatud tulumaksuga mittemaksustatavat tulu.

1. Õiguse kohaldamise üldpõhimõtte kohaselt on reeglina keelatud kohaldada isikule ebasoodsa otsuse tegemiseks uut materiaalõiguse normi sellise faktilise asjaolu suhtes, mis leidis aset minevikus (selle kohta vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-4-1-27-13, p 61). Kui kaebajale toetus määrati ja kui PRIA tegi kaebajale
4. a detsembris väljamakse, ei näinud

§ 16lg 2 p 3 ja § 20 lg 1 ette võimalust lõpetada määratud toetuse maksmine.

Sellekohane materiaalõigus hakkas kehtima alles

1. märtsil 2022 ning kaebaja ei saanud seega seda asjaolu (s.o PRIA toetuse väljamaksmist) oma tegevuses arvesse võtta. Praegusel juhul pole seadusandja andnud eraldi rakendusnormiga alates
2. märtsist 2022 kehtima hakanud

-i § 16 lg 2 p-i 3 redaktsioonile tagasiulatuvat jõudu. Seetõttu ei olnud vastustajal õiguslikku alust vaidlustatud otsuse alusel lõpetada kaebajale toetuse maksmine ja nõuda temalt juba makstud toetus tagasi põhjusel, et PRIA tegi 2021. a detsembrikuus kaebajale väljamakse 1144,98 eurot. 14. Vastustajal puudus alus nõuda toetust tagasi ka kuni 5. märtsini 2022 kehtinud

-i redaktsiooni alusel. 4

§ 16

lg 2 p-ga 3 näinud ette seda, et isik, kes saab loometoetust, ei tohtinud loometoetuse saamise ajal teenida tulumaksuga maksustatavat tulu rohkem kui pool

§ 18lg-s 5 nimetatud loometoetuse suurusest.

Kuni 4. märtsini 2022 kehtinud

§ 16

lg 2 p 3 redaktsioon reguleeris olukorda, mis puudutas loometoetuse esmakordset maksmise otsustamist ning tulu pidi olema saadud võlaõigusliku lepingu alusel. 14.2. Kuni 5. märtsini 2022 kehtinud

§ 16

lg 2 p 3 sidus toetuse saamise tingimusega, et tegemist ei tohtinud olla võlaõigusliku lepingu alusel saadud tuluga. PRIA makstav toetus ei olnud käsitatav võlaõigusliku lepingu alusel saadava tuluna (vt määrus nr 32 § 15 lg 1, § 20 ja § 21).

1. Isegi juhul, kui vaidlusaluseid norme tuleks kohaldada tagasiulatuvalt kaebaja kahjuks, on halduskohus õigesti leidnud, et PRIA makstav toetus 1144,98 eurot oli mõeldud kogu perioodi eest hoolimata sellest, et PRIA tegi väljamakse
2. a detsembrikuus. Ühtse pindalatoetuse taotleja peab hoidma põllumajandusmaad heas põllumajanduslikus korras ja seda kogu taotluse esitamise kalendriaasta vältel (vt määrus nr 32 § 8 lg-d 1 ja 2). Sellest järeldub, et kui taotlejal lasub kohustus hoida põllumajandusmaad heas põllumajandusliku korras kogu taotluse esitamise kalendriaasta vältel, siis ka PRIA toetuse abil nende kulude hüvitamine on mõeldud katma kogu sellel kalendriaasta tekkinud kulusid. Halduskohus on seega õigesti leidnud, et PRIA toetus 1144,98 eurot jagatuna 12-ga ei ületaks

§ 233

lg-s 3 sätestatud piirmäära, kuna ühe kuu lisatulu oleks sellisel juhul olnud 95,415 eurot.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
2. Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 5