Obsah (15)

§ 272§ 329§ 376§ 442§ 657§ 651§ 633§ 4§ 230§ 652§ 5§ 445§ 171§ 174§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 25. august 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-22

§ 272

tähenduses ja milles hinnatakse kinnisasja tervikuna, mh on kajastatud kinnisasja katastriüksuste kõlvikuline koosseis. Ekspert K. Lapp toob välja, et 7,09 ha suurune põllumaa osa katastriüksusest nr XXXXXXXXXXXXXX on koormatud 5-aastase rendilepinguga OÜ Laanekuru kasuks. Metsamaa osas on K. Lapp tuginenud metsakorraldaja J. Küti metsa hindamise aktile. Seega hõlmab K. Lapi hindamisakt kinnisasja tervikuna ning kajastab kõiki selle kõlvikuid, mistõttu ei ole õige hageja vastupidine seisukoht. Maakohus asus seisukohale, et olukorras, kus soovitakse kaasomandiks oleva tervikliku kinnisasja kaasomandi lõpetamist, ei asenda üksikute kõlvikute väärtuste eraldiseisev hindamine kinnisasja tervikväärtuse hindamist. Kinnisasja kui terviku hinna kohta on esitatud üksnes K. Lapi eksperthinnang, mis on usaldusväärne tõend. Samuti on usaldusväärne K. Lapi poolt metsamaa hindamise aluseks võetud metsakorraldaja J. Küti hinnang. Rohkem kinnisasja tervikväärtust kajastavaid hindamisakte kohtule esitatud ei ole. Maakohus ei pidanud usaldusväärseks hageja esitatud Metsaekspertiisid OÜ juhatuse liikme K. Läti arvamust (tl 49-50), sest tegemist ei ole riiklikult tunnustatud eksperdiga ja samuti ei ole K. Lätt kantud tunnustatud metsakorraldajate nimekirja. Kinnisasja usaldusväärset tervikväärtust ei tõendanud maakohtu arvates ka e-kirja teel võetud hinnapakkumised kolmandatelt isikutelt (tl 53-54p). Seega on maakohtul üksnes üks asjakohane tõend vaidlusaluse kinnisasja väärtuse kohta, s.o ekspert K. Lapi hinnang, mille järgi oli seisuga

1. jaanuari 2022 kinnisasja väärtuseks 79 000 eurot, millele vastaks 1/9 osa väärtuse hind 8777,78 eurot. 6 Maakohus tuvastas, et hageja ostis enampakkumiselt vaidlusaluse kinnisasja mõttelise osa, mille alghind
2. oktoobri 2021 seisuga oli 7800 eurot (tl 63, kinnisasja osa arestimise akt), lõpphinnaga 12 500 eurot. Kostjad olid nõus nimetatud osa eest tasuma enampakkumise ajal 10 100 eurot, mistõttu oleks ebaõiglane kui kostjad hüvitaksid hagejale kinnisasja osa eest vähem kui oli selle omandamise hind. Arvestades eeltoodut, pidas maakohus õiglaseks hüvitiseks hagejale omandi kaotuse eest 13 000 eurot. Kuivõrd kohtuotsuse täitmine ei saa toimuda ebamõistlikult pika aja jooksul, kohustas maakohus kostjaid tasuma hagejale kaasomandi osa kaotuse eest 13 000 eurot käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kahe kuu jooksul. Maakohus kohustas hagejat andma pärast raha saamist ühe kuu jooksul nõusoleku kinnisasja kaasomandi lõpetamiseks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus lahend, millega lõpetada kaasomand XXXXX kinnisasjale ning jagada kinnisasi kaheks reaalosaks, millest tekkiv kinnisasi katastritunnusega XXXXXXXXXXXXXX jätta hagejale, alles jääv kinnisasi katastritunnustega XXXXXXXXXXXXXX ja XXXXXXXXXXXXXX kostjate kaasomandisse ning kohustada kostjaid andma nõusolek kinnistusraamatus kinnisasja jagamiseks ja omanikukande tegemiseks. Hageja kohustub hüvitama kostjatele omandi kaotusest tuleneva kahju. Maakohus on väljunud asja arutamise piiridest ja rikkunud põhjendamise ja selgitamise kohustust. Maakohus on põhjendanud kinnisasja kostjate omandisse jätmist vaid poolte emotsionaalse sidemega kinnisasja suhtes. Hageja on maakohtu menetluses esitanud argumendid, miks tegemist ei saa olla asjaoluga, millele otsust rajada. Emotsionaalse sideme olemasolu niivõrd suures ulatuses on küsitav. Seega tulnuks maakohtul seda asjaolu põhjalikumalt selgitada. Hageja ärilised huvid ei ole vähem tähtsad kostjate eraelulistest huvidest. Maakohus on AÕS § 77 toodud kaasomandi lõpetamise alternatiive ebakohaselt kaalunud. Maakohus oleks pidanud kaasomandi lõpetama kaasomanike vahelise enampakkumisega. Kostjate taotlused hüvitise summa kohta olid ennatlikud. Maakohus võis otsustada vaid kaasomandi lõpetamise ja selle viisi üle. Omandi kaotuse hüvitist ei saa määrata kindlaks samas tsiviilasjas, kuna vastasel korral muutub hüvitis ebapiisavaks või ülemäära koormavaks. Maakohus tugines hüvitise määramisel üle aasta vanale hindamisaktile. Kohtuotsust võidakse jõustada aga aasta aja pärast. Ka Riigikohus on
4. märtsi 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-18320 p-s 15.2 leidnud, et kui hüvitis tasutakse alles pika aja möödudes, siis võib see ka kaasomandi eseme vahepealse väärtuse tõusu tõttu muuta hüvitise ebapiisavaks kompenseerimaks omandi kaotust. Alternatiivselt oleks mõistetav kui maakohus oleks vaheotsusega otsustanud kinnisasja kaasomandi lõpetamise ja selle viisi. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit kinnisasja kui terviku hinna suhtes, vaid on üksnes näidanud, et kostjate poolt välja toodud kinnistu hind ei ole asjakohane. Selle väitega suunas hageja kohut vaid kaasomandi lõpetamise viisi valima, mitte ei tõendanud kinnisasja hinda. Juhul kui kohus soovis samas tsiviilasjas lahendada ka omandi kaotusest tuleneva hüvitise kaotuse küsimuse, oleks kohus pidanud täitma selgitamiskohustust mh

§ 329

lg 4 kohaselt ja teavitama hagejat, et temapoolne tõendamiskoormis ei ole täidetud. Isegi kui maakohtul oleks olnud õigus määrata hüvitise suurust, siis on kohus rikkunud põhjendamiskohustust ning rajanud otsuse puudulikele tõenditele. Maakohus jättis hageja 7 esitatud tõendid tähelepanuta. Maakohus on tõendeid hinnanud vaid nende formaalse vormi ja koostaja aspektist. Hageja on kohtule esitanud nt põllumaa kohta kolm erinevat hinnapakkumist ja isikut, kes on vastava hinnaga valmis põllumaa ostma. Kinnisasja tervikväärtust ei ole võimalik hinnata vaid kostjate poolt esitatud hindamisaktile tuginedes. Hindamisaktis ei ole kajastatud põllumaa hinda. Maakohus oleks pidanud hindama tõendeid kogumis. Kinnisasja osa kaotuse eest hüvitise määramine kaasomandi lõpetamisega samas kohtuasjas ei saavuta õigusrahu ja lõpliku lahendit asjas. Juhul kui maakohtu lahend jääb jõusse ning kuulub täitmisele, on hagejal õigus pöörduda hiljem kohtusse täiendava nõudega. Kaasomanike vahelise enampakkumisega oleks saavutatud vaidluses õigusrahu. Kuna maakohus seda võimalikuks ei pidanud ja üks kostjatest on kinnisasjale sisse kolinud, siis taotleb hageja kinnisasja jagamist reaalosadeks selliselt, et temale jääb ühe katastritunnusega maaüksus metsamaaga ja teised kaks katastriüksust, mh hoonete ja põlluga, jäävad kostjatele. Kaasomandi lõpetamise viisi muutmine ei ole hagi muutmine, vaid nõude laiendamine

§ 376lg 4 p 2 mõttes.

Kuna hagi aluseks olevad asjaolud on menetluse kestel muutunud (kostja I kolis vaidlusalusele kinnisasjale), siis võib hageja kohandada oma nõuet, mh nõudes muud eset või hüve. Kinnistu reaalosadeks jagamine tagab kõigi menetlusosaliste õigused kõige suuremas ulatuses. Metsamaa on hoonetest ja sinna juurde kuuluvast maast täiesti eraldatud. Juhul kui kohtu hinnangul ei olnud võimalik kaasomandit lõpetada kaasomanike vahelisel enampakkumisel, siis oleks pidanud kohus selgitama hagejale, et kinnistu reaalosadeks jagamise viis võib olla realistlikum lahendus.

1. Kostjad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Kaasomandi või ühisomandis oleva asja jagamise viis on maakohtu valik, millesse kõrgema astme kohus ei peaks üldjuhul sekkuma. Maakohtu otsusest ei nähtu ebamõistlikke tagajärgi ja ebaõiglust hageja suhtes. Ka ei nähtu see ühestki apellatsioonkaebuse seisukohast. Seega puuduvad alused apellatsioonimenetluses kaasomandi lõpetamise viisi muutmiseks. Kostjad möönavad, et võib-olla ei ole kinnisasja jagamise viisi muutmise nõude esitamine apellatsiooniastmes hagi muutmine, kuid juhivad tähelepanu asjaolule, et sellist kinnisasja jagamist reaalosadeks hageja maakohtus ei taotlenud. Nimetatud ettepanek esitati kompromissettepanekuna kostjatele, mitte nõudena maakohtus. Hageja viide Riigikohtu
2. aprilli 2019 otsusele tsiviilasjas nr 2-17-11516 p-le 27 ei ole asjakohane, kuna kohtulahendite aluseks olevad asjaolud on erinevad. Asjaolu, et kostja I on kolinud kinnisasjale, ei saa hagejale olla üllatuseks. Kostjad on sellele tuginenud juba
3. mai 2022 seisukohtades ehk ca 10 kuud enne maakohtu lahendit. Kostjad ei nõustu kinnisasja lõpetamise viisi muutmisega apellatsioonikohtus. Maakohus ei ole menetlusnormi rikkunud. Hageja etteheited riiklikult tunnustatud eksperdi hindamisaktile ei ole asjakohased selle tõttu, et vaidluse olemasolul vara väärtuse üle on domineeriv asjatundja arvamus, mitte menetluses poole esitatud kolmandate isikute ostusoovid. Maakohus on õigesti jätnud kõrvale K. Lätti metsa hindamisakti. Ebaõige on hageja seisukoht, et küsitav on tuginemine emotsionaalsele sidemele kinnisasjaga. Suurema osa kaasomanike (88,9%) emotsionaalne side kinnisasjaga, mis on ka sünnikodu, mahub kohtu kaalutlusõiguse raamidesse, arvestades käesoleva kaasuse asjaolusid. Kohtupraktikas on kaasomandi jagamisel kinnistu kasutusajalugu arvesse võetud. Hagejal on üksnes ärihuvi. 8 Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud kaasomandi lõpetamise viis on kõige koormavam kõikidele kaasomanikele. Kinnisasja jagamine reaalosadeks toob kaasa mitmeid maakorralduslikke toiminguid. Reaalosadeks jagamisel ei otsusta kohus hüvitise suurust teistele kaasomanikele, mistõttu püüab hageja luua olukorda, kus ta taotleb omale 11,1% kaasomanikuna 48,53% kinnisasjast, mille turuväärtus on asjatundja arvates 73 000 eurot. AÕS § 77 lg 3 ei ole mõeldud vaidluste lahendamiseks viisil, et üks väikeomanik saab oluliselt suuremat maatüki, kui talle algselt kuulus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada osas, milles maakohus jättis resolutsiooniga otsustamata kaasomandi lõpetamise viisi (

§ 442lg 5).

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

1. Pooled on kinnisasja kaasomanikud. Hageja taotles hagiavalduses kaasomandi lõpetamist selle müümisega kaasomanikevahelisel enampakkumisel. Kostjad taotlesid vastuhagis jätta kinnisasi võrdsetes mõttelistes osades kostjatele ja mõista neilt hageja kasuks välja omandikaotusest tulenev hüvitis. Maakohus rahuldas kostjate vastuhagi. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, milline on õiglane poolte kaasomandisse kuuluva kinnisasja jagamise viis (AÕS § 77 lg 2).
2. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele (Riigikohtu
3. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 24). Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt nt Riigikohtu
4. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). Hageja taotleb apellatsioonkaebuses kinnisasja jagamist kaheks reaalosaks, millist kaasomandi jagamise viisi ei ole hageja maakohtule esitatud hagis selgelt nõudnud. Ringkonnakohus möönab, et maakohus on asja menetlenud kirjalikus menetluses ja ei ole pooltele selgitanud võimalust nõuda muid kaasomandi jagamise viise juhul, kui nende taotletud viisidel peaks jääma hagi/vastuhagi rahuldamata. Seega võiks ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul jaatada hageja õigust nõuda apellatsioonkaebuses kinnisasja jagamist viisil, mida hageja ei ole maakohtus nõudnud. Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaasvõi ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine

§ 376

lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks

§ 376

lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil (Riigikohtu

1. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 27). Ringkonnakohus märgib, et hageja esitas juba
2. mai 2022 menetlusdokumendis kostjatele kompromissipakkumise (tl 73-75) jagada kinnisasi reaalosadeks. Seega on hageja viidanud võimalusele lõpetada kaasomand kinnisasja jagamisega reaalosadeks juba maakohtu menetluses ja maakohus oleks pidanud ka seda jagamise viisi pooltega arutama. 9
3. Ringkonnakohus rõhutab, et saab kontrollida apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, st et ringkonnakohus peab lähtuma apellatsioonkaebuse piiridest (

§ 651lg 1).

Hageja on apellatsioonkaebuses haginõuet samaaegselt piiranud (pole taotlenud enam kaasomandi lõpetamist selle müümisega kaasomanike vahelisel enampkkumisel) kui ka laiendanud (esitanud uue ettepaneku kaasomandi jagamise viisi osas)

§ 376lg 4 p 2 tähenduses.

Hageja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses alternatiivseid nõudeid, sh ei taotle hageja apellatsioonkaebuses kostjatelt maakohtu poolt väljamõistetuga võrreldes suurema hüvitise väljamõistmist. Kuivõrd hageja enam kinnisasja müüki enampakkumisel kaasomandi jagamise viisina ei taotle, siis apellatsiooni piire arvestades saab ringkonnakohus maakohtu otsuse õigsuse kontrollimisel valida kaasomandi lõpetamisel kahe viisi vahel: kinnisasja jagamine reaalosadeks hageja taotletud viisil ja kinnisasja jätmine kostjate kaasomandisse koos hagejale omandi kaotuse hüvitamisega.

1. Kostjad on õigesti viidanud, et põhimõtteliselt on kaasomandi lõpetamise viisi valik kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus ei peaks üldjuhul sekkuma. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei või aga viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole siin piiramatu ning kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka Riigikohtu
2. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 22). Seega tuleb apellatsioonkaebuse lahendamisel hinnata, kas kinnisasja reaalosadeks jagamine hageja pakutud viisil on kaasomanikke vähem piiravam kui jätta kinnisasi kostjate kaasomandisse ning kohustada kostjaid tasuma hagejale hüvitist.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades pooli vähem piiravam kostjate vastuhagi rahuldamine, st hageja kaasomandi osa n-ö väljaostmine kostjate poolt. Mõlemal poolel on jätkuvalt huvi kinnisasja enda omandisse saamise vastu, seejuures piirdub hageja huvi üksnes metsamaaga. Ringkonnakohus leiab, et poolte välja pakutud kinnisasja jagamise viiside vahel kaalumisel on võimalik järgida maakohtu põhjendusi, millega maakohus tuvastas, et kostjatel on ülekaalukas huvi kinnisasja omandi säilitamise vastu. Maakohus ei ole kostjate ülekaaluka huvi tuvastamisel rikkunud põhjendamiskohustust (

§ 442lg 8).

Maakohus on poolte huve kaalunud diskretsiooni piirides ja kaalutlusvigu tegemata. Ringkonnakohus nõustub, et kostjate ülekaalukas huvi nähtub mh asjaoludest, et tegemist on kostjate lapsepõlvekoduga, suvekoduga ning alates

1. aastast kostja I elukohaga. Maakohus on hageja vastanduvat (majanduslikku) huvi hinnanud ning leidnud, et seda tasakaalustab hageja kasuks omandi kaotuse eest hüvitise väljamõistmine. Maakohus on kõiki neid asjaolusid hinnanud ja arvesse võtnud. Hageja omandas kaasomandi osa enampakkumisel eelduslikult kinnistu põllumaa ja metsamaa väärtuse tõttu, mida kinnitab ka asjaolu, et hageja on neid potentsiaalsetele ostjatele müügiks pakkunud (tl 53-54). Kostjate esitatud kinnisasja hindamisaktist (tl 22-37) nähtub, et kinnisasi koosneb kolmest eraldiasetsevast katastriüksusest. Apellatsioonkaebusest ei nähtu veenvaid põhjendusi, millega on põhjendatud kinnisasja reaalosadeks jagamine viisil, et hagejale jääks katastriüksus tunnusega XXXXXXXXXXXXXX ja kostjatele katastriüksused XXXXXXXXXXXXXX ning XXXXXXXXXXXXXX. Katastriüksus XXXXXXXXXXXXXX on valdavas osas metsamaa. Arvestades, et hagejale kuulub üksnes 1/9 (ehk 11,1%) kaasomandist, ei ole hageja põhjendanud, miks on kaasomandi lõpetamine õiglane viisil, et jagamise tulemusena hageja osa kinnisasjast suureneb 48,53%-ni ja kostjate osa vastavalt väheneb. Ringkonnakohus leiab, et 10 hageja nõutav kinnisasja jagamise viis teenib üksnes hageja majanduslikke huve ega arvesta piisavalt kostjate kui kaasomanike huvidega.
2. Ringkonnakohus märgib, et kaasomandit ei ole võimalik lõpetada hageja taotletud viisil ka seetõttu, et hageja ei ole määranud, millises suuruses hüvitis tuleks hagejalt kinnisasja reaalosadeks jagamise korral kostjate kasuks välja mõista. Kuivõrd hageja tugineb apellatsioonkaebuses menetlusnormi olulisele rikkumisele maakohtu poolt (sh selgitamiskohustuse täitmata jätmisele), pidi hageja lisama kaebusele kõik tõendid, mida ta maakohtule ei esitanud ja mille vastuvõtmist ta ringkonnakohtult taotleb, et tagada maakohtu poolse menetlusnormi rikkumise kõrvaldamine (

§ 633lg-d 4-6).

Hageja kaebusega koos ringkonnakohtule uusi tõendeid, sh makstava hüvitise suuruse kohta, ei esitanud. 13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus lõpetas kaasomandi, jättis selle kostjate kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja hüvitise omandi kaotuse eest 13 000 eurot. Põhjendamatud on hageja väited selle kohta, et maakohus väljus asja lahendamisel nõude piiridest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus lahendas vastuhagi selle piire arvestades (

§ 4lg 2).

Maakohus mõistis välja hageja kasuks hüvitise suuremas summas, kui seda on 1/9 kostjate esitatud hindamisaktis märgitud kinnistu hinnast. Seega on ebaõige hageja seisukoht, et maakohus lähtus hüvitise suuruse määramisel üksnes kostjate esitatud hindamisaktis toodud kinnistu turuväärtusest. Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja etteheidetega maakohtule, et maakohus hindas kinnistu väärtuse osas tõendeid puudulikult. Juhul, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi osas, kuid kaasomandi lõpetamise nõude esitamisel on taotletud asja andmist ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, tuleb kohtul välja selgitada kaasomandis oleva asja kui terviku väärtus ning kindlaks määrata kaasomanikele makstava rahalise hüvitise suurus vastavalt nende kaasomandi osale kaasomandis oleva asja kui terviku väärtusest (Riigikohtu 22. märtsi 2023 otsust tsiviilasjas nr 2-19-18320, p 15). Hageja pidi aru saama, et olukorras, kus kostjad on esitanud kinnisasja turuväärtuse tõendamiseks kutselise kinnisvarahindaja hindamisakti, tuleb hagejal hindamisaktiga mittenõustumisel esitada kinnisasja turuväärtuse tõendamiseks oma tõendid (

§ 230lg 1).

Hageja esitas Metsaekspertiisid OÜ hindamisakti (tl 49-50) ja hinnapakkumised (tl 51-54). Kostjad esitasid asjatundja (vara kutseline hindaja) hinnangu (tl 22-37p). Hageja leidis maakohtus, et kinnistu turuväärtus on 158 830 eurot (hoonestatud maa 47 830 eurot + metsamaa 67 000 eurot + põllumaa 44 000 eurot). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kinnisasja turuväärtust tervikuna tõendab kostjate esitatud hindamisakt, mille järgi oli kinnistu turuhind

1. jaanuari 2022 seisuga 79 000 eurot. Hageja möönab apellatsioonkaebuse ka ise, et ei ole ühtegi kinnisasja tervikväärtust kinnitavat tõendit esitanud. Maakohus ei ole seega eelviidatud tõendite hindamisel eksinud. Hageja esitatud tõendid ei võimalda hinnata kinnisasja turuväärtust tervikuna. Eeltoodust tulenevalt ei too maakohtu otsuse tühistamist ja vastuhagi rahuldamata jätmist kaasa ka hageja etteheited maakohtule kinnisasja väärtuse hindamise osas.
2. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et omandi kaotuse eest hagejale määratava hüvitise suurust ei või kindlaks määrata käesolevas menetluses, vaid selleks tuleks algatada uus ja iseseisev menetlus pärast kaasomandi lõpetamise viisi osas tehtava kohtulahendi jõustumist. Nimetatud hageja seisukoht ei ole kooskõlas ei seaduse (AÕS § 77 lg 2) ega ka asjakohase Riigikohtu praktikaga. Kaasomanikule, kes jääb oma omandist ilma, tuleb AÕS § 77 lg 2 alusel 11 tagada kohene ja õiglane hüvitis. Oluline on just see, et hüvitise suurus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotuse aja seisuga (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-168-05, p 9; nr 3-2-1-70-10, p 13). Hüvitise suuruse määramine eraldi menetluses seda eesmärki ei täida. Ringkonnakohus nõustub, et hüvitise suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid tõendamiskoormise kohta (eelkõige

§ 230

lg 1).

§ 652

lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtu otsuses hindamata tõendeid muu hulgas juhul, kui asjaolu või tõend tekkis või sai pooltele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Uute tõendite esitamist apellatsioonikohtus tuleb lubada siis, kui menetluslik olukord asjas on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõigeks (vt ka Riigikohtu

1. veebruari 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 13). Kuivõrd hageja ei vaidlustanud apellatsioonkaebusega tema kasuks väljamõistetud hüvitise suurust ega esitanud kaebusega koos uusi tõendeid kaasomandi esemeks oleva kinnistu turuväärtuse kohta, jättis ta ise end ilma võimalusest taotleda hüvitist lähtudes kinnistu turuväärtusest, mis oleks ajakohasem, kui maakohtu otsusega määratud hüvitis (vt ka Riigikohtu
2. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 13).
3. Maakohus on otsuses andnud kostjatele tähtaja, mille jooksul tuleb hagejale hüvitis maksta ning sidunud hageja kohustamise tahteavalduse andmiseks kostjate poolt hüvitise maksmisega, et vältida potentsiaalselt ebaõiglast olukorda, kus omandama õigustatud kaasomanik saab oma suva järgi viivitada teisele kaasomanikule hüvitise maksmisega (Riigikohtu
4. märtsi 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-19-18320, p 15.2). Kuigi sellise otsustuse saab kohus üldjuhul teha poole taotlusel (

§ 445lg 1), ei ole kumbki pool maakohtu otsust selles osas vaidlustanud.

16. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus peab

§ 442

lg 5 resolutsiooni täpsuse tagamiseks vajalikuks täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 kaasomandi jagamise viisiga. 17. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kostjate

1. augusti 2023 menetluskulude nimekirja kohaselt olid kostjate menetluskuluks apellatsiooniastmes esindajakulud kokku 960 eurot (sh käibemaks). Kostjaid esindas vandeadvokaat tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa kostjate lepingulise esindaja tunnitasu määr oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka Riigikohtu
2. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Tulenevalt

§ 174

lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Kohtule on antud lai kaalutlusruum lepingulise esindaja kulude hüvitamise piiramisel. Riigikohus on rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 13). Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. 12 Kostjate esindajakulud kokku 6 h 40 min koosnesid järgmistest toimingutest: apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüsimine (3 h) ning vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (3 h 40 min). Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate esindajakulud põhjendatud ja vajalikud. Tegemist ei olnud keskmisest keerukama või mahukama tsiviilasjaga. Samas oli hageja apellatsioonkaebuses muutnud vara jagamise viisi. Ringkonnakohus leiab, et seetõttu on apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele kulunud 6 h 40 min põhjendatud ja vastab tsiviilasja keerukusele ja mahule. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostjate vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus on 960 eurot (sh käibemaks), mis tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 13 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks