Obsah (7)

§ 216§ 423§ 657§ 439§ 162§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 19. oktoober 2017 Tsiviilasja number

§ 216). 5.

Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole kunagi olnud hageja töötaja ning pooled ei ole sõlminud töölepingut. Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille alusel kostja kohustus omal riisikol osutama tervishoiuteenused. Vastavalt töövõtulepingu nr 20911 p-le 8, oli töövõtja kohustatud jooksvalt informeerima tellijat töö teostamise käigus tekkinud probleemidest ning nõudma tellijalt juhiseid ja informatsiooni. Kostja rikkus oma lepingulisi kohustusi ja tingimusi. Kostja teenus ei vastanud heale meditsiinitavale. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja tõendanud ega ümber lükanud hageja väidet, et hagejal oli kostjaga sõlmitud töövõtuleping ja et kostja tekitas hagejale kahju ning kostja poolt hageja patsiendile teostatud ravi ei vastanud heale meditsiinitavale. Kostja on kohustatud kandma kõik töö puuduse kõrvaldamisega seotud kulud, sh töö- ja materjalikulud kui ka muud kulud, mille hüvitamist nõuab hagejalt patsient. 6 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest 5518 eurot 85 senti, sissenõutavaks muutunud viivise alates 4. märtsist 2014 ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega saadab hageja nõude kostja vastu tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest hüvitise saamiseks maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks ja muudab viivise arvestust. Ringkonnakohus jätab menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus kostja kanda. Ühtlasi muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja soovib

1. detsembril 2014 maakohtule esitatud hagis kahju 2528 euro 72 sendi hüvitamist ja lisanduva viivise väljamõistmist. Hageja väitel oli tema kahjuks summa, mille kostja sai raviteenuse osutamise eest ja jättis hagejale tasumata (I kd, tl 117 pöördel). Nõude aluseks oli Harju Maakohtu otsusega patsiendile tsiviilasjas 2-14-63261 välja mõistetud kahjuhüvitis. Hageja on tasunud nimetatud nõudelt ka riigilõivu. Maakohus peatas
2. jaanuari 2016 määrusega tsiviilasjas hageja taotlusel menetluse kuni tsiviilasjas 2-14-63261 tehtava lahendi jõustumiseni. Hageja täpsustas
3. juulil 2016 oma nõuet ja palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 2336 eurot, viivise 48 eurot 52 senti ja lisanduva viivise. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude katteks 8855 eurot 6 senti. Maakohus rahuldas hageja nõude menetluskulude katteks tehtud kulutuste hüvitamiseks osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja nõuet menetluskulude katteks hüvitise saamiseks nõuetekohaselt menetlenud.

§ 423

lg 1 p 11 järgi jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohtu määratud tähtajaks ei ole tasutud riigilõivu esitatud nõude eest. Hageja märkis 14. juuli 2016 menetlusdokumendis, et hagihind on muutunud ning avaldas, et ta tasub täiendava riigilõivu. Maakohus ei ole hageja suurendatud nõuet nõuetekohaselt menetlusse võtnud: kohtu infosüsteemide järgi ei ole hageja maakohtule täiendavalt riigilõivu tasunud. Maakohus on ekslikult määranud kohtuotsuses ja selle põhjendustes tsiviilasja hinnaks 2716 eurot 77 senti, samas rahuldas maakohus hageja põhinõude 7854 euro 85 sendi ulatuses. Hagi täpsustus, millega hageja nõuet suurendas, on esitatud teisel õiguslikul alusel kui esmane nõue, maakohus ei ole küsinud kostja seisukohta selle nõude suhtes. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleb saata

§ 657lg 3 ja § 3401 alusel menetlusse võtmise otsustamiseks.

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud poolevahelise õigussuhte olemuse tuvastamise osas ning maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et hageja ja kostja vahel
2. oktoobril 2011 sõlmitud leping on töövõtuleping. Tööleping on TLS § 1 kohaselt töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-41-11, p 14). VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtuleping on seega suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Hagiavalduse järgi asus kostja tööle hambaarsti ametikohale (I kd, tl 3). Juba nimetatu väljendab seda, et lepinguga ei lepitud kokku konkreetset tulemust, kostja pidi hakkama täitma tööülesandeid. Maakohus viitab otsuses töölepingu seadusjärgsetele kohustuslikele 7 tingimustele TLS § 5 järgi, jättes tähelepanuta, et TLS § 4 lg 2 järgi loetakse tööleping sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Töölepingule tüüpiliste tingimuste puudumine kohtule esitatud lepingus, mis on pealkirjastatud töövõtulepinguna, ei tähenda töösuhte puudumist. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt pani kostjale patsiente nimekirja hageja, kostja käis tööl ja tegi tööd hageja vahenditega. Kuigi töö eest tasuti otse arstile, pidi arst panema tasu hageja kassasse. Hageja andis kostjale riietuse, võimaldas seadmete ja materjali kasutamise. Seega sisuliselt juhtis hageja kogu kostja tööprotsessi. Hageja ei ole ka selgitanud, missugune oli see tulemus, mida kostja kui hambaarst oleks VÕS § 635 lg 1 järgi pidanud saavutama. Materjalide eest raha andmine kostjale, ei tähenda töövõtulepingut hageja ja kostja vahel, seda ka arvestades kostja lepingus kokkulepitud tasu 5 eurot tunnis. Tööaja valimise võimalus ja kostja tegelik vähene tööpäevade arv lepingu kestvuse jooksul ei muuda lepingulist suhet töövõtulepinguks. Hageja heidab kostjale hagis ette teavitamiskohustuse rikkumist, mis vastab TLS § 15 lg-s 2 p-des 7 ja 8 nimetatud kohustuse rikkumisele.
5. Hageja nõue kostja vastu on oma olemuselt seega TLS § 72 järgne kahju hüvitamise nõue. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on hageja nõue aegunud, ei ole õiguslikult põhjendatud. TLS § 74 lg 4 järgi aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Riigikohus on
6. aprilli 2017 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-11-17 p-s 11 leidnud, et tööandja TLS § 76 lg 2 alusel töötaja vastu esitatud nõue aegub TLS § 74 lg 4 järgi 12 kuu jooksul üldjuhul arvates ajast, mil tööandja tasus kolmandale isikule kahjuhüvitise, või erandina siis, kui jõustus tööandjat hüvitama kohustav kohtulahend. Tallinna Ringkonnakohtu otsus, millega mõisteti hagejalt välja kahjuhüvitis patsiendile tervishoiuteenuse osutamise lepinguga tekitatud kahjuhüvitis 2336 eurot, viivis 48 eurot 52 senti ja edasiulatuv viivis, jõustus
7. juunil
8. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud.
9. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 8, et hageja nõue kostja vastu on TLS § 72 alusel esitatud kahju hüvitamise nõue. Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja TLS § 72 kohaselt kasutada VÕS-is ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. TLS § 15 lg 2 p 5 järgi peab töötaja hoiduma tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kohustatud hüvitama patsiendile kahju, mis on tekkinud kostja poolt raviteenuse mittenõuetekohase osutamise tagajärjel, kostja on rikkunud sellega TLS § 15 lg 2 p-i
10. Hageja väitel on kostja jätnud teda teavitamata töö tegemisel ilmnenud probleemidest. TLS § 15 lg 2 p 7 järgi peab töötaja teatama viivitamata tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning võimaluse korral kõrvaldab erikorralduseta takistuse või selle tekkimise ohu. Seega on kostja rikkunud töölepingut, jättes hagejale teatamata patsiendi raviprotsessis ilmnenud probleemidest. Töötaja hoolsuse määra hindamisel tuleb lähtuda TLS §-s 16 sätestatust. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kahjuhüvitist üksnes juhul, kui kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 2 ja TLS § 74 lg-d 1 ja 2, vt Riigikohtu
11. november
12. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-151-15, p 12). Süüline vastutus tuleneb ka tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevalt VÕS § 758 lg 2 ja 770 järgi, mis oli aluseks hageja vastutuse hindamisel tsiviilasjas 2-14-
13. Ringkonnakohus leiab, et tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni koosoleku protokolli nr 33 (I kd, tl 3) ja Tallinna Ringkonnakohtu
14. aprilli 2016 otsusega on tõendatud, et kostja ei osutanud teenust vähemalt vajaliku hoolsusega. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale tekkinud kahju on seotud kostja kohustuse rikkumisega, raviteenuse osutajale pidi olema 8 võimalik kahju ettenähtav VÕS § 127 lg 3 järgi. Hagejalt mõisteti patsiendi kasuks tsiviilasjas nr 2-14-9563 välja 2336 eurot, mis seisnes patsiendi poolt hagejale makstud tasus ravi eest. Hageja väitel ei andnud kostja patsiendi poolt makstud tasu hagejale (I kd, tl 117) üle. Kostja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses hageja esialgses hagiavalduses nõutud summa suurust. Seega vastutab kostja töölepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest TLS § 72; § 15 lg 2 p-de 5 ja VÕS § 115 alusel.
15. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult rahuldanud hageja viivisenõude.

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Maakohus on mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 2336 eurolt alates

1. märtsist 2014 (tsiviilasjas 2-14-9563 hagi esitamisest) kuni
2. maini 2017 summas 611 eurot 12 senti. Hageja esitas hagiavalduse
3. detsembril 2014, milles taotles lisanduva viivise välja mõistmist alates hagiavalduse esitamisest (I kd, tl 6). Ka hagiavalduse täpsustuses taotles hageja lisanduva viivise väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisest (II kd, tl 13). Ringkonnakohus selgitab, et hagimenetluses on kohus seotud esitatud taotlustega ning kohus ei saa ilma menetlusosalise taotluseta nõuet muuta. Käesolevalt on maakohus muutnud hageja viivisenõude algusperioodi. Maakohus on põhjendatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja
4. juulil 2016 esitatud täpsustatud hagiavalduses märgitud sissenõutavaks muutunud viivise 48 eurot 52 senti. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 2336 eurolt alates hagiavalduse esitamisest
5. detsembrist 2014 kuni kohtuotsuse tegemiseni
6. oktoobrini 2017 summas 525 eurot 53 senti järgnevalt, millele lisandub 48 eurot 52 senti. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista viivis hageja kasuks alates
7. oktoobrist 2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte üle põhivõla (2336 euro).
8. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kahjuhüvitise tsiviilasjas nr 2-14-9563 kantud menetluskulude eest summas 5518 eurot 85 senti ja viivise arvestuse alates
9. märtsist
10. a osas ning rahuldab hagi osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotuse määramisel arvestab kohus, et ringkonnakohus jätab hageja nõude kahjuhüvitise summas 5518 eurot 85 senti osas läbi vaatamata ja kostja ei ole sellele kahjunõudele saanud seisukohta esitada, mistõttu ringkonnakohus rahuldas hageja
11. detsembri 2014 hagiavalduses esitatud nõude.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hageja esialgne hagiavaldus rahuldatakse ja hagiavalduse täiendus jääb läbi vaatamata, tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Maakohus ei määranud menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks.

§ 174

lg 4 tulenevalt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177

lg-s 2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke