3-22-1152/32

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

1. juuli 2023, Tartu 3-22-1152 V.K.i kaebus Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ameti
2. märtsi
3. a sunniraha rakendamise otsuse nr 1-13.2/380-5 ja
4. veebruari
5. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 vaidlustamiseks V.K.i määruskaebus Tartu Halduskohtu
6. märtsi
7. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja V.K. esindaja v.adv Keijo Lindeberg Vastustaja Narva linn esindaja Sergei Solodov RESOLUTSIOON
8. Rahuldada määruskaebus osaliselt.
9. Tühistada Tartu Halduskohtu
10. märtsi
11. a määrus Narva Linnavalitsuse
12. veebruari
13. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 tühistamise nõude tagastamise ja kaebetähtaja ennistamise taotluse läbivaatamata jätmise osas.
14. Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. V.K. esitas
16. mail 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille nõueteks pärast kaebuse täiendamist ja täpsustamist jäid nõue Narva Linnavalitsuse
17. veebruari
18. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks, samuti
19. märtsi
20. a sunniraha rakendamise otsuse nr 1-13.2/380-5 ja
21. veebruari
22. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 alusel sunniraha sissenõudmise ja rakendamise keelamiseks. Ühtlasi taotles kaebaja kaebetähtaja ennistamist vastustaja
23. veebruari
24. a ettekirjutuse vaidlustamise osas,
26. märtsi
27. a määrusega halduskohus tagastada kaebuse
28. veebruari
29. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 tühistamis- ja õigusvastasuse kindlakstegemise nõuete osas (resolutsiooni p 1), jättis taotluse möödalastud kaebetähtaja ennistamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 2), tagastas kaebuse keelamisnõude osas (üldine sunniraha määramise keeld
30. veebruari
31. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 alusel) (resolutsiooni p 3) ja võttis kaebuse menetlusse muu keelamisnõude osas (resolutsiooni p 4). Halduskohus selgitas, et Narva linn tegi kaebajale
32. veebruaril 2021 ettekirjutuse esitada hiljemalt
33. juulil 2021 Narva linnale XXX korterite nr 17, 20, 23, 26 ja 29 köögi püstaku osas ventilatsioonisüsteemi audit ja täitma hiljemalt
34. oktoobril 2021 auditi aruande ettepanekud ehitise nõuetega vastavusse viimiseks.
35. juulil 2021 andis vastustaja kaebaja
36. juuli 2021 avalduse põhjal uue haldusakti nr 1-13/3802 „Ettekirjutuse muutmine/ettekirjutuse tähtaja pikendamine“, mille kohaselt on
37. veebruari
38. a ettekirjutus muudetud. Kaebajat kohustati esitama linnale ainult korteri nr 29 osas köögi ventilatsiooni kordategemise (originaalkonstruktsiooni taastamise) ehitusteatise projekt hiljemalt
39. septembril
40. Kui
41. juuli
42. a haldusaktiga pandi kaebajale uued kohustused tema korteri köögis olemasoleva ventilatsioonikanali korda tegemiseks, millega ühtlasi lõpetati
43. veebruari
44. a ettekirjutusest tulenev korterite nr 17, 20, 23 26 ja 29 köögi ventilatsiooni püstaku osas erakorraline auditi esitamise kohustus ja selles auditis tuvastatud rikkumiste kõrvaldamise kohustus, on
45. veebruari
46. a ettekirjutuse nr 2112899/00015 õiguslik jõud ja ka regulatiivsus lõplikult ammendunud. Seega
47. veebruari
48. a ettekirjutus alates
49. juulist 2021 ei riiva kaebaja õigusi. Vastavalt esineb alus ettekirjutuse tühistamise ja alternatiivse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas kaebuse tagastamiseks kaebeõiguse ilmselge puudumine tõttu. Nende nõuete tagastamise tõttu jäi ka ettekirjutuse vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlus läbi vaatamata. Keelamiskaebuse esitamine, milles taotletakse kohtult kehtiva ettekirjutuse täitmata jätmise eest üleüldse sunniraha määramise keelamist ei ole kohtupraktikast tulenevalt lubatav. Selline nõue läheb kindlasti vastuollu Riigikohtu seisukohaga. Riigikohus ei ole kunagi asunud seisukohale, et kaebaja saab taotleda ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha määramise keelamist. Kui vastustaja ei piirdu
50. märtsi
51. a sunniraha määramise otsusega nr 1-13.2/380-5 ja tuleb uus sunniraha määramise diskretsiooniline otsus
52. juuli
53. a haldusakti nr 1-13/380-2 „Ettekirjutuse muutmine/ettekirjutuse tähtaja pikendamine“ täitmata jätmise korral, saab kaebaja uuesti pöörduda kohtusse ja taotleda näiteks ebaproportsionaalselt määratud sunniraha rakendamise keelamist.
54. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles märgib, et vaidlustab halduskohtu määruse osas, milles kohus tagastas kaebuse
55. veebruari
56. a ettekirjutuse tühistamis- ja õigusvastasuse kindlakstegemise nõuded. Määruskaebuses osutas kaebaja, et tegemist on õigusselgusetu olukorraga. Kaebajale riigi õigusabi andmisel leidis kohus, et kaebajal on sunniraha määramise osas kaebeõigus olemas ja selle kaudu saab kaebaja tulenevalt kohtupraktikast taotleda ka ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamist, mille täitmata jätmise eest oli määratud sunniraha. Vaidlustatavas määruses aga on kohus jõudnud täiesti vastupidisele arvamusele, mille kohaselt puudub kaebajal kaebeõigus ilmselgelt. Selge ei ole, kas riikliku järelevalve eesmärgipäraseks toimimiseks õigusvastaste ettekirjutuste alusel on lubatav rakendada isikute suhtes sunnivahendeid. Käesolevas asjas on ettekirjutus ja haldusmenetlus üldiselt sedavõrd tõsiste vigadega, et ettekirjutuse kehtivust ei ole võimalik jaatada. Selles tulenevalt ei ole ka sellisel juhul võimalik selle alusel rakendada kaebaja suhtes sunniraha. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
57. Tartu Ringkonnakohus asub seisukohale, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. 2
58. HKMS § 44 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Seetõttu ei ole lubatav vaidlustada haldusakti, millel ei ole mõju isiku õigustele ja kohustustele. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus aga, et Narva Linnavalitsuse
59. veebruari
60. a ettekirjutuse kehtivus ei ole ammendunud. Nimelt nähtub Narva Linnavalitsuse
61. juuli 2021 dokumendist nr 1-13.2/380-2, et sellega ei tunnistatud
62. veebruari
63. a ettekirjutust kehtetuks, vaid muudeti ettekirjutuse üksikuid punkte. Tõsi, muudatused olid olulised, kuna muudeti nii kaebajale ettekirjutusega pandud kohustuste koosseisu kui ka ettekirjutuse täitmise tähtaega. Sellest ei saa aga järeldada varasema ettekirjutuse kehtivuse lõpetamist. Selline järeldus oleks otseses vastuolus
64. juuli
65. a haldusakti sõnastusega ega järgiks ettekirjutuse andmiseni viinud haldusmenetluse eesmärki.
66. septembri
67. a haldusaktiga on vastustaja veelkord pikendanud
68. veebruari
69. a ettekirjutuse täitmise tähtaega. Mõlemal korral viitas vastustaja
70. veebruari
71. a ettekirjutusele selle numbri kaudu ja märkis, et muudab ettekirjutuse konkreetseid punkte. Teistsugusele järeldusele ei vii seegi, et nii
72. juuli
73. a kui ka
74. septembri
75. a haldusaktis vastustaja kordas sunniraha kohaldamise hoiatust. Ka nendes hoiatustes nimetatakse otsesõnu ettekirjutuse nr 2112899/00015 punktides 3.1 ja 3.2 sätestatud kohustuste tähtaegselt täitmata jätmist sunniraha kohaldamise faktilise alusena. Seega on vastustaja järjepidevalt lähtunud sellest, et
76. veebruari
77. a ettekirjutus on haldusaktina kehtiv, ja kehtib
78. juulil ja
79. septembril 2021 muudetud redaktsioonis.
80. Vastustaja on vaidlusaluses suhtes andnud ühe haldusakti. Ettekirjutuse hilisemad muudatused ei ole iseseisvad uued haldusaktid, vaid muutsid üksnes algse haldusakti tingimusi. Ettekirjutuse vaidlustamisel ei pidanud kaebaja esitama kaebust iga muudatuse kohta. Kaebuse nõue tühistada
81. veebruari
82. a ettekirjutus hõlmab ühtlasi nõude tühistada kõik selle haldusakti hilisemad muudatused, sest haldusakt kehtib ühes
83. juuli ja
84. septembri 2021 muudatustega. Seetõttu on halduskohus eksinud, leides, et
85. veebruari
86. a ettekirjutuse kehtivus on lõppenud, ettekirjutusel puudub mõju kaebaja õigustele ja kohustustele ja vaidlustada tulnuks hoopis
87. juuli
88. a haldusakti. Vastavalt ei olnud alust ka ettekirjutuse tühistamise nõude tagastamiseks kaebeõiguse puudumisele viidates, sest
89. veebruari
90. a ettekirjutuse kehtivusest sõltus nii kaebaja kohustus ventilatsioonitööde tegemiseks kui ka vastustaja õigus määrata kaebajale sunniraha kohustuse täitmata jätmise korral. Sel põhjusel tuleb halduskohtu määrus tühistada tühistamisnõude tagastamise osas. Kuna tühistamisnõude tagastamine ei olnud õiguspärane, siis ei olnud põhjust jätta tühistamisnõude esitamise tähtaja ennistamise taotlus läbi vaatamata. Ka selles osas tuleb halduskohtu määrus tühistada. Kaebaja ei ole määruskaebuses otsesõnu nõudnud halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 2 tühistamist. Määruskaebuse taotlusest tühistada halduskohtu määrus tühistamisnõude tagastamise osas ilmneb aga üheselt kaebaja tahe, et kohus lahendaks kaebetähtaja ennistamise taotluse, kuna vastasel juhul ei ole võimalik saavutada tühistamisnõude sisulist läbivaatamist. Viimast aga kaebaja määruskaebuse esitamisega aga taotlebki.
91. Tühistamisnõue hõlmab endas ka haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude, sest haldusakti õigusvastasus on selle tühistamise eelduseks. Tühistamisnõude läbivaatamisel on kohtu ülesandeks kontrollida, kas haldusakt on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Seetõttu tühistamisnõude kõrval ei ole tuvastamisnõudel iseseisvat väärtust. Kuid ringkonnkohtu hinnangul ei oleks tuvastamisnõue praeguses asjas lubatav ka juhul, kui halduskohus otsustab jätta kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning seega tühistamisnõude osas menetluse lõpetada. Tuvastamisnõuet hinnates leidis halduskohus põhjendatult, et tuvastamisnõude rahuldamine ei aitaks parandada kaebaja õiguslikku 3 positsiooni. Seetõttu ei ole tuvastamisnõue suunatud kaebaja õiguste kaitsele ja kaebajal puudub kaebeõigus ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
92. Riigikohus on selgitanud, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele
93. Täitedokumendiks sunniraha sissenõudmisel täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 11 mõttes on ettekirjutus koos hoiatusega. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) § 10 lg 1 kohaselt määratakse sunniraha kindlaks hoiatusega. Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (AtSS § 2 lg 1). Seetõttu pole sunniraha maksmise kohustuse tekitamiseks tarvis vormistada sunniraha määramise otsust. Ettekirjutuse täitmise kontroll (järelkontroll) viiakse läbi ja sunniraha rakendatakse toimingutega. Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu. Proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku majanduslikku seisundit.2
94. Kaebaja on esitanud nõude sunniraha sissenõudmise keelamiseks. Selle nõude lahendamisel tuleb halduskohtul seega hinnata, kas sunniraha määramise eeldused on täidetud ja kas sunniraha määramine oli kõiki asjaolusid arvesse võttes kaebaja suhtes proportsionaalne. Olukorras, kus kaebaja eesmärgiks on vältida sunniraha tasumiseks ja ettekirjutuse täitmist, ei aita ettekirjutuse õigusvastasuse kontrollimine kaebaja eesmärgi saavutamisele kuidagi kaasa, sest täita tuleb kehtivat ettekirjutus ka selle õigusvastasuse korral. Ettekirjutusega taotletava eesmärgi olulisust ja sellega seonduvat avalikku huvi saab aga arvesse võtta aga sunniraha määramise õiguspärasuse kontrollimisel. (allkirjastatud digitaalselt) 1 2 Vt RKHK
95. aprilli
96. a otsus asjas nr 3-19-2051 (p 10). Vt RKHK
97. aprilli
98. a otsus asjas nr 3-3-1-72-14 (p-d 12-16, 27). 4