Obsah (7)

§ 310§ 180§ 175§ 339§ 340§ 337§ 185

. KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2018, Tallinn, Kohtuistungi aeg ja koht 12. veebruar 2018 Kriminaalasja number 1-17-3780 Kohtu

§ 310lg 1, § 127, § 128, § 129 § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel L.L-ilt 874.80 eurot.

Käesolevaks ajaks on kannatanu varaline nõue süüdistatava poolt vabatahtlikult täielikult täidetud.

§ 180

lg 1 alusel mõisteti L.L-ilt välja menetluskulud riigi tuludesse –

§ 175

lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel tekkinud kulu 693 eurot,

§ 175

lg 1 p 6 asitõendi saatekulud 65.52 eurot ning

§ 175lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 705 eurot, kokku 1463.52 eurot.

Menetluskulud kuuluvad tasumisele ühe kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. L.L mõisteti süüdi selles, et tema 01.02.2016.a kella 17:23 ajal juhtis Pärnu maakonnas Sindi linnas Paide maanteel 7,

1. kilomeetril suunaga Torist Pärnusse mootorsõidukit Volkswagen Passat Variant (registreerimismärgiga XXXXXX). L.L , juhtides mootorsõidukit Volkswagen Variant, lähenes Paldiski maanteel 1 läheduses asuvale reguleerimata ülekäigurajale, mis oli tähistatud liiklusmärkidega 543 ja 544 /ülekäigurada/ ning teekattemärgisega 945a /ülekäigurada/, pidi sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale ning vajadusel seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. L.L jättis eelnimetatud liiklusseadusest tuleneva kohustuse täitmata, ei olnud piisavalt tähelepanelik ega jäänud reguleerimata ülekäiguraja ees seisma, vaid sõitis ülekäigurajale välja ja otsa ülekäigurada sõiduki suhtes vasakult paremale ületavale jalakäijale Leili Käole (Kägu), kes oli juba jõudnud mootorsõiduki Volkswagen Passat Variant suunavööndi keskele. LL sai sõidukilt löögi ja paiskus asfaldile pikali ning ta suri liiklusõnnetuse käigus saadud vigastustesse haiglas 01.02.2016.a kell 19:
2. L.L rikkus süüdistuse kohaselt alljärgnevaid liiklusseaduse sätteid: 2 § 14 lg 2, mille kohaselt peab iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. § 16 lg 1, vastavalt millele peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara ja keskkonda. § 33 lg 1, mis sätestab, et juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. § 35 lg 4, mille kohaselt peab juht reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. § 35 lg 8, mille kohaselt tohib ülekäigurajale sõita vaid siis, kui juht on kindel, et tal ei tule sellel seisma jääda. § 50 lg 3 p 1, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks ning peab arvestama sõidukiiruse valikul teeolusid, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Maakohus leidis, et mitmed viidatud liiklusseaduse sätted on üld- ja teised erinormid. Näiteks LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 on üldnormid ning LS § 35 lg 4 on nende suhtes erinorm. Kohtu hinnangul saab põhjendatud olla vaid erinormi alusel tehtav etteheide. LS § 35 lg 4 sätestab, et reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Seega sisuliselt LS § 35 lg 4 hõlmab endas juba ka LS § 33 lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 sisu, sest ka LS § 35 lg 4 kohustab juhti kohandama oma sõidukiirust ja olema tähelepanelik jalakäija suhtes. Kohtule jäi arusaamatuks süüdistuses märgitud etteheide LS § 35 lg 8 rikkumise kohta. Nimetatud liiklusseaduse säte reguleerib siiski olukorda, kus autojuht jääb ülekäigurajal seisma, nt liiklusummik vms. Kohtu hinnangul on etteheited muudele liiklusseaduse rikkumistele tarbetud. Antud olukorda reguleerib siiski LS § 35 lg
3. Seega, käesolevas kriminaalasjas saab siiski rääkida LS § 35 lg 4 rikkumisest. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega L.L-i õigeksmõistmist. Tsiviilhagi palub kaitsja jätta rahuldamata ja menetluskulud jätta riigi kanda. Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõigust. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jätnud kohtuotsuse vajalikul määral põhistamata, s.t maakohus jättis hindamata kaitsja peamised vastuväited süüdistusele hoolsuskohustuse rikkumise osas. Nimetatud rikkumised on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse tegemise. Apellant nõustub maakohtuga selles, et VV ületas oma autoga ülekäiguraja vahetult LL ees, kuid erinevalt maakohtust leiab kaitsja, et LL oli sel ajal juba ülekäigurajal. Kaitsja viitab, et ülekäigurada asus kohas, kus mõlemas sõidusuunas oli kaks 3 sõidurada, millest mõlemas suunas oli üks rada bussipeatuse tarbeks. VV sõitis autoga teisel sõidurajal, mis tähendab, et sõidutee ääre ja VV auto vahele jäi veel üks ülekäigurajaga kaetud sõidurada. Kaitsja hinnangul on maakohus teinud ebaõige järelduse asjatundja JL ütlustest. Nimelt kinnitas JL maakohtus, et „VV poolt juhitud sõiduauto siis jõuab ületada vöötraja vahetult jalakäija ees“. Need ei jäta kaitsja hinnangul võimalust väita, et LL asus alles sõidutee ääres, kui VV sõiduk ülekäiguraja ületas. See asjaolu omab olulist tähtsust hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel. Järgnevalt ei nõustu apellant maakohtu järeldusega, et süüdistatav ei veendunud, et ülekäigurajal kedagi ei ole. See maakohtu järeldus on kaitsja hinnangul vastuolus süüdistatava ütlustega, kes kinnitas maakohtus, et ta vaatas ülekäigurajale ega näinud sellele lähenedes kuskil inimesi. Apellant leiab, et süüdistatava ütlused jättis maakohus lihtsalt tähelepanuta. Lisaks leiab kaitsja, et maakohus on teinud süüdistatava ütlustest ebaõiged järeldused selle kohta, kuidas süüdistatav veendus, et ülekäigurajal jalakäijaid ei ole. Süüdistatav lähtus enda tegevuses muuhulgas vastutulevast autost, kuid ta vaatas ka ülekäigurajale. Samuti ei nõustu kaitsja maakohtuga selles, et kuna süüdistatav kirjeldas hinnanguliselt, kuskohas ta jõudis kohakuti vastutuleva autoga, siis ta ei jälginud muud liiklussituatsiooni. Kaitsja hinnangul pidanuks maakohus jõudma süüdistatava ütluste pinnalt järelduseni, et süüdistatav vaatas ülekäigurajale ja veendus, et seal kedagi ei ole. Kaitsja hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid ehk asjatundja ja süüdistatava ütluseid ebaõigesti ja rikkunud seetõttu menetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes oluliselt.

Järgnevalt leiab kaitsja, et maakohus on jätnud analüüsimata kaitsja poolt maakohtus viidatud jalakäija nähtavust mõjutanud olulised asjaolud. Selliselt puuduvad kaitsja hinnangul maakohtu otsuses põhjendused. Maakohus jättis vastamata ettevaatamatusdelikti puhul kõige olulisemale ehk sellele, mida temalt nõutavat jättis süüdistatav tegemata. Sellele vastamiseks pidi maakohus arvestama kaitsja väiteid selle kohta, et süüdistataval polnud võimalik liiklussituatsiooni paremini tajuda. Kaitsja hinnangul ei ole oluline ka maakohtu poolt arvesse võetud asjaolu selle kohta, kas tunnistaja Hendrik Meier nägi jalakäijat või mitte. Küsimus on, kas süüdistataval oli võimalik jalakäijat märgata ning arvestada tuli mitmeid süüdistatavaga mitteseotud asjaolusid: LL pidi astuma ülekäigurajale vahetult pärast VV autot; tänavavalgustus oli kehv; oli pime aeg, jalakäijal olid tumedad riided, osaliselt nähtavad helkurelemendid; halbade asjaolude kokkulangemine. Kaitsja märgib, et tunnistaja HM kinnitas maakohtus, et jalakäija oli vaevu märgatav. Seetõttu on apellandile arusaamatu, mida pidi süüdistatav tegema teisiti. Lisaks ei ole maakohus arvesse võtnud mitmeid asjaolusid, mille tõttu jalakäijal olnud helkurid ei pruukinud tagasi peegelduda süüdistatava vaatevälja. Nendeks on see, et tunnistaja HM ütluste kohaselt nägi ta helkuritest tulenenud sähvatust murdosa sekundist enne kokkupõrget, helkureid varjas käekott, helkurribad võisid olla asendites, kus nad ei peegeldanud valgust tagasi. Maakohus on kõik nimetatud asjaolud jätnud tähelepanu ja analüüsimata. Tegemist on kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisega

§ 339lg 2 tähenduses.

4 Kaitsja palub ringkonnakohtul hinnata kaitsja poolt maakohtus esitatud kaitseväiteid selle kohta, et süüdistatav ei rikkunud hoolsuskohustust (kaitsekõne teesid, punktid 20-42). Veel märgib kaitsja, et enne kohtuotsuse kuulutamist 08.12.2017 täitis süüdistatav tsiviilhagis toodud nõude summas 874,80 eurot. Tsiviilhagi osas palub kaitsja maakohtu otsus tühistada ning jätta kannatanu tsiviilhagi

§ 310lg 2 alusel rahuldamata.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Apellatsioonis esitatud peamine etteheide maakohtu otsusele on tõendite ebaõige hindamine maakohtu poolt, mis on viinud maakohtu ebaõigete järeldusteni. Samuti väidab apellant, et maakohus on ka kohtuotsuse jätnud põhistamata ja seda seetõttu, et hindamata on kaitsja peamised vastuväited süüdistusele hoolsuskohustuse rikkumise osas. Kohtukolleegium märgib selles osas järgmist. Esiteks, kaitsja apellatsioonis esitatud tõendite analüüs, mis ei ühti tõesti maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga, rajaneb sisuliselt ühele tõendile ja selleks on süüdistatava ütlused. Enamus apellatsioonis esitatud järeldustest, mis tegelikult kajastavad kaitseversiooni ja valitud kaitsetaktikat, on rajatud süüdistatava ütlustele, milliseid on eelistatud kõigile teistele maakohtu otsuses hinnatud ja süüdistatavat süüstavatele tõenditele. Kaitsjal on õigus selles, et maakohtu otsuses ei ole tõesti sõna -sõnalt väljendatud maakohtu seisukohta süüdistatava ütluste osas e seda, et maakohus on pidanud süüdistatava ütlusi tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ebausaldusväärseteks. Samas ei saa aga eitada seda, et selline maakohtu hinnang süüdistatava ütlustele on otsuse lugejale jälgitav ja arusaadav. Tähelepanelikule otsuse lugejale ei saa jääda märkamatuks asjaolu, et maakohus on oma otsuses mitmel korral tsiteerinud erinevaid kaitseargumente, samuti süüdistatava ütlusi ja seejärel analüüsinud tõendeid, mis lükkavad ümber kaitseväite või süüdistatava ütlused ning andnud omapoolse hinnangu ka tõendikogumile, mis lükkab ümber kaitseväite. Siinjuures peab kohtukolleegium asjakohaseks viidata Riigikohtu otsuses 3-1-1-49-16 väljendatud seisukohale, kus meenutatakse kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 31-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Kohtukolleegiumi arvates on maakohtu otsuses järgitud tsiteeritud Riigikohtu seisukohti ja otsusest on selgelt väljaloetav maakohtu seisukoht, et süüdistatava ütlused on vastuolus nende tõenditega, milliste kogumile on raja tud maakohtu süüdimõistev otsus. Ka on maakohus kolmel korral andnud süüdistatava ütluste usaldusväärsusele oma 5 hinnangu elulise usutavuse faktori pinnalt. Seega ei nõustu kohtukolleegium kaitsjaga, et maakohus ei ole hinnanud süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Kaitsja heidab maakohtule ette sedagi, et maakohus ei ole kõiki tema kaitseargumente otsuses käsitlenud ega neid ümber lükanud. Kohtukolleegium rõhutab ka, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (RKKKo nr 3-1-1-8-10, p 8). Apellatsioonides esitatud väited, mis baseeruvad süüdistatavate ütluste eelistamisele kõigi teiste maakohtu poolt hinnatud ja analüüsitud tõendite kõrval, millised koostoimes moodustavadki süüdistatavat süüstavate tõendite kogumi, ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks. Õigeksmõistvat kohtuotsust ei ole võimalik rajada vaid süüdistatava ütlustele ja paljasõnaliselt jätta kõrvale kõik muud tõendid. Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul üldse kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osutab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Vaidlust ei ole selles, et

1. veebruaril
2. a kella 17.23 ajal toimus Pärnu maakonnas Sindi linnas Paide maantee
3. kilomeetril liiklusõnnetus, mille käigus L.L-i juhitud sõiduk Volkswagen Passat Variant registreerimismärgiga XXXXXX sõitis reguleerimata ülekäigurajal otsa LL-le, mille tulemusena jalakäija suri. Apellatsioonis tõstatatud küsimuseks on, kas L.L on KarS § 423 lg 1 süüteokoosseisu puhul rikkunud Liiklusseaduse § 35 lg-s 4 sätestatud liiklusnõudeid hooletusest. Liiklusseaduse (LS) § 35 lg 4 kohaselt peab juht reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Sama lõike teise lause kohaselt korral peab juht vajaduse seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus on teinud tõendite hindamise pinnalt ebaõige järelduse sündmuse tehiolude kohta, mis omakorda viis maakohtu eksliku seisukohani, et L.L-ile on etteheidetav mootorsõiduki juhilt nõutava hoolsuskohustuse täitmata jätmine. Apellatsiooni seisukohtadest tuleneb kokkuvõtlikult, et arvestades LL paiknemist ülekäigurajal ajal, kui L.L-i juhitud sõiduk sellele lähenes, samuti asjaolu, et L.L veendus ülekäigurajale sõitmise ohutuses, siis objektiivselt hoolsuskohustuse rikkumine temale etteheidetav ei ole. Ringkonnakohus kaitsja etteheidetega ei nõustu, kuna maakohtu järeldused on sisulises kooskõlas asjas kogutud tõenditega, sh eelmärgitud kaitsja seisukohtade aluseks olevate asjatundja JL maakohtus antud ütluste ja süüdistatava L.L-i ütlustega. 6 Maakohus on analüüsinud liiklusekspertiisist tulenenud ja asjatundja poolt esitatud jalakäija LL ja süüdistatava sõiduki eelduslikke liikumiskiirusi (vastavalt 5 km/h ja 50 km/h), sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtunud liiklusõnnetuse toimumise koha ja bussiootepaviljoni kaugusi, süüdistatava ja VV ütlustest tulenenud sõidukite kohtumispaiga kaugust ülekäigurajast ja nende pinnalt jälgitavalt näidanud ära selle, et LL ei saanud ajal, kui VV ülekäigurada ületas, olla veel ootepaviljonis, vaid pidi juba olema asunud liikvele ning hakkas ülekäigurada ületama. Maakohus tuvastas, et VV juhitud sõiduk möödus vahetult LL eest. Apellatsioonis sellele maakohtu järeldusele vastu vaieldud ei ole. Niisugust sündmuse käiku pidas reaalseks maakohtus ka asjatundja. Kaitsja ei ole rahul maakohtu järelduse sõnastusega selle kohta, et LL pidi olema sel ajal juba ülekäigurajal, mitte sellele kohe astumas nagu maakohus sisuliselt leidis. Kaitsja tugineb selles osas asjatundja JL maakohtus antud ütlustele. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et asjatundja, erinevalt tunnistajast, ei anna ütlusi enda poolt vahetult tajutud tõendamiseseme asjaolude kohta, vaid ta on praegusel juhul esitanud teadaolevate lähteandmete pinnalt omapoolse hinnangulise versiooni, kuidas sündmused vahetult enne õnnetust võisid toimuda. Nii tõi asjatundja JL ütlustes esile, et puuduvad objektiivselt täpselt mõõdetavad andmed, mis võimaldaksid üheselt hinnata sõiduki ja jalakäija liikumist kokkupõrke eelselt, aluseks on võetud eelduslikud liikumiskiirused, kokkupõrkekoht, mille pinnalt esitatud hinnanguline liikumine (tl 98). Seega üheselt tuvastada seda, kas LL paiknes ülekäigurajal või oli sellele kohe astumas, ei ole võimalik. Teiseks ja olulisemalt märgib ringkonnakohus, et see, kas LL enne VV sõiduki möödumist oli jõudnud astuda vöötrajale või oli vahetult sellele astumas, ei oma praegusel juhul L.L-i süü tuvastamisel tähtsust. Apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et just see asjaolu mõjutas süüdistatava juhitud sõiduki võimalusi reageerida jalakäija suhtes kokkupõrke vältimiseks või välistas jalakäija märkamise. Maakohus on sisuliselt tuvastanud, et LL oli ajal, kui VV sõiduk ülekäigurajalt üle sõitis, vähemalt ülekäiguraja alguses. Selline käsitlus on haakuv asjatundja esitatud arvamusega liiklusõnnetusele eelnenud sündmuste käigust. Süüdistatav oli kohustatud jalakäijat ülekäiguraja alguses märkama. Maakohtu istungil on asjatundja JL kaitsja küsimuse peale vas tanud, et LL pidi olema ajal, kui VV ülekäiguraja ületas umbes ülekäiguraja alguses, tõenäolisemalt esimest sõidurada alustanud ehk ülekäigurajal (tl 101). Samas ei nähtu asjatundja ütlustest, et see asjaolu muudaks midagi süüdistatavale etteheidetava hoolsuskohustuse rikkumise osas. Oluline on tõendikogumist nähtuv, et arvestades jalakäija ja süüdistatava sõiduki liikumisi ja kokkupõrkekohta, siis oli süüdistataval põhimõtteliselt võimalik jalakäija märkamisel sõiduk enne ülekäigurada peatada ja õnnetust vältida. Niisugust järeldust on väljendanud liiklusekspertiisis ekspert (tl 64) ja maakohtu istungil oma ütlustes asjatundja JL (tl 104). Maakohtu käsitlus asjaoludest on haakuv asjatundja esitatud sündmuse üldpildiga: jalakäija liikus ülekäigurajale ja liikus kokkupõrkekohta sellise aja jooksul, et kui süüdistatav oleks märganud jalakäija liikumist ülekäigurajale, siis oleks ta jõudnud peatuda ja õnnetust ära hoida. Asjatundja selgitas maakohtus, et süüdistataval oleks kulunud oma sõiduki peatamiseks ja õnnetuse vältimiseks 4,1 sekundit. Samuti andis asjatundja ütlusi, et arvestades loodud sündmuste rekonstruktsiooni, oli LL 4,1 sekundit enne kokkupõrget L.L-i juhitud sõiduki otsenähtavuses (tl 104). Asjatundja lähtus sellest, et jalakäija eelduslik liikumiskiirus oli 1,4 meetrit sekundis (5 km/h), sõidutee servast 7 kokkupõrke kohani oli 8,5 meetrit. Seejuures võttis asjatundja arvesse neid apellatsioonis toonitatud asjaolusid, mis muutsid LL märkamist raskeks, sh pimedat aega, vastutulevat autot, jalakäija helkurelementide osalist nähtavust. Asjatundja möönis, et nende asjaolude tõttu oli jalakäija märkamine raskendatud, kuid mitte võimatu, tähelepanu suunamisel olnuks tuvastatav jalakäija liikumisilming ning olnuks võimalik sellele reageerida (tl 105-106). Järelikult kinnitab apellatsioonis viidatud tõend maakohtu järeldusi selles, et L.L oli võimalik jalakäijat märgata ja vältida liiklusõnnetust. Kokkuvõttes jääb apellatsiooni etteheide maakohtule selles, et LL paiknemine ülekäigurajal tuvastati ebaõigesti ja see viis ebaõige järelduseni L.L-ile etteheidetava hoolsuskohustuse rikkumise osas, ainetuks. Apellatsiooni järgmised vastuväited keskenduvad süüdistatava L.L-i ütlustes väljendatud asjaolude rõhutamisele, mis kaitsja hinnangul kinnitavad seda, et L.L veendus ülekäigurajale sõidukiga lähenemise ohutuses ehk ta ei ole LS § 35 lg-s 4 sätestatud kohustust jätnud hooletusest täitmata. Kaitsja hinnangul leidis maakohus ebaõigesti nagu oleks süüdistatav pööranud tähelepanu valdavalt vastutulevale autole ning selle tõttu jäi tal jalakäija märkamata. Samuti leiab kaitsja, et maakohtu seisukohtade pinnalt jääb selgusetuks see, millist käitumist tulnuks süüdistatavalt tuvastatud liiklussituatsioonis eeldada. Ringkonnakohus hindab needki etteheited ainetuks. Kaitsja rõhutab, et süüdistatav ei näinud enda ütluste kohaselt enne ülekäigurajale jõudmist ühtegi inimest. Ringkonnakohus märgib, et küsimus on selles, miks süüdistatav ei näinud ülekäigurajal jalakäijat ja kas see on temale etteheidetav. Maakohus leidis, et L.L-i enda ütlustest tuleneb, et ta ei olnud piisavalt tähelepanelik ehk tema tähelepanu oli keskendunud vastutulevale autole, mitte ülekäigurajale ja jalakäijale sellel. Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga. Kaitsja küsimusele vastas süüdistatav maakohtus, et veendus ülekäigurajale lähenemise ohutuses seeläbi, et vastutuleva auto tagant ta ei uskunud, et keegi välja tuleb. Seda, et süüdistatav tugines just vastutuleva auto liikumisele ülekäigurajale lähenemisel kinnitavad tema ütlused – „kui keegi oleks olnud seal raja juures, siis oleks pidanud vastu tulev auto ka peatuma ja üle laskma, siis ma oleks näinud“(tl 96). Prokuröri küsimusele vastates andis ta ütlusi, et „niipalju pöörasin autole tähelepanu, et ta tuli vastu mulle ja ma eeldasin, et auto tagant ei tule jalakäijate raja peale kedagi välja“. Seejuures andis süüdistatav maakohtus ütlusi, et ülekäigurajale lähenedes ta võttis jala gaasilt maha, kuid pidurit ei kasutanud, samuti selgitas ta, et vastutulev auto häiris teda (tl 95-96). Tunnistaja HM andis maakohtus ütlusi, et juhtis sõidukit, mis vahetult järgnes süüdistatava juhitud sõidukile, nende vahemaa oli 5-10 meetrit. Tema ütlustest nähtuvalt ei võtnud süüdistatava auto enne ülekäigurajale lähenemist hoogu maha. Vaatamata apellatsioonis tehtud viidetele süüdistatava ütlustes deklareeritule selle kohta, et ta jalakäijat ei näinud, nähtub eeltoodud süüdistatava ütlustest, et ülekäigurajale lähenedes eeldas ta vastutuleva auto põhjal, et inimest ülekäigurajal ei ole. Lisaks, seesama vastutulev auto häiris süüdistatavat kujunenud liiklusolukorras, ometigi ei aeglustanud ta enda autot selleks, et oma silmaga veenduda ülekäigurajal toimuvas. 8 Asjaolu, et süüdistatav ei veendunud ülekäigurajale lähenemise ohutuses ega pööranud piisavat tähelepanu ülekäigurada ületavale LL-le kinnitab see, et tunnistaja HM andis ütlusi, et märkas süüdistatava järel sõites inimest tumeda koguna enne ülekäigurada (tl 91). L.L selgitas aga maakohtus, et tema mingeid kontrastseid kontuure ega midagi helendavat ei näinud, inimest nägi alles 4-5 meetrit enne kokkupõrget, kes oli jõudnud juba tema sõidurajale ülekäigurajal (tl 95). Seega on tuvastatav, et süüdistatav rikkus LS § 35 lg-s 4 sätestatud hoolsuskohustust – ei aeglustanud ülekäigurajale jõudes sõiduki kiirust, pööramaks tähelepanu ülekäigurajale astuvale või astunud jalakäijale. Süüdistatav selgitas maakohtus, et sõidab liiklusõnnetuseks olnud teelõiku igapäevaselt aastaid, oli tuttav kõnealuse ülekäiguraja iseärasustega, s.o ühel tee poolel asuva valgustusega. Samuti selgitas ta, et vaatamata pimedusele oli nähtavus õnnetuse toimumise ajal hea. Kõnealune hoolsuskohustus oli süüdistatavale igati ettenähtav. Seda ei väära apellatsiooni viited tunnistaja HM ütlustele selles, et tema nägi helkursähvatust hetkeliselt alles õnnetuse ajal ja kaitsja hinnangul ei pruukinud jalakäija helkurelemendid olla nähtavad süüdistatavale. Asjatundja andis maakohtus ütlusi, et on ebatõenäoline, et ükski jalakäija kahest aktiivsest helkurelemendist vastu ei peegeldanud ning tagasipeegeldus võib lähitulede korral olla eristatav ka ligi 100 meetri kauguselt (tl 105).Tunnistaja HM ütlustest tulenes, et sõidukijuhile oli ülekäigurajale lähenedes nähtav asjaolu, s.o tumeda koguna ülekäiguraja alguses olev inimene. Selle tuvastamisele süüdistatav tähelepanu ei pööranud. Liiklussituatsioon, sh vastutulev häiriv auto, oli piisav sõidukijuhil kahtluste tekkimiseks ja enda tegevuse muutmiseks selliselt, et oleks võimalik saada endal pilt ülekäigurajal toimuvast. Süüdistatav selliselt ei toiminud. Apellatsioonis väljatoodud erinevad asjaolud nagu kehv tänavavalgustus, LL astumine ülekäigurajale vahetult pärast VV sõiduki möödumist ülekäigurajast, halbade asjaolude kokkulangemine, ei võimalda õigustada seda, et süüdistatav eelmärgitud viisil ei toiminud. Valgustusest, vastutulevast autost, pimedusest – nendest oli süüdistatav ülekäigurajale lähenedes teadlik ja olukorras, kus need häirisid tal oma silmaga veendumast ülekäigurajale lähenemise ohutuses, tulnuks tal vastavalt oma käitumist muuta ehk aeglustada enda liikumist. Kui vastutulev auto mõjus talle ülekäigurajale lähenedes häirivalt, siis olnuks põhjendatud ülekäigurajale lähenedes enda sõiduki aeglustamine selliselt, et häiriv auto mööduks ja süüdistataval olnuks võimalik ilma mööduvate segajateta veenduda oma tegevuse ohutuses. Sisuliselt samale seisukohale jõudis ka maakohus. Maakohus on teinud tõendikogumist õiged järeldused L.L-i süü osas ja apellatsioonis ei ole esitatud asjaolusid, mis tingiksid maakohtu seisukohtade ümberhindamise. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et subjektiivsest küljest on L.L rikkunud LS § 35 lg -t 4 hooletusest. Vaatamata apellatsioonis toonitatud jalakäija nähtavust mõjutavatele erinevatele asjaoludele, kinnitavad tunnistaja HM ütlused, et süüdistataval oli võimalik jalakäijat näha, kui ta oleks toiminud kujunenud liiklussituatsioonis tähelepanelikult ja kohusetundlikult. Tuvastatud on, et süüdistataval oli piisavalt aega enda sõiduki peatamiseks ja otsasõidu vältimiseks, kui ta tähelepanu oleks olnud pööratud ülekäigurada ületama asunud LL-le. Süüdistatav seda vajalikul hoolsusastmel ei teinud. Ülekäigurajal nähtavust raskendanud mitmetele süüdistatavale ettenähtavatele asjaoludele vaatamata, sh vastutulev auto, jättis süüdistatav oma sõidukiiruse aeglustamata, vaid lähtus eeldusest, et kuna nähtavust 9 raskendanud vastutulev sõiduk ületas ülekäiguraja, siis on temalgi ohutu seda teha. Selliselt ei olnud L.L piisavalt hoolas, ei taganud liiklusohutust ning sõitis otsa ülekäigurajal teed ületanud jalakäijale, kes suri saadud vigastustesse. Seega on tuvastatud seos süüdistatava poolt LS § 35 lg 4 rikkumise ja jalakäija surma vahel. Kokkuvõttes leiab kohtukolleegium, et maakohus on L.L-i süüdimõistmisel KarS § 423 lg 1 järgi LS § 35 lg 4 nõuete rikkumises kohaldanud õigesti materiaalõigust ning apellatsiooni vastuväited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Enne maakohtu otsuse kuulutamist täitis süüdistatav tsiviilhagis toodud nõude summas 874,80 eurot. Apellatsioonikohtu istungil esitas kaitsja pangadokumendi koopia 1.12.2017 kuupäevaga. Sellega seoses palub kaitsja tsiviilhagi osas maakohtu otsus tühistada ning jätta kannatanu tsiviilhagi

§ 310lg 2 alusel rahuldamata.

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus selles osas rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb ka tsiviilhagi otsustuse osas jätta muutmata. Kohtukolleegiumi põhjendused on järgmised. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatav heastas kannatanule kahju ajal, mil kohus oli läinud juba nõupidamistuppa. Otsuse tegemise ajaks see asjaolu kohtule teada ei olnud, mistõttu ei saanud ka kuidagi mõjutada maakohtu otsuses tsiviilhagis tehtud otsustust. Ringkonnakohus, kes apellatsioonimenetluses kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei saa kolleegiumi hinnangul sellises olukorras ka maakohtule midagi otsuse osas ette heita. Kohtukolleegiumi seisukohast mõjutab selles staadiumis kahju heastamine kannatanule sarnaselt olukorraga, kui seda oleks tehtud juba pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne apellatsioonimenetlust, vaid täitmismenetlust. Sisuliselt tähendab see seda, et kannatanu ei tee avaldust täitemenetluse alustamiseks või kui ta seda teeb, siis puudub alus täitemenetluse alustamiseks. Riigikohus on oma otsuses 3-1-3-23-97 asunud seisukohale, et kui pärast süüdimõistva otsuse tegemist ja enne kriminaalasja apellatsiooni korras läbivaatamist on süüdistatav asunud esimese astme kohtu otsust kahju hüvitamise osas täitma, ei ole see kohtuotsuse tühistamise aluseks. Teiseks, ja kohtukolleegiumi hinnangul oluliseks põhjuseks, miks tsiviilhagi osas maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu on aga see, et ka õigeaegselt e maakohtus toimuva kohtuliku uurimise ajal kannatanule kahju heastamine ei saa tuua kaasa menetluses oleva tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Vastavalt

§ 310

lg 1, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Kriminaalmenetluses on tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alused piiratud ja seda saab kohus teha vaid siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Õiguslik alus võib tuleneda kriminaalmenetlusseadustikust (§ 271, 272, kui ka TsMS-st ja seda eeskätt selle prgst 371 ja 423. Hagi läbi vaatamata jätmise küsimus otsustatakse esmalt juba eelmenetluses. Seega, maakohus, olles välistanud tsiviilhagi läbi vaatama jätmise, saab otsustada vaid kahtemoodi - kas rahuldada tsiviilhagi või mitte rahuldada ja kohtukolleegiumi arvates ei saa ka sellisel juhul, kui süüdistatav kohtuliku uurimise käigus tekitatud kahju täielikult hüvitab, jätta tsiviilhagi rahuldamata. Tsiviilhagi kuulub ka siis rahuldamisele, kuid seda klausliga, et see on varaline nõue on täielikult täidetud. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks selgitada, et tsiviilhagi jäetakse rahuldamata , kui puudub alus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja kui tsiviilhagi aluseks 10 olevad faktilised asjaolud on tõendamata või kui nendest asjaoludest lähtudes ei ole hagis esitatud nõue õiguslikult põhjendatud. Tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata ka siis, kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on olemas jõustunud kohtulahend ja kohus pole eelmenetluses tsiviilhagi TsMS prg 371 lg 1 p 4 alusel jätnud läbi vaatamata. Loetletud tsiviilhai rahuldamata jätmise aluseid arutatavas kriminaalasjas ei esine. Samas aga rahuldatakse tsiviilhagi osaliselt või täielikult, kui puudub alus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja kui tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud on tõendatud ning nendest lähtudes on hagis esitatud nõue õiguslikult põhjendatud. Kohtukolleegiumi hinnangul on need eeldused täidetud ning kahju heastamine süüdistatava poolt tsiviilhagi otsustust ei mõjuta. Võrdluseks võib konstrueerida olukorra, kui süüdistatav näiteks heastab osa tekitatud kahjust maakohtus enne kohtuliku uurimise lõppu. Kohtupraktika ei tunnista ka sellistes olukordades tsiviilhagi osas otsustust, kus heastamata nõude osas tsiviilhagi rahuldatakse ja juba heastatud osas jäetakse rahuldamata. Sellisel juhul märgitakse samuti kohtuotsuses summa, millises osas on juba kahju heastatud ja ülejäänud osas hagi rahuldatakse. Apellatsioonis ei vaidlustata süüdistatavale mõistetud karistust, kuid kohtukolleegium peab vajalikuks

§ 340

lg 1 alusel ringkonnakohtule antud volitustest tulenevalt väljuda apellatsiooni piiridest ja seda alljärgneval põhjusel. Nimelt, maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel leidnud, et karistust raskendava asjaoluna esineb KarS § 58 p-s 3 nimetatud asjaolu, s.o kõrges eas hukkunu. Karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p-s 3 loetletud asjaolu e kuriteo toimepanemine kõrges eas inimese suhtes, ei ole põhjendatud. Esiteks, raskendava asjaolu esmakordne inkrimineerimine süüdistatavale kohtuotsuses, on temale üllatav. Vastavalt

prg.-le 154 lg 1 p.3-1 on kohustuslik nõue süüdistusaktis juba ära märkida karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Ainult sellisel juhul saab vastaspool e. süüdistatav ja kaitsja sellele asjaolule vastu vaielda ning kaitsja saab esitada oma seisukoha selles osas kaitseaktis. Käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistusaktis vaidlusalust asjaolu esitatud karistust raskendavana ja süüdistusaktist ei nähtu, et üldse esineks karistust raskendavat asjaolu. Veel enam, ka prokurör ei ole oma süüdistuskõnes maakohtus taotlenud selle asjaolu arvestamist karistust raskendavana. Süüdistatavale ei tohi selline asjaolu, milline võib mõjutada tema karistuse raskust tulla üllatusena ja tal peab olema võimalus ennast selle vastu kaitsta. Kõik KarS prg. 58 p. -s 3 loetletud asjaolud raskendavad üksnes sellise isiku karistust, kes oli kannatanu vanusest teadlik. Käesoleval juhul välistavad süüdistatavale etteheidetava kuriteo tehiolud üldse võimaluse, et kuidagi sa anuks ette näha, et tema teele just kõrges eas isik satub. Seega

§ 337

lg 1 p 3 alusel muudab ringkonnakohus käesoleva otsusega esimese astme kohtu otsuse põhiosa, jättes välja selles märgitud karistust raskendava asjaolu. 11 Samas ei pea kohtukolleegium vajalikuks vähendada maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust. Seadus sellise võimaluse apellatsioonikohtule annab ja nimelt, vastavalt

§ 340

lg 2 sätetele on ringkonnakohtul õigus ka osalisel õigeksmõistmisel või kergemas kuriteos süüdi mõistmisel jätta maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmata. Siinjuures märgib kohtukolleegium ka seda, et süüdistatava poolt kannatanule kahju vabatahtlik heastamine pärast kohtuliku uurimise lõppu maakohtus ei ole arvestatav ka karistust kergendava asjaoluna ja seda samadel põhjustel, mida kohtukolleegium eelnevalt põhjendas tsiviilhagi otsustuse küsimuse osas. Kohtukolleegium käsitleb ka seda asjaolu sarnaselt olukorraga nagu seda on kahju vabatahtlik hüvitamine juba pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ning seenjuures on asjassepuutuvaks ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-23-96 väljendatud seisukoht. Samas, kui isegi nõustuda sellega, et esineb üks karistust kergendav asjaolu, ei pea see kaasa tooma mõistetud karistuse kergendamist. Arutataval juhul on eelkõige oluline kohtukolleegiumi arvates see, et maakohtu poolt mõistetud karistusmäär on adekvaatne süüdistatava süü suurusele. Mõistes süüdistatavale karistuse, mis jääb alla sanktsioonis ettenähtud vangistusmäära, on maakohus arvestanud sisuliselt siiski neid tehiolusid, mis oluliselt kergendavad süüdistatava süüd. Veel on oluline ära märkida, et maakohtu poolt süüdistatavale lisakaristust ei kohaldatud. Seda otsustust peetakse kohtupraktikas erandlikuks. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-6-17 p-s 17 selgitanud, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see mõistetavalt nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Kuivõrd lisakaristus omab samuti mõju karistuse eesmärkide saavutamisele ning isiku suunamisele edaspidi süütegude toimepanemisest hoidumisele, on adekvaatne arvestada karistuse mõistmisel ka selleg a, kas kõrvuti põhikaristusega karistatakse süüdistatavat ka lisakaristusega. Nimetatud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium põhjendatuks vähendada põhikaristuse määra ja leiab, et alla aasta pikkune vangistusmäär oleks vastuolus ka karistuspraktikaga sarnastes kuriteoasjades. Apellatsioonimenetluse kulude osas teatas süüdistatava kaitsja apellatsioonikohtu istungil suuliselt, et ta on kokku kulutanud kaitsetegevuseks apellatsioonimenetluses enne kohtuistungit 10 tundi (9 tundi kulus maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele ja 1 tund kohtuistungiks ettevalmistamisele), samuti palus kaitsja arvestada apellatsioonikohtu istungi aega, mis kohtuistungi protokolli kohaselt on 37 minutit. Tunnitasuna nimetas kaitsja 170 eurot, mill ele lisandub käibemaks. Kohtu ettepanekule esitada kirjalikult kaitsetegevuse spetsifikatsioon teatas kaitsja, et tal ei ole kulude kohta kirjalikult dokumenti esitada ja seda põhjusel, et n eil on L.L-iga tulemustasu kokkulepe. See tähendab seda, et kui tuleb õigeksmõistev kohtuotsus, siis L.L tekivad büroo ees kohustused ja kui ei tule, siis ei teki. Kuna L.L saab seda hetkel kinnitada, siis sellepärast nad ei ole seda kirjalikult esitanud. Süüdistatav selles osas vastuväiteid ei esitanud. 12 Vaidlust ei ole selles, et

§ 175

lõike 1 järgi on menetluskuludeks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega (p 1). Samuti ei ole Riigikohtu otsuse 3-1-1-89-16 selgituste kohaselt ringkonnakohtul, kes teeb

§ 337

lg 1 punktides 2- 4 nimetatud lahendi

§ 185

kohaselt alust jätta osa apellatsioonimenetluse kulust süüdistatava kanda.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt jäävad apellatsioonimenetluse kulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, vaid siis, kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p-s 1 nimetatud lahend.

Need sätted ei võimalda

§ 337

lg 1 p -des 2–4 nimetatud lahendi tegemise korral apellatsioonimenetluse kulu riigi ja menetlusosalise vahel jagamisel lähtuda sellest, millises ulatuses menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon rahuldati. Olenemata sellest, et käesoleva kohtuotsusega ringkonnakohus muudab maakohtu otsust e teeb lahendi, mille kohaselt tuleks põhimõtteliselt hakata hindama lepingulise kaitsja tasu mõistlikku suurust ja seda nii ajakulu, kui ka tunnitasu osas, et otsustada selle üle, millises summas kuulub kaitsjatasu hüvitamisele riigi poolt, ei ole see praegusel juhul vajalik.

§ 175

lg 1 p 1 mõttes on tasu selline tasu, mida süüdistatav on kohustatud maksma valitud kaitsjale. Kuna süüdistatava kaitsja avaldas apellatsioonikohtu istungil üheselt, et süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdistataval sellist kohustust ei teki, siis ei ole ka alust selle summa hüvitamiseks riigi poolt (Riigikohtu määrus 3-1-1-4-14 p 10). Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 3; 338 p 2; 340 lg 1 muudab kohtukolleegium maakohtu otsuse põhiosa ja jätab sellest välja selles esitatud karistust raskendava asjaolu. Muus osas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata. 13