KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. augustil 2023, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-22-5246 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 121lg 2 p 3 järgi mõistetud karistus 5 Tunnistades I. Morini süüdi Kar

S § 121 lg 2 p 3 järgi (süüditunnistamist pole apellatsiooni korras vaidlustatud) arvestas maakohus süüdistatavale karistust mõistes KarS § 56 lg 1 toodud asjaolusid. Süüdistatava süü suuruse kindlaksmääramisel hindas maakohus kõigepealt kasutatud vägivalla iseloomu ja intensiivsust. Tegemist ei olnud ühekordse ja juhusliku vägivallaaktiga, vaid korduvate löökidega nii tabureti kui jalgadega. Löökide tugevust näitab asjaolu, et tabureti jalg murdus. Samuti näitavad löökide tugevust ja intensiivsust kannatanul sedastatud vigastused. Samas arvestas maakohus seda, et korterisse minnes ei olnud süüdistataval mingit plaani ega kavatsust tarvitada kannatanu suhtes vägivalda, selle kasutamine kujunes välja peale seda, kui kannatanu ei andnud edasi süüdistatavale mõeldud rahasummat. Kohus leidis, et süüdistatava süü suurus on keskmine. Maakohus ei arvestanud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi I. Morinile karistust mõistes süüdistatava poolt süü osalist tunnistamist. Maakohus möönis, et süüdistatav tunnistas ennast selles kuriteoepisoodis küll osaliselt süüdi ja viimases sõnas vabandas kannatanu ees. Samas nähtus tema ütlustest ja kehakeelest maakohtu istungil, et kogu selle füüsilise konflikti ajendiks ja põhjustajaks pidas ta siiski kannatanut, kes ei andnud talle edasi K.K. käest saadud raha ja lõi teda esimesena (jalaga kubemesse). Eeltoodust tulenevalt ei hinnanud kohus neid ütlusi süü tunnistamise ja kahetsusena. Maakohtu istungil püüdis süüdistatav pidevalt enda tegevust õigustada ja kannatanut süüdistada. Seetõttu leidis kohus, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud I. Morini suhtes puuduvad. Karistuse liigi ja määra puhul arvestas maakohus seda, et süüdistatav on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, käesoleval ajal on tal 3 kehtivat kriminaalkaristust, millest enamus on seotud vägivallaga (kehaline väärkohtlemine). Samuti arvestas maakohus asjaolu, et süüdistatav oli varasemalt allutatud käitumiskontrollile ning vabastatud vangistusest tingimisi enne tähtaega. Eeltoodu näitab, et ka reaalne vangistuse kandmine ei välista antud süüdistatava puhul uute vägivallaga seotud kuritegude toimepanemist. Maakohus leidis, et süüdistatava puhul on rahalise karistuse kohaldamine välistatud. Sellist liiki karistuse mõte on süüdlase mõjutamine varaliste vahendite vähendamise ja seega igapäevase tegevuse piiramise kaudu. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav alates

1. juulist 2022 vahistatud, ta ei töötanud ka enne seda. Maakohus asus seisukohale, et rahalise karistuse mõistmisel võib see jääda ebapiisavate vahendite korral tasumata ning sel juhul tunneb süüdistatav end karistamatuna. APELLATSIOON Apellatsioonis vaidlustab I. Morin Viru Maakohtu
2. mai 2023 otsuse osaliselt, s.o I. Morin palub end süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 8 järgi õigeks mõista ning tema tegevus
3. juuni 2022 kuriteoepisoodis kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. 6 Ühtlasi palub I. Morin kergendada talle KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest mõistetud ning kuritegude kogumi eest mõistetud karistust ning karistuse mõistmisel kohaldada KarS § 74 sätteid. Osalisel õigemõistmisel palub I. Morin vähendada väljamõistetavaid menetluskulusid 50%, ulatuses. P.K. i hagi palub I. Morin jätta rahuldamata, kuna pole kannatanult midagi varastanud. I. Morini süüdistus KarS § 200 lg 2 p 8 järgi Apellant leiab, et kohus on tema teod ebaõigesti kvalifitseerinud röövimisena. Õige on tema tegevus kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. I. Morin leiab, et võõrast vara pole ta omastanud. P.K. i rahakoti ja telefoni kadumise asjaolud ei ole kohtuliku uurimisega tuvastatud ning nimetatud asjaolusid kinnitasid ka kannatanud kohtuistungil. P.K. kinnitas, et korterist lahkudes I. Morin midagi kaasa ei võtnud ja lahkus kiiresti, jättes kannatanu korterisse lauale oma võtmed ja telefoni. Kannatanu K.K. kinnitas kohtus, et korteris ei olnud I. Moriniga juttu pangaautomaadi juurde raha järgi minekust. Seega kannatanu ütlused selles osas kinnitavad apellandi seisukohta, et tema ei ole koos P.K. iga pangaautomaadi juures käinud. K.K. ütlused ei ole usaldusväärsed ning seda kinnitab tema poolt väidetu, et ta kaotas korteris teadvuse ja toibus alles kiirabiautos. P.K. i korteris toimunud videosalvestiselt nähtub üheselt, et K.K. vastab kannatanu politsei- ja kiirabitöötajate küsimustele ning mingist teadusekaotusest ei saa juttugi olla. Ka P.K. i ütlused ei ole usaldusväärsed. Häirekeskuse nr 112 kõnesalvestusest nähtub, et P.K. ei rääkinud oma asjade kadumisest, ütles ainult, et tema ema asjad on kadunud (telefon, rahakott ja kott). Nimetatud esemed leiti hiljem korterist. I. Morini arvates on asjas tuvastatud, et lõikehaavu P.K. ile ei tekitanud tema ning seda on kohtus kinnitanud ka P.K. . K.K. kaelal lõikehaavade tekitamise mehhanismi ei saa pidada tuvastatuks, kuna kogu kannatanu kael oli kaetud pikkade juustega ning ei ole võimalik läbi juuste selliseid kriimustusi tekitada. Maakohus on alusetult otsuse tegemisel võtnud aluseks kannatanute K. ide ütlused, mis aga ei ärata usaldust. Apellant leiab, et aluseks tuleb võtta süüdistatava I. Morini ütlused K. ide korteris toimunu kohta. Apellant palub ta KarS § 200 lg 2 p. 8 järgi õigeks mõista nii P.K. i korterist rahakoti ja telefoni kadumise faktis, samuti raha nõudmise ja pangaautomaadi juures koos kannatanu P.K. iga käimise faktis.
4. detsembri 2021 episoodi eest karistuse mõistmisel palub I. Morin arvestada kannatanu N.M. käitumist, kes keeldus talle üle andmast talle mõeldud raha. Samuti palub I. Morin arvestada, et ta andis oma abikaasa I.P. kaudu N.M. le ravi jaoks 60 eurot ja hiljem veel 100 eurot hüvitist kogu kahju eest. N.M. võttis kõik tänutundega vastu ja kirjutas vastava allkirja raha saamise kohta. Enne kohtuistungit kirjutas N.M. kahel korral 7 kohtusse avalduse, et seoses poolte leppimisega menetlus selles süüdistuse episoodis lõpetataks, kuna talle täielikult hüvitati tekitatud kahju, s.o. ravi ja hüvitis. I. Morin leiab, et eeltoodut arvestades tuleb nimetatud süüdistuse episoodis karistust kergendada, mida palus teha isegi kannatanu M. ise. Karistuseks palub I. Morin mõista talle nimetatud episoodi eest 1 aasta vangistust.
5. juunil 2023 esitas I. Morin täienduse
6. juunil esitatud apellatsioonile. Täiendustes palub I. Morin pöörata tähelepanu asjaolule, et videosalvestiselt nähtuvalt ütleb P.K. oma emale K.K. le ette, mida viimane peab rääkima. K.K. salvestise ajal teadvust ei kaota. I. Morini väitele kinnitavad kannatanute ütlused, et tema ei ole nendelt midagi võtnud. K.K. väidab korterisse sisenenud politseinikele, et tema ei näinud ega tea midagi. Elades 11 aastat koos K.K. ga, pole ta kordagi ei K.K. lt ega P.K. ilt midagi võtnud. Seda kinnitasid nad ka kohtus. Põhjendamatu on ka kohtu väide, et P.K. võis mitte märgata, kui I. Morin võttis kadunud esemed. P.K. vastas kohtu sellesisulisele küsimusel kahel korral, et I. Morin ei võtnud korterist midagi ja P.K. midagi sellist ei näinud. I. Morin palub pöörata tähelepanu asjaolule, et kohtu küsimusele K.K. le, kas viimane kuulis jutuajamist pangaautomaadi juurde minekust, on K.K. vastanud, et sellist jutuajamist korteris üldse ei olnud ja kui oleks olnud, oleks ta seda kuulnud. K.K. ütlused kinnitavad selgelt seda, et ei, I. Morin ega P.K. ei käinud mitte mingisuguse „pangaautomaadi“ juures. Samuti juhib I. Morin ringkonnakohtu tähelepanu faktile, et kõik lõikehaavad olid P.K. i ja K.K. kätel. See kinnitab veel kord, et I. Morin, püüdis vabaneda P.K. i haardest ja K.K. st ning tol hetkel ei olnud tal teist valikut kui tekitada neile need lõikehaavad. I. Morin kinnitab, et need lõikehaavad tekitas tema, kuid ainult tänu nende tekitamisele suutis ta vabaneda. I. Morin palub P.K. ilt välja mõista 350 eurot selle hüvitiseks, et P.K. lõi välja tema esihambad. Süüdistatav leiab kokkuvõtvalt, et tema ei ole K.K. lt ja P.K. ilt midagi võtnud, ja sellepärast tuleb ta KarS § 200 lg 2 järgi õigeks mõista ja tegu kvalifitseerida ümber §-le 121 lg 2, nii nagu kriminaalasi esialgu ka oli algatatud. Vastuväited apellatsioonile Prokuratuur ei nõustu I. Morini apellatsioonis esitatud väidetega. Apellatsioonis süüdistatav esitab oma tõlgenduse maakohtus uuritud tõenditele, kogumata tõenditele ning arvamuse sellest, mida need tõendavad. Samuti on kaebusele lisatud muud dokumendid. Mida süüdistatav nendega tõendada soovib ning miks neid ei olnud võimalik esitada maakohtus üldmenetluse käigus kaebuses välja toodud ei ole. Kaebuses ei ole isegi taotletud nende vastuvõtmist. Seega tuleb need jätta tähelepanuta ja tagastada kaebuse esitajale. Prokuratuur leiab, et Viru Maakohtu otsuses on käsitletud põhjalikult üldmenetluses esitatud ja uuritud tõendeid ning süüdistatav ei ole apellatsioonis esitanud ühtegi argumenti selle kohta miks maakohtu järeldused või õiguslik argumentatsioon on ekslik või milliste menetlusnormide vastu maakohus eksis. Seega ei ole kaebuses millegagi ümber lükanud maakohtu poolt tõendite 8 pinnalt tuvastatud faktid või kohtuotsuses esitatud põhjendused ning taaskord esitanud vaid süüdistatava subjektiivne seisukoht. I. Morin moonutab apellatsioonis tuvastatud fakte (nt väidab kaebuse täiendusel lk 3, et kannatanutel K.K. ja P.K. olid lõikehaavad vaid kätel, kuigi tegelikult olid mõlemal kannatanul lõikehaavad lisaks muudele vigastustele ka kaela piirkonnas). Lisaks märgib prokuratuur, et kaebusele lisatud taotluses riigi õigusabi korras kaitsjatasu osas on mh märgitud „Avalduse kaitsealuse soovist apellatsiooniõiguse kasutamiseks koostamine ja e-toimiku läbi esitamine“ summas 14,- eurot. Arvutuslikult taotluses märgitud käibemaksu summast moodustaks antud teenuse osa 2,80 eurot. Prokuratuurile jääb arusaamatuks miks oli vajalik ja põhjendatud asjas, kus maakohus tegi
7. mail 2023 täisotsuse, esitada apellatsiooniteade. KrMS § 319 lg 1 kohaselt on apellatsiooniteade vajalik vaid juhul, kui kohus kuulutab kohtuotsuse resolutiivosa, sest vaid apellatsiooniteate alusel koostab kohus sel juhul täisotsuse. Prokuratuur leiab, et nimetatud toimingu osas ei ole kaitsja tasutaotlus põhjendatud ja tuleks jätta rahuldamata. RINGKONNKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooni ja selle täiendusega ning nendele esitatud vastuväitega, leiab, et Viru Maakohtu otsus I. Morini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 8 ja § 121 lg 2 p 3 järgi tuleb jätta muutmata. Süüdistatava apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kohtuotsuses veenvalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et I. Morin on toime pannud talle süüks arvatud KarS § 200 lg 2 p 8 ja § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud sellekohaste põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Edasiselt vastab ringkonnakohus apellatsiooni põhiväidetele. Süüdistus KarS § 200 lg 2 p 8 järgi Apellatsioonis leiab I. Morin, et tema ei ole võõrast vara omandanud. P.K. i rahakoti ja telefoni kadumise asjaolud ei ole kohtuliku uurimisega tuvastatud. Nimetatud asjaolu kinnitavad ka P.K. i ütlused, kes kohtu küsimustele vastates on kinnitanud, et I. Morin ei võtnud tema korterist midagi. Ka Häirekeskusesse tehtud kõnes ei rääkinud P.K. midagi enda asjade kadumisest, teatades vaid oma ema K.K. esemete kadumisest. Ringkonnakohus I. Morini eeltoodud väidetega ei nõustu. P.K. i ütluste kohaselt avastas ta pärast pangaautomaadi juures käimist koju jõudes, et tema telefon ja rahakott olid kadunud. Kuna korteris olid enne pangaautomaadi juurde minemist tema, ema K.K. ja I. Morin, siis sai rahakoti ja telefoni võtta vaid I. Morin. Ema ei oleks ju tema rahakotti ja telefoni võtnud. Ka kinnitas P.K. , et rahakott ja telefon olid tal sellel päeval olemas. Telefoniga ta kandis emale raha üle, kui ema ja I. Morin käisid viskit ostmas. Rahakotti hoiab ta aga esikus kummuti peal. P.K. i ütluste kohaselt ta ei näinud I. Morini poolt rahakoti ja telefoni võtmist. 9 K.K. ütluste kohaselt rääkis P.K. talle, pärast seda kui nad olid haiglast tagasi jõudnud, et korterist oli ära võetud P.K. i rahakott ja telefon. K.K. väidete kohaselt oli P.K. i rahakott esikus kummuti peal ja telefon elutoas laua peal. Seega kinnitavad mõlemad kannatanud, et
8. juunil 2022 olid P.K. i rahakott ja telefon korteris olemas ja P.K. avastas nende esemete kadumise pärast I. Morini lahkumist korterist. Asjaolu, et P.K. i rahakott ja telefon olid kadunud pärast I. Morini lahkumist korterist kinnitab ka see, et telefonikõne Häirekeskusesse tegi P.K. oma ema K.K. telefonilt. Samas suurendab nimetatu kannatanute ütluste usaldusväärsust rahakoti ja telefoni kadumise asjaolude kohta. Arvestades seda, et korteris viibisid enne I. Morini lahkumist peale süüdistatava veel vaid P.K. ja K.K. , kellel puudus igasugune mõistusepärane põhjus poja rahakoti ja telefoni äravõtmiseks ning kuivõrd P.K. avastas esemete kadumise nimelt pärast I. Morini lahkumist korterist, siis saab ringkonnakohtu arvestatava küllaldase tõsikindlusega väita, et P.K. i rahakoti ja telefoni võttis enne lahkumist korterist kaasa I. Morin. Ringkonnakohus ei nõustu I. Morini väitega, nagu oleks P.K. kohtuistungil kinnitanud, et I. Morin tema rahakotti ja telefoni ei võtnud. Prokuröri küsimustele vastates on P.K. selgitanud, et tema ei näinud I. Morini poolt tema rahakoti ja telefoni võtmist. Küll aga on P.K. väitnud, et peale I. Morini ei saanud keegi teine esemeid võtta, sest peale tema korteris kedagi võõrast ei olnud. Seega, vastupidiselt I. Morini poolt väidetule, on P.K. selgesõnalist viidanud just nimelt I. Morinile kui esemete võtjale, mitte aga ei eitanud I. Morini poolt esemete võtmist (I kd tl 58 p). Samas asjaolu, et P.K. ei näinud millal I. Morin rahakoti ja telefoni võttis, ei anna veel alust väiteks, et I. Morin seda ei teinud. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks I. Morini väide, nagu oleks P.K. kohtu küsimustele vastates kinnitanud, et süüdistatav tema rahakotti ja telefoni ei võtnud. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus küsitlenud nii K.K. t kui ka P.K. i, kuid sellesisulist küsimust ei ole kohus kannatanutele isegi mitte esitanud. Ringkonnakohus nõustub apellatsiooni väitega, et Häirekeskusesse helistades P.K. tõepoolest ei maininud talle kuuluva rahakoti ja telefoni kadumist. Samas leiab ringkonnakohus, et see ei muuda P.K. i ütlusi rahakoti ja telefoni kadumisest ebausaldusväärseteks. Asitõendi vaatlusprotokollist, milles kajastub P.K. i kõne Häirekeskusesse, nähtub, et P.K. on eelkõige mures K.K. tervisliku seisundi pärast. Ringkonnakohtu arvates on igati mõistetav, et taolises olukorras, kus poeg muretseb ema tervisliku seisundi pärast, ei ole talle etteheidetav tema endaga toimunust mitterääkimine. Küll aga selgitab P.K. temaga toimunut, pärast Häirekeskusesse tehtud kõnet, sündmuskohale saabunud patrullpolitseinikele. Nii on P.K. selgesõnaliselt väitnud patrullpolitseinikule, et I. Morin varastas temalt rahakoti ja telefoni ( II kd tl 67 p). Seega on P.K. vahetult pärast sündmust koheselt teatanud politseitöötajatele talle kuuluva rahakoti ja telefoni vargusest ja süüdistanud selles I. Morinit. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõsikindlalt tuvastamist leidnud, et
9. juunil 2022 varastas I. Morin P.K. ile kuulunud rahakoti ning mobiiltelefoni. 10 Apellatsioonis leiab I. Morin, et tema P.K. ile lõikehaavu tekitanud ei ole ning seda on P.K. kinnitanud ka kohtuistungil. K.K. l tuvastatud lõikehaavade tekitamise mehhanismi ei saa pidada tuvastatuks, kuna K.K. l on pikad juuksed, tema kael oli nendega kaetud ning läbi juuste ei ole võimalik taolisi vigastusi kannatanu kaelale tekitada. Apellatsiooni täiendustes palub I. Morin pöörata tähelepanu, et kõik lõikehaavad P.K. il ja K.K. l olid viimaste kätel. I. Morin kinnitab, et need vigastused tekitas tema noaga, kuid tegi seda selleks, et vabaneda kannatanutest, kes teda sellel ajal kinni hoidsid. Ringkonnakohus leiab, et I. Morini ülaltoodud väited on eksitavad. Esmalt märgib ringkonnakohus, et I. Morini apellatsioonis esitatud väide, nagu ei oleks tema P.K. ile lõikevigastusi tekitanud on vastuolus I. Morini apellatsioonis esitatud väitega, milles süüdistatav kinnitab, et nimelt tema tekitas kannatanute kätele lõikevigastused. Samas nähtub P.K. i (V.) patsiendikaardilt, et P.K. il esinesid lõikevigastused vaid kaela eesja tagapinnal, s.o kannatanu kätel ei tuvastatudki lõikevigastusi kätel (II kd tl 72-73). Alusetud on ka I. Morini väited, nagu oleks P.K. kohtuistungil kinnitanud, et I. Morin ei tekitanud talle lõikevigastusi. P.K. on prokuröri küsimustele vastates selgitanud, et kui ta keeldus I. Morinile 30 eurot andmast lõi süüdistatav teda näkku, ta kukkus peaga vastu plaaditud põrandat ja kaotas teadvuse. Ka on P.K. selgitanud, et ta ei oska öelda, millal talle kaelavigastused tekitati, sest oli teadvuseta. Ta oletab, et I. Morin püüdis K.K. lt raha saada ja raha saamiseks ähvardas viimast, et lõikab P.K. il kõri läbi. Seega ei ole P.K. oma ütlustes väitnud, et I. Morin ei ole talle lõikehaavu kaelale tekitanud, vaid üksnes kinnitanud, et ta ei tea, millal I. Morin need talle tekitas. Arvestades seda, et korteris viibiti kolmekesi ning K.K. l puudus põhjus tekitada P.K. ile lõikehaavu kaelale, siis saab ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt väita, et lõikehaavade tekitajaks P.K. ile oli I. Morin. Tõsiseltvõetav ei ole I. Morini väide, et kuivõrd K.K. l on pikad juuksed, siis ei ole võimalik tekitada talle vigastusi kaelale. Ringkonnakohtu arvates on eluliselt igati usutav, et K.K. juuksed võisid kaelavigastuse tekitamise hetkel olla kõrvalekaldunud või I. Morini poolt kõrvale lükatud. Pealegi apellant ei selgita, millel põhineb tema teadmine, et juuksed takistavad kaelavigastuste tekitamist. Ringkonnakohtu arvates on P.K. il ja K.K. l tuvastatud vigastustega ümber lükatud ka I. Morini väide, nagu esineksid kannatanutele vigastused ainult kätel. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda kannatanute patsiendikaartidel fikseeritud kaelavigastuste olemasolus. Pealegi on kannatanutel lisaks lõikevigastustele tuvastatud ka vigastused näos. P.K. il ülahuule turse ja verevalum ning otsmikul nahaalune hematoom, K.K. l aga kolju ja näoluude murd ja kinnine ninaluu murd. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt leidnud kinnitust P.K. i ja K.K. väited, et neil esinenud kehavigastused tekitas I. Morin. I. Morini arvates ei ole K.K. ütlused usaldusväärsed põhjusel, et tegelikkuses ei kaotanud kannatanu teadvust, nagu ta oma ütlustes väidab. See, et K.K. oli teadvusel nähtub politseinike rinnakaamera salvestistelt. Ringkonnakohus I. Morini taolise väitega ei nõustu. 11 Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on K.K. kohtu küsimustele vastates väitnud, et tema kaotas teadvuse siis, kui korteris olid veel nii P.K. kui ka I. Morin ning sellest, et P.K. käis koos I. Moriniga pangaautomaadi juures, kuulis ta alles öösel pärast haiglast koju jõudmist P.K. ilt. Nimetatud ütlustest saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et K.K. kaotas teadvuse enne, kui P.K. ja I. Morin lahkusid korterist ning selleks hetkeks kui saabusid politseitöötajad ja meedikud, oli K.K. juba teadvusel. Ainuüksi väide, millal K.K. enda arvates teadvusel tuli (kiirabiautos), ei muuda veel tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Seda enam, et I. Morin oli kannatanule selleks hetkeks tekitanud peavigastusi, mis kahtlemata mõjutasid tema tajumisvõimet. Ringkonnakohus nõustudes maakohtuga, leiab, et I. Morin poolt vägivalla kasutamine P.K. i ja K.K. suhtes oli tingitud nende keeldumisest anda I. Morinile raha. Nii nähtub K.K. ütlustest, et I. Morin nõudis P.K. ilt 150 eurot ning ähvardas, et kui talle raha ei anta, siis tapab ta K.K. ära. Seejärel hakkas I. Morin teda rusikaga näkku peksma ja hiljem tekitas talle ja P.K. ile noaga lõikehaavad. P.K. i ütluste kohaselt hakkas I. Morin ajal kui nad suitsetasid, tema käest nõudma 30 eurot võlgu. I. Morin küsis seda mitu korda ja kui ta ikkagi keeldus, siis lõi I. Morin teda korteris rusikaga näkku. Tema kukkus ja kaotas teadvuse. P.K. i ja K.K. eeltoodud ütlustega on seega tõendatud, et I. Morin kasutas nende suhtes vägivalda selleks, et saada enda valdusse kannatanute vara. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et I. Morini poolt kasutatud vägivald oli ajaliselt seotud P.K. i rahakoti ja telefoni hõivamisega. Asjas kogutud tõenditega on kinnitust leidnud, et I. Morin kasutas P.K. i ja K.K. suhtes vahetult enne P.K. i rahakoti ja telefoni äravõtmist vägivalda, tekitades kannatanutele kehavigastusi. Ringkonnakohtu arvates kestis I. Morini poolt kasutatud vägivalla toime ka hetkel, kui süüdistatav võttis korterist lahkudes kaasa P.K. i rahakoti ja telefoni. Kuivõrd I. Morin kasutas vahetult enne P.K. i rahakoti ja telefoni äravõtmist kannatanute suhtes vägivalda, mille toime kestis ka esemete äravõtmise ajal, s.o kasutatud vägivald oli esemete äravõtmise vahendiks, siis on maakohus õigustatult I. Morini süüditunnistanud KarS § 200 lg 2 p 8 järgi, s.o lõpuleviidud röövimises. Apellatsioonis leiab I. Morin, et maakohus on põhjendamatult jätnud kõrvale tema kaitseversiooni, mille kohaselt peksid P.K. ja K.K. teda ning enda kaitsmiseks lõi ta noaga kannatanuid põhjustades neile kätele lõikevigastused. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohtuotsuses analüüsinud, miks kohus ei pea I. Morini kaitseversiooni usutavaks ning on esile toonud tõendid, mis esitatud kaitseversiooni ümber lükkavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, ega korda seetõttu maakohtu põhjendusi. Ka ringkonnakohtu jaoks on seejuures tähelepanuvääriv asjaolu, et kuigi I. Morini ütluste kohaselt lõi P.K. teda pekstes välja neli esihammast ja tekitas peavigastusi, ei pöördunud I. Morin isegi meditsiiniasutusse, politseitöötajate poole pöördumisest rääkimata ning lahkus pärast toimunut elama teise linna. I.

§ 121

lg 2 p 3 järgi mõistetud karistus 12 Ringkonnakohus leiab, et mõistes I.

§ 121lg 2 p 3 järgi karistuse, on maakohus igati järginud Kar

S § 56 lg 1 sätestatut. I. Morin leiab, et karistuse mõistmisel tulnuks maakohtul arvestada N.M. käitumisega, kes ei andnud talle edasi temale mõeldud rahasummat. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus I.

§ 121

lg 2 p 3 järgi karistust mõistes nimetatud asjaoluga juba arvestanud (I kd tl 123). Karistuse kergendamise taotlust põhistab I. Morin ka asjaoluga, et ta on hüvitanud N.M. le viimasele tekitatud kahju. Seejuures on apellatsioonile lisatud I. Morini abikaasa I.P. poolt omakäeliselt kirjutatud õiend I.P. poolt N.M. le tasutud 60 euro kohta ning viimase avaldus, et tal ei ole I. Morini suhtes pretensioone. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Nimetatud sättest tulenevalt tulnuks I. Morinil ülalnimetatud õiendid esitada maakohtule, mida I. Morin aga ei teinud. Samuti ei ole I. Morin põhjendanud, miks ta ei saanud nimetatud õiendeid maakohtule esitada. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd I. Morin ei ole põhjendanud, mis takistas tal õiendeid esitada maakohtule, siis puudub ringkonnakohtul õiguslik alus nende lisamiseks kriminaalasja materjalide juurde ning ka võimalus nende kui tõenditega arvestamiseks. Eeltoodule tuginedes jätab ringkonnakohus arvestatama I. Morini väited N.M. le tekitatud kahju hüvitamise kohta. Seega puudub ka alus talle KarS § 121 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse kergendamiseks KarS § 57 lg 1 p 2 alusel. Kohtukulu

1. juunil 2023 esitas I. Morini kaitsja Igor Belugin riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 430,80 euro suuruses summas, sh käibemaks 71,80 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele 90 minutit, apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise avalduse koostamiseks ja selle esitamiseks 11 minutit, konsultatsiooniks kaitsealusega telefoni teel kokku 4 minutit, kohtumisele kaitsealusega Viru vanglas ja apellatsiooni koostamisele 180 minutit kokku 285 minutit. Samuti palub kaitsja hüvitada sõiduks Narvast Jõhvi kulunud ajakulu summas 15 eurot. Kokku palub kaitsja hüvitada 430,80 eurot milles sisaldub käibemaks 71,80 eurot. Kaitsja eeltoodud taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise avalduse koostamise ja selle esitamise eest taotletud kaitsjatasu summas 14 eurot, millele lisandub käibemaks 2,80 eurot, on põhjendamatu ning hüvitamisele ei kuulu.
2. märtsil 2023 toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus enne nõupidamistuppa minemist andnud menetlusosalistele teada, et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutatakse
3. mail 2023 aastal kell 9.
4. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus
5. mail 2023 kuulutanud kohtuotsuse tervikteksti. Kuigi
6. mai 2023 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus protokollis kajastatud teksti kohaselt kuulutanud ka kohtuotsuse resolutiivosa ning selgitanud, et kohtuotsuse motiveeritud 13 osa on kättesaadav kohe peale resolutiivosa kuulutamist, ei nähtu asja materjalidest, et kohus oleks üldse kohtuotsuse resolutiivosa koostanud. Ka nähtub kohtuniku poolt koostatud õiendist, et nii I. Morinile kui ka tema kaitsjale I. Beluginile tehti kohtuotsuse terviktekst nähtavaks
7. mail
8. KrMS § 319 lg kohaselt teatatakse apellatsiooniõiguse kasutamise soovist otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Ringkonnakohus leiab, tulenevalt ülalnimetatud sätte sõnastusest, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb menetluseosalisel, kes soovib maakohtu otsust apellatsioonikorras vaidlustada, teatada juhul, kui kohus kuulutab vaid kohtuotsuse resolutiivosa. Juhul kui kohus kuulutab koheselt kohtuotsuse tervikteksti, taoline vajadus puudub. Kuivõrd käesolevas asjas kuulutas maakohus
9. mail 2023 aastal I. Morini suhtes tehtud kohtuotse tervikteksti, siis puudus I. Morini kaitsjal vajadus
10. mail 2023 teatada kohtule I. Morini soovist kasutada apellatsiooniõigust. Eeltoodu alusel loeb ringkonnakohus nimetatud teate esitamisele kulunud kaitsja ajakulu põhjendamatuks ning jätab taotluse selles osas rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et ülejäänud osas on kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõuded kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ (Kord) sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ning see kuulub hüvitamisele. Seega leiab ringkonnakohus, et kaitsjale kuulub hüvitamisele I. Morinile apellatsiooni menetluses osutatud õigusabi eest 414 eurot milles sisaldub käibemaks 69 eurot (430.80 16.80). Taotlusest nähtuvalt on kaitsja taotlenud Korra § 17 lg 1 alusel hüvitada talle sõidukulud, mida ta kandis
11. juunil 2023 sõiduks marsruudil Narva – Jõhvi ja tagasi, kokku 96 kilomeetrit, summas 28.80 eurot, millele lisandub käibemaks 5,76 eurot, kokku seega 34,56 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõuded on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega ja see kuulub rahuldamisele. Kokku kuulub kaitsjale seoses õigusabi osutamisega I. Morinile apellatsioonimenetluses hüvitamisele 448,56 eurot, sealhulgas käibemaks 74,76 eurot (414+34.56).Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi, s.o jätab I. Morini suhtes tehtud maakohtu otsuse muutmata, tuleb see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt I. Morinilt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 14